Teisipäev, 20. september 2022

Mina ja blogimaailm

Tänases postituses vaataksin ma oma pilguga natuke ringi meie blogimaailmas üleüldisemalt. Hoiatuseks pean kohe ette ära mainima, et seekord on siin päris palju erinevaid linke ja viiteid teiste inimeste blogidele. Võibolla ka sinu blogi saab mainitud, mu kallis lugeja.

Nagu korduvalt on jutuks olnud, siis algas minu blogimiskarjäär 04.09.2020. Ehk siis sel ajaloolisel päeval, mil esmakordselt toimus Eestimaa pinnal ametlik WRC ralli - Rally Estonia 2020. Kusjuures olin tol korral pooleldi tänu õnnelikule juhusele isegi raja ääres seda kõike vaatamas/nautimas. Esimest ja siiani viimast korda elus - ei saanud minust sellist rallisõpra, kes viitsiks kuskil põldudel ja metsaservadel seda kõike vahtida, kodus telekast on oluliselt vahvam. Aga see selleks.

Ega ma tollal blogimaailmast suurt ei teadnud ning tõele au andes - ega ka ei huvitanud eriti. Eks muidugi olin ma teadlik, et on olemas Mallukas ja Henry ning ka Rahakratist olin veidi kuulnud. Aga no polnud lihtsalt mingit põhjust või vajadust väga nende lehti külastada. Sel hetkel, mil ma ise aga sellest uksest sisse astusin, hakkasin vaikselt ka teiste tegemiste vastu huvi tundma. Ning oma algusaegadel küsisin eelpool mainitud inimestelt isegi veidi nõu ja abi, kuidas oma blogi võiks üles ehitada. Mulle suureks ja meeldivaks üllatuseks nii Henry kui ka Rahakratt täitsa vastasid mulle ja aitasid mul mõned detailid paremini paika saada. Olen siiani neile tänulik, et nad võtsid vaevaks minusugusele hädalisele mingeid algajateemasid üldse selgitada ja oma näpunäiteid veidi jagada.

Minu enda blogiga juhtus alustuseks siis see, et Delfi viskas mu blogi sellistesse kõrgustesse, millest enamus blogijad vaid und oskavad näha. See tõi mulle ikka meeletult palju lugejaid ja tegelikult ka tänaseni aktuaalseid suhtluskaaslasi. See oli vägev aeg ja seda ei unusta ma mitte kunagi. Tipphetkel ilmus Delfi/Ärilehe veergudel minu blogipostituste põhjal julgelt 3-4 artiklit ühe kuu jooksul. Meeletu. Sinna perioodi jääb ka mu blogi absoluutne külastatavuse rekord - 22.12.2020 käis siin ühe päeva jooksul kokku 4827 erinevat inimest, tehes täpselt 15980 klikki. Ulmenumbrid minu jaoks. Need ajad on muidugi selle blogi kontekstis jäädavalt möödas. Aga samas, otseselt see mind kurvaks ei tee, sest ega mu lugu enam nii põnev polegi, et siin mingit meeletut tähelepanu üldse vääriks. Kes on jäänud, need on jäänud ja mul on hea meel iga inimese üle, kes siia aegajalt ära eksivad. Aitäh teile, et mu tagasihoidliku isiku ja elu vastu huvi tunnete.

