Postitus nr. 200 - Koguvõlgnevuse arvestamine

Kuidas üldse oleks korrektne oma võlakoormat arvestada? Kui mul on näiteks võetud 1000-eurone laen üheaastase perioodiga, ütleme 20% aastaintressiga, millel muid lisakulusid pole, kas mu laenukohustus on siis 1200 eurot või 1000 eurot? Jah, ilmselgelt on selle laenu kogukulu 1200 eurot, aga põhiosa on ju 1000 eurot. Kui mina olen oma kohustuste kogusummast rääkinud, siis olen alati silmas pidanud põhiosajääki. Ehk siis näiteks kodulaenu puhul on minu arvepidamise järgi mu seis siiski 99917,32 EUR (see langes sel kuul alla 100 000 EUR piiri, juhhuu!) ja see on siis vaid põhiosa. Selliselt kajastab seda ka mu kodupank. Ma isegi ei oska hetkeseisuga öelda, kui suur selle laenu kogukulu tulla võiks, sest graafik uueneb üldiselt iga poole aasta tagant ja intress on Euribori määrast sõltuvuses. Sarnane on ka lugu igasuguste krediidikontodega, millel polegi tegelikult mitte mingit graafikut ja seal on raske arvutada seda kogukulusummat. Samas, põhiosade arvestus on alati konkreetne - kui olen võtnud 1000-eurose krediidikonto, millest ära olen kasutanud 375 EUR, siis on selle lepingu jääk 625 EUR.

Loomulikult, kui sõber sõbrale näiteks 100 eurot laenab ja lepitakse kokku, et kuu aja pärast maksab 130 eurot tagasi, siis ei räägi ju keegi, et võlg on 100 EUR, siis on summaks ikkagi konkreetselt 130 eurot. Samas vastukaaluks, kui jääd mõnele laenufirmale võlgu ja leping üles öeldakse ning inkassole üle antakse, siis on aluseks ikkagi põhiosajääk, millele lisanduvad viivised ja võlas oldud aja eest arvestatud intressid. Intresse ja viiviseid samaaegselt arvestada ei saa. 

Veel üks meetod oma koorma arvestamiseks on lihtsalt kuutasude summa. Võtad lihtsalt lepingud ette, arvutad osamaksete numbrid kokku ja saadki teada oma kohustuste hulga. Kui see on sissetulekutega mingiski kooskõlas (et jääb elamisekski raha), siis ongi ju asjad hästi. Ka pikas plaanis. Sest ükskord saavad need laenud ju makstud ka järjest. Peaasi, et kui peaks tekkima mõte uue laenu võtmisest, siis see oleks lihtsalt läbi mõeldud ja mõistlik otsus.

Teiste võlablogijate seas olen ka täheldanud hästi erinevat lähenemist sellele võlakoorma suuruse arvestamisele. Eks omad plussid ja miinused on kindlasti mõlema mõtteviisi juures. Kui minna laenuandja iseteenindusse või netipanka, siis seal kajastatakse tegelikult peaaegu alati vaid põhiosajääki, lepingujärgne kogukulu on üsna harva eraldi välja toodud - Holm Bank on vist üks väheseid erandeid selles osas, neil on kirjas esmajoones just kogukulu.

Eks omaette teema siin ongi see, et kui ma oma Exceli tabelites võtan aluseks vaid põhiosa, kas ma siis justkui petan iseennast, sest tegelikult olen ju palju rohkem võlgu? Kuidas sellesse siis tegelikult suhtuma peaks? Kui teen 100-eurose osamakse, millest põhiosa katteks läheb 75 eur ja 25 eur on intressid, kas ma siis vähendasin nüüd oma võlgasid 100 euro võrra või vaid 75 eurot?

Ühesõnaga, kui keegi ütleb või kirjutab, et ta on võlgu X eurot, siis tulekski täpustavalt üle küsida, kas see X on põhiosajääk või kogu lepinguga seotud kulu. Aga oma olemuselt on see samasugune mõtteviisi küsimus, kas külastatud lennujaam läheb välisriigis käimisena kirja või mitte. Selle viimase kohta kirjutas üks netileht päris hästi - see sõltub inimesest endast, kas ta soovib selle enda nimekirja lisada või mitte. Täitsa vaba valik, üldtunnustatud reeglid puuduvad. Eks samamoodi ilmselt ka võlgade arvestamisega. Peaasi, et sa ise ikka tead, kas oled arvesse võtnud vaid põhiosajäägid või arvestasid sinna sisse kogukulu.

Aga olge aktiivsed - avaldage oma arvamust.

Läbirääkimised suurpankadega

Tunnistan teile päris ausalt - mu motivatsioon on viimasel ajal kuidagi kõikuma hakanud. Loomulikult on ka selliseid päevi, kus suudan end taas jälle kokku võtta ja hommikust õhtuni rabeleda, aga samas on ka hommikuid, kus lihtsalt ei jaksa tõustagi. Hing on ärevust, teadmatust, ebakindlust täis. Hommikune enesetunne on enamasti ikka pehmelt öeldes sant. Eks see kõik päeva peale muidugi leeveneb ja teovõime paraneb, aga ikkagi on see justkui üks lõputu ring, kuhu ma end vedanud olen. Järjest rohkem hakkavad mu mõtted siiski liikuma antidepressantide poole. Ma lihtsalt tahan nendele imepillidele vähemalt võimaluse anda. 

Elus on ikka nii, et võidud ja kaotused liiguvad tihtipeale justkui paarisrakendis. Tahaksingi teile nüüd natuke rääkida oma viimastest läbirääkimistest suurpankadega. Liiga detailseks ma seejuures minna ei soovi, aga püüan üldpildi siiski edasi anda. Ma ei räägi täpsetest summadest ja ka pankade nimed jätan mainimata. Nimetagem neid asutusi seekord siis lihtsalt Pank1, Pank2 ja Kodupank.

Esimesena alustasin läbirääkimisi Pank1 lepingute osas. Mul oli seal kaks tarbimislaenu lepingut, üsna normaalsete tingimustega. Kirjutasin siis neile, et sooviksin need kaks lepingut kokku viia ja hea oleks, kui saaks uue laenu vormistada maksimaalse perioodi peale. Vastus tuli juba paari tunni pärast, et tehku ma nende netipangas avaldus uuele laenule, mille summaks siis kahe senise laenu summa ning selgitusse oleks vaja lisada märksõnaks "refinantseerimine". Hästi, tegin ära. Ning veel sama päeva õhtul võeti ühendust ja paluti kontoväljavõtet kodupangast. Saatsin sellegi ära. Ning järgmisel hommikul sain juba vastuse - kõik sobib, viime laenulepingud kokku, uueks perioodiks maksimaalne 5 aastat, intressid ja krediidikulukuse määr jäid endiseks. Seejuures ei küsitud isegi sentigi lepingutasu. Igakuine laenumakse läks selle muutusega 140 EUR väiksemaks. Super! Mitte ühtegi halba sõna pole öelda. Täiesti ideaalne suhtlemine, asjaajamise kiirus, professionaalsus, tehnilised lahendused.

Sellest võidust innustatuna võtsin paar päeva hiljem ühendust ka Kodupangaga ja Pank2 esindajatega. Kodupangas oli mul siis samuti kaks tarbimislaenu. Lootsin ka siin need üheks lepinguks kokku liita ja samuti siis maksimaalse perioodi peale ümber vormistada. Ning ka nemad vastasid üsna kiiresti, et tuleks esitada vastav taotlus refinantseerimise peale - tehtud. Vastus tuli aga üsna ootamatu. Nende hinnangul on minu laenukoormus nii suur, et nad ei saa mulle pakkuda nende laenude refinantseerimist (ehk siis igakuiste summade vähendamist). Ehk siis see sama kontoseis, mille alusel Pank1 tegi mulle positiivse otsuse, oli mu kodupanga jaoks liiga halb, et mingeid leevendusi pakkuda. Sisuliselt anti mulle mõista, et pean jätkama praeguste lepingute täitmist ning nemad mulle leevendust ja kuumakse vähendamist pakkuda ei saa. Kogu suhtlus oli iseenesest viisakas ja ametlik, kõik toimus kirja teel. Isegi helistama nad ei vaevunud. Ning sinnapaika see jäigi. Suure hämminguga jäin sellele kõigele järele mõtlema. Ainus põhjus, millele ise suutsin tulla, on ehk see, et Pank1 nägi väljavõtet viimase 6 kuu kohta, Kodupank aga näeb soovi korral kogu mu ajalugu. Aga eks see on lihtsalt oletus, sest nagu ikka - krediidiasutused oma otsuseid põhjendama ei pea ja ega nad seda vabatahtlikult ei tee ka.

Samal ajal, kui see Kodupanga-saaga oma lahenduse oli saanud, ootasin ma endiselt veel vastust Pank2 käest. Nende juures oli mul üks laenuleping ja soovisin lihtsalt selle refinantseerimist ja niiöelda uuesti algusest alustamist ning laenuperioodi pikendamist. Seal oli see süsteem natuke aeglasem ja teistsugusem, tehnilises mõttes ka algelisem. Pidin neile avalduse tegema ja ka vastava ankeedi täitma. Väljavõtet nad ei soovinud. Lõpuks vist võttis kogu see protsess nende puhul aega 4 tööpäeva. Vastus koos reaalse pakkumisega aga vähemalt saabus. Pakkumise kohaselt jäävad intress ja krediidikulukuse määr endiseks. Ainus konks, et neil on päris krõbe lepingutasu ja see tuli "nui neljaks" enne lepingu muudatust eraldi maksena ära maksta. Samas igakuine laenumakse langes 57 EUR võrra. Mõeldud-tehtud, lepingumuudatus sai vormistatud.

Ehk siis nagu siit näha, siis kaks laenuandjat suhtusid minusse pigem positiivselt ja nad leidsid üsna headel tingimustel võimaluse minu lepingud ümber vormistada. Aga Kodupangas olen küll ääretult pettunud. Eks nemad on teatud mõttes samas ka parimas seisus - mu sissetulek tuleb niikuinii nende arvelduskontole, seega ega ma nende lepingutest niisama lihtsalt eemale ei saagi hoida või nende makseid kuidagi ajatada või nendega mängida. Nagu öeldud - elus käivad ikka võidud ja kaotused käsikäes. Seekord siis läksid need läbirääkimised just nii. Kokkuvõttes peaaegu 200 EUR võrra sain siiski ju kuumaksed väiksemaks. "Baby steps by baby steps" nagu öeldakse. Tuleb sellestki rõõmu tunda, kuigi käärid kohustuste ja sissetulekute vahel on endiselt üsna märkimisväärsed. Aga mis seal ikka - võitleme aga edasi.

Sõpra tuntakse hädas

Kui inimese teele tekivad (või tekitab ta need ise) mingid raskused, siis peab ta kohanema. Kes kohaneb, see jääb ellu. Nagu meie ühes populaarses telesarjas hiljuti üks õde teisele õpetas: "Kui sul on nohu, siis sa ei hakka ju nina peast eemaldama. Sa ravid ennast - leevendad sümptomeid, nuuskad. Sa ei hakka oma elu laiali lammutama. Võta asja rahulikult." Nii on tegelikult enamuses probleemidega - paanika ei aita mitte kedagi. Võta see hetk, pea aru, räägi inimestega, kurda oma muret, otsi lahendusi. Pea liiva alla peitmine ei aita sind.

