kolmapäev, 30. september 2020

Usaldus

Kui kurikuulus Avo Viiol tuleks teilt laenu küsima, kas annaksite? Tõenäoliselt mitte. Hasartmängurlus ja sellega seonduvad võlad on midagi sellist, mis jäävad inimesi saatma ilmselt elu lõpuni. Kui padujoodik küsib raha, siis on samuti ju teie esimene mõte, et kindlasti läheb selle eest viina ostma. Kuigi ühiskond justkui suures pildis üritab olla eelarvamustevaba ja räägitakse pidevalt, et inimestele tuleb uusi võimalusi anda, siis reaalses maailmas see nii lihtsalt ei käi. Need on templid, mis jäävad otsa ette igaveseks. Tõenäoliselt räägivad ka lapselapsed hiljem lugusid sellest, kuidas vanaisa oli joodik või mängis perekonna vara maha. Juba ainuüksi see teadmine hoiab inimesi tagasi sellest kõigest rääkimisel. Palju lihtsam on ju vastata, et kõik on hästi, elu kui lill... 
Ilmselt ei suudaks sõltlane (ükskõik, kas ta on siis narko, alko, kasiino või mis iganes sõltlane) ka iseennast lõpuni usaldada. Eriti juhul, kui ta end ja oma käitumismustreid analüüsida suudab. Ta teab, et nii kaua kui püsib kaine või panustest eemal, on ta täitsa tiptop kodanik, kuniks...
Inimesed võivad andestada ja enamasti andestavadki. Aga unustamisega on keerulisemad lood. Ma võin saada andeks oma patud, aga reaalselt ei usaldata mind rahaasjade osas ilmselt enam mitte kunagi. Kui jään pikemalt oma telefoni näppima, siis ilmselt tuldaks üsna ruttu vaatama, et mis ma seal teen. Ega ma ometigi kuidagi panuseid ei pane... See kahtlus jääb alatiseks. Usaldus on rikutud ja seda enam maha ei pese. Avo Viiol näiteks pani oma patud toime juba 20 aastat tagasi (1999-2002), kuid Eesti rahvas ei ole siiani teda unustanud. Ta jääb alatiseks kasiino-avoks ja sellist tegu jäädakse pikalt nimetama viioldamiseks... Usaldusest ei ole siin enam juttugi. Mitte kunagi.
Õnneks panganduses usalduskriis siiski aegajalt aegub. Sisuliselt jääb märge külge 5 aastaks pärast probleemide lahendamist. Kui juba maksehäireregister tühjaks saab, siis saab uue võimaluse.  Vähemalt mina pole kursis, et pangad või laenuandjad endal ise eraldi hasartmänguga seonduvat registrit peaks. Aga enese puhtaks pesemine on nii pikk protsess, et küllap ongi loogiline, et mingil hetkel siiski uus võimalus antakse. Omaette küsimus muidugi, kas inimene tegelikult ka seda usaldust väärt on. Kas ta on teinud omad järeldused ja õppetunnid kätte saanud?