Kui alguses keskendusin ma ennekõike oma loo jagamisele, siis aegamisi hakkasin huvi tundma ka selle kohta, mida teised blogijad kirjutavad. Esmajoones muidugi olid mu "sihtmärgiks" teised võlablogijad, mida vaikselt ikka hakkas tekkima - "Appi, ma olen võlglane!" (kahjuks tänaseks küll tegevuse sellel kujul lõpetanud ja blogigi kustutatud), "Jah, ka mina olen võlgu!" ning "Võlglase Päevaraamat" (samuti siis üks blogi, mis tänaseks pigem varjusurma vajunud). Eks neid tuli ajapikku veelgi juurde, aga väga pikalt seal järjepidevust reeglina ei jätkunud. Vaikselt tekkis tegelikult meil võlablogijate seas isegi natuke nagu oma kogukond. Suhtlesime kirja teel omavahel päris palju. Ning saime ka omajagu niiöelda "kaastöölisi või kaasteelisi" ka väljaspoolt blogimaailma. Inimesed hakkasid meie kaudu oma lugusid jagama. Mäletate ju küll veel näiteks Joel-Gustavit või Eva-Liinat. Nii see kõik vaikselt tiksus ja mulle hakkas täitsa see blogivärk meeldima. Kõige värskemaks blogiks, mida alati loen, on AMOVi uus blogi nimega "Kopp on ees!". Siin aga tegelikult midagi meelelahutuslikku polegi. See on üks väga karm ja tegelikult ka sotsiaalset närvi puudutav, äärmiselt oluline ja ääretult avameelne blogi. Meie ühiskond vajab selliseid. Imetlen seda neiut väga, et ta julgeb ja tahab nende teemadega avalikkuse ette tulla.

Ühel hetkel avastasin enda jaoks ühe Facebooki grupi - "blogipostituste reklaamimise grupp". Ning nagu nimigi ütleb, seal on antud inimestele võimalus oma blogipostitusi reklaamida. Täiesti vabalt ja ilma igasuguse häbitundeta. Tänaseks on sellel grupil kenasti üle 2500 kasutaja ja minu jaoks on sellest kujunenud üks parimaid kohti, mille kaudu inimesi oma lehele kutsuda. Neid klikke ikka tuleb, kui sinna postitus teha ja see ongi igati vahva. Lisaks sellele, et seal on hea enda asju lugeda, on sealt hea leida ka toredat ning põnevat lugemist teiste blogidest. Olen sealt enda jaoks täitsa mitu vahvat blogi avastanud - näitena võiks tuua Merje Milleri blogiPuhta Pime blogi või ka "Mina olen siin". Seejuures ei oskagi ma päris täpselt öelda, miks just need mulle aja jooksul silma on jäänud. Merje puhul naudin ma tema sõnakasutust ja maailmapilti (juba sellest ajast, kui ta ühe tola - "Ühe isa blogi" - paika pani). Puhta pimeda Kai puhul meeldib mulle see ausus ja siirus, sõnakasutusest rääkimata ning kuna ma ka ise pole just maailma parimate silmadega (päris pime ma siiski pole, aga omal ajal on mu silmi lõigutud ja õmmeldud ikka korduvalt), siis kõnetab see blogi mind vägagi. "Mina olen siin" Liina puhul on vahva see lihtsus, emotsionaalsus ja avatus, mis mind ühel hetkel kuidagi köitma hakkas ja nüüd loen alati postitused läbi, kui need ilmuvad. Kusjuures päris paljude blogideni olen ma jõudnud ka selle tõttu, et lihtsalt mõni teine blogija on minu postitusi seal Facebooki grupis laikinud või lausa kommenteerinud. See lihtsalt on iseenesest kuidagi märk, et minu kirjutised on kedagi kõnetanud, kellelegi korda läinud. Ning siis tahakski ju minna piiluma, et kellega tegemist. Tekib mingi side või midagi sellist.

Siis on veel teatud kiiksuga veidrad blogid, mille ridadel ma teinekord oma meelt lahutamas käin. Siia kuulub esmajoones Eesti üks esiveidrikke - Hillar Kohv. Kusjuures kohati ma ei saa isegi aru, kas ta trollib või ta tõesti mõtleb kõike seda tõsiselt, mida oma ridadel kirjutab. Kohati on ta nii veidralt kuri nii ootamatute asjade peale, et anna lihtsalt olla. Aga jah, mingites veidrates meeleoludes olles lähen ma tema blogi hea meelega klikkima. Aitab kuidagi mõtteid korrastada! Siis on muidugi üks igatepidi negatiivses mõttes veider blogi, mida juba enne korra ka mainisin. Ehk siis see "Ühe isa lugu". Selles blogis ei tegelikult enam üldse midagi toredat või meeldivat. Tõele au andes pole ma tahtnud seda viimasel ajal enam lugeda ka, sest mingil hetkel läks see tüüp oma vandenõuteooriate ja koroonahullustega ikka väga käest ära. Väga ebameeldiv ja sõna otseses mõttes loll tegelane (vähemalt see olemus, kellena ta end blogis esitleb).

