Koostööprojekt - Keni valikud ja kogemused maksejõuetuse teekonnal

Täna räägiksin ma üle pika aja Kenist. Ilmselt on nii mõnigi lugeja hakanud mõtlema, et mis küll Kenist ja Mariast tänaseks saanud on ja kuidas neil läheb. Suures plaanis läheb neil isegi sarnaselt, sest nad mõlemad on jõudnud samasuguse etapini. Seejuures on see kõik kuidagi üsna kiiresti ja eskaleeruvalt käinud. Aga jah, tänaseks on nad mõlemad suure hooga virtuaalseid kohtuuksi kulutanud ning mõlemad kõlguvad või on kõlkumas, kas lõpptulemuseks kujuneb võlgade ümberkujundamine või eraisiku pankrot. Mariast räägin ma mõne aja pärast pikemalt, aga tänane postitus on pühendatud Kenile. Kuigi ma olen pikemat aega temaga siiski neil teemadel kirju vahetanud ja üleüldiselt iganädalaselt kursis, kuidas asjad on arenenud, siis nende kirjade põhjal kokkuvõtlikku postitust oleks olnud keeruline kokku panna. Nii jõudsimegi kokkuleppele, et vormistame need kogemused ja läbielamised intervjuu vormis. Loodetavasti on siin ka mu lugejate jaoks kasulikke näpunäiteid või praktilisi nippe. Head lugemist!

1. Kuidas sa jõudsid mõtteni, et võiks proovida võlgade ümberkujundamist? 

Sotsiaaltöötaja suunas mind võlanõustamisse. Võlanõustaja soovitas võlgade ümberkujundamist. Ise poleks selleni jõudnud, sest ei arvanud end nii põhjalikult hädas olevat. 

2. Mis olid esimesed sammud, mida selleks ette võtsid?

Mul oli valearusaam, et võlanõustamine on tasuline teenus. Sotsiaaltöötaja, kellega kokku puutusin, selgitas olukorda ja soovitas võlanõustamist kohaliku omavalitsuse poolt. Võlanõustaja võrdles minu tollast reaalsust võlgade ümberkujundamise protsessi reaalsusega ja soovitas kohtule maksejõuetusavaldus esitada võlgade ümberkujundamiseks.

3. Kuidas sa hindad - kui keeruline see protsess tegelikult on?

Maksejõuetusavalduse täitmine nõuab päris korralikku inventuuri oma kohustustes ja avalduses ette tulevate mõistete tundmist. Täitmine pole kindlasti lihtne, kuid seda ei tasu karta, sest kui avaldus on esitatud, vaatab kohtujurist selle üle ja kui avaldus jäetakse käiguta, osutab ta puudustele, mis 2 nädala jooksul likvideerida tuleb. Kui avaldus esitatud, ei tohiks enam tagasimakseid võlausaldajatele teha. Kõnesid ja meeldetuletusi neilt tuleb endiselt, kuid neile andsin teada, et olen esitanud kohtule maksejõuetusavalduse. See suhtlus võib olla emotsionaalselt kurnav ja täis segadust, kuid tuleb ära kannatada. Seejärel otsustab kohtunik, kas avaldus võetakse menetlusse. Siit alates muutub elu keerulisemaks, sest määratakse usaldusisik, kes seab pangakontodele ligipääsupiirangud ja jätab avalduses esitatud kontole kas internetipanga või deebetkaardi kasutamise võimaluse koos sularaha väljavõtmise võimalusega miinimumpalga ja ülalpeetavate arvuga seotud summas. Mina ei saa internetipanka kasutada. See võib teha usaldusisikule andmete esitamise keeruliseks, kui arveid ja lepinguid alles pole. Vestlusel usaldusisikuga sai selgeks, et ilma varata (eelkõige kinnisvara, sõidukid) on võlgnikule mõistlikum eraisiku pankrot koos võlgadest vabastamise menetlusega. Võlgade ümberkujundamine on mõistlikum neile, kel on vaja vara säilitada, kuid kui seda kava mitte täita, siis on pankrot vältimatu.

4. Kas sinu jaoks oli/on mingi vaimne erinevus ka, kas lõpptulemuseks on pankrot või ümberkujundamine? Vara sul ju teadupärast ei ole.

Erinevus on eelkõige kaasnevates piirangutes ja ajaperspektiivis. Minu võlgade ümberkujundamine oleks kõigi eelduste kohaselt vähemalt 5-aastane protsess, kuid pankrot ja võlgadest vabastamine võtab 3 (või pikendamisel kuni 4) aastat. On psühholoogiliselt oluline vahe, kas protsess lõpeb enne mu lapse kooliminekut või kestab ka kooli ajal. Kui võlgade ümberkujundamise perioodil peaks võlgnikuga midagi juhtuma, siis varasemad nõuded pisut vähenenud mahus ennistuvad koos intresside ja viivistega ja pankrot on vältimatu. Usaldusisiku tasu oleks siis tühja makstud. Pankrotiga teeb usaldusisik makseid võlausaldajatele miinimumpalga ja ülalpeetavate arvuga seotud summasid ületavalt kogunevalt sissetuleku osalt ja kui sissetulek jääb mingil põhjusel mõnel kuul nt haige olles alla selle, ei saa midagi arestida.