esmaspäev, 28. september 2020

Kiirlaenufirmade ärimudel

Mõni aeg tagasi, keset suve saatsin kümnele erinevale laenuandjale kirja, kus rääkisin ausalt ja konkreetselt ära, mis seisus ma olen. Tegin neile kõigile ka ühesuguse pakkumise, kus palusin, et vähemalt ajutiselt saaksin maksta 3 korda väiksemat kuutasu, kui praegu graafikuga ette nähtud. Need firmad olid: credit24, credit.ee, placet group (siia alla kuuluvad smsmoney, smsraha ja laen.ee), bondora, bigbank, punk finance, bestcredit, ferratum, raha24 ja omaraha. Enamus neist pidas vajalikuks vähemalt midagigi vastata, enamasti anti lihtsalt viisakalt teada, et mingeid kokkuleppeid nemad ei sõlmi ja X päeva jooksul ütlevad nõude üles, kui võlgnevused tekivad. Punk finance ja credit24 olid ainsad, kes pakkusid mingeid kompromissvariante. Täiesti vastamata jätsid credit.ee, bestcredit ja placet group. Reageerimise tipptase aga oli tegelikult ferratum, kelle juures on mul avatud krediidikonto. Nad küll vastasid mulle, et jah, saame aru, aga maksma peate ikkagi. Aga reaalselt tõstsid nad mul selle kõige peale hoopis krediidilimiiti! Pidevalt räägitakse sellest, et laenuvõtja peaks käituma vastutustundlikult, aga tundub, et laenuandjatele see info vist kohale jõudnud pole... Samamoodi on mul kõigis teistes krediidikontot pakkuvates firmades see endiselt avatud, kuigi olen neile teada andnud, et olen suures plaanis maksejõuetu. Oma kirjas ma ei jätnud see juures mitte midagi rääkimata. Rääkisin ausalt, et mu kohustuste summa on oluliselt suurem kui sissetulekute summa, mainisin ära ka laenuandjate hulga ja lepingute arvu, kuid ka see ei pannud mu krediite mitte kuidagi lukku... Endiselt oleks võimalik mul ka tänasel päeval sisuliselt 3000 EUR võtta kasutusele selliselt, et mingeid küsimusi ei küsitaks. Tehakse ilmselt vaid päring maksehäireregistrisse ja kuna seal mul probleeme endiselt ei ole, siis kantaks mulle see summa automaatselt kontole.
Tundub mõistlik? Vist ei?

reede, 25. september 2020

Rahapesu kahtlustus

Kuigi mu mängurikarjäär sai veebruaris juba lõpu, siis sain ma aprillis ootamatu kirja ühest Eesti pangast. Sellest kirjast võib siis järeldada, et rahapesu tõkestamise ja kontrollimisega tegeletakse vähemalt mingilgi määral päris tõhusalt...
Kuna minu igakuine sissemaksete ja väljamaksete summa ligines seal 20 000 EUR kanti, siis eks ma selle tõttu kuidagi neile silma jäin. Tagantjärgi mõeldes tuleb igatahes üsnagi kõhe tunne peale.

Kiri ise oli selline.

Pöördume Teie poole selleks, et täpsustada Teie andmeid. Erinevate õigusnormide täitmiseks järgime „tunne oma klienti“ põhimõtet ja seetõttu pöördume aeg-ajalt klientide poole andmete uuendamiseks või konkreetseid tehinguid täpsustavate küsimustega.

  1. Palume Teil selgitada raha algset päritolu: NORDEA kontol, COOP kontol ja LHV kontol. Selleks edastage meile kellelt antud raha pärineb ja mille eest Te selle saite. (konto väljavõte)
  2. Küsime Teilt lisainfot ettevõttelt TRUSTLY GROUP AB toimunud laekumise kohta 01.05.2019 – 16.04.2020. Palun täpsustage, millise kauba/teenuse eest toimus laekumine ja edastage meile selle tehingu alusdokumendid (leping/arve)
  3. Küsime Teilt lisainfot ettevõttelt EARTHPORT LTD toimunud laekumise kohta 01.05.2019 – 16.04.2020. Palun täpsustage, millise kauba/teenuse eest toimus laekumine ja edastage meile selle tehingu alusdokumendid (leping/arve) 

Andmete küsimise nõue tuleneb rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest. Selle kohaselt peab finantsasutustel olema põhjalik ülevaade oma klientidest ja arusaam nendega seotud isikutest, kliendi tegevusalast, maksetavadest ning vara päritolust. See on täiesti tavapärane protsess, et pöördume klientide poole täiendavate küsimustega. Loodame Teie koostööle ja mõistvale suhtumisele.  

Minu vastus neile oli aus ja otsekohene...

Mõistan, miks olen teie huviorbiiti sattunud, kuid siinkohal pean vajalikuks vastata järgnevalt: ma olin pikka aega hasartmängusõltlane. Nendes tehingutes ei ole mitte midagi ebaseaduslikku, need on suures osas erinevad (kiir)laenud.

Kui olin lisanud ka vajalikud ja nõutud dokumendid, lõppes ka uurimine...