Eks meie elu määrabki tihtipeale just see, kuidas me oma elu madalseisude ja kriisidega hakkama saame. Elu on ootamatusi ja pöördeid-käänakuid täis. Ning nendega tuleb kohaneda - uus töökoht, uus kaaslane, lapsevanemaks saamine, lein, rahamured, terviseprobleemid, õnnetused. Kõike võib juhtuda. Juba üle aasta elab kogu maailm ühes suuremat sorti kriisis. Aga samas ei ole see praegune ebakindlus ja pandeemia võrreldavgi sellega, mida meie vanavanemad ja vanavanavanemad oma elu jooksul üle elasid - reaalsed sõjategevused ja hirm, kus ühel ööl kaotad oma kodu selle tõttu, et see lihtsalt saab pommiga pihta või viiakse sind ennast kuskile külmale maale. Selle kõigega võrreldes on meie elud ju täielik muinasjutt ka siin praeguses kriisis. Inimesed kohanesid tollal ning küllap saame ka nüüd hakkama. Elud ei saa jääda elamata.

Tegelikult on kriisid üheks oluliseks lakmuspaberiks. Just sel ajal luuakse tõeliselt tugevad suhted. Just sel ajal saab selgeks, mis väärtusi keegi endas kannab ja mida keegi tegelikult tähtsaks peab. Kui pank tuleb kriisi ajal vastu ja ei koori iga hinna eest sult viit nahka, kui laenumaksetega hätta jääd, siis tunned sa olukorra leevenedes ju eriti tugevalt, et sa olid hoitud. Kasvab lojaalsus. Samamoodi ka tööandjaga. Kui firma sind esimesel võimalusel ja esimeste raskuste ilmnemisel kohe ära ei koonda, siis seda rohkem tahad sa ju ka headel aegadel selle ettevõtte heaks panustada. Vanasõna ütleb, et sõpra tuntakse hädas. Ja tegelikult ju nii ongi. Kui inimene avab end ja julgeb sulle tunnistada oma suurimad hingeraskused, suured probleemid, siis võta seda kui suurimat komplimenti. Ta usaldab sind. Ta julgeb oma muret sinuga jagada. Ma ei taha siinkohal öelda, et siin kehtiks mingi vorst vorsti vastu loogika, et kui sina aitad mind raskel ajal, siis jään sulle teene võlgu ja küll mina aitan sind vastu ka. Pigem lihtsalt on need sellised hetked ja ajaperioodid, mil sõprusest ehk saabki tõeline sõprus. Mil inimesed julgevad olla avatud ja kuskil saunalaval rääkida muredest, mis tihtipeale südamesoppides peidus. Ning seda kõike loomulikult ka siis, kui kriis või madalseis on läbi saanud. Ehk õnn ja õnnetus käivad siin maailmas ikka käsikäes. Selline see elu juba kord on.

Ma ei ole väga osav tänuavaldaja. Kuid oma südames olen ma ääretult tänulik kõige selle eest, kuidas mind viimase aasta jooksul koheldud on. Ka täiesti võõraste inimeste poolt. Mulle on ulatatud abikätt nii siit kui sealt. Paljud teist on avaldanud soovi, et ma ei räägiks teist oma blogis. Ning neid soove olen ma ka austanud, kuigi ikka ja jälle tahaks lihtsalt hüüda kogu maailmale - aitäh, Maria, Lauri, Marje, Kärt, Rain, Artur ja kõik teised ka (tegelikult ei tea ma paljude teie nimesid ning kõigi nimesid ei saa ma siia lisada, sest need on liiga haruldased nimed)! Kohati tunnen end tegelikult nagu vangis, nende anonüümsuse trellide taga. See seab omad piirid nii tänuavaldustele kui ka kõigele muule. Aga see ei vähenda mu tänutunnet. Ma ei võta seda kuidagi iseenesest mõistetavalt, et te mulle Bondora kandeid teete, et te mulle kirjutate või messengeris oma ilusaid toetavaid soove avaldate. See kõik on tegelikult minu jaoks midagi hoomamatut. Midagi hästi ilusat ja hingeminevat.

Ühel ilusal päeval saan ma oma võlakoormaga ühele poole ja siis tulen ma kindlasti ka kapist välja. Kuigi eks omaette küsimus on - kas sulle, mu kallis blogilugeja ja mu loole kaasaelaja, on üldse oluline teadmine, kes ma täpselt olen? Kas mu nimi, sünnikuupäev või mu kodulinn on kuidagi üldse tähtsad?

Viktoriinist ka paar sõna - vastamiseks on veel aega laias laastus 60 tundi. Mis seal salata, natuke kurb ma siiski olen, et see üsna vähe tähelepanu on pälvinud. Tänaseks on vastajaid 12, nende seas 3 vastajat, kes kõik küsimused 100% täppi pannud. Aitäh teile!

Veelkord võlglaste õigustest ja laenuandjate ebaseaduslikust tegevusest

Õhtulehes on viimastel päevadel ilmunud rida artikleid Facebooki laenugruppidest. Sellest, kuidas eraisikud annavad eraisikutele laene ning tegelikult liiguvad selle kõigega üsna hallil alal. Et mitte öelda konkreetselt seadusi rikkudes. Nad tegutsevad ilmselgelt majandustegevuse tunnustega ning kõik nende lepingud peaksid tegelikult tarbijakrediidilepingute reeglitega kooskõlas olema. Aga sellest on see reaalsuses väga kaugel. Ei ole tavapäratu, kus intressiks küsitakse näiteks 850% aastas, ebaseaduslikest viivisemääradest (0,5% päevas), trahvidest (suvalised 100-eurosed trahvid) rääkimata.

Ma ei hakka siinkohal neid artikleid ümber jutustama ja tegelikult ei taha ma sellest eraisikutevahelisest kontrollimatust laenuturust üldse rääkida. Aga selle artiklite sarja seni viimases osas on tegelikult päris palju mõtteterasid, mis oleks hea üle korrata. Need kehtivad ka tavapäraste tarbijakrediidilepingute puhul, mida väljastavad meile litsentseeritud ja tegevusloaga laenuandjad (nende seas ei ole ametlikult mitte ühtegi eraisikut).

Mis juhtub, kui siiski sõlmida leping, kus on kokku lepitud kõrgem krediidikulukuse määr, kui seadus lubab? Sellisel juhul on leping tervikuna õigustühine. Saadud raha tuleb kokkulepitud kuupäevaks tagasi maksta, kuid intressi ei saa võtta mitte lepingu järgi, vaid Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära järgi. Praegu on see 0%. Seega riskib krediidiandja sellistel tingimustel tarbijakrediidi andmisel sellega, et ta annab laenu seadusjärgse intressiga. Kuna see on praegu 0%, siis annab ta laenu tasuta.

Krediidi kulukuse määr võib olla maksimaalselt kolmekordne keskmine tarbimislaenude kulukuse määr Eestis. Arvet peab Eesti Pank, mis iga poole aasta tagant arvutab viimase kuue kuu keskmise. Praegu on aluseks eelmise aasta 1. juunist kuni 30. novembrini väljastatud tarbimislaenud. Nende keskmine kulukus oli 20,09%. Seega, lubatud KKM on hetkeseisuga 3*20,09 = 60,27%. Siinkohal on muidugi oluline täpsustada, et tähtis on, mis määr kehtis teie lepingu sõlmimise hetkel. 

Natuke ka leppetrahvidest. Saab küll küsida viivist, aga tegelikult mingit leppetrahvi ega käsiraha küsida ei saa. Krediidiandjal ei ole õigust leppetrahvi nõuda, tarbijal on õigus selle maksmisest keelduda. Kui tarbija on selle juba ära maksnud, on tal õigus see tagasi saada. 

Järgmisena sellest, mis järjekorras arvestatakse tehtud osamakset, kui see ei kata tervet kuumakset. See on samuti seadusega kindlaks määratud: 1) võla sissenõudmiseks tehtud kulud; 2) võlgnetav põhisumma; 3) intress; 4) muud kohustused (§ 415 lg 2). Nimetatud järjekorda ei saa pooled tarbija kahjuks (ega ka kasuks) muuta.

Ehkki seadus kaitseb nõrgemat, ei juhtu see automaatselt. Isegi kui teie võlg jõuab kohtusse, siis kohtunik ise ei hakka teie jaoks lillegi liigutama. Kohus ei saa üldjuhul aidata inimest, kes kontakti väldib (kohtudokumentide vastuvõtmist väldib) ja ise enda huve mitte mingil moel kaitsta ei soovi. Ehk siis jällegi sellest tavapärasest praktikast, millest olen ennegi kirjutanud - kui teile saabub kiirmaksekäsk, mis suure tõenäosusega on igast jama täis, siis sellele reageerimata jätmisel (vastuväite esitamata jätmisel) mõistetaksegi see summa tervenisti teilt välja. Kohus omal algatusel mingit „uurimist“ läbi ei vii. Ning paljud laenuandjad ja inkassod sellele loodavadki. See on ka põhjus, miks algsed laenulepingud, inkassodega sõlmitud võlatunnistused on igasugust jura täis. Statistika kohaselt ei vasta kiirmaksekäsule 80% võlglastest. Kiirmaksekäsku saab algatada vaid kuni 6400 EUR suuruse võla korral.

Väike õpetus ka siia lõpetuseks, mida peaks tegema, kui teile saabub kohtu poolt teade maksekäsu kiirmenetluse algatamise kohta.

Vastuväite esitamise tähtaeg hakkab kulgema makseettepaneku kättesaamisele järgnevast päevast. Vastuväite esitamise viimaseks päevaks on tähtaja viimane päev. Kui võlgnik esitab tähtaja jooksul põhistatud vastuväite, lahendab kohus asja edasi hagimenetluses. Vastuväite põhjendamine ei ole kohustuslik, v.a elatise puhul.

Makseettepaneku kättesaamisel on Teil võimalus:

1) maksta nõude esitajale makseettepanekus osundatud summa 15 päeva (välisriigis kättetoimetamise korral 30 päeva) jooksul alates makseettepaneku kättesaamisest, kui Te loete esitatud nõuet põhjendatuks või

2) esitada 15 päeva jooksul (välisriigis kättetoimetamise korral 30 päeva jooksul) makseettepaneku kättesaamisest nõude või selle osa vastu vastuväide, kui Te ei loe esitatud nõuet põhjendatuks.

Vastuväide tuleb esitada Maakohtu Maksekäsuosakonnale. Vastuväite esitamisel kasutage ümbrikus olevat vormi. Vastuväite elektrooniline vorm on kättesaadav ka kohtu veebilehel www.kohus.ee. Elektrooniliselt saab vastuväite kohtule esitada kas e-posti teel (aadress: maksekask@kohus.ee) või avaliku e-toimiku kaudu (aadress: www.e-toimik.ee.) Elektrooniliselt esitatud vastuväide peab olema digitaalselt allkirjastatud. Avalikku e-toimikusse sisenemiseks saab kasutada ID-kaarti või mobiil-ID. Vastuväite võib esitada ka vabas vormis.

Seiske enda eest. Ärge laske endast üle sõita. Seadused kaitsevad tegelikult võlglasi ebaõigluse eest (ning seda ebaõiglust rakendavad paljud laenuandjad üsna teadlikult), aga võlglased lihtsalt ei oska, ei julge ega tea neid kasutada. 

Kriisid muudavad inimesi

Täna mõtiskleksin natuke tuleviku teemadel. Ajendiks sellele postitusele oli ühe blogilugeja kommentaar. Ta kirjutas muuhulgas nii: "Võib-olla kõlab imelikult, aga mõnes mõttes on mängusõltuvus-võlgnikul isegi paremad väljavaated kui mõnel "naabrist parem"-tegelasel, sest sa elad kõvasti alla oma võimete. Ja kui võlad ükskord makstud saavad, siis on see harjumus heaks aluseks rikkuse kasvatamiseks."

Tegelikult olen sellega suures plaanis vägagi nõus, aga - kui vaid kuidagigi suudaksin sellest võlamäest üle saada... 