5. See protsess ei ole tänaseks sul küll veel lõppenud, aga millised emotsioonid sind tänaseks valdavad - kas selle teekonna ette võtmine oli õige otsus? Sel hetkel ei olnud sul ju veel mitte ükski leping isegi ülesütlemise ohus, rääkimata inkassodest ja muudest etappidest.

Täna esimest lepingu ülesütlemise hoiatust nähes võttis seest kaunis õõnsaks. Kohtusse mind võlgadega praegu anda ei saa, sest maksejõuetusmenetlus on pooleli.

Kui maksejõuetusavaldus käiguta jäeti, oli ärevus päris suur. Ehk vaimselt kõige raskem oli pärast maksejõuetusavalduse paranduste ja selgituste esitamist, kui veel menetlusse võtmise otsust polnud. Kõnesid ja meeldetuletusi sain sellele vaatamata. Usaldusisiku piirangud olid neist ootamatumad mulle kui internetipangaga harjunule. Pangakaardi kaotus oli päris rusuv. Pangakontoris oli korduvalt segadust minu piirangute sõnastusega. Sellele kõigele vaatamata, pole mul rahaliselt aastaid nii suurt summat (1093€) enda käsutusse jäänud. Kergem tunne on, et asjad kuhugi poole liiguvad, aga ootusärevust on omajagu. Kui jõulud poleks rahaliselt nii üle jõu kujunenud, jäänuks teise pensionisamba väljamakse võlanõustaja tühistamissoovituseta avaldus jõusse ja siplenuksin 1145€ asemel ca 1000€ laenumaksetega edasi. Kui ise oled maksete käes pikalt piinelnud, hägustub reaalsustaju oma maksejõulisuse osas. Kui usaldusisik ütles, et olen numbrite põhjal juba aastaid maksejõuetu, siis olen vastutustundliku laenamise põhimõtete eiramise tõttu mitmekordselt ärakasutatud seisus ja kohus on siin võlgniku poolel: võlausaldaja äririsk pole eelistatum kui minu maksejõuetus.

Aitäh nende vastuste eest!

Lisaks siis võiksid ka kirjeldada muidugi täpsemalt oma sõnadega, et mis see seis sul tänaseks on.

Tänaseks on mu sissetulek 1648€, millest minu käsutada on 1093€. Laenumakseid usaldusisik teha ei luba ja internetipanga kasutusvõimaluseta see võimalik polegi. 

Ferrarum andis usaldusisikule teada, et loobus mu pankrotimenetluses osalemisest. 

Bondora suhtleb edasi usaldusisikuga. Smsraha lõpetas lepingu. 

TF Bank käib oma mõnekümneeurose maksmata summaga kõige rohkem pinda, kuigi ütlesin, et minu suhtes on algatatud maksejõuetusmenetlus ja makseid teha ei saa, kusjuures vastati, et nemad jätkavad meeldetuletusmenetlust, kuniks kohus neid muuks ei kohusta. 

LHV esindaja ütles, et mina peaks usaldusisikut veenma neile maksete tegemise lubamiseks, kuigi mul pole internetipanga kasutusõigust, ja õelutses, et kuidas ma siis toidupoes käia saan, ehkki selgitasin, et mul on debeetkaardi piiratud kasutamisvõimalus. Hiljem tegi kande maksehäireregistrisse ning andis teada, et ütleb kuu lõpus lepingu üles. 

Coop Finants läks Coop Panga alla ja nendega suhtlust pole olnud.

Pärast käsutuskeelu jõustamist Ametlikes Teadaannetes, sulgesid nad mu Säästukaart Plussi ja koos LHV konto piirangutega blokeeriti Partner Pangakaart ehk minu jaoks kõige mugavamates poodides ma kliendiallahindlusi ei saa.

Telia järelmaksu maksis elukaaslane kinni, sest tema oma kingiks saadud telefonist loobuda ei soovi. Arveid saan neile õnneks pangakaardiga esinduses maksta.

Partner Kuukaardi osas aitas elukaaslane ülekannetega.