Täname Teid vastuse eest

Täiendavaid küsimusi Pangal Teie arvelduskonto kohta hetkel ei ole

Kokkuvõttes võib ka täiesti tavaline kodanik jääda rahapesuradarile, langeda uurimise alla... Sel hetkel jõudis mu tegude mastaapsus mulle lõplikult kohale.

teisipäev, 22. september 2020

Inimesed

Olen nende mõne blogipidamisnädalaga saanud väga palju kirju ja kommentaare saatusekaaslastelt. Ühelt poolt on see kahtlemata äärmiselt kurb, et meid siin väikses riigis nii palju on. Igal inimesel on oma lugu, oma taak kanda. Omad põhjused, miks on selleni jõutud, oma taustsüsteem.
Oma teekonnal puutusin sel suvel kokku ka natuke prominentsema inimesega, kes samuti mängurluse küüsi on langenud. See kogemus polnud aga kahjuks lõpuni positiivne. Algus oli tore. Võtsin temaga sotsiaalmeedias ühendust ja rääkisin oma loo põgusalt ära. Läks vaid paar päeva ja ta vastaski! Mulle, täiesti võõrale inimesele. See oli minu esimene kokkupuude üldse mõne saatusekaaslasega. Ma tahtsin temaga lihtsalt mõtteid vahetada, kasvõi virtuaalselt ja kasvõi lihtsalt chattides. Tema aga astus sammu kaugemale ja pakkus, et me võiksime reaalselt kohtuda. See mõte tekitas veidi ärevust, aga samas tundsin, et sellest võimalusest ei saa ka loobuda. Olin nõus.
Kuid siis saabus mõneks ajaks vaikus. Kuniks paar nädalat hiljem ta teatas, et nüüd võiks siis konkreetsemalt kokku leppida kus ja millal kohtuda võiksime. Mõeldud-tehtud, aeg ja koht said paika pandud. Seejuures tuli initsiatiiv taaskord pigem tema poolt. 
Kuna töötan enamasti kodukontorist ja kodus minu olukorraga endiselt kursis ei olda, pidin midagi välja mõtlema. Eks siis saigi välja mõeldud, et sel päeval on oluline koosolek ja vaja siiski kontorisse minna. Nii ma siis sel päeval üle pika aja linna jõudsingi. Kohtumine pidi toimuma kell 14:00.
Olin aegsasti juba 13:45 kohal, võtsin ilusasti nurgalaua, et ümbrust jälgida ja et märkaksin, kui ta saabub. Tellisin pelmeenid ja kalja, et vähemalt midagigi süüa ka. Söögiisuga oli sel ajal pigem kehvasti ja ootusärevus ei teinud seda olukorda paremaks.
Söök-jook saabusid peagi. Nii aeglaselt pole ma vist iialgi söönud, samal ajal pidevalt enda ümbrust jälgides. Ainus mõte oligi peas see, et kas ma ikka ta ära tunnen ja kas tema saab aru, et just mina siin nurgalauas olen mina. Kell sai vaikselt juba 14:05, 14:10...söök-jook said tarbitud, aga teda ei olnud endiselt... Võtsin oma telefoni, lootuses, et ehk on seal mingitki märki. Aga ei olnud...
Kui kell juba 14:30 sai, siis sain aru, et teda ilmselt ei tule. Jätsin talle messengeri ka mõned teated ja lahkusin.
Paar päeva hiljem oli näha, et ta oli mu teated kätte saanud, kuid mingit reaktsiooni sealt enam ei tulnud. Saatsin siis lõpetuseks omalt poolt viimase mõttetera... "Püüan mõelda, et mis juhtus või kas tegin ise midagi valesti, aga päris täpselt aru ei saa. Aga ju siis pidi see niimoodi minema."
Ja nii see lugu lõppeski. Rohkem ei ole ta minuga enam ühendust võtnud. Pole võtnud vaevaks mitte midagi selgitada. Eks omamoodi kogemus seegi.
Olen mõelnud, et ma tahaksin kunagi saada mängusõltlaste kogemusnõustajaks. Sest see kõik läheb mulle väga hinge. Mõistan, kui raske see periood on, kui keeruline on üle olla häbist, valehäbist, hirmudest.
Eks omamoodi esimene samm on ka see blogi siin, mis aitab mul ennast analüüsida ja ehk on abiks ka neile kõigile, kes sarnases olukorras. Meid on tegelikult palju. Me ei tohiks jääda üksinda oma mõtete ja tunnetega. Me vajame nende abi, kes meid mõista suudavad. Nende abi, kes ei jaga katteta lubadusi. Nende abi, kes hoolivad. Me vajame inimesi.

pühapäev, 20. september 2020

Hetk, mil reaalsus kohale jõudis

 "Suppi ei süüa kunagi kuumalt!" ütles juba vanarahvas.

