Teinekord on elus selliseid hetki, mil tuleb edasi minekuks teha hoopis mõned sammud tagasi. Tunnistada endale, et vähemalt sellel konkreetsel ajahetkel oli valitud teeots siiski vale. See on küll raske, aga nui neljaks sama teed jätkata on veelgi raskem ja pikemas perspektiivis ka kasutu. Nii olen ka mina teinud otsuse, et vähemalt mõneks ajaks läheb mu "Miinustest Plussi" blogi puhkusele. Pikemalt sellest taustast ja kuidas nende mõteteni, otsusteni jõudsin, kirjutasin ma siin.
Mis siis aga nüüd edasi? Mis seal ikka - siinne blogi ärkab taas üles ja edaspidi tulevad postitused just siia. Oma hinges olen ma siiski endiselt võlglane, hasartmängur ning investoriks ma oma vaimse seisundiga lihtsalt veel ei kõlba. Kõige mõistlikum tundubki hetkel seda kõike iseendale ausalt tunnistada, end veidi koguda, tarkust ja kogemust ammutada. Ning küllap naaseb see investeerimisblogi ka just siis, kui aeg ja mina selleks küps.
Üks asi, millele ma siin nädalavahetusel mõtlesin, on just see erinevate rahakaotuste talumine. Kui investeerimisblogis kirjutasin ma mingitest 10-20 eurostest miinustest (needki suht pika aja jooksul), siis oma mängurikarjääri jooksul oskasin ma ju kaotada summasid, mis selle kõige kõrval täiesti hoomamatud. Meenus üks reaalne, konkreetne päev tollest ajast. Ma olin järjekordselt siis tubli olnud ning oma pool aastat kenasti pangakontosid puhtana hoidnud. Ning siis tuli taas selline seis, kus avastasin, et mul on oma 1300 eurot igakuistest maksetest puudu. Kuid kuna olin taaskord laenukõlbulik, siis saigi kiirelt laenukontorisse X taotlus saadetud, 5000 euro peale. Ning kuna mu kuupalk oli juba tollal Eesti keskmisest palgast oluliselt suurem, siis ei tekkinud selle laenu saamisega ka mitte mingeid probleeme. Juba samal päeval oli see kenasti mu pangakontol olemas. Mis seal ikka - 1300 eurot läks sellest koheselt siis jooksvate kohustuste katteks ning oligi jälle selles mõttes kuuks ajaks rahu majas, eks ole. Ülejäänud 3700 eurot (!) kandsin ma aga hetkega erinevate spordiennustusportaalide peale laiali. Ning siis läks ennustamiseks. Panused olid suured - 300 eurot siia-sinna ei tekitanud mingeid emotsioone. Mäletan, et korraks sain tookord isegi oma seisud kuskile 5000 euro juurde ning oleks võinud ju summad välja võtta ja laenu tagasi maksta. Aga ei, kus sa sellega. Ahnus ja võidujoovastus olid nii suured, et panused muutusid muudkui suuremaks ja riskantsemaks. Kuskil peas vasardas mõte, et kui 10000 euroni jõuan, siis võtan kõik välja. Aga loomulikult lõppes see kõik korraliku tildi ja kogu raha maha mängimisega. Ehk siis vähem kui 24h jooksul suutsin ma 3700 eurot mutiauku ajada. Seda järgmise päeva mänguripohmelli ei unusta ma ilmselt kunagi.
Selle loo taustal võiks küsida, et mida kuradit ma siin mingeid suvalisi investorimiinuseid põen, aga tegelikult on see teatud mõttes just selliste sündmuste tagajärg. Ma kardan. Sest ma olen oma elus nii palju kaotanud, et enam ei ole ma sisuliselt sentigi valmis kaotama. Vähemalt vaimselt mitte - see tekitab sisemise ängi ja ärevuse ning siis kardan ma juba valesid otsuseid. Ning eks see kõik näitab, et ma lihtsalt ei tohiks veel ronida sinna põllumaale, kus on oht sisse vajuda. Kus on oht iseenda vaimu ohvriks langeda.
Ehk siis kokkuvõttes - kuna ma olen endiselt pigem võlglane kui mingi investor, siis jätkubki kõik siin. Uute lugudeni ja nautigem suve!