Siis on veel mõned rahamaailma ja investeerimisega seotud blogid, mida aegajalt klikin. Siinkohal ei saa ka mainimata jätta üht järjekordset võlablogi moodi asja - rahaasjadest.ee, aga paraku on teda kõige paremini iseloomustavaks sõnaks "ebastabiilsus". See blogi kaob ja ilmub nii tihti, et ei jõua kuidagi sammu pidada. Ning igakord alustab ta sisuliselt nullist. Seega, kõik vanad postitused kaovad ja uued ilmuvad üsna tühja koha pealt. Aga noh, oma vaatenurga alt ta seda võlamaailma kajastab (spetsialiseerudes elatisvõlgadele) ning teistmoodi huvitav lugemine ikkagi. Ning siis on veel kaks rahadega seotud blogi, mida piilun - üle ilma tuntud rahakratt ja oluliselt vähem teada "Sendid Rahaks". Kui algselt oli mul rahakrati suhtes teatav eelarvamus - et noh, mingi üleshaibitud suvaline tegelane - siis tegelikult selgus süvenedes, et tegemist on ikkagi reklaamile vastava blogiga: ehk siis muhe ja mõnus lugemine. Eks neid tuntud rahablogijaid on meil muidugi veel - Kristi Saare, Jaak Roosaare, Madis Müür jne, aga nende sisu ja sõnakasutus on minu jaoks vähemalt esialgu juba liiga professionaalne ja minu eluga absoluutselt mitte haakuv. Ei kõneta lihtsalt mind, aga siin asi pigem minus kui neis. Ma ei kahtle tegelikult absoluutselt, et need on väga head blogid. Aga lihtsalt mitte mulle. Üks selline üldiselt hea koht, kuhu igasugused rahateemad on kokku kogutud (nii blogid kui ka professionaalsemad artiklid ja isegi podcastid), on rahajutud.ee. Ning ei saa ka mainimata jätta Taavi Pertmani loodud megamahukat ja tohutult hea sisuga rahafoorum.ee-d.

Tegelikult on mul kahju, et mitte ükski mu enda sõber ei pea avalikku blogi (ma vähemalt ei ole mitte ühestki sellisest teadlik) - neid loeksin ka ülima hea meelega. Sest mulle tundub, et blogid on tihtipeale need kohad, kus inimesed avavad end rohkem kui niiöelda suvalistel koosistumistel. Eks mõningaid reisiblogisid on mu sõbrad siiski pidanud, aga minu teada vähemalt praeguses ajahetkes neist ükski aktiivne ei ole.

Selline see ülevaade siis saigi. Rõhutan seejuures igaks juhuks üle, et kõik eelnev on puhtalt minu enda isiklik arvamus ja eesmärk polnud kedagi mustata või kellelegi haiget teha.

Teisipäev, 13. september 2022

Mõtisklus ajast, mis kulgeb omasoodu...

Täna räägiksin ajast. Olgem ausad - hasartmänguri jaoks kulgeb aeg reeglina hoopis teistmoodi kui tavalise inimese jaoks. Mängides kaotab mängur igasuguse ajataju, loeb vaid see raha, mis veel kuskil kontol alles on ja millega järjest uusi panuseid teha. Eriti karmilt kehtib see muidugi füüsilises kasiinos käivate inimeste puhul, kes võivad ennast sinna keskkonda ikka kümneteks tundideks ära kaotada. Reaalse maailma jaoks neid sisuliselt olemas ei ole ning nende jaoks pole neil hetkedel ka reaalset maailma.