Mis mõttes ei süüa? Vahel süüakse nii kuuma suppi, mis veel keeb. Alati ei saa pead õlgade vahele tõmmata ja siis loota, et asjad laabuvad. Ise. Vaikselt. Tähelepanuta. Ei laabu. Mõnikord on jah targem korra hinge tõmmata ja puh-puh teha. Ent teinekord andke aga see supipott siia...

Kuidas saab elada vaikselt, lootes, et iga halb asi läheb mööda, saab otsa või lihtsalt ajapikku unustatakse. Jah, see kõik juhtub nagunii. 

Pühapäeva õhtu. Veebruar. Väljas on sel aastal erakordselt soe talv, samas meeletult tuuline. Sama suured tormid pekslevad ka minu peas ja hinges. Ma tunnen, et asjad on käest ära läinud. Viimaste kuude sammud on kõik viinud mind vales suunas.

Käimas on Real Madrid vs Celta Vigo vaheline mäng La Ligas. Seis on 2:1 Reali kasuks ja mängida on jäänud veel 10 minutit. Ees terendab suur rahasüst – minu hommikul mängu pandud 100 EUR panusest on saamast 1077,64 EUR: neli pakutud tulemust on juba täppi läinud ja nüüd ongi vaja veel Reali võitu. Kuid seda ei tule – väike libastumine kaitses ja Celta lööb 85. minutil 2:2. Real küll üritab veel, aga reaalsete võimalusteni enam ei jõua.

Hinge saabus täielik vaikus, see oli järjekordne viimase hetke tagasilöök. Seekord oli see aga lõplik. Otsus tuli väga kiiresti – kõik ennustusportaalid said rahast tühjaks tehtud, kõikjale keelud peale pandud. Sisse sai võetud apteegikapist leitud Actifed (väga hea uinutava iseloomuga nohurohi) ja ära magama mindud.

Ennustuspileti pilt on siin...


kolmapäev, 16. september 2020

Mõju

Kolmapäevaõhtu, sume õhtu. Suure tõenäosusega selle suve viimane mõnus õhtu. Aga mitte minu olukorra tõttu vaid seekord ilma tõttu.

Kuidas aga kõik need sündmused, halvad valikud ja eks teatud määral ka ebaõnn mind ja mu igapäevaelu mõjutanud on?

Mu elu on muutunud ääretult palju. Mu elu on muutunud distsiplineeritumaks kui eales varem. Poes käin sisuliselt vaid nimekirja alusel, ostud teen kõik kaalutletult, eelistades alati sooduspakkumisi. Kodus kustutan alati tule, kui lahkun ruumist. Kontoris käin nii vähe kui võimalik ja üritan asjad aetud saada kodukontoris (transpordiraha säästes). Kõik mu kulud ja tulud on sisse kantud vastavasse telefoniäppi, arvutis on suureks sõbraks mulle saanud Excel. Otsin ja õnneks aegajalt ka leian päris palju lisatööd.

Muidugi tuleb ikka ja jälle nõrkusehetki ette, mil tunnen, et enam ei jaksa. Aga hommikul ärgates tunnen taas jõudu edasi võidelda, edasi pingutada.

Tegelikkuses olen ühe asjaolu vahepeal kirjutamata jätnud - ma suutsin lisatöödega septembrikuu ära päästa! Mul ei ole endiselt mitte ühtegi jooksvat võlgnevust ega mite ühtegi hoiatust.

Võitlus jätkub...

laupäev, 12. september 2020

Plaan

Minu käest on päris palju küsitud, milline on siis mu plaan olukorrast välja tulemiseks. Või kas mul üldse on mingigi plaan olemas.

Jah, mul on plaan. Neid on isegi mitu.

