Teisipäev, 31. august 2021

Pensionirahade seisu fikseeriv detail

Komistasin siin eile poolkogemata ühe artikli otsa, mis teatas vähemalt minu jaoks huvitavat nüanssi kogu selles pensionirahade väljamaksete loos. Nimelt ei lähe väljamakse summa lukku sel kuupäeval, mil ülekanne reaalselt tehakse, vaid juba täna, 31. augustil. Artikkel ise on siin.

See on küll tasuline artikkel, aga eelvaatest on siiski peamine lause väljaloetav - "Lahkuja jaoks kättesaadav summa määratakse ära 31. augusti seisuga, mil fikseeritakse lõplikud osaku hinnad, mille alusel septembris väljamakseid tegema hakatakse."

Minu enda isiklik kogemus ütleb, et vähemalt lhv.ee keskkonnas tehakse fondi seisule uuendus igal argipäeval, täpselt kell 12:00. Kuna selle postituse kirjutamise hetkeks on antud ajahetk juba möödunud, siis läksingi oma internetipanka ja vaatasin selle täpse seisu järgi - 25677,54 EUR, millest siis väljamaksmisele kuulub 20542,03 EUR ja riigile maksan selle tehinguga 5135,51 EUR. Mõnusa rahasüsti saab see praegune Kaja Kallase valitsus paljukirutud IKE koalitsiooni otsuste vahendusel. Ei tea, kas tänutäheks väike lõunasöök ka kuskil kulisside taga välja tehakse?

Aga ega siin muud teemat nüüd hetkel ei olegi, kui tuleb siis oodata seda reaalset väljamakset ja kas see summa siis on täpselt selline nagu minu teadmised ja arvutused näitavad. Kui võtta arvesse, et maksuamet kannab igal aastal veebruaris kümnetele tuhandetele inimestele korraga neid ülemakstud tulumaksusummasid tagasi, siis võiks eeldada, et Pensionikeskus peaks ka nende ülekannetega üsna ladusalt hakkama saama. Kokku tuleb ülekandeid teha ligikaudu 145000 inimesele. Seda kõike arvesse võttes, julgeks natuke spekuleerida, et ülekanded saabuvad julgelt septembri esimeses pooles - no ikka enne 10. kuupäeva. Aga eks näis, kuidas siis tegelikult läheb. 



Reede, 27. august 2021

II pensionisamba seisust, viimast korda enne väljamakset

Juba alates 2019. aasta novembrikuust (ehk siis tegelikult isegi natuke enne, kui omadega hasartmängukuristikku maandusin) olen ma iga kuu viimasel reedel fikseerinud enda jaoks oma II pensionisamba seisud - osakute hulk, ostuhind, hetkehind, koguväärtus. Ning teatava nukrusega pean tunnistama, et ilmselt võtsin ma just täna oma internetipangast väga pikaks ajaks viimase seisu. Sellise kurva, aga samas piduliku hetke tähistamiseks mõtlesin, et jagan neid numbreid ja väikest graafikut ka siin blogiveergudel. Viimast korda.

Eks ma suures plaanis mingi ülevaate tegelikult juba andsin selles postituses. Nagu mäletate, siis 2020. aasta oktoobris lõpetasin ma uute osakute ostmise ja alates detsembrist siis enam osakute arv muutunud ei ole ning eespool kuvatud graafikus toodud numbrid ja kulgemine on siis puhtalt osaku hinna baasilt toimunud. Suures plaanis +4000 eur! Tänane seis on 25733,14 EUR ja see tähendaks, et kui Pensionikeskus teeks täna ülekande, siis saaksin oma pangakontole reaalselt 20586,51 EUR.