Mu suhtumine rahasse on meeletult muutunud juba tänaseks. Tegelikult on kogu mu maailmapilt meeletult arenenud ja laienenud. Sisuliselt iga päev näen ma vaeva, et vähendada oma kohustusi ning samas suurendada oma sissetulekuid. Ma olen suure osa oma elust elanud lihtsalt palgapäevast palgapäevani, veidi ehk sai ka kuskile kõrvale pandud, aga tegelikult kaasnes sellega väga palju lihtsalt priiskamist. Ma elasin aastaid sellist stiili, kus poes enam hindade vastu mingit huvi ei tundnud. Ostsin seda, mille järele parasjagu vaid isu tekkis, ennekõike siis toidupoes. Mingeid läikivaid riideid, autosid, tehnikat, soojamaareise ei ole ma kunagi eriti ihaldanud või osanud tahta.

Tänaseks päevaks on see kõik hoopis teistmoodi. Kui varem käis toidupoes ostmine rohkem selle järgi, mida ma tahan, siis nüüd ostan vaid seda, mida mul või mu perel tõesti vaja on. Sellele mõtteviisi nihkumisele on lisaks mu võlaolukorrale kaasa aidanud ka COVID-19 ja e-poodide pealetulek. Soovitan tegelikult julgelt kõigile meie toidukettide e-poode, kui teie piirkonnas need vähegi toimetavad. See tõesti aitab emotsioonioste vähendada. Kui kunagi kogu see pandeemia otsa saab, siis ilmselt jään mina edasi seda teenust kasutama ja tavalisse poodi satun tõenäoliselt vaid väga suure vajaduse korral (ma ei tea, kord aastas - kui on vaja uusi teksaseid osta näiteks).

Kodukontoris töötamine meeldib mulle ka väga. Ja ka see aitab kõvasti raha kokku hoida. Võimalusel loodan ka sellega jätkata ka siis, kui see enam rangelt soovituslik ei ole. Ning õnneks on vähemalt minu tööandja andnud mõista, et see on ka igati okei.

Kahtlemata on kogu see keeruline seis pannud proovile ka mu loovuse. Just selles osas, kuidas teenida lisaraha. Üks aspekt on kõik need lisaampsud, mida olen ampsanud ning selle raames olen loonud kontaktid, mis ilmselt toovad kasu ka tulevikus. Järgmiseks kogu see internetimaailm, mis tegelikult võimaldab lisasummasid hankida - blogimine, youtube võimalused jne. See kõik on kasvatanud mu teadmisi Google AdSense, Google Analytics jne muude ägedate teenuste ja toodete osas. Ning lõpetuseks muidugi see mu praegune meeletu töötempo, 12-13 tundi kestvad tööpäevad. Ma poleks arvanudki, et ma üldse millekski selliseks võimeline olen. Aga tegelikult on sellel ületundide vihtumisel siiski omad suured riskid. Kui selle koormuse pealt mingi totaalne kokkukukkumine, läbipõlemine peaks tulema, siis olen ilmselt pikemaks ajaks üsna töövõimetu. Eks ma tunnen seda juba praegugi, uinumine on oluliselt raskemaks muutunud (mu tööpäevad lõppevad tihtipeale 23:00 paiku), pea on töömõtteid täis - analüüsin seda, mis sai päeva jooksul tehtud ja mida järgmisena on vaja teha (ja kuidas). Eks siin mängib oma rolli ka asjaolu, et mu töö ei ole füüsiline. Väsinud aju välja lülitamine on võrreldes väsinud lihastega ilmselt veidi keerulisem. Ma näen ka unes oma tööd! Ningi 6-7 tunni pärast ärkan ja kogu ring algab uuesti pihta. Õnneks aga see tempo siiski lähipäevil raugeb. Ületunnid jäävad, aga mitte enam nii suures mahus. Ning selle nädala laupäeval ja pühapäeval kavatsen taaskord aja täielikult maha võtta. Aga hea uudis on see, et tegelikult on jooksva kuu palgaarvestus juba tehtud (praeguse nädala ületunnid kantakse aprillikuusse) ja 495 EUR lisaraha on juba kinnitatud ja peagi kontole saabumas. Koos saabuvate kevadilmade, pikenevate päevade, päikesehulga tõusu ja kõigi muude toredate asjadega annab see kuidagi mõnusalt lisamotivatsiooni.

Aga jah, kogu selle rabelemise kõrval ei tohi unustada kõiki neid asju, mis elus siiski kõige olulisemad - (vaimne) tervis, pere, lähedased. Võitlus jätkub, aga puhkama peab ka!

Inimesed on nii ilusad ja head, vähemalt sügaval sisimas

Inimesed tahavad enamasti rääkida iseendast. Häid kuulajaid on tänapäeval üsna vähe. Eks selle tõttu ongi psühholoogiamet ilmselt järjest kõrgemas hinnas. Neile makstakse selle eest, et nad teiste muresid kuulaksid. Psühholoogid ei räägi iseendast, see seanss on alati kliendipõhine. Inimene saab seal olla peaosas, mida ta tihtipeale kodus või lähedaste keskel olla ei saa (või ei taha).

Pahatihti juhtub isegi sõprade puhul seda, et kui minna kellegi jutule oma muret kurtma, siis kuulaja reaktsioon algab sõnadega: "Jajaa, mul on ka seda juhtunud. Mul juhtus veel see ja see asi ka..." Ning siis kurtja lihtsalt kuulab, kuidas sõber oma lugu räägib. Kurtjast saab hoopis kuulaja.

Samamoodi on tihtipeale lugu ka blogidega. Ma võin siin ju teile oma lugu rääkida, aga kas see tegelikult ka teile üldse midagigi pakub või annab? Kui mu eesmärk on teid hoida ja et te ikka ja jälle siia lehekülgedele naaseksite, siis peab see ju tegelikult teie jaoks huvitav ka olema. Peab tekitama mingeid emotsioone või andma mingit uut kasulikku, vajalikku informatsiooni. Näpunäiteid, kuidas võibolla hakkama saada, kui elus on raske. Või kuidas mingeid karisid vältida.

Sarnane teema on tegelikult ka nõuannete ja abistamisega. Mis eesmärgil sa kedagi aidata soovid? Kas selleks, et ennast kehtestada ning näidata, kui äge ja tark sa oled või siis tõesti selleks, et see inimene saaks abi ja tunneks end toetatuna. Kui sa näed, et keegi teeb midagi valesti või teab mingeid asjaolusid ebakorrektselt ja sa lendad talle peale lausetega: "Sa oled ikka nii loll ja seda ei tehta üldsegi nii, sul on igal pool faktivead sees!", siis see inimene ei taha sinuga pikemalt suhelda, ta ei suuda süveneda su sisulisse abisse, isegi kui see võib olla on õige. Sellel hetkel ilmselt peaksid sa ise ka enda käest küsima, kas sa tahtsid ikka seda inimest aidata või oli su eesmärk lihtsalt iseenda ego nõrgema osapoole arvel upitada?

Kui sa küsid teise inimese käest, kuidas tal läheb, kas siis sind tegelikult ka see huvitab? Või on see lihtsalt see klassikaline inglisekeelses maailmas tavapärane tervitusviis. Mäletan, kui esimesi kordi Inglismaal töölähetustel käisin, siis tundus see nende "How are you?" või "How do you do?" nii kummastav. Eestlane hakkaks sellel hetkel harjumuspäraselt siis rääkima, kuidas tal läheb. Aga tegelikkuses on see sisuliselt lihtsalt "Tere!" Nende küsimuste taga ei ole sügavamat soovi kuulda su hingemurede kohta. Aga meie ei ole inglased ega ameeriklased, meie oleme eestlased. Meie võiks oma kultuuriruumis seda küsimust natuke tõsisemalt võtta ja küsida seda tõesti vaid siis, kui ongi tõeline soov teada saada, kuidas vestluspartneril läheb.

Kokkuvõttes unistan lihtsalt sellest, millest Sõpruse Puiestee kunagi laulis ja ilmselt laulab siianigi - ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. Tegelikult ma näen oma blogilugejate seas seda ilu ja headust väga palju ja selle kõige tõttu olen ma juba praegu õnnelik. Aga kui ümberringi vaadata ja uudiseid lugeda, siis sooviks veelgi rohkem näha empaatilisust, hoolivust, armastust, teineteise mõistmist. Seda kõike on vaja praegusel keerulisel pandeemiaajastul. Aga küllap see kõik lähebki ükskord paremaks. Kogu maailmas ja mul ka ikka :)

Ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas.

Kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab.

Ma nutan ainult siis kui miskit on mul silmas.

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.

Natuke mätastest ja natuke ka Eva-Liinast

Maailm on pahatihti üsna mina-keskne. Samamoodi on lood ka laenuturul. Võlglased näevad asju oma mätta otsast, võlausaldajad enda omast ning igasugused inkassod ja kohtutäiturid veel kolmanda-neljanda nurga alt. Hästi oluline oleks proovida tegelikult kõigil osapooltel teisi pooli mõista ja proovida end asetada korrakski nende saabastesse. Kas eesmärk on teisele oma üleolekut demonstreerida, koht kätte näidata? Või tasuks näha ja otsida hoopis koostöö võimalusi? Kui võlglase eesmärk on juba eos lihtsalt laenuandja üle lasta ja seejärel loota, et 10 aasta pärast kõik aegub, siis on asjad ikka üsna nukrad ju. Samamoodi, kui uskuda kuulujutte, siis paljude kiirlaenuandjate eesmärk justkui ongi see, et laenuvõtja võlgu jääks, sest siis saab talt palju raha välja pressida - kõrvaltoa inkassode kaudu muidugi. Kuhu me jõuame niimoodi? Minu hinnangul on kogu see turg liialt laenuandjate poole kaldu, kogu võim on just sealpool. Laenuvõtjat kaitseb tihtipeale ainult kohus, mida aga võlglane kardab. Ning laenuandjad/inkassod teavad, et tavaline kodanik kardab kohut.

Selle postituse teises pooles tahaksin nüüd rääkida natuke Eva-Liinast. Jah, tal on nüüd ka oma blogi, aga ta arvas, et sellest juhtumist võiksin pigem mina oma blogis kirjutada, justkui nagu jätkuloona eelmistele temaga seotud postitustele. Teengi siis seda siinkohal, sest see on ühtlasi ka heaks näiteks selle kohta, et võlglane ei tohi karta kohtusse andmisi, kohtumenetlusi.

Ma jätan seekord igasugused laenufirmad ja inkassode nimed mainimata, sest suures plaanis ei ole neil tähtsust. Alustan siis algusest. Eva-Liina avas 2018. aastal ühe krediidikonto, algse limiidiga 1200 EUR, mida veidi hiljem 200 EUR võrra suurendas. Taaskord tekkisid aja jooksul makseraskused ning 2020. aasta jaanuaris ütles laenuandja lepingu üles. Viimasel arvel oli nõude suuruseks 1697,84 EUR. Veebruari keskpaigas saabus kiri inkassolt, kus nõue oli kasvatatud erinevate tasudega 1957,25 EUR peale. Paar päeva hiljem võlatunnistust sõlmides oli lõplikuks "kokkuleppeks" nõude suuruseks 1971,66 EUR. Seda siis hakkas Eva-Liina jõudumööda täitma. Kokku tasus ta aasta jooksul 482 EUR. Selle aasta veebruariks oli nõude suurus aga 1998,60 EUR ning inkasso otsustas asjale ametliku käigu anda. 22.02.2021 saabuski kiirmaksekäsk, summaks 1821,87 EUR. Soovitasin Eva-Liinal vastuväide saata ja see tagasi lükata. Seda ta ka tegi. Seejärel sai Eva-Liina kirja hagimenetluse kohta 15.03.2021, milles oli nõude summa 1743,22 EUR. Kaks päeva hiljem hakkas inkasso otsima kohtuväliseid kompromisse ning tegi uue ettepaneku, uueks nõudeks sai 1568,20 EUR. Ning sellele kirjutas Eva-Liina ka alla, vormistati eraldi maksegraafik, alguses 30 EUR kuus ja alates uuest aastast 60 EUR/kuu. Kõik maksed lähevad täies ulatuses võla vähendamisele. Mingeid lisakulutusi ei teki. Kokkuvõttes tekitas seega kiirmaksekäsuga mittenõustumine olukorra, kus nõutav summa vähenes sisuliselt 1998,60 EUR pealt 1568,20 EUR peale ehk siis 430,20 EUR. See on näide sellest, kui meelevaldselt inkassod ja laenuandjad nõuetega ümber käivad ja mis võib juhtuda siis, kui enda eest seisma asuda. Ehk siis taaskord - kohut ei tohi karta (muideks, kas teadsite, et "kohus" osastavas käändes on justnimelt "kohut" - kardetaksegi kohut, mitte näiteks "kohust", mis tundub justkui suupärasem).