Esimene plaan on tulekahjude kustutamise meetod. Kuna olen suures plaanis endale selgeks teinud, kui kiiresti mis firma lepingud üles ütleb ja kas saadab seejärel otse kohtusse või kasutab inkassot vahelülina, siis on mul pilt selge ka ajakriitilistest maksetest. Seega, ma lihtsalt maksangi sisuliselt sinna, kes rohkem karjub, kes reaalsemalt ähvardab. Eesmärk on tagada see, et lepingud jääksid ülesütlemata. Alguses katsun ka maksehäireregistrit vältida, aga kuna seal on punaseks jooneks 45 päeva võlgnevust, siis see võib keeruliseks osutuda. Lepingud antakse kohtule ja inkassole aga enamasti 70-100 päevase võlgnevuse korral ja see annab teatud määral mänguruumi. Loomulikult tuleb arvestada igasuguste leppetrahvide ja viivistega, aga ega mul paremaid variante palju ei ole.

Liiga detailselt ei saa ma kahjuks oma toimetamisi siin ajalises mõttes kajastada, sest mul puudub igasugune huvi oma isik laenufirmadele reeta. Seega, teatud mõttes tulevad kajastused siin olulise ajalise viitega.

Mis siis aga edasi? Kui saan selle rütmiga maksed ja laenud kontrolli all hoitud, siis polegi rohkem vaja edasi mõelda. Esialgne mudel ja arvutused näitavad, et 4-5 aastaga peaks elu taas praktiliselt võlavaba olema. Seejuures ei ole ma arvesse võtnud võimalikke palgatõuse ja kasvõi pensionireformi. Nende teostumise korral laheneksid asjad juba veelgi kiiremini.

Kui aga peaks selguma, et ma siiski ei suuda ka sellise plaani järgi võlgasid kontrollida, siis tuleb juba minna kohtuliku võlgade ümberkujundamise plaani juurde. Seda on mulle juba praegu soovitanud nii võlanõustaja kui ka veel paar turgu tundvat inimest. Aga üldjuhul saab seda plaani rakendada vaid siis, kui laenulepingud on juba sissenõutavateks muutunud. Ehk siis minu hinnangul on sellega veel vara tegeleda. Lisaks on seal lisaklausel, et kohtunik tahab näha viimase 3 aasta pankade väljavõtteid. Ja minu soov oleks hasartmängudega seotud ülekanded võimalikult kaugele minevikku jätta, et tõsta tõenäosust plaani läbimiseks. Sest, kui see plaan kohtus läbi ei lähe, on eraisiku pankrot juba ainus võimalus.

reede, 11. september 2020

HAMPI

HAMPI - Hasartmängupiirang. Piirang, mille inimene saab endale ise määrata, et ta ei saaks enam käia päriskasiinodes ja ei saaks ka online kasiinodes panustada, pokkerit mängida, mänguautomaatidel keerutada, bingot mängida... Oma olemuselt on piirang üsna paindlik - jagatud kolme kategooriasse (loto, toto ja õnnemängud). Mina jätsin endale loto alles, aga kõik muu panin kinni. Kinni vähemalt 3 aastaks. Piirang ise on tegelikult tähtajatu, aga seal on võimalik määrata, millal on õigus taas see piirang maha võtta (miinimum pool aastat, maksimum 3 aastat). Mina valisin seega maksimumi. 
Kuidas see siis päriselt välja näeb?
Pärast piirangu seadmist (see käib siit: https://www.emta.ee/et/eraklient/maa-mets-soiduk-kutus-hasartmang/hasartmangude-mangimise-piirangu-seadmine) läheb umbes 24h, millal see jõustub. Pärast seda saab endiselt küll online kasiinolehtedele sisse logida, kuid seal mitte midagi mängida ei saa. Kuvatav hoiatus on midagi sellist:
Päriskasiinode kohta ma nii täpset infot ei oma, seal olen oma elu jooksul kokku käinud 2-3 korda ja sedagi vaid pokkeriturniiride tõttu. Automaate ei ole ma seal iialgi mänginud.
Kas see piirang ka toimib? Jah, aga... Kui mängida vaid Eestis litsentseeritud saitidel, siis toimib ideaalselt. Kõik piirangud, mille oled endale seadnud, need ka toimivad.
Tehniliselt on loomulikult võimalik mängida sadadel ja tuhandetel muudel saitidel, millel Eestis litsents puudub. Mind ei ole see aga mitte kunagi köitnud ja seda ust ma üles otsima pole hakanud.
Minu jaoks see piirang lõplik ja salakäike ma endale tekitama ei hakka.
Reaalselt toob see samm teatud mõttes hingerahu. Ta tekitab automaatselt juurde vaba aega. Kasvõi lastega tegelemiseks, lugemiseks, lisatööde otsimiseks ja tegemiseks. Päästeplaanide koostamiseks.
Tunnistan ausalt, et enne selle piirangu seadistamist püüdsin ma end petta. Ma olin küll kõikides kohtades määranud sissemaksu või kaotuspiirangud, aga neid sai iga 48 tunni järel muuta või maha võtta. Ja aegajalt lihtsalt oli nii häid boonuspakkumisi, et ma lihtsalt pidin neid maha võtma. Muidugi ei lõppenud need käigud kunagi positiivselt. Seega, reaalselt toimibki ainult HAMPI.