Mina aga keskenduksin sellele, mida üks mängumaailmast lahkunud inimene oma ootamatult tekkinud vaba ajaga pihta hakata võiks. Sest isegi vaid spordiennustusega tegeledes ohverdab mängur ikka meeletult palju oma väärtuslikku aega oma sõltuvuse toitmiseks. Kuigi panuse panek võtab vaid mõne hetke, siis reeglina tahaks ju ikkagi seda mängu vaadata, kuhu sai raha paigutatud ning nii saabki jälgitud tundide viisi neid erinevaid ekraane. No ei tundu väga kvaliteetne viis aja veetmiseks, eks ole? Kuigi ei saa salata - oma mõnu selles kõiges oli, muidu ma seda poleks ju päevast päevast, kuust kuusse, aastast aastasse teinud. See oligi minu elu peamine sisu.

Kui see kõik ühel hetkel otsa sai, alles siis avastasin ma taaskord neid väärtusi, mida ehk tavapärane inimene oskab hinnata - perekond, lähedased, raamatud, filmid. Ehk siis kõik see, mis tõeliselt kosutab vaimu ja hinge. Rääkimata sellest, kui palju rohkem võimaldab see kõik tööle keskenduda. Ehk siis aitab realiseerida seda vaimset potentsiaali, mis mu sees ehk tegelikult olemas on. Tuleb vaid õnnelik olla, et kogu selle mu mänguzombi perioodi ajal ma siiski kuidagi end teostada suutsin ning pakkusin ikkagi tööandjatele piisavalt väärtust, et nad mind vajalikuks pidasid. 

Kuigi aeg on selline asi, mis tegelikkuses tiksub nii mängurile kui ka tavainimesele täiesti ühtemoodi, siis on paratamatult erinev kogu see tunnetuslik pool. Varem lihtsalt mul polnud aega mingeid vahvaid raamatuid lugeda - nüüd aga on mu voodi kõrval oleval kapikesel neid lausa 3 tükki. Lisaks olen ma enda jaoks avastanud ka erinevad eneseabi kogukonnad, mille kaudu olen mitmeid webinare kuulanud. Alates näiteks Jaan Aru mõnusatest juttudest (viimane äge asi oli tema loeng logelemisest) kuni kasvõi Ott Kiivika toitumis- ja liikumisharjumuste õpetusteni. Kokkuvõttes vaimustun ma asjadest, milleks mul varem absoluutselt aega polnud. Silmad on vaikselt avanemas ning ma tunnen, et ma tahan olla järjest parem inimene. Sest mul on nüüd aega enda sisse piiluda, ennast tõeliselt tundma õppida.

Üks oluline aeg enda jaoks on tegelikult eduhetkede nauding. Mulle tundub, et paljud meist on selle ära unustanud, et vahepeal tasub hinge tõmmata ja olla rõõmus, et midagi sai jälle ära tehtud. Kasvõi tööl. Kui ikka oled pikemalt mingi asja kallal pusinud ja see lõpuks tehtud saab, siis võiks korraks ikkagi logeleda ka (eriti, kui Jaan Aru õpetusi kuulata). Teie aju ja kogu organism lihtsalt vajab seda. Ei ole vaja kohe uue ülesande kallale tormata. Loomulikult ei tasu liiga pikaks ajaks seda kõike nautima jääda, aga mõõdukas puhkepaus on alati igati tervislik ja annab ka mõnusa energiasüsti, et edasi rühkida. Me vajame aega logelemiseks, aga parim hetk selleks on siis, kui me oleme selle vähemalt oma hinges ka välja teeninud. Muidu hakkavad lihtsalt süümepiinad kiusama.

Selline jutt siis täna. Ma pean tegelikult ausalt tunnistama, et ega ma viimasel ajal enam väga palju ei viitsi ka selle blogi peale aega kulutada. Ei jälgi ma enam erilise pingega sedagi, kui palju te siin nende erinevate postituste vahel oma aega veedate. Väärtused on muutunud. Elutempo on muutunud. Aga samas pean ütlema, et kogu see ajaperiood, mil ma blogiga olen tegelenud, on olnud hindamatu. See on olnud minu paranemise teekond. Arvatavasti poleks ma ilma selleta jõudnud siia, kus ma tänaseks olen.