Kui natuke kaugemale minevikku piiluda, siis kõige suurem madalseis oli loomulikult 2020. aasta märtsis, kui kogu meie planeeti see kurikuulus pandeemia vallutas ja kõik aktsia ja muud turud hetkega allapoole lendasid. Tol hetkel oli küll ca. 5% vähem osakuid kui praegu, aga koguväärtus oli samas lausa 8800 EUR väiksem kui täna - 16959,13 EUR ehk siis tolle hetke seisuga oleksin ma raha kätte saanud vaid 13567,30 EUR ehk siis 7000 EUR vähem kui täna. See kõik näitab, kui suur loterii kogu sellest teemast on tehtud - inimesel endal pole siin väga suuri hoobe, et seda asja kuidagigi mõjutada, sest "Müü" nupu ja reaalse tehingu toimumise hetke vahel on päris pikk periood, mil võib nii Eesti kui maailma majanduses juhtuda mida iganes... Paneb mõtlema, eks ole?

Seda augustit ongi veel jäänud vaid 4 päeva ja siis hakkabki see pensioniraha ootajate uus loterii. Sellel teemal kirjutas Ärileht hiljuti ka artikli, kus täpselt sellele ka rõhutakse. Sedapuhku täitsa tasuta artikkel - saate ise tutvuda. "Väljamaksed toimuvad juhuslikus järjekorras, need ei sõltu tähestikust ega avalduse tegemise ajast." Põnevad ajad on ees ootamas. Rahulikku ooteaega kõigile ja kainet mõistust saadavate rahadega toimetamisel!

Esmaspäev, 23. august 2021

No, tere, Delfi!

Mõnus ja veidi pikem nädalavahetus selja taga. Ma pean ausalt tunnistama, et mu blogil on tegelikult mingi rahulik rutiin tekkinud. Igapäevaselt külastab seda stabiilselt 100-120 inimest, tehes kokku 200-250 klikki. Ega ma seda statistikat enam tegelikult väga aktiivselt ei jälgi ka. Kui niiöelda tippaegadel piilusin Google Analytics lehele vast 4-5 korda päevas, siis nüüd vaatan heal juhul vaid ühe korra, hommikuti. Tavapärane laks, et vaatan üle nii külastajate arvu, klikid kui ka potentsiaalse reklaamitulu (see on stabiliseerunud kuskile 1 euro kanti päeva kohta, aitäh kõigi nende reklaamklikkide eest ka!).

Aga sel nädalavahetusel, täpsemalt siis pühapäeva hommikul tabas mind korralik üllatus. Kui olin kuskil 9 paiku silmad lahti teinud ja oma blogi statistikat kiikama hakkasin, siis vaatas mulle sealt otsa ootamatu äratuskell - eelmisel päeval (laupäeval) oli tehtud 1961 külastust ja pühapäevaklikke oli selleks hetkeks juba 800 (tavapäraselt on sellisel kellaajal 20-30 klikki)! Lähemal uurimisel selgus ka põhjus - enamik liiklust oli tulnud läbi arileht.delfi.ee kanali.

Ühesõnaga, no tere, Delfi! Sind polnud juba oma 7 kuud näha olnud. Kui kunagi eelmisel sügisel oli veel üsna tavapärane, et pea 2 korda kuus ilmus Ärilehes/Delfis minu blogi põhjal mõni artikkel, siis nüüdseks oli see aeg kuidagi ootamatult otsa saanud. Ja ma olin sellega leppinud. Ning tänulik olin ja olen ma neile alatiseks. Nendepoolne boost oli kogu mu blogile lihtsalt eluliselt oluline. Kes teab, kas mul olekski üldse nii pikalt ja nii palju seda motti seal alguses olnud, kui neid mõnusaid kiirendusi poleks olnud. Kas sellel blogil oleks ilma selleta stabiilselt 100 külastajat iga päev? Kahtlen. Igal juhul tuli seekordne postitus minu jaoks nagu välk selgest taevast ning lõpuks päädis see kõik sellega, et kahe päevaga (laupäev ja pühapäev) tiksus kokku 5800 külastust ja mingi 1000 unikaalset külastajat. Rääkimata ka reklaamitulust - 20 eurot.

Artikkel ise on siin. Seekord täitsa tasuta lugemiseks kõigile. Huvitaval kombel puudub samas autorinimi.