Mõned nädalad veel ja äkki on mätas ka juba kuiv. Kevad tuleb :)

Vastutustundlikud mängukeskkonnad

Nagu juba korduvalt olen kirjutanud, siis minu mured said alguse spordiennustusportaalidest. Siinkohal ei taha ma mitte kuidagi neid portaale süüdistada oma hädades, süüdi olin ma ikka ise, aga tahaksin natuke analüüsida nende tegevust ja vastutustundliku teenuse pakkumist. Oma mängurikarjääri jooksul sai minust sisuliselt kõigis Eestis tegutsevates hasartmängukeskkondades kuldklient. Ma sain enamuselt neilt pidevalt boonuspakkumisi, sünnipäevaks kingitusi, üllatuspräänikuid siit ja sealt. Panen siia nimekirja, kus ma siis eriline VIP klient olin: Unibet, Optibet, PAF, Betsafe, Bet365, Olybet, Coolbet. Kõik sellised üsna soliidsed firmad meie mänguturul, loomulikult kõik ka EMTA litsentsiga. 

Oma kodulehtedel räägivad nad kõik vastutustundlikust mängust. Jutt on üsna sarnane, sõltumata portaalist. Kopeeriksin siia mõned lõigud siit ja sealt. 

• "Meie eesmärgiks on pakkuda oma klientidele meelelahutust läbi turvalise mängukeskkonna. Eesmärgi saavutamiseks on veebileht varustatud kõige vajalikuga, et kasutajad saaksid mängida vastutustundlikult (deposiidi limiitide määramine, enesevälistamine, sõltuvusprobleemide tuvastamine ning vanemlik kontroll)." 
• "Hasartmäng võib tekitada sõltuvust, mis on diagnoositav impulsihäirena, kuid on samas ravitav emotsionaalne haigus. Enamik inimesi hoiavad oma mängimise kontrolli all ja neid hasartmängusõltuvus ei ohusta. Sagedaste kasiinokülastajate hulgas on hasartmängusõltlasi erinevate uuringute andmetel umbes 5-10 protsenti." 
• "Millal muutub mängija sõltlaseks? Siis, kui mängusõltlase eraelu kannatab tema kire tõttu. Hasartmängusõltuvuse tuvastamiseks on mitmeid lihtsaid teste, mis hindavad sõltuvuse sümptomeid. Haigust võivad näidata inimese suutmatus mängimist lõpetada; raha laenamine mängimiseks, raha vaatlemine mitte elamisvahendina, vaid mänguvahendina; muutused mängija iseloomus; valetamine ja salatsemine; hasartmängimise kahetsemine ja selle häbenemine; töö, pere, olulise suhte vms-ga riskimine hasartmängu tõttu." 
• "Juhul kui mängija tunneb, et hasartmängude mängimine on tema jaoks probleem, saab ta vastavalt Eesti Vabariigi seadustele määrata endale mängukeelu läbi Eesti Maksu- ja Tolliameti (EMTA). Selleks tuleb esitada avaldus, mille alusel kantakse ta määratletud perioodiks õnnemängu mängimise piirangutega isikute nimekirja. Õnnemängukorraldajad ei tohi lubada nimekirja kantud isikuid õnnemänge mängima."

Nagu näha, on vähemalt marketingi tasemel kogu see vastutustundliku mängukeskkonna pakkumine üsna hästi sõnastatud. Aga, kas märkate siin üht veidrat asjaolu? Nimelt on kõik need tekstid suunatud sellele, et "mängija saab enda kaitseks teha seda ja toda..." Ehk siis kogu vastutus mänguri saatuse eest on pandud tema enda õlule. Mänguportaal ei vastuta siin mitte millegi eest. Suures plaanis ongi kõik õige, aga samas tuleks ühiskonnas mõista, et mängusõltlane on vaimselt haige inimene. Ta ei ole oma sõltuvuse sees võimeline enam oma tegude eest vastutama. Kui ma ikka teen iga päev mitmeid sissekandeid ja tihedalt ka väljamakseid online kasiinodesse (spordiennustus, kasiinod, pokker on enamasti niiöelda sama mütsi all - väliselt ei ole võimalik eristada, kas ma kandsin nüüd raha slotimasinatel mängimise, pokkeris kaardi ladumise või spordiennustuse jaoks), siis peaks juba sekkuma ka mänguportaali algoritm. Paraku on aga reaalsus see, et kui välja jätta paar erandit (neist kohe täpsemalt), siis ei tunne mänguri heakäigu vastu huvi mitte ükski eelmainitud portaalidest. Isegi mitte ühtegi hoiatuskirja ei tule, et kuule, kallis klient, sa oled viimase kuu jooksul teinud 37 sissemakset ja 12 väljamakset, äkki peaksid väikese pausi pidama? Rääkimata sellest, et selliste anomaalsete käitumismustrite peale peaks ajutiselt üldse mängimisvõimaluse ära blokeerima. Ilmselgelt on ju sellisel juhul olukord kontrolli alt väljas. Ma ei julge siinkohal loomulikult kindlalt väita, et nende vastav käitumine on teadlik, aga kindlasti saaks see olla hoolivam. Muidugi tuleb mõista, et tegemist on ju siiski äriettevõtetega ja ega nende huvi suures plaanis ju polegi sõltlasi vabaks lasta. Sõltlaste raha on neile kahtlemata väga oluline.

Nagu mainitud, on siiski kaks erandit, kes ei aja taga viimastki senti mänguri rahakotist. Minu info võib muidugi olla natuke aegunud, sest sellest on nüüdseks juba aasta möödas, millal oma viimased tehingud tegin. Aga 15-aastase kogemuse põhjal julgen siiski järgnevat öelda. Need kaks erandit on PAF ja Bet365. Mõlemad saatsid mulle üsna ruttu kirja, et kas kõik on ikka hästi. Sellega kaasnes ka pikem jutt sellest, mida kõike ma ette saaksin võtta. Bet365 läks selles osas tegelikult veelgi kaugemale. Nad saatsid mulle kirja ja palusid täita online testi. Ning seejärel sain järgmise kirja: "Täname enesehindamisküsimustiku täitmise eest. Soovime seoses teie vastustega teiega vestelda. Võtke ühendust meie klienditeenindusega. Seniks on teie konto kasutamine peatatud." Ehk siis ma pidin neile päris pikalt tõestama, et minuga on kõik hästi. Loomulikult ma lõpuks seda neile tõestada ka suutsin ning mu konto avati, aga samas pean tunnistama, et see oli üks vägagi kainestav seik. Pärast seda kirja möödus veel vaevu kuu aega kuniks ma selle kõigega lõpparve tegin. Igal juhul julgeksin öelda, et kuigi sel hetkel tundus mulle kui mängurile see bet365 käitumine tüütu ja nõme või lausa häiriv, siis nüüd tagantjärgi mõistan, kui oluline see kõik tegelikult on ja oli. Kõik võiksid oma klientidesse sedavõrd hoolivalt suhtuda.

Muidugi oleks nüüd tore, kui kaasõltlased ka oma kogemusi jagaksid. Kuidas teil on olnud erinevate portaalidega? Kui palju on teid mängukeskkondade poolt niiöelda "korrale kutsutud" või isegi konto blokeeritud? Kirjutage mulle või jätke oma kommentaar siia postituse alla (vabalt saab seda kõike teha täiesti anonüümselt).

Mustreid täis elu, elu täis mustreid

Meie elud on täis erinevaid mustreid. Käitumismustrid, inimeste mustrid, harjumuste mustrid, asjade mustrid või minu puhul ka näiteks panustamismustrid. Mõned on head, mõned halvad. Mõned tekitavad sõltuvust ja on teinekord isegi eluohtlikud. Kinnistunud mustreid on ääretult raske muuta ja neist välja murda. 

Omamoodi muster on tegelikult ka tavalise inimese tavaline elurütm. Kodu, töö, kodu, heal juhul ka mõni trenn. Lisaks siis osadel ka veel lastega tegelemised ja muud värgid. Aga tegelikult on väga suurel osal inimkonnast tänaseks tavapärane igapäevamuster sassi löödud. Teadagi siis mille pärast. See pandeemia on tulnud, et jääda. On tulnud, et muuta jäädavalt meie igapäevaelu. On löönud katki ka sotsiaalsed suhtlusringid. Inimesed on katki. Rikkamad saavad rikkamaks, vaesed muutuvad vaesemaks. Võlaorjus igal tasandil muudkui võimendub ja süveneb. Normaalsed mustrid on hävitatud.

Loomulikult on ka hasartmängud ja neisse uppumine üks klassikaline käitumismuster. Kõik päevad muutuvad sellisel juhul sisuliselt ühesugusteks, korduvad samad tegevused hommikust õhtuni. Läbivaks teemaks mängimine - slotid, spordiennustused, pokker, ruletilaud. Oma sisemise jõuga sellest välja ronimine on meeletult keeruline ülesanne. Eks selliste mustrite murdmise ja muutmise juures ongi laias laastus kaks võimalust - kas teha oma elus muudatused kohe ja järsult, ühekorraga või siis hoopis vaikselt, sihipäraselt uue reaalsuse poole liikudes. Minul toimus see sisuliselt üleöö. Seal oli kaks põhjust - šokk ja tüdimus järjekordsest kaotusest ning lisaks ka siis peagi peale tulnud COVID-19, mis lihtsalt minu mõnuained (spordivõistlused) käest võttis. Iga mustrimuudatus algab tegelikult iseendast. Teised võivad sinu ümber sind õpetada, manitseda, noomida, sulle toeks olla, kuid nemad saavad olla vaid need, kes viivad sind selleni, et sa murrad sellest kõigest välja. Seda viimast saad teha vaid sina ise.

Teinekord võib muidugi mustri murdmisele kaasa aidata ka pime juhus või õnn. Aga nagu näiteks tennise kohta öeldakse - anna vastasele võimalus eksida, tee see üks löök veel, et tal oleks võimalus see viga teha. Samamoodi on ka mustrite ja õnnega - anna endast kõik, et kasvõi läbi õnne või juhuslike sündmuste saaksid oma elurütmi muuta. Vahel aitab mustri muutmisele kaasa ka lihtsalt aja maha võtmine. Ära püüa iga hinna eest oma olukorda kohe nüüd ja täna parandada. Peatu korraks, pea aru, mõtle. Räägi inimestega, tunnista oma eksimusi. Kõrvaltvaataja arvamus võib teinekord olla šokeeriv, aga see võib viia sind õigele rajale tagasi. Anna endale võimalus. Mina ei teinud neid asju, pusisin koguaeg omaette edasi ja jõudsin lõpuks tupikusse. 

Üks vapramaid mustrimurdjaid võlglaste seas on loomulikult AMOV, kes suutis seda, mida paljud naised ei suuda. Lahkuda vägivaldsest ja alandavast suhtest. Koos lastega! Ma ei suuda oma imetlemist lõpetada. Tõeline inspiratsioon kõigile naistele. Kõigile inimestele. Ta on endale uut mustrit, uut eluviisi loomas ja seda on nii tore lugeda.