Teisipäev, 6. september 2022

Võlglast aidata saab ennekõike võlglane ise

Mul on tegelikult üks asi hingel, mis mind natuke rõhub. Ja kuna see puudutab ka teisi inimesi, siis on ilmselt igal juhul mõistlik see hinge pealt ära saada.

Asi puudutab siis neid võlglasi, kes on võtnud vaevaks mulle kirjutada. Loomulikult olen ma meelitatud ja tänulik, et te julgete mulle oma lugusid rääkida ja muresid kurta. Aga hästi oluline on siin mõista, et mina ei ole võlanõustaja. Mina ei oska (sest ma pole läbinud mitte ühtegi vastavat koolitust) teid lõpuni aidata. Jah, ma saan olla teile toeks ja ma saan oma mõtteid ja kogemusi jagada, aga reaalse päästeplaani peab teile ikkagi paika panema professionaalne võlanõustaja. Kunagi 1,5 aastat tagasi ma tegelikult kirjutasin ka natuke pikemalt sellest teenusest, mille pakkujaid üle Eesti on tegelikult täitsa palju. Tuleb vaid end käsile võtta ja see esimene kontakt luua ning küllap hakkavad siis ka juba vaikselt kivid õiges suunas veerema (või siis vähemalt peatate nende vales suunas veeremise). Loomulikult on siin väga oluline ka niiöelda õige võlanõustaja otsa sattumine. Teatud määral saab muidugi ka eeltööd teha, googeldada neid nimesid, lugeda ehk arvustusi ja arvamusi, kui neid vähegi on, aga natukene on see hea nõustaja valik siiski ka õnnemäng. Aga suures plaanis võiks lihtsalt juba eos välistada igasugused isehakanud endised elatisvõlglased, kes end võlanõustajateks peavad jne. Igaks juhuks mainin ära, et kedagi konkreetset ma siinkohal silmas ei pidanud ja kattuvus pärisinimestega on juhuslik.

Ning hästi oluline (võibolla isegi kõige tähtsam üldse) on mõista, et ka võlanõustaja ei ole tegelikult mingi võluvits. Kokkuvõttes peab võlglane ise ikkagi tubli olema ning enda jaoks selgeks mõtlema, kuhu ta omadega ikkagi jõudnud on ning mis need väljapääsud olla võiksid. Võlanõustaja on siin sisuliselt lihtsalt teenäitaja ja võimaluste tutvustaja. 

Nii on ka minuga - ma saan rääkida vaid sellest, mida olen ise kogenud. Kahjuks või õnneks puuduvad mul igasugused hoovad teid august välja tirimiseks. Samuti ei ole ma võimeline teile igasuguseid graafikuid ja Exceli tabeleid koostama, sest see töömaht läheks lõpuks nii suureks, et hakkaks minu enda toimetamisi segama. Teatud määral kõlab see kõik ilmselt isegi isekalt, aga tulebki mõista, et mind on siiski vaid üks, aga neid kirju, mida ma saan, on iganädalaselt täitsa mitu. Ma elan teile kogu hingest kaasa ja loodan, et teil läheb hästi, aga paratamatult peate te siiski end ise kätte võtma. Mina teie eest neid otsuseid teha ei saa, nii nagu mina ei saa teie vigade eest vastutust võtta.

Esmaspäev, 5. september 2022

Palju õnne! 2 aastat blogimist täis!

Elu muudkui veereb, aeg aina kulgeb, Maa teeb oma tiire. Suures plaanis on tegelikult ju kõik nii nagu peab. Inimkond lihtsalt teeb mingeid veidraid asju viimasel ajal. Paanitseb, sõdib, seab kahtluse alla aastasadade jooksul paika loksunud teooriaid ja praktikaid. Ning selle mäsu sees peab siis iga üksikisik kuidagi hakkama saama. Olgem ausad - viimased paar aastat on ikka päris korralik kammajaa ümberringi olnud. Aga noh, eks seda mõnusam saab see juba nii iseenesest mõistetavaks muutunud rahuaeg olema, kui ükskord see ebastabiilsus otsa saab.