Mu vaimne seisund on tänaseks vist juba nii hea, et ma lugesin hoolega ka kommentaare. Kuigi viimane kord, kui Delfi artikli tegi, siis lubasin endale, et hoian neist eemale. Aga seekord suhtusin asjasse teatava huumoriga. Naljakas on see inimeste pealiskaudsus. Või noh, vähemalt Delfi anonüümsete kommentaatorite pealiskaudsus. Jõhkralt palju on ikka seda täiesti lampi lahmimist - ju siis on ikka vaja ilma süvenemata oma arvamus kuskile kirja panna ja mingid krõbedamad sõnad takkaotsa. Aga las ta olla, ma ei viitsi isegi neid lahkama hakata. Eks te ise võite kogu selle asjaga tutvuda.

Selline vahva nädalavahetus siis. Põnevust ja elevust mulle endale tõi see igal juhul omajagu. Äratas vähemalt korrakski kogu mu blogivärgi ärkvele. Eks näis, kas ja kui pikalt see tegelikkuses mu statistikale mõju avaldab. 



Teisipäev, 17. august 2021

August 2021 numbrites

Hinges kasvab järjest rohkem ja rohkem ootus ja kärsitus. Ilmselt aimate, millest räägin? Loomulikult pensionirahade väljamaksetest. Kuna täpne kuupäev on teadmata, siis on ka selgusetu, kas ootama peab veel 2 nädalat või veidi üle 6 nädala. Aga no ükskord see rahalaev saabub, see on kindel.

Suures plaanis on mul tänaseks ära kaardistatud, kuhu selle raha paigutan ja millised lepingud ära lõpetan. Esmane eesmärk on absoluutselt kõik krediidikontod kinni panna, sest see on selline erilist sõltuvust tekitav laenutoode, kuhu nõrkusehetkedel on ikka ja jälle väga lihtne sisse kukkuda. Kokku koos igasuguste lisatasudega peaks mulle sellesse potti minema ca. 5700 eurot. Täpne summa selgub ilmselt aga alles siis, kui neid makseid reaalselt teostama hakkan. Ka edasine plaan on mul suures osas paigas. Kui end meelevaldselt mõne olümpiasportlasega võrrelda, siis võiks öelda, et ettevalmistustsükkel on läbitud, peagi on ees ootamas teekond võistluspaika, siis väike kohanemine ja aklimatiseerumine ning siis andke aga start ja vormistame selle asja heaks tulemuseks ära.

Nii, aga nüüd siis tavapärase numbripostituse osade juurde. Alustuseks siis jälle väljavõte Excelist. Nagu siit näha, siis võrreldes viimaste kuudega siin midagi revolutsioonilist ei ole. Suurusjärgud on kõik samad.

Ühelt poolt võiks ju mõelda, et miks ma üldse kogu seda värki enam raporteerin, sest tegelikult on kulud ja kohustused ju kontrolli all, tulud ületavad kulusid. Aga kui suurt pilti vaadata, siis on asi ikka väga kaugel normaalsusest. Ma maksan hetkeseisuga igakuiselt ligikaudu 1100 eurot lihtsalt intressideks ja mingiteks laenuhalduskuludeks. See on ikka meeletu rahasumma, mis mu käte vahel lihtsalt tuhaks põleb. Muidugi on see lihtsalt suurte vigade järelkaja ja see tuleb üle elada, aga samas tilgub süda loomulikult ikkagi verd selle kõige peale. See teeb kahtlemata väga palju haiget. Mida kõike selle raha eest endale ja oma lähedastele lubada saaks...

Nagu viimastel kuudel kombeks, vaatan üle ka pensionifondi seisu. Viimase kuuga on siin taaskord märkimisväärne kasv aset leidnud - sisuliselt 500 eurot on juurde tiksunud. Tänahommikune seis on 25728,48 EUR, millest hetkeseisuga saaksin oma pangakontole 20582,78 EUR. Ainus küsimus selle kõige taustal on see, et kui kaua selline ralli veel kestab? See ei saa ju igavesti tõusma jääda ometigi. Minu jaoks loomulikult ei saagi, sest minu finishijoon on juba väga lähedal. Aga üleüldises plaanis? Meil pidi ju globaalne majanduskriis olema.