Ka võlasõltuvus on muster. Vajadus võtta uus laen peale selleks, et teenindada eelmisi laene. See on muster, mis viib alati täiel kiirusel mäest alla ning seda peatada praktiliselt polegi võimalik enne, kui juba liiga hilja. Kui laenu eesmärk ei ole enam isegi mitte tarbimine (rääkimata näiteks kodu ostust) vaid just igakuine puudujääk kohustuste täitmisel, siis tuleks ruttu käed üles tõsta. Kahjuks suudavad seda mustrit aga keset selle tekkimist lõhkuda väga vähesed. Sest see haarab lihtsalt nii lootusetult endasse. Inimene loob endale uue reaalsuse, uue maailma ja see hakkab muudkui ketrama. Kuna laenuandjaid on Eestis meeletult palju, siis võib selline võlamuster kesta aastaid ilma, et keegi ümberringi midagigi aru saaks. Sest uute laenudega tagatakse harjumuspärane elustandard. Ning kui lõpuks kiirlaenudega juba jamad majas ja laenufirmad otsas, siis minnakse oma agoonias viimast etappi läbima - Facebooki laenugrupid, kus intressid juba sisuliselt ebaseaduslikud - krediidiasutused saavad ainult und näha sellistest kulukuse määradest. Muidugi lõpeb see muster lõpuks igasuguste katteta lubaduste, valetamiste, kohtutäiturite, kontode arestide ja maine rikkumisega võlglaste ja petturite grupis. Ring on sulgunud. Inimese elu on rikutud. Aastateks. Tema enese poolt. Kõik, mis sai alguse võib-olla lihtsalt sellest, et naabrinaisel oli äge telefon ja sul oli veelgi parem vaja hankida. Mis siis, et eelarve tegelikult seda ei lubanud.

Milline on sinu elu muster?

Märts 2021 numbrites

Eelnevate kuude kokkuvõtted:

• Jaanuar 2021 
• Veebruar 2021

Tasusin just praegu viimase märtsikuise arve ja sellega on kõik kohustused sellel kuul tasutud. Aeg siis taaskord üle vaadata, mis mul Excel märtsi kohta ka näitab. Tänu tuludeklaratsioonirahadele sai siis see kuu kenasti ära klaaritud ja kõik maksud makstud.

 

Seekord siis moodustas mu laenumaksetest põhiosa maksete osakaal 41,12%. See määr on ajas vaikselt järjest tõusnud, mille üle on äärmiselt hea meel. Aga ühe väikese detaili tahaksin siinkohal siiski üle täpsustada. Antud tabelis kajastuvad ainult laenumaksed. Minu tegelik igakuine kulu on siiski mõnesaja euro võrra suurem - lisanduvad igapäevakulutused toidule ning ka erinevad kommunaalarved ja transpordikulud (need õnneks on viimasel ajal tõeliselt olematud). Kui need kõik arvesse võtta, siis on mu igakuine puudujääk kulutuste ja põhisissetuleku vahel ca. 750 EUR. See on siis see vahe, mida pean erinevate ületundide ja lisatöödega lappima.

Bondora kannete osas ei oska ma endiselt oma tänu piisavalt väljendada. Teie toetus on lihtsalt hindamatu. Aitäh, kogu südamest. Aga siinkohal tahaksin ühe asja veel välja tuua. Mulle on viimastel nädalatel kirjutanud 3 inimest, kes on küsinud, kas kuidagi teistmoodi ei saaks mind toetada. Et nemad eelistaksid muid lahendusi peale Bondora. Ja siiani oleme need lahendused leidnud. Aga neid võimalusi ma suure kella külge ei sooviks panna. See oli lihtsalt informatsiooniks, et selline võimalus on olemas.

Mis siis aga nüüd aprill tuua võiks? Nagu juba korra vihjamisi mainisin, siis vähemalt ühe suurpangaga on mul läbitud edukalt läbirääkimised ja kuumakse on veidike väiksemaks saadud. Kahe panga juures on mul avaldused-taotlused tehtud ja ootan vastuseid ning otsuseid. Ehk siis kokkuvõttes on lootust, et ehk saab veelgi väiksemaks seda vahet kohustuste ja sissetulekute vahel. Aga kuna mulle ei meeldi enne kaagutada, kui muna käes, siis neist teemadest räägin detailsemalt siis, kui kõik uued lepingud sõlmitud ja graafikud uuendatud. Hetkeseisuga olen pigem lootusrikas ja negatiivseid vastuseid vähemalt esialgu ei karda. Aga eks näis, mis tegelikult saab.

Selline see seis siis on 17.03.2021 seisuga. Nagu mulle üks blogilugeja ütles - tähtis on näha progressi. Kui oma teekond jagada etappideks, siis on oluline, et iga uue etapi alguses oleks seis parem kui eelmise etapi alguses. Ehk siis, et alati oleks eelmisest perioodist midagi head ja positiivset kaasa võtta. Kas ma aga tegelikult ka usun, et suudan oma võlaorjusest välja rabeleda? Jah, usun. Kas ma oskan arvata, millal ja kuidas see ükskord juhtub? Pole õrna aimugi. Annan lihtsalt igapäevaselt endast parima. Katsetan siit ja katsetan sealt ning loodan parimat. Võitlus jätkub.

Ahjaa, paar sõna mu viktoriinist ka. Ääretult hea meel on selle üle, et vastajaid on juba päris mitu ning nende seas ka kaks 10-punktilise skoori (ehk siis kõik õiged) saanud vastajat. See läheb mulle väga südamesse, kui näen, et te olete tõesti mõtteis minuga. Aga julgustan kõiki proovima. Te ei pea avaldama isegi oma päris e-maili aadressi, kui kardate näiteks oma isiku avaldamist. Võite julgelt ka mõne niiöelda varjupostkasti selle jaoks luua. Peaasi, et teil oleks sellele ligipääs lihtsalt olemas. Ma loodan, et küsimused liiga keerulised ei saanud. Võite siia postituse alla kommentaaridesse oma mõtteid selle kohta jätta. Igasugune tagasiside on teretulnud.

Võlglase Päeviku/Võlglase Blogi viktoriin, auhinnaga!

Ühes oma eelmises postituses rääkisin sellest, kuidas on võimalik oma arvamuse avaldamisega lisaraha teenida. Kuna just täna potsatas mu postkasti järjekordne 10-eurone kinkekaart Norstatilt, siis otsustasin selle mängu panna oma lojaalsete blogilugejate vahel. Selleks olen koostanud ühe väikese kümne küsimusega viktoriini, mille vastused on kõik leitavad siinse blogi veergudelt. Igapäevastele lugejatele peaks samas need küsimused ilmselt ka ilma otsimata üsna lihtsad olema. Selles viktoriinis küsin lisainfona ka teie e-maili aadressi, aga selle osas pole vaja karta, et ma seda kuidagi kuritarvitaksin. Seda vajan ma lihtsalt selleks, et saaksin võitjaga ühendust võtta. Seda ma ei avalda mitte kuskil, mitte kuidagi ja samuti ei hakka ma sellele aadressile mingit spämmi saatma. Aga ega siin muud ei olegi, link viktoriinile on siin - https://forms.gle/dnJwuD6DfDhMzKox7

Loomulikult, kui 100% õigeid vastuseid tuleb rohkem kui 1, viin läbi loosimise. Võitja selgub igal juhul. Mäng lõpeb 31.03.2021 kell 23:59. Tähelepanu, valmis olla, läks!

Seekord ma teid Võlglase Päevik/Võlglase Blogi Facebooki lehega liituma ei meelita, aga loomulikult on iga uus jälgija teretulnud ka seal! :)

Enesehinnang ja enesemüümine

Enne, kui tänast teemat lahkama hakkan, siis mainin ära, et tegin taaskord ühe väikese vaimse pausi pärast viimast postitust. Kui olin laupäeva hommikul oma mõtted siia kirja pannud, siis tegin veel paar tundi oma põhitööd ja siis sulgesin sisuliselt kõik netiseadmed. Ei lugenud ma isegi kirju, rääkimata mingitest võla- ja ka blogiteemadest. Ma olin väsinud lihtsalt sellest kõigest. Selliseid turgutavaid pause vajab iga inimene, eriti intensiivsematel eluperioodidel. Ning eriti vastu kevadet, hilistalvel, mil on niiehknaa igasugune vitamiinipuudus ja muud hädad eriti tugevalt esil.

Ning see oli üks tore kvaliteetne aeg koos perega. Sest ega praegusel koroonaajal niikuinii ju kellegi teisega eriti läbi käia ei soovitata. Loodus, metsavaikus, pori ja lörts olid selle nädalavahetuse märksõnadeks. Vahva oli. Õhtul igasugused puldiautodega rallitamised, pusled ja muud möllud. Lisaks veel väike ühine "Kuninganna Corgi" vaatamine koos juurviljasnäkkidega - paprika, porgand, kurk, tomat isetehtud tipikastmega. Eelarve: paar eurot. Tasuvus: perekonnaühtsustunde märkimisväärne tõus ja üleüldine vaimse tervise paranemine. Soovitan kõigile.

Aga olgu, nüüd siis põhiteema juurde, millest täna kirjutada tahtsin. Järgnevateks mõteteks andis aluse üks kirjavahetus ühe blogilugejaga. Ta esitas küsimuse, miks ma ei võiks proovida endale suuremat palka juurde kaubelda, võidelda oma sissetulekute nimel. Tunnistan ausalt - ma ei ole kunagi enesemüümises ja enda reklaamimises väga osav olnud. Pole antud seda pealehakkamist ja ehk ka copywriteri oskusbaasi. Eks oma suur osa on siin ka minu enda olemusel, tagasihoidlikkusel. Olen alati oma elus liikunud põhimõtte järgi, et ärge hinnake mind mu sõnade vaid mu tegude järgi. Ehk siis olen lootnud, et kui ma teen palju ja head tööd, siis seda märgatakse ja lõpuks tasustatakse vastavalt - natuke naiivne vist isegi? Ehk siis võiks öelda, et ma olen pigem selline vaikne tööhobune, mitte ülesklantsitud tõutäkk. Ilmselt ei võida ma mitte kunagi parima töötaja auhindu näiteks. Aga samas olen ma korduvalt olnud aasta parima tiimi liige. Niiet võta sa siis kinni, kas olen lihtsalt aja jooksul headesse meeskondadesse sattunud häid projekte tegema või on seal ikka minu osa ka olnud oluline.

Nagu öeldud - ma ei oska ennast müüa. Ma ei oska olla see inimene, kes läheb võõra inimese juurde ja teatab, et just mina olen maailma parim ja antagu mulle nüüd palju raha. Ma ei oska minna ka ülemuse jutule lausetega, et ma olen asendamatu tiimiliige. Ma lihtsalt loodan, et mu töö räägib iseenda eest. Kahjuks see vist aga tänapäeval enam nii ei käi. Kui päris aus olla, siis ma hinges tunnen tegelikult rahulolu, et ma just selline olen nagu ma olen. Aga paraku ei maksa selle hingerahu eest arveid. Mida siis ette võtta? Minna kuskile vaimse turgutuse ja enesehinnangu tõstmise laagrisse (ma ei tea, kas selliseid on olemas üldse?), tulla lihtsalt mugavustsoonist välja ja hakata end rohkem esile tooma? Või siis töötada veelgi rohkem ja veelgi paremini, et lõpuks oleksingi asendamatu, ka ilma reklaamita? Üle enda varju teadupärast ei hüppa ja enda olemuse muutmine ei ole kindlasti lihtne teekond, mida valida.

Kuidas teil palkadega lood on? Kas julgete ise minna ülemuse jutule ja raha juurde küsida? Kas oskate ennast reklaamida? Kas oskate ennast tööturul müüa? Või on praegune pandeemia loonud hoopis olukorra, kus tuleb rahul olla sellegagi, et üldse mingigi töökoht ja palk alles on?

Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine –

turul me oleme vennad ja õed!