Levila artiklist tagurpidi tornini

Ilmselt on enamus mu lugejatest tänaseks juba teadlikud (ja küllap ka ehk selle läbi lugenud/kuulanud), et mõned nädalad tagasi ilmus siis kaua-oodatud Levila lugu spordiennustusmaailmast. Sellele loole ilmus ka päris palju vastukaja ja sellist üldist meediakajastust - loo autorid Henri ja Andrei käisid seda isegi ERR Terevisioonis tutvustamas, lisaks tegi omaette artikleid sellest ka näiteks Õhtuleht jne. Ning selle kõige üle on mul ääretult hea meel. Sest see teema peabki saama võimalikult palju tähelepanu. Aga samas on mul ka väga veider tunne. Võib üsna konkreetselt öelda, et selle loo tuumiktegelaseks olen mina, keskealine mängur, võlglane. Kujutan ette, et minust ja sellest loost on analüüsivaid jutte olnud nii mõneski kohvi- või õllelauas, Facebooki/Discordi kinnistest gruppidest rääkimata. Ja tegelikult kardan, et ega minust seal head ei räägita. Ja noh, ilmselgelt ju ka põhjusega.

Selle artiklite kogumiku iseloomustamiseks aga jagub mul ainult kõige suuremaid kiidusõnu. Sisuliselt kõik teemad, mis vähegi kajastamist väärinuks, on ka ette võetud. Ja seda ikka meeletu põhjalikkuse ja detailsusega. Vägev töö on ära tehtud. Ning olles ise aastaid kogu selle asja sees olnud ning näinud selle maailma kõikvõimalikke külgi (eufoorilistest kuni depressiivseteni välja), siis julgen öelda, et kõik ongi täpselt nii nagu sinna kirja on pandud. Sisuliselt on tegemist SPORDIENNUSTUSMAAILMA PIIBLIGA, tõelise ABC-ga. Kellel vähegi huvi selle maailma telgitagustest nii mängija, mängukorraldaja, igasuguste nõustajate või kasvõi poliitikute seisukohalt teada saada, siis soovitan soojalt need lood mõttega läbi lugeda. PS. Neil on ka väga heal tasemel audiovariant kogu kupatusele tehtud, korraliku helitausta ja tipptasemel näitlejaga eesotsas. PPS. Kui ka sul, mu kallis lugeja, on mingeid mõtteid või emotsioone, mida sinus see lugu tekitas, siis võiksid neid ka minuga jagada (ükskõik, kas siis siin kommentaarina või mulle kirjutades). Väga tahaksin teada, mida teemast mitteteadlik inimene sellest kõigest arvab.

Aga sellel Levila lool oli minu jaoks ka üks korralik negatiivne varjukülg. See pani mind oma olukorda ja ajalugu veelgi sügavamalt analüüsima. Ning paraku tõi see taaskord igasugused masenduspilved kohale. Siinkohal teeksin ühe kiire kõrvalpõike filmimaailma. Paar aastat tagasi ilmus üks Eesti film - nimega "Tagurpidi torn". Liiga põhjalikult ei hakka selle sisu ümber jutustama, aga mingid veidrad paralleelid minu looga on siin täiesti olemas. Nii selles filmis kui ka minu spordiennustussaagas (millele järgnes hävitav võlgade kaskaad nii rahalises kui ka vaimses mõttes) on juurpõhjus üks ja seesama - juba tehtud vigu, eksimusi hakatakse klaarima veelgi suuremate vigadega. Inimene hakkab valetama ja varjama. Ning lõpuks ollakse omadega ikka totaalselt tagurpidi torni tipus (kui saate aru, mis kohta ma silmas pean). See on ehmatav tõdemus ja see on tegelikult väga karm reaalsus. Ning ma kardan, et see tipp ei ole minu jaoks tegelikult isegi veel "saavutatud". Ma kõnnin juba mitmeid kuid tegelikult väga õhukesel jääl, kus sisuliselt muudkui aga päästan ennast ja enda ümber olevaid inimesi (seejuures nad ju tegelikult ei teagi, et neid mingi jama üldse ähvardab). Ma ei tea veel, kui sügavale siit langeda saab. Ma oleks nagu mingis insuldijärgses seisundis, kus aju veel töötab, ma suudan täiega tööd teha, aga samas kõik muud reaalsustajud on justkui eitus- ja peitusfaasis. Ma maalin igapäevaselt oma seisust pildi palju paremaks, kui see tegelikult on. Ma ei taha juba ammu oma Exceli tabelitele otsa vaadata, sest see on vaimselt nii tappev. Lihtsam, mõistlikum ja jätkusuutlikum on lihtsalt edasi pusida, anda endast tööl parim ning püüda ka kodus kogu olukorda vähegi talutavana hoida. Aga see kõik on juba mõnda aega üks ebastabiilne kaardimajake, mida kevadtormid uppi üritavad lükata. Hirm on suur. Teadmatus on suur. Ning mul pole õrna aimugi, kui kaua mul seda vaimujõudu veel jätkub. Samal ajal see valede ja varjamiste koorem muudkui ju hinges kasvab, ega see kuidagi vähenema pole hakanud. Ma poleks tegelikult iialgi arvanud, et inimene vaimselt üldse nii palju taluda suudab. Aga eks seegi ole näide sellest tagurpidi tornist, kuhu sa märkamatult samm-sammu haaval muudkui uute tippude suunas liigud.