Selline see augustikuu kokkuvõte siis saigi. Eelduste ja lootuste kohaselt tuleb järgmine numbripostitus juba oluliselt äkilisem. Seniks võitleme aga edasi ning püüan vaikselt oma kärsitust kuhugi välja elada, et see liialt elu segavaks ei muutuks.

Reede, 13. august 2021

Kes ma olen?

Augusti keskpaik. Selle aasta imeline suvi on ilmselt oma tipphetked ületanud ja õhus on hommikuti tunda juba mõnusat kargust, sügis läheneb. Ning järjest kiiremas tempos läheneb ka pensionirahade väljamaksete aeg. Peagi on see kaunis päev käes, mil rahad hakkavad liikuma. See, kui rahad on kinni, on ikka üsna ebameeldiv tunne - seda teadis juba Ott Sepa kehastatud tegelane Jan Uuspõllu Tartusse mineku filmis. Enamusel võlglastel on tegelikult koguaeg rahad kinni, sest enne, kui uus raha peale tuleb, on see juba ammu sisuliselt kõik ära broneeritud. Aga see selleks. Aeg ja rahad liiguvad omasoodu.

Kuna minu loo järjekordne suurem kulminatsioon on lähenemas, siis mõtlesin, et avan natuke iseennast. Iseasi, kas see teile huvitav lugeda on, aga usun, et vähemalt ma ise loen seda teksti aastate pärast suure huvi ja võimalik, et ka mingi muigega. Ahjaa, igaks juhuks mainin juba ette ära, et oma nime, vanust, elupaika ja muid selliseid asju ma siin endiselt avaldama ei hakka. Need lihtsalt pole selle loo kontekstis üldsegi olulised.

Üldlevinud arusaam on see, et inimene ei muutu. Minu viimased aastad on aga näidanud, et muutub ikka küll. Eks tihtipeale ongi muutjaks just mingid kannapöörded, kannatused, eluraskused, eufoorilised võidud jne. Minu muutjaks on olnud kahtlemata minu sõltuvus, mis on küll mulle palju muresid ja ilmselt ka juba esimesi halle juuksekarve mu üsna kiilakale pealaele tekitanud, aga samas on see mind meeletult palju ka õpetanud. Tegelikult usun ma, et ma olen tänaseks palju parem ja empaatilisem inimene kui kunagi varem.

Üldises mõttes olen ma üks hästi tavaline keskealine Eesti mees. Abielus, kärgpere liige, kõrgharitud ning pusin oma omandatud erialal töötades siis vaikselt ja kindlalt parema tuleviku poole. Need võlad, intressid, viivised, seadused ja muud värgid ei ole tegelikult üldsegi minulik teema. Kui välja jätta mu sõltuvus, siis tegelikult olen ma olemuselt pigem kooner. Ma ei ole mingi shoppaja, laristaja. Ma olen tegelikult terve oma elu sisuliselt elanud alla oma võimaluste. Samas, kes teab, võib olla ka see üks põhjus, mis mind lõpuks raha peale panustama ja mängima viis. Igavus, vaba raha olemasolu jne.

Ma olen üks paras introvert. Suured rahvahulgad mulle ei meeldi. Samas, vastukaaluks naudin ma oma inimeste seltskonda. Minu jaoks ideaalne seltskonna suurus on kuskil 6-7 inimest. Ma tunnen, et enamasti ma lihtsalt kaon ära nendesse suurtesse pidudesse, kus lihtsalt tullakse kokku, et juua-süüa ja juttu rääkida. Aga see on minu kiiks ja nii lihtsalt on.