Mänguri õnnehetked, mis on tegelikkuses vaid toiduks hävingurajal

Täna tahaksin ma natuke rääkida sellest mängurluse helgemast küljest, kui seda muidugi üldse niimoodi nimetada saab. Igaks juhuks mainin siiski ära, et järgnev postitus ei ole mõeldud sellena, et teid nüüd mängima meelitada vaid pigem püüan anda aimu sellest, miks mängurid ikka ja jälle uuesti proovima lähevad. Sealjuures ei ole mitte mingit vahet, kas tegemist on pokkeri, spordiennustuse või slotimasinatega. Loomulikult on olemas ka edukad ja distsiplineeritud mängijaid, kes vähemalt kahes esimeses mainitud mänguliigis suudavad stabiilselt edukad olla ning nende kohta ehk kõik see jutt ei kehti.

Inimene on kord juba selline loom, kes vajab vähemalt korrakski edusähvatusi, et mingit tegevust uuesti proovida. Kui slotimängija ikka aastaid muudkui mängiks ja ühtegi rõõmuhetke sealt masinast ei tuleks, siis loobuks lõpuks ka kõige visam hing. Ning eks need asjad ongi niimoodi üles ehitatud, et kui pidevalt mängida, siis juba ainuüksi tõenäosusteooria kohaselt vahest lihtsalt ikka joppab ka ju.

Samamoodi on ka minul aegajalt hästi läinud. Seejuures kõigis mängudes. Olen saanud märkimisväärseid võite nii pokkeris, slotimasinatega kui ka loomulikult spordiennustuses. Ilma nendeta poleks mu "karjäär" sisuliselt 15 aastat kestnud.

Aga nüüd siis järgemööda neist niiöelda suurvõitudest. Esimene sähvatus juhtus pokkeris. Ma arvan, et aastanumbriks võis siis olla 2008 või 2009. Tollal oli Eestis ja kogu maailmas tõeline pokkeribuum. Nii sattusin minagi sinna võrku. Ma küll ei mänginud tihti, aga samas olin pidev lugeja igasugustes pokkerifoorumites. See oli aeg, mil üsna populaarne tegevus oli ka "steikimine" (ehk siis inimesed andsid teistele inimestele raha, et need mängiksid kuskil turniiridel või ka cashi-laudades, tehti vastavad konkreetsed kokkulepped ja pärast jagati võidetud summad ära, kaotuse korral jäi küll kogu vastutus rahaandjale). Ka mind on siis elus vähemalt ühel korral edukalt steigitud. Sattusin lihtsalt õigel hetkel foorumit lugema ning märkasin postitust, kus üks tüüp tegi pakkumise, et keegi võiks tema 20 dollari eest ühel PokerStarsis toimuval turniiril osaleda. Kuna tol õhtul mul aega oli, siis saigi oma nimi üles antud. Ning pärast väikest arutelu ja taustauuringuid ma selle steigi siis endale saingi. Turniir ise oli päris suure osavõtuga, ikka tuhandeid inimesi ja esiotsa auhinnad üsna magusad. Ning lõpuks pärast 6-7 tundi kestnud mängimist lõpetasin ma selle turniiri 6. kohal ja sain 1340 dollarit! Pool sellest rahast sain endale jätta ja pool andsin steikijale. Kõik olime rõõmsad. Eks ma selles meeleolus proovisin hiljem ka seda mängu, aga sarnast edu ei tulnud enam kunagi. Ning mingil hetkel sain aru, et pokker pole ikka päris minu mäng.

Spordiennustuses on samuti suuremaid ja väiksemaid "jackpotte" kukkunud. Suurim võit saabus kunagi 10 aastat tagasi, kui Eesti oli just vahetult eurotsooniga liitunud. Tegemist oli tavapärase mitmikpanusega (no umbes samasugune nagu see mu elu viimane panus oli - ehk siis võitmiseks peab mitu erinevat sündmust täppi minema, kui aga peaks kasvõi üks neist kaotama, siis kaotab kogu panus). Kui õigesti mäletan oli tookord panusepiletil 4 mängu, kõik jalgpall. Panuseks 50 EUR. Kogukoefitsient oli massiline, midagi üle 40. Ja need mängud läksidki kõik nii nagu mina nad paika olin oma piletile pannud - ehk siis võidusumma oli üle 2000 EUR. Võidujoovastus oli kahtlemata vägev.

Slotimasinatega olen ma oma elu jooksul tegelikult üsna vähe kokku puutunud ja enamasti mänginud lihtsalt mõne kampaania raames. Aga vägevaid võite on ka siin siiski tulnud. Suurimaks neist eelmise aasta alguses, kui tegelikult juba omadega pankroti äärel olin. Enamasti tegin oma slotikeerutusi kuskil 30-40 sendiste panustega. Nii sai ka tookord tehtud - panuseks 40 senti ja 250 spinniga automaatrežiim käima. Mängu nime ega keskkonda ma siinkohal reklaamima ei hakka. Loomulikult on iga slotimängija unistuseks jõuda igasuguste tasuta keerutuste ja boonusmängudeni, sest alles seal tulevad suured rahasummad mängu. Nii juhtus ka minuga. Lootusrikas "10 free spins" viskas ette ja siis hakkas juhtuma. Kordujad muudkui kasvasid ja kasvasid. Ning lõpuks sai sellest 40 sendist 1300 EUR. Tükk aega vaatasin seda ekraani ja olin üsna jahmunud. See tollane värin on siiani üsna elavalt veel meeles.

Mõeldes mu praegusele olukorrale ja nendele suurvõitudele, siis võib tekkida küsimus, et miks ma siis pankrotiäärel omadega olen. Aga põhjus lihtne - need võidud on nii harvaesinevad, et igapäevane kaotustejada lihtsalt sööb need võidud üsna kiiresti ära. Sest inimene on ahne. Kui ta on kord juba võidutunnet tunda saanud, siis tahab ta seda veel ja veel tunda. Sest ta teab, et see ei ole võimatu. Ning see viibki lõpuks selleni, et kui oma rahad otsa saavad, siis võetakse appi juba laenuraha. Sest koguaeg on hinges teadmine, et need suured võidud ju peavad veelkord tulema. Ning nii see asi muudkui ketrama hakkabki. Seega, jah, kui aastaid hasartmängudega tegeleda, siis loomulikult viskab ka aegajalt edukaid päevi ja massilisi võidusummasid (keskmise eestlase kuupalk ühe 40-sendise slotikeerutusega näiteks), aga pikas plaanis on see kõik hävituslik ja lõppeb täpselt seal, kuhu minu elu mind tänaseks toonud on - võlaorjuses, millest väljarabelemine võtab aastaid ning tegelikkuses ei pruugigi üldse edukalt lõppeda. Selle kõigega on võimalik kaotada kõik - alates lähedastest, kodust kuni oma tervise või lausa oma eluni... Need üksikud eufooriahetked lihtsalt ei ole väärt seda, et sellele teele üldse astuda. Kokkuvõttes - ärge mängige.

Kuidas läheb ja kuidas edasi võiks minna?

Ja ongi käes järjekordne reede. Töönädala lõpp jälle paistmas. Nagu ma siin ühes oma eelnevas postituses kirjutasin, siis minu elutempo on viimase seitsme päeva jooksul üsna palju muutunud. Kõik poolikud lisatööd ja lisaampsud lõpetasin ma eelmisel nädalal kenasti ära ja nüüd alates eelmise nädala laupäevast olen täie hooga oma põhitööl ületunde vihtunud. Töö lippab, keskendumisvõime jälle laes ja tulemused on silmaga näha. Kuigi vaikselt on esmane väsimus ka hakanud tekkima, siis tegelikult see rahulolu nendest töövõitudest annab seda vaimujõudu rohkelt juurde. Nädalaga 20 ületundi, mis järgmise kuu alguses juba praeguse seisuga korraliku lisasumma toob. Ja oi, kui väga mul seda ju tegelikult vaja on.

Inimene on üsna hea kohaneja. Kui alguses tundubki mingi tempomuutus ehk üle mõistuse karm ja tahab rajalt maha tirida, siis vaikselt selle kõigega harjudes tekib teatav rutiin ja polegi enam nii hull midagi. Kui ma sel kuul paar nädalat veel sarnast tempot suudan hoida, siis võin isegi aprillikuu eelarve lõpuks ära täita. Asi, millest ma siin paar nädalat tagasi veel isegi unistada ei julgenud. Eks näis muidugi, kuidas reaalne olukord kujuneb.

Kui jätkusuutlik selline töötempo üldse olla saab? Pikas plaanis ilmselt mitte väga. Aga ühe lubaduse ma endale siiski andsin - pühapäevad on ja jäävad puhkepäevadeks. Siis ei tee sekunditki tööd. Ilma selleta vist põleksin küll kiiresti läbi. Hetkeseisuga on näha, et selline töökorraldus võiks kesta kuskil mai lõpuni ehk siis kokkuvõttes ligikaudu 3 palgapäeva peaks mul sellise väikese boostiga olema. Ning kui nii edasi mõelda, siis selleks ajaks on juba juuni käes, suur suvi. Küllap on ka koroonanumbrid alla tõmmanud, päevad päikest täis, elu kui lill. Ning pikem puhkus ka siis juba kiviviske kaugusel. Ehk siis kokkuvõttes võiks see plaan vähemalt 3-kuu lõikes üsna jätkusuutlik olla.

Tunnistan samas ausalt - blogile pole ma viimasel ajal enam üldse peaaegu mõelda jaksanud. Lihtsalt pole aega ega ka jaksu. Aga päris unarusse ma seda kindlasti ei jäta ja kui vähegi midagi põnevat juhtub, siis annan kohe jooksvalt siin teada ka. Ning samuti ei kao mitte kuhugi ka filosoofilisemad postitused. Üht järjekordset küsitlust olen ma ka kokku panemas, koos auhinnaga seekord! Seega, püsige lainel. Kevad juba koputab ukse taga, oleks aeg ta sisse lasta ja see talv minema saata, eks ole.

Võlglase elu koroonapandeemias

Homme, 11. märtsil läheb meie riik siis taaskord lukku. Ehk siis sisuliselt kordub kõik see, mis täpselt aasta tagasi juhtus. Tookord lihtsalt pandi sellele kõigele veel sildike ka külge - "eriolukord". Tunnistan ausalt - minu jaoks isiklikult ei muutu tegelikult mitte midagi. Meie pere ongi sisuliselt juba aasta otsa eriolukorras olnud - kodukontorid, toidukaup ja söök kullerite abiga, niisama väljas kuskil istumas või chillimas me niikuinii ei käi. Ja õnneks õues jalutamist ei ole ära keelatud ja seda saab ikka ja jälle tehtud. Tõsi ta on, et siin eelmisel suvel, kui asi mõneks kuuks leebus, siis saime ka meie ringi sõita ja Eestimaad avastada. Aga üldiselt on meie argipäev juba alates 12.03.2020 (just siis algas Jüri Ratase valitsuse eriolukord) olnud sisuliselt muutumatu - päeva pealt lõpetati kontoris käimine ära ja nii see nüüd jäänud ongi. Lasteaia ja koolilapsed on siis nüüdsest veelgi rohkem kodus.

Kuidas aga kogu see värk mind kui mängurit ja mind kui võlglast mõjutanud on? Eks üsna mitmeti. Mulle kui spordiennustajale oli see pandeemia tegelikult hea. Võimalik, et ka just selle tõttu läks mul sellest kõigest üle saamine oluliselt valutumalt - ühel hetkel lihtsalt ei olnud enam spordivõistlusi! Kõik pandi kinni. Ainult vist Valgevene jalgpallurid veel jätkasid suure diktaatori nõudmisel. Ehk siis, kui ma 16.02.2020 oma viimase panuse tegin, siis ega uuesti naasesid tipptasemel spordivõistlused alles kunagi juulis vist. Ja selleks ajaks olin ma juba neist esimestest võõrutusnähtudest üle saanud ja igasugunegi tung kuhugi panustada, oli kadunud. See sõltuvus lihtsalt läks ära, sest ta ei saanud enam toitu. Ja selleks ajaks, kui söök naases, polnud enam isu. Nii lihtne see oligi. Aga samas annan ma endale aru, et kui ma peaks kasvõi ühe ampsu seda kõike uuesti maitsta saama, siis võib kõik uuesti korduda. Aga hetkel ma küll ei tea, miks ma seda kõike üldse uuesti proovima peaksin.