neljapäev, 10. september 2020

Pean jagama

Ma lihtsalt pean seda postitust jagama.

Suhtlus laenuandjatega

Ma küll ei tea väga täpselt, kui palju mu blogil lugejaid on. Ja kui palju on nende seas neid, kes reaalselt nende probleemidega ise vahetult kokku puutunud. Aga mul oleks üks üleskutse. Palun kirjutage mulle, milliste laenufirmadega suheldes milliseid kogemusi olete kogenud? Millised firmad on paindlikumad, millised vastutulelikumad. Millistega üldse saab mingeidki kokkuleppeid sõlmida ja millistega on olukord selline, kus tuleb vastulause, et loe lepingut ja maksa! Kirjutada võib mulle nii e-mailile (volglasepaevik@gmail.com) kui ka loomulikult siiasamasse kommentaariumisse, postituse alla.

kolmapäev, 9. september 2020

Inkassod

Võlanõudega inkassosse jõudmine on midagi sellist, mida tuleks iga hinna eest vältida. Reaalselt neil väga palju võimu ega mõju pole, aga tavapärase hirmutamis ja ähvardamistaktikaga panevad nad inimesed olukorda, millest väljapääs sisuliselt polegi enam võimalik.
Enamikel kiirlaenufirmadel on kõrvaltoas või isegi sama kontorilaua taga olemas inkassofirma. Taktika on üsna lihtne. Kui inimene enam graafiku järgi maksta ei jaksa, siis antakse nõue üsna kiiresti üle.

Aga...
Võtame ühe näite. Oletame, et oled võtnud 1000 EUR laenu. Koos intressidega on graafikujärgne kogumakse näiteks 1600 EUR. Jääd koheselt maksetega hätta ja su leping antakse üle inkassole. Võiks ju eeldada, et aluseks võetakse põhiosa? Aga ei! Reaalselt antakse inkassole üle leping summas 1600 EUR, millele koheselt lisanduvad igasugused menetlus ja muud hoiatustasud ka. Seega, reaalselt oled sa nüüd põhiosana võlgu 1800 EUR. Nüüd pannakse sind fakti ette - kas maksad kohe kõik ära või teeme maksegraafiku? Sel hetkel, kui nõustud maksegraafikuga, muutub 1800 EUR täiesti ametlikult baasvõlaks ja enam pole kuskil võimalik mainida, et alguses said ju 1000 EUR. Ja seejuures on see kõik täiesti seaduslik. Mida siis inkasso edasi teeb? Hakkab sulle igapäevaselt meelde tuletama seda võlgnevust, rõhudes su hirmutundele ja teadmatusele. Kui nad näevad, et sa natukenegi maksta suudad, siis kohtusse nad sinu võlaga minna ei taha, sest seal võidakse nõuet vähendama hakata. Sellisel moel hoiavad sind üsna igavesti lõa otsas, sest igakuised maksed on arvatavasti nii väikesed, et ega need väga palju põhiosa (seda põhiosa, millele on juba igasugused lisatasud otsa pandud) ei vähenda. Täiesti realistlik olukord on see, kus võibolla on tehtud inkassoga graafik 50 EUR peale, kuid aasta pärast on põhiosa vähenenud ehk maksimaalselt 100 EUR võrra. Kokkuvõttes võidab võlgnik parimal juhul vaid natuke aega. Reaalsuses aga kaotab väga palju närve ja meeletult raha.
Seega, kui võlgnevus inkassosse juba jõuab, siis nendega koostööd eriti teha ei tasu. Lihtsam on asi siis juba kohtuni edasi lasta - saab vähemalt õiglase kohtlemise ja ausad otsused.