Suhelda mulle tegelikult meeldib. Aga pigem siiski kirja teel. Ma olen pärit sellest ajastust, kus kirjasõprus oli veel täiega moes. Kunagi olid igasugused vahvad noorte ajalehed nagu "Meie Meel" ja muud taolised ning seal oli reeglina päris palju erinevaid kirjasõpru otsivaid kuulutusi. Tipphetkel oli mul neid aktiivseid kirjasõpru julgelt üle viie. Kõigiga oli midagi kirjutada, sisuliselt iga nädal potsatas postkasti kirjatuvi poolt teele saadetud päriskiri, päris pastakaga päris paberile kirjutatult. See oli vahva aeg ja ma nautisin seda meeletult. Kindlasti oli see kõik minu kujunemisloos väga tähtsal kohal. Usun, et see õpetas mind inimestesse ja asjadesse detailsemalt suhtuma, süvenema, sest see oli maailm, kus pealiskaudsusega kaugele ei jõudnud.

Ma olen kindlasti ka üks kohutav pabistaja ja ettemuretseja. Kõik, mis on teadmata, see hirmutab. Ma eelistaks, et kõik oleks pidevalt kontrolli all. Samas, selles valguses on kogu see hasartmängurlus üks korralik paradoks, kas pole? Sest selles maailmas pole mitte miski mitte kunagi garanteeritud. Aga juba üsna noorena ma mõtlesin koguaeg ette, mis võib mingis olukorras juhtuda. Ning enamasti lasin peast läbi kõikvõimalikud halvad stsenaariumid. Kui läksin trenniasjadega näiteks linna peale, siis muretsesin koguaeg, et ega ma oma asju kuhugi maha ei unusta. Ning sellise pideva pabistamise tulemus oli see, et loomulikult ikka ja jälle unustasingi. Kusjuures oma absurdsuses on see tegelikult päris meeldiv emotsioon. Sest lõpuks leidsin ma need asjad alati üles ja sain tagasi ning selle kõigega kaasnenud kergendustunne oli parajalt kaifi tekitav. Vot kui lihtne on end rõõmustada, eks ole. Kaota midagi olulist ära ning leides oledki vähemalt korraks palju õnnelikum kui enne kaotamist.

Teatud mõttes olen ma oma elus tihtipeale olnud ka üsna kärsitu. Kuid siin on mind elu päris kõvasti õpetanud. Soov kõik asjad hästi kiiresti lõpule viia tähendab tihti seda, et need ei ole korralikult tehtud. Kui soovid suurepäraseid tulemusi, ole kannatlik. Isegi kannatlikkuse õppimiseks on kannatust tarvis: sa ei saa seda protsessi kuidagi kiirendada ning kui seda siiski proovid, ei ole tulemus enam sama, see kaotab kvaliteedis. Enesearengu tagantkiirustamine on nagu munakoore lõhkumine enne kui tibu on valmis kooruma ja hiljem juurdlemine selle üle, miks tibu tulemata jäi.

Hetkel tiirleb mu elu suures osas raha ümber. Aga ma usun ja loodan, et peagi saab see asi läbi. Ning algab taaskord päriselu, kus ma saan oma võlaexcelid unarusse jätta ning ma õpin taaskord elu tõeliselt nautima. Vaatamata kõigele on mu ümber palju inimesi ja põhjusi, miks elu on lahe. Ma ronin sellest august välja, enam pole palju jäänud...

Esmaspäev, 9. august 2021

Masterplan ja distsipliin

Enne, kui tänase teema juurde liigun, siis paneksin "puust ja punaselt" siia kirja informatsiooni selle kohta, mis puudutab pensionirahade ülekandeid Revoluti kontole. Seda lihtsalt selle tõttu, et sain eelmisel nädalal pärast oma postitusi kokku vist mingi 4-5 kirja, kus küsiti, et kas siis ikka saab kuidagi sinna kanda või mitte. Küllap ma lihtsalt ei väljendanud end piisavalt selgelt. Igal juhul - üle kontrollitud ja järele proovitud fakt on see, et kahjuks ei ole võimalik Revoluti arvelduskontot pensionirahade väljamakse puhul kasutada. Revolut Paymentsi konto puhul on tehtud lihtsalt vastav poliitiline otsus ja sinna Pensionikeskus AS ülekandeid ei teosta (kuigi tehniliselt ja füüsiliselt oleks see võimalik) ning Revolut Bank arveldusarve (IBAN) puhul see ülekanne lihtsalt ei toimi - Revolut ei võta neid ülekandeid vastu. Seega, paraku on tõsi see, et kohtutäiturid on siinkohal piisavalt lobitööd teinud ja viimaste kuude jooksul on siis vastavad reeglid kehtestatud ning ega neid niisama lihtsalt üle kavaldada ei olegi võimalik. Panen siia ühe lingi ka lugemiseks - https://levila.ee/tekstid/taiturid-jahivad-vabanevat-pensioniraha