Võlglasena selles pandeemias elamine on samas nii ja naa. Nii kaua kui töökoht on alles ja palgatase ka vähemalt endisel tasemel, siis tegelikult pole väga vigagi. Seda lihtsalt sellel põhjusel, et võlglasi on ja tekib sellises kriisis rohkem ja oluliselt kergemini. Ehk siis kui tuua võrdlus näiteks tõrvatilga ja meepoti jutuga, siis niiöelda kriisivälisel perioodil on iga võlglane pigem just see tõrvatilk, aga praegusel ajal on neid igasuguseid musti lambaid ühiskonnas oluliselt rohkem. Ning meiesuguste hulk muudkui kasvab. Ehk siis kokkuvõttes ei ole võlglaseks olemine tänases seisus enam nii häbiväärne kui enne seda kurikuulsat viirust.

Samamoodi on selle meeletu võlglaste hulga tõttu igasugune võlgade menetlemine oluliselt aeglasem ja vaevalisem protsess ilmselt kõigi osapoolte jaoks. Ning lisaks on 5. aprillist siis kohtud niiehknaa megagiga-ülekoormatud selle kurikuulsa võlgade aegumise seaduse jõustumise tõttu.

Nüüd natuke ka laenuandjate suhtumisest. Loomulikult on krediidifirmad selles mäsus pigem ettevaatlikud, seega ega uusi diile (refinantseerimisi näiteks) väga lihtne saada polegi. Aga kui oma olukord ära rääkida, siis ühtteist ikka annab kokku leppida. Samas on kõik need firmad lihtsustanud maksepuhkuste saamise võimalusi. Et isegi suurpankadest on neid asju võimalik üsnagi kergesti saada, ilma lisatasusid maksmata ja lisaks on pankadelt ka lubadus, et selle raames ei muudeta laenutingimusi (intresse ja muid värke). Ehk siis päris lootusetu see seis kokkuvõttes pole. Ning nagu ikka teadatuntud tõde - kui ikka jamaks kisub või saate aru, et hakkab kiskuma, siis võtke ise laenuandjaga ühendust. See loob lihtsalt parema fooni ja suuremad eeldused, et asi lõpeb pigem positiivselt. Ja kui töökoht on ohus, siis tuleks niikuinii nendega ühendust võtta. Pea liiva alla peitmine ei aita mitte kedagi, püüdke seda siis ikka vältida.

Mida ma aga ise tegelikult kogu sellest niiöelda uuest normaalsusest arvan? Maskivastane ma pole, vaktsiini suhtes olen ka pigem positiivselt meelestatud. 5G ja kiibistamislugusid ei usu. Ning Maa on ka endiselt kerakujuline. Aga... Kohekindlasti arvan ma, et kogu selle piirangute tralliga on meeletult üle pingutatud ja asjad tasakaalust väljas. Kästakse muudkui kodus passida ja kontakte piirata, aga paraku ei mõtle justkui keegi sellele, mida see pikas plaanis inimeste vaimse tervisega teeb. USA ja isegi Läti vähemalt maksavad aegajalt natukenegi raha oma kodanikele (lihtsalt niisama väike koroonatoetus), aga enamus riike ei tee mitte midagi. Käib küll mingi meeletu rahatrükk, aga loomulikult jõuab see raha heal juhul kuskile aktsiaturule ja krüptoturule - ehk siis rikkad saavad veel rikkamaks, aga tavainimeseni need summad ei jõua. Usun, et kui keegi kuskil võtaks vastu otsuse, et kogu maailmas kõik saavad igakuiselt mingeid rahasummasid, siis oldaks ka oluliselt parema meelega niisama kodus ja välditaksegi hea tujuga igasuguseid kontakte. Praeguses seisus on aga ilmselge, et kui see jama kord läbi saab, siis on kogu maailm täis väga katkiseid inimesi. Rääkimata enesetappudest...

Lõpetuseks read internetiavarustest: "Koroonakriisist on saanud nuppude keeramise olukord - kui arvud tõusevad, lisame aga nuppudest piiranguid juurde. Tagajärgedega tegelegu aga igaüks ise, olgu need siis vaimsed või finantsilised. Kus on sisuline tegevus aitamaks inimestel finantsiliselt ja vaimselt toime tulla?"

Lisaraha oma arvamuse avaldamise eest

Üht niiöelda lisatööd olen ma tegelikult teinud juba päris mitu aastat, oluliselt enne oma suurt finantskriisi isegi. See on erinevatele küsitlustele vastamine erinevates keskkondades. Ehk siis kokkuvõttes teenin väikest (aga see on tõeliselt väike) lisaraha lihtsalt sellega, et avaldan oma arvamust ja meelsust. Selliseid portaale on Eestis päris mitmeid. Mina olen neist liitunud kahega ning lisaks annan oma osa ka sellesse, milliseks kujuneb iganädalane telekavaatamise edetabel meie riigis.

Alustuseks sellisest portaalist nagu Norstat Panel. Süsteem on tegelikult lihtne. Iga kuu tuleb mingi 4-5 küsitlust, mis siis netis klikkides tuleks ära täita. Teemasid on igasuguseid - alates tarbimisharjumustest kuni poliitiliste eelistuste gallupiteni (jah, ka mina osalen nendel küsitlustel, mille järgi siis erakonnad ritta pannakse). Iga küsitluse eest antakse seal punkte ja lõpuks siis saab need punktid erinevate rahaliste nännide vastu välja vahetada. Ilmselt kõige popim neist on Partner e-kinkekaart.

Sarnase mudeliga portaale on muidugi veelgi. Mina olen neist liitunud ka uuri.ee keskkonnaga. Süsteem on sama - täidad küsitlusi ja saad punkte. Ainuke vahe ehk selles, et uuri.ee annab vastajatele pigem loosipileteid, millega saab juba suuremaid ja kallemaid auhindu võita. Erinevalt siis norstatist, kes sisuliselt alati annab punkte, mida piisava arvu kohal siis lõpuks saab kinkekaartideks vahetada.

Kolmas "kanal", millega ma sisuliselt siis märkamatult raha teenin, on Kantar Emori "Teleauditooriumi Mõõdikuuring". Ehk siis meil on koju paigaldatud vastav seadeldis, mis käivitub teleka käima panemisel. Ja salvestab seda heli, mis parasjagu telekast tuleb. Ning saadab sinna, kuhu vaja. Igal pereliikmel on oma niiöelda "logo" selles süsteemis, mis tuleb siis puldist valida, kui just see inimene telekat vaatab parasjagu. Ehk siis jah, meie oleme nende väheste perede (neid vist on Eestis kokku ligikaudu 500) seas, kes paneb paika, kas "Pilvede all" või "Pealtnägija" on edetabelis või mitte. Selle tegevuse kasu meie perele on siis iga aasta detsembris saadav 80-eurone Partner e-kinkekaart ja üks suurem kommikarp ka vahetult enne jõule. Kui meil oleks kodus neid telekaid rohkem, siis oleks ka see kinkekaardi summa veidi suurem.

Kahjuks ei oska ma aga päris täpselt öelda, kuidas nende erinevate keskkondadega liituda saaks. Kantar Emor tuli puhtjuhuslikult juba ligikaudu 5 aastat tagasi meile ukse taha mingit küsitlust tegema ja siis tehtigi meile selline ettepanek, et võiksime oma telekavaatamise eest raha teenida. Ega seal pikka mõtlemist polnud ja juba samal nädalal oli nende esindaja meil vastavate seadmete ja juhtmetega ukse taga ning seadistas kõik ära, mis vaja. Mulle igasugused tehnikavidinad meeldivad ja tundus koheselt päris põnev värk. Hiljem kolides olen need seadmed ise juba paika pannud ja siiani pole probleeme tekkinud.

Norstati ja uuri.ee portaalidega vist samuti niisama lihtsalt liituda ei saa. See vist käib kuidagi kampaaniate raames ja aegajalt saavad ka juba niiöelda "sees" olevad inimesed vist oma sõpru sinna kutsuda. Igal juhul, kui teile mõni sellistest kutsetest saabub, siis mina julgen küll soovitada nendega liitumist. Kantar Emori käest oleme tänaseks siis saanud 380 EUR eest kinkekaarte (esimesel aastal oli 60 EUR), Norstati käest sisuliselt lugematu arv (praegugi peaks üks 10-eurone kinkekaart minu poole teel olema) ning uuri.ee on neist teatud mõttes kõige kitsim - punktide eest vast 2-3 10-eurost kinkekaarti, sest enamasti annavad nad jah siiski loosipileteid. Loosiõnne mul aga pole oma senise elu jooksul eriti mitte kunagi olnud.

Kokkuvõttes siis rikkaks nende asjadega loomulikult ei saa, aga kokku ligikaudu 150 EUR aastas saab siiski teenida. Abiks ikka, eks ole.

Kui käsipidur kiilub kinni...

Mul on jälle vist mingi kevadväsimus peale tulnud. Või õigemini väsimus talvest. Vahepeal korraks juba oli nagu seda kevadehõngu, linnud laulsid, päike paistis ja sooja oli lausa 7-8 kraadi juba. Lumi sulas silmnähtavalt. Mõnus. Aga nüüd jälle lumesadu, sombune ilm ja miinuskraadid tagasi. Aga noh, mis seal ikka, virisemine paraku ei aita. Tuleb lihtsalt minna taaskord õue ja veidi seda lund siis rookida. Saab ehk tuju ka paremaks ja teeraja puhtaks. Silmaga nähtav töötulemus, alati tore ju.

Aga tegelikult on sellise järjekordse madalseisu põhjuseks ilmselt ka tekkinud rutiin. Ma tajun iga keharakuga seda oma teekonna raskust ja selle pikkust. Igasugused vahefinišid, mis ma enda jaoks siin vahepeal olin välja mõelnud (preemiad, palgatõusud, tuludeklaratsioonirahad jne) on läbitud ja silmapiiril midagi uut justkui ootamas ei olegi. Millalgi täpselt 6 kuu pärast tekib korraks väike elevus pensionifondi rahadega, aga kuna see raha on juba ette ära kulutatud ja läheb sõbrale, siis see ei ole ka selline otseselt rõõmuallikas enam. Ees ootabki lihtsalt ränkraske töö ja distsipliin igas mõttes.

Märtsikuu arved ja kohustused on mul praktiliselt kõik juba makstud, paar ülekannet ongi veel vaja teha. Natuke jääb isegi elamiseks ka raha ja 10 eurot suutsin oma eelarves eraldada ka naistepäeva tähistamiseks. Loomulikult on siinkohal paslik ka kõigile naislugejatele kaunist naistepäeva soovida! Nagu mu kunagine küsitlus näitas, siis julgelt üle poole mu blogi lugejatest on naised. Kui veel soolistest eripäradest rääkida, siis pean nentima sedagi, et ka kõik võlanõustajad (neid on kokku kolm), kellega ma olen kokku puutunud, on naised. Samuti on kõik meeldetuletuskõned (kui ma novembris makseraskustes olin) tulnud just naisterahvaste poolt. Ja ka inkassode klienditeenindajad/haldurid on vist enamasti naised (minu teada on Joel-Gustavi ja Eva-Liina puhul kõik kirjad ja kõned naisterahvaste poolt tehtud). Seega, tundub, et laenumaailma esindajateks on igal tasemel justkui ainult õrnema soo esindajad. Huvitav, miks?