Minul oli eile üks tähtpäev. Või noh, õigemini minu blogikarjääril. Just eile, 2 aastat tagasi, alustasin ma oma esimeste tagasihoidlike postitustega. Ootamatult läks tookord siis pall üsna heas tempos veerema ning koos sellega ka mu meeletu võitlus pahede ja nendest tulenevate märkimisväärsete probleemidega. Mis seal salata, see aeg on tegelikult päris keeruline olnud. Aga kokkuvõttes olen ma endaga rahul. Võibolla mul oligi seda jama vaja, et oma tegelikke võimeid proovile panna. Sest no enne seda kõike oli mu elu ülimalt mugav ja teatud mõttes isegi igav. Mul puudus reaalne põhjus midagigi oma igapäevaelus muuta. Ilmselt poleks ma viitsinud isegi töökohta vahetada. Tänaseks võin ma vist isegi äkki Ansipi kuulsaid sõnu kasutades öelda, et just sellises kriisis ma tahaksingi elada. Seda just personaalsel tasandil - ma ei pea siin loomulikult silmas neid igasuguseid sõdu ja haiguspandeemiaid (kuigi ajaliselt on need minu teemaga kaasas käinud).

Mis siis tegelikult nende kahe aasta jooksul juhtunud on? Igasugused faktipõhised asjad olen ma siin aja jooksul ära rääkinud, neist ei hakka rohkem juttu tegema. Aga hingeliselt on minus toimunud väga mõnus vabanemine. Justkui oleks silmad avanenud. Igasugune taju maailma asjade osas on meeletult paranenud, analüüsivõimest rääkimata. Ja mis põhiline - ma ei tõmble enam nagu mingi lollakas tuulelipp. Mul on omad rahulikud, pikaajalised eesmärgid, mille nimel tegutsen ja teatud mõttes ma isegi lihtsalt tiksun. Siinkohal tahakski natuke isegi kunagist legendaarset Kreisiraadio šketsi parafraseerida - tee, mis sa teed, aga ära tõmble! Vali oma teekond, lahendused, eesmärgid ja hakka liikuma. Võta rahulikult. Ning tegele asjadega, mida sa tõesti muuta saad ning lepi nendega, mille puhul sa niiehknaa mitte midagi muuta ei saa.

Hetkel on siis järjekordne suurem spordivõitlus ka käimas, korvpalli EM. Eesti koondis ka kohal ja puha. Korralik nauding on seda kõike vaadata. Ning teate, ka selles osas on nende paari aastaga meeletu muutus toimunud. Mul on null huvi mingeid panuseid kuskile panna. Pigem mõtlen isegi pärast mõnd ägedat mängu, et näedsa, küll oli hea seda kõike ilma rahalise kaaluta vaadata. Eks ma selle arvelt muidugi olen oluliselt valivamaks ka muutunud. Kui ikka kumbki osapool huvi ei paku, siis mängu ka vaatama ei hakka ning selle arvelt hoian muidugi ka aega kokku, et muude oluliste asjadega tegeleda. Oma ennustajakarjääri tipphetkedel ei olnud enam mul mitte mingit vahet, kes mängib - alati vaatasin. Ning olin lihtsalt selle poolt, kelle peale raha panin, lihtne ja loogiline, eks ole. Ehk siis sisuliselt tegin ma vägisi endale igas spordivõitluses enda jaoks selle lemmiku valmis. Kokkuvõttes üsna mõttetu ja ajuvaba. Aga selline see sõltlase elu on - totaalne ohverdus oma mõnuaine nimel.

Aga ühesõnaga, palju õnne mulle veelkord! Kuigi tuleb tunnistada, et loomulikult ei ole see blogi enam kaugeltki nautimas oma tippaega, siis mina ise naudin oma mõtete kirjutamist ikka täiega. Kuigi ega mu elus enam midagi nii põnevat, traagilist ja kaasaelamisväärset ju ei toimugi. Aga selline see aeg hetkel on. Ma isegi ei tea, kas oodata või karta, et millalgi midagi ägedamaks ja hüplikumaks ka läheb. Pigem vist mitte - parem olgu igav blogi kui tõmblusi täis elu :)