Täna tahaksin aga tegelikult rääkida hoopis sellest, kuidas oma murekoorma all hakkama saada. Julgelt võib öelda, et esimene suur ülesanne on endale suur pilt selgeks teha ja selle alusel enda jaoks masterplan koostada. See peaks siis tähendama alustuseks seda, et sa kaardistad oma hetkeseisu ära, ülimalt detailselt. Ennast pole mõtet petta ega probleemi ilusamaks joonistada. Kõik võlad, kõik kohustused, kõik sissetulekud Excelisse kirja. Alles siis saad hakata mõtlema, kuidas edasi. Niisama lahmida ja tuulelipuna lehvida pole mõtet. Pikas plaanis lõpeb see igal juhul kaosega ja lõpuks on needsamusedki kohtutäiturid sul kallal.

Üks suurimaid vigu, mida võlglane tegelikult oma plaani paika pannes teeb, on see, et ta alahindab oma igapäevakulutuste (toit, kommunaalarved, kütus jne) suurust. Ning lõpuks on tulemuseks see, et enamus arveid ja laenukohustusi on küll tasutud, aga kaks nädalat enne uut palgapäeva pole enam toidurahagi alles. Ja see tekitab olukorra, kus on vaja jälle kuskilt uusi laenusummasid leida. Ehk siis järjekordne paanika, mis lõpeb krediidikontode ja - kaartide kallale minemisega.

Minu kogemus näitab, et üldjuhul on odavam jääda võlgu, lasta viivistel natuke tiksuda (aga seda muidugi kontrollitult, et asjad lepingute üleütlemiseni ei jõuaks) kui võtta uusi laene, et end iga hinna eest "vee peal" hoida. Mina ise muidugi seda teha ei suutnud, mina võtsin ikkagi muudkui uusi lepinguid juurde, kuniks kõik laenuandjad ühel hetkel otsa said. Seda tuleb siiski siinkohal tunnistada, et kohe alguses olin ma enda jaoks paika pannud, et Facebooki laenugruppidesse ma ei liigu, sest sealsed laenud on juba korralikud liigkasulepingud ja enamasti liiga lühiajalised, et neist mingitki tolku oleks.

Masterplani oluline osa on see, et kas sa näed pikas plaanis mingeid lahendusi, mis võiks su praeguse olukorra paremaks muuta. Üks asi on jah see tuim ja rutiinne igakuine pingutus, mis tõenäoliselt kestab aastaid ja aastaid. Aga teine asi on ka siiski erilahenduste otsimine. Ükskõik, kas selleks on siis pensionirahade väljavõtmine, ajutine välismaale tööle minek või kasvõi eriti ekstreemse variandina ikkagi eraisiku pankroti taotlemine. Kui ikka on näha, et üldse lahendusi mitte kuskilt ei paista, siis tuleb otsida sobilik võlanõustaja, mure ära kurta ja vaadata, mis saab. Kui pankrot tundub liiga hull, siis tasub kaaluda kindlasti ka viimasel ajal järjest popimaks muutuvat lahendust - kohtulikku võlgade ümberkujundamist. Loomulikult ei ole see mingi võluvits, aga nii palju kui ma sellest olen kuulnud erinevate inimeste käest, siis kokkuvõttes on see ikka üks päris asjalik õlekõrs. Nõuab küll korralikult bürokraatiat ja oma elu lahtiriietamist võõraste inimeste ees, aga lõpuks on tulemus seda väärt. Asjad saavad kontrolli alla ja sa saad endale sellise graafiku, mis on su sissetulekutega kooskõlas.