Mis siis nüüd aga edasi saama hakkab üldse? Pean siinkohal mainima, et ühe eduka läbirääkimise ühe suurpangaga olen ma õnnelikult juba maha pidanud ja tulemus oli üsna hea. Sellest ma igaks juhuks detailsemalt siinkohal veel rääkima ei hakka. Lihtsalt jälgede segamiseks, et poleks liiga selge, kes ma olen.

Aga aprillist alates hakkab mu eelarve olema igal juhul miinustes. Raha lihtsalt jääb puudu. Ning siis hakkavad tulema ilmselt taas ka igasugused telefonikõned, trahvikirjad ja muud "toredad" asjad. Ehk siis teatud mõttes läheb lugejate jaoks võibolla olukord isegi taas põnevamaks. Ning tekib juurde ka seda draamaelementi. Ei saa muidugi salata - eks läheb ju minugi jaoks siis see asi selliseks äkilisemaks. Aga tõele au andes - ma tahaksin igavleda, vaimu puhata, mitte siin laenufirmadega kakelda päevast päeva.

"Kah Võlgu" blogija tõi oma kahes järjestikuses postituses välja päris mõtlemapanevaid asjaolusid nii laenuorjusesse sattumisest kui ka sellest, kuidas tegelik elu töötades või oma sõltuvusi rahuldades mööda vuhiseb. Soovitan lugeda, väärt kraam. Tsiteerima ei hakka. Aga jätkaksin neid mõttekäike omapoolse täiendusega võlaorjuses elamise kohta. See on nagu autoga sõit, millel on käsipidur lootusetult kinni kiilunud. 

Minna on veel terve tee Tallinnast Tartusse (pole veel Harjumaaltki välja jõudnud), ühtegi remonditöökoda ees ei ole ja kuidagi on vaja kohale jõuda. Energiat kulub meeletult, auto saab kõvasti räsida. Ning tegelikult on teadmata, kui kaugel see Tartu siis lõpuks ikkagi on. Ega mind mõni politsei vahepeal maha ei võta? Ega ma sellise aeglase sõiduga mõnd avariid ei tekita? Ega mul kütus otsa saa? Kas auto peab vastu? Kas mina pean vastu?

Joel-Gustav saatis mulle siin hiljuti ühe tabava luuletuse võlglaste olukorra kohta.

Ka trellideta istuda saab vangis,

teadmata kui pikk on karistus,

vaikselt hääbume me selles veidras ängis,

ka julgelt põgenedes ootab varitsus

 Aga mis seal ikka - alla andmine ei ole tegelikult endiselt variant. Võitleme ikkagi edasi!

Spordiennustaja karid ja madalikud

Ma olen siin põgusalt rääkinud hasartmängusõltuvusest, natuke ka lotodest, mõtisklenud neil teemadel erinevate nurkade alt. Aga tegelikult olen ma üsna vähe siiski kirjutanud sellest, mida tunneb ja mida läbi elab üks ebaõnnestunud spordiennustaja. Ehk siis püüan nüüd natuke lahata seda minu praeguse olukorra tõelist kurjajuurt.

Eks ma riivamisi olen siin juttu teinud sellest, kuidas see kõik alguse sai ja kuidas see kujunes. Ent seda, milliseid vigu ma selle kõige juures tegin, pole ma eriti kajastanud. Võibolla polnud ma varem selleks kõigeks valmis ka. Sest ega see iseenese eksimuste ja valesammude analüüsimine ning nende tunnistamine just kõige lihtsam tegevus ei ole. Sest ikka tahaks ju elada põhimõtte järgi, et tänane mina on alati parem kui eilne. Selline peaks lihtsalt see elurütm olema - pidev progress ja püüdlus paremuse poole. Olla parem isa oma lastele, olla parem abikaasa, olla parem poeg, olla parem inimene. Vähemalt ideaalmaailmas võiks see ju niimoodi olla.

Niisiis, spordiennustused. Kuidas see üldse käib? Lihtne - oletame täna kell 17:00 toimub näiteks Eesti jalgpallikoondise mäng Saksamaaga ja sellele on spordiennustusportaalide poolt mingid tõenäosused (tegelikkuses kasutavad need portaalid muidugi eraldi kolmandate osapoolte teenuseid, et neid koefitsiente määrata, aga see selleks). Ehk siis näiteks Saksamaa võidumääraks pannakse 1,02, viigiks 5,00 ja Eesti võidu puhul oleks koefitsient seal 12,00 näiteks. Kui tekib tunne, et tahaks raha mängu panna, siis võtadki oma 10 EUR ja paned selle näiteks viigi peale. Kui mäng lõpebki viigiga (ülimalt ebatõenäoline), siis saabki sinu 10 EUR panusest 50 EUR võit (ehk siis puhaskasum 40 EUR). Kui aga ei jää viiki (pole isegi vahet, kumb siis võidab), siis oled muidugi oma 10-eurost ilma. Nii lihtne see spordiennustus oma olemuselt ongi. Nii kaua, kui see on mängija jaoks meelelahutus, siis ongi kõik hästi. Aga ma ei soovita seda näppu sellele kuradile anda, see võib üsna vaikselt ja märkamatult käest ära minna ning siis lõpetate nii nagu mina - võlgades ja depressioonis.

Kui inimene soovib spordiennustusest enda jaoks rahamasinat teha, siis nõuab see meeletult distsipliini ja pidevat teemas olemist. Sisuliselt oleks hea mõne meeskonna riietusruumi mikrofon paigaldada, et ära tajuda, mis meelsusega mõni tiim parasjagu väljakule astub. Sport on emotsioonide mäng ja kui favoriidil tuju või motivatsiooni ei ole, siis võib ta vabalt ka autsaiderile kaotada. Aga selle ära tunnetamine mingite väliste näitajate järgi on üsna keeruline. Eriti pikemas plaanis. Ka spordiennustus on oma olemuselt emotsioonipõhine tegevus. Ning tavaline ennustaja kaotabki palju raha sellega, et ta ei suuda teha oma panuseid ratsionaalselt. Ikka läheb raha mängu selle meeskonna või mängija peale, kes tundub sümpaatsem. See, kelle võitu ta soovib. Saab muidugi kasutada ka tagurpidi loogikat, et panedki lemmikmeeskonna kaotuse peale oma raha, et siis on justkui kindlapeale võit garanteeritud - kui kaotavad, saad raha või kui isegi sina oma raha kaotad, siis vähemalt meeskond võitis mängu. Aga taaskord on tegemist sellise asjaarmastaja mõtteviisiga, mis pikas plaanis leiba lauale ei too. Edukal spordiennustajal tegelikult oma lemmikuid justkui polegi või siis ei tee ta panuseid ei nende poolt ega nende vastu. Kõik tema panused on suunatud pikemat perspektiivi arvesse võttes. Puhtalt mõistuslik käitumismall. Hästi suur erinevus ongi spordiennustuste tegemisel selles, kas see, kellele sa oma panuse panid, omab mingeid reaalseid põhjuseid ka, miks ta võitma peaks. Või on see lihtsalt ennustaja soovmõtlemine. Kui suudad selle vahe ära tunnetada, siis saadki sellega ka pikas plaanis raha teenida.

Suurimateks vaenlasteks harrastajast spordiennustajale, kes üritab sellega raha teenida, on tegelikult pime usk ja meeleheitepanused, mis mõlemad tihtipeale viivad tegelikult selliste panuste suurusteni, mida eelarve absoluutselt ei lubaks. Sellist vaimset olekut nimetatakse mängurite slängis ka tiltamiseks. Pimeda usu all pean siis silmas seda, et kui näiteks meeskond või mängija, kellele panustamine on kasvõi 2-3 korda järjest sulle võidu koju toonud, siis tekib mingi absurdne kindlus, et toob ka edaspidi. Ning seega tekitab see ka tunde, et sinna võib teinekord ka rohkem raha panustada. Aga iga võiduseeria on määratud lõppemisele ja nii võibki lõpuks see lõppeda üsna suurte rahaliste kaotustega. Samamoodi on lugu ka igasuguste meeleheitepanustega. Sa oled järjest mingeid panuseid viimaste sekundite väravatest või korvidest kaotanud. Panused, mis oma olemuselt võibolla olid päris head ja läbimõeldud ning hea väärtusegagi. Aga ikkagi need kõik kaotasid järjest - võibolla lausa 5 head panust järgemööda. Mida sellisel hetkel spordiennustaja tunneb või mõtleb? Ta unustab lihtsalt kõik oma strateegiad ja tormab oma rahakotti päästma, minnes niiöelda kindla peale välja ja paneb suurema summa mängu kuhugi väiksema koefitsiendiga (see tähendab üsna suure tõenäosusega sündmuse peale) asja peale. Aga tegelikkuses ei garanteeri mitte miski ega mitte keegi, et just sellel ajahetkel just selles mängus see favoriit selle võidu ka võtab.

Üks nukramaid asju minu enda nö "karjääris" oli tegelikult ka see, et ma ei suutnud hakkama saada kaotussummadega ja ma arvestasin neid pidevalt üsna meelevaldselt. Kui ma olin teinud näiteks mingi hea ja läbimõeldud panuse, ütleme 50 EUR, koefitsiendiga 4,0. Võimalik võit oleks olnud 200 EUR, puhaskasum 150 EUR. Ning kui see nüüd viimasel sekundil kaotas, siis tunnetasin ma, et ma kaotasin 200 EUR, mitte 50 EUR. Ehk siis aju saatis mulle kordades hullemaid signaale. Ning see käivitas seejärel juba igasugused muud pahad sündmustejadad, mis pahatihti lõppesid veelgi suuremate rahaliste kaotuste ja ka uute kiirlaenudega.

Veel üks ebameeldiv taak, mis mängurist spordiennustaja eluga kaasneb, on oskamatus päeva lõpetada. Kui ikka tulevad need õnnetud kaotused sisse, siis hakkab inimene sellisel hetkel otsima uusi suvalisi panustamisvõimalusi, et vähegi rõõmsamas tujus magama minna. Lihtsalt ei suuda leppida selle vastiku kaotusega. Ning need panused on taaskord väga kaugel igasugusest kaalutlusest ja analüüsist. Need on puhtalt paanikapanused suvaliste spordialade peale, mille olemasolust võibolla pole siiani õrna aimugi olnud. Venemaa lauatennis, Paraguai jalgpalliliiga, Pakistani kriket... Suva! Peaasi, et oleks koefitsient ja võimalik panustada. Õudne, kas pole?

Mis ma selle pika jutu peale siis kokkuvõttes öelda tahan? Seda, et meelelahutuslikus mõttes on spordiennustamine täiesti OK, kui seda teha paar korda kuus lihtsalt oma lemmiku poolt või vastu panustades. Selle kõigega pikas plaanis raha teenimine nõuab aga ränka tööd, õppimist, uudistega kursis olemist. Ning ennekõike nõuab see oma vaimsuse kontrollimist, pidevat distsipliini oma rahaasjadega hakkama saamisel, pimeda usu ja meeleheitepanuste vältimist jne jne. Ning nagu ikka igasuguste hasartmängude puhul, kehtib ka siin teadatuntud tõde - mängida tohid ainult selle rahaga, mille kaotamist sa endale lubada saad. Mina ei oska anda nõuandeid, kuidas saada edukaks spordiennustajaks. Tõenäoliselt tuleb lihtsalt kõiki siin nimetatud asju vastupidi teha, aga kas seegi lõpuks seda edu garanteerib? Tõele au andes - ma ei tea oma tutvusringkonnas mitte ühtegi pikas plaanis edukat spordiennustajat. Usun, et neid ongi nii Eestis kui ka kogu maailmas üsna vähe. Sest see on karm ala...

Aitäh kõigile, kes viitsisid selle postituse algusest lõpuni läbi lugeda. Ma loodan, et see lootusetult igav ei olnud. Tahtsin lihtsalt need mõtted oma peast välja saada.