Võlgades siplev inimene peab mõistma, et kiireid lahendusi üldjuhul ei ole. See on ränkraske töö iseendaga. Loomulikult on võimalik ka kõik pikalt saata, kümneks aasta pakku pugeda ja loota võlgade aegumisele, aga mina seda siiski pigem ei soovitaks. Aga eks need valikud sõltuvad kõik lõpuks ikkagi inimtüübist, vastutustundest, konkreetsest olukorrast ja sajast muust faktorist. Nii nagu on iga inimene oma olemuselt unikaalne, on seda ka kahtlemata iga võlaolukord. Aga kahtlemata saab seal täheldada sarnaseid mustreid ja lahendusi. Otsige neid. Pange oma plaan paika, hoidke distsipliini ja küllap kunagi saab see jama ükskord otsa ka.

Kolmapäev, 4. august 2021

Kahetsemine ja õppetunnid

Täna on siis jälle üks vahva tähtpäev - 11 kuud blogimise alustamisest. Täiesti uskumatu teekond. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. 

Tänane teema on seotud sellise inimliku emotsiooniga nagu kahetsemine. Seda konkreetset küsimust küsitakse mult ikka ja jälle. Mitte küll nüüd väga tihti, aga samas siiski üsna järjepidevalt. Kas ma kahetsen midagi?

Ning arvestades kogu seda mu lugu, on vastus ilmselt natuke ootamatu ja ehk ka veidi süüdimatu. Aga ma ei kahetse tegelikult mitte midagi. Seda lihtsalt selle tõttu, et kahetsemine ei anna siin elus enamasti mitte midagi. Me kõik oleme inimesed. Ja inimesed teevad vigu. Vigu või luhta lastud võimalusi ei ole tegelikult mõtet taga nutta. Loomulikult võiksin ma siin halada ja kurta, kuidas ma sisuliselt oma mingi 5-6 aasta palga olen üsna tuimalt maha mänginud või intressidesse-viivistesse matnud, aga mida see annab? See hävitaks vaid enesehinnangut ja eneseusku.

Kunagi 90-ndate keskel laulis Inglise kultusbänd Oasis vahvat ballaadikest nimega "Don't Look Back In Anger". Mulle väga meeldis see laul. Või noh, meeldib siiani. Kuigi see on oma olemuselt lihtsalt üks armastuslaul, siis selle laulu pealkiri on minu meelest hästi sügav ja suur. Isegi, kui mõtled oma minevikule, tehtud vigadele, siis püüa seda kõike näha õppetundidena, mis lihtsalt pidid su teekonda täitma. Selleks, et sa oleksid täna see, kes sa oled. Ära jää minevikku kinni, sa ei saa tehtud tegusid enam muuta. Aga sa saad võtta need kogemused, teha neist õiged järeldused ning oma oleviku ja tuleviku selle kõige arvelt paremaks muuta.

Üks suurimaid õppetunde minu jaoks kogu mu loo juures on enesesse kapseldumine. Sisuliselt hakkas mu allakäik pihta sellest, et ma ei suhelnud inimestega. Ma ei julenud tunnistada seda jama, kuhu olin end vaikselt aga kindlalt vedama hakanud. Ma lootsin, et saan ise hakkama. Täitsa üksinda. Sest mul oli häbi. Mul oli piinlik, mis tekitas veelgi suuremat piinlikkust... Kuniks lõpuks olin ma totaalselt lõhkise küna ees. Ning alles siis hakkas mingi sireen tööle ja ma hakkasin appi karjuma.

Üks asi on muidugi lähedastega-sõpradega suhtlemine. Teine asi on aga laenuandjatega suhtlemine. Ka siin tegin ma selle sama vea. Selle asemel, et juba olemasolevatele lepingupartneritele tunnistada, et ma olen jamas, otsisin ma hoopis uusi laenufirmasid, et saad veel raha, et sellega klaarida juba tekkinud probleeme. Sest niimoodi oli lihtsalt oluliselt lihtsam - ma ei pidanud mitte kellegagi mingeid ebameeldivaid vestlusi maha pidama. Ei pidanud taluma laenufirmade vastikuid ja nõudlikke kõnesid. Samal ajal mõistmata, et tegelikkuses kustutan ma oma tulekahjusid korraliku tipptasemel bensiiniga. Aga taaskord - ma ei kahetse. Ma lihtsalt panen selle kõik endale kõrva taha, olen selle kõik nii sügavusteni läbi analüüsinud, enda jaoks lahti mõtestanud. 

Ma panin oma elu ja heaolu suurde ohtu, panustades tulemustele, mille üle mul puudus igasugunegi kontroll. Panna oma säästud ja palk mängu, lootes, et Cristiano Ronaldo lööb värava või LeBron James viskab otsustava kolmese sisse. Tegelikult on see kõik ikka parajalt absurdne. Lihtsalt loota, et see viimane kaart, mis lauda tuleb on ärtu, lihtsalt loota, et viimasesse slotiritta tuleb see kauaoodatud sidrun või Scatter. Selliseid asju lihtsalt ei tohi teha. Vähemalt mitte rahaga, mille kaotamist sa endale lubada ei saa.

Üks saadud õppetund on tegelikult seotud ka selle sama blogiga siin. Üldjuhul on kogu tagasiside olnud ääretult positiivne ning ma olen selle toetuse ja kaasaelamise eest teile kõigile väga tänulik. See kõik on mind aidanud päris palju oma mõtete korrastamisel ja enese analüüsimisel. See on mulle andnud jõudu järjest oma mõtteid peast ära saada, oma vaimu ja hinge puhastada. Tunda, et ma olen vajalik. Kuid loomulikult on kogu sellisel südamepuistamisel ja avameelsusel ka oma negatiivsem külg, millega ma ehk alguses arvestada ei osanudki. Üks suurimaid etteheiteid, mida mulle on tehtud, on see, et ma olen justkui mingi VIP-võlglane ja ega minust siin keskmisele võlglasele kasu ei olegi. Neid märkusi ei ole nende 11 kuu jooksul küll palju tehtud - võibolla 2-3 kirja ja paar kommentaari, aga eks hinge on need mulle ikkagi läinud. Sisuliselt on mulle mõista antud, et minu kõrge palga ja minu heade sõprade juures on minu teekond olnud niivõrd lihtne, et miks ma üldse sellest kõigest kirjutan. Osaliselt ma muidugi mõistan seda teatavat frustratsiooni, aga reaalsuses on see minu lugu koos minu tausta ja kogemustega. Jah, mu töötasu on keskmisest kõrgem. Jah, mul on olnud omajagu õnne, et mul on sellised sõbrad. Samas on mu võlakoorem ilmselt keskmise inimese jaoks täiesti hoomamatu suurusega. Nähes siit ja sealt, kuidas inimesed kurdavad oma 5000-eurose laenukoorma tõttu, siis võiksin ju samamoodi küsida, et mis võlg see ka on. Aga siin ongi hästi oluline näha tervikpilti. Need kulu ja tulunumbrid ei olegi suures plaanis eluliselt olulised, eriti mitte eraldi võttes. Tegelikkuses on ju kõikidel võlglastel samasugused mured - kuidas käituda ja kuidas mitte käituda. Kuskohast kokku hoida või kuidas sissetulekuid suurendada. Lõppeesmärk peaks olema meil kõigil sama - võlavabadus. Samuti usun, et enamus vaimseid probleeme, mida olen oma teekonnal siin läbi elanud ja kirjeldanud, on suures plaanis tuttavad peaaegu kõigile võlglastele. 

Hoidkem lihtsalt kokku, igas mõttes! Ning vähem kahetsemist ja rohkem kainet mõistust oma õppetundide lahkamisel!