Eelnev jutt põhineb kõik loetud kogemuste ja võlanõustaja info põhjal. Minul endal ükski võlgnevus nii kaugele (veel) jõudnud ei ole.

Hea meelega ootaks siia kommentaariumisse inimeste kogemusi sellel teemal.

teisipäev, 8. september 2020

Mentorlus

Ma olen otsinud abi. Ma hankisin endale juba märtsis Hasartmängu Nõustamiskeskuse kaudu 10 tasuta visiiti psühholoogi juurde. Koroonakriis ja eriolukord tulid küll vahele, aga psüholooginõustamisel olen nüüdseks mõned korrad juba käinud ka. See pakub kahtlemata hingele vajalikku tuge ja on ka äärmiselt vajalik. Samuti taotlesin kohaliku omavalitsuse kaudu 10 tundi võlanõustamisteenust. Ka seal olen käinud ja väga palju nendega ka kirjalikult konsulteerinud. Mul on teada valikud ja mul on teada nende valikute hinnad nii ajas kui rahas.
Kuid tegelikult tunnen, et sellises seisus inimene vajab ka teatud mõttes mentorit või järelvalvajat. Sest mõistusega võttes on eesmärgid selged ja vajalikud sammud teada. Kuid sõltlane (võlasõltlane, mängusõltlane...) on nõrk. Ta võib libastuda siin ja seal. Tegelikult oleks vaja, et keegi hoiaks tema tegemistel silma peal. Keegi, kes annaks kasvõi iganädalaselt nõu, mida edasi teha. Kuidas muutunud olukorras käituda, millised samme järgmisena ette võtta. Keegi, kes küsiks kasvõi üle päeva või korra nädalas lihtsa küsimuse - kuidas sul läheb?
Sõltlane on nagu uppuja, ta haarab enda jaoks igast õlekõrrest, ka nendest, mis on juba oma aja ära elanud. Ka minul on hetkel siin ju veel mõned õlekõrred ees (kasvõi eelpool mainitud krediidikontod), millega vähemalt septembrikuu ära päästa saaksin. Kas sellel aga üldse pikas plaanis mõtet oleks? 
Jah, olemas on ka sõbrad. Aga nendel on ka oma elu ja ei saa eeldada või oodata, et nemad igapäevaselt sellele kõigele kaasa elaks. Vaja oleks kogemusnõustajat või tugiisikut, kes suudaks sinuga samastuda ja kes mõistaks neid ahvatlusi, mis sellel raskel teekonnal tekivad. 
Kokkuvõttes on see teekond valikute küsimus - kas kustutada jooksvaid tulekahjusid või püüda seda kõike kuidagi koondada ja suuremat pilti näha.

esmaspäev, 7. september 2020

Krediidikontod

Täna tahaksin rääkida ühest üsna värskest (mõned aastad) tootest kiirlaenuturul - krediidikontod. Seda pakuvad tänapäeval sisuliselt juba kõik kiirlaenufirmad - minul on vastavad lepingud avatud laen.ee, smsmoney.ee, smsraha.ee, credit24, creditstar, ferratum, raha24 ja monefit. Kokku on mul nendes kontorites avatud 17500 EUR eest krediiti, millest iga kuu ka teatud summa vabaneb (hetkel on mul isegi ca. 500 EUR seal "vaba" raha). Loogika on üsna lihtne, identne pankade väljastatud krediitkaartidega. Kui juba limiit avatud, siis ega seal rohkem keegi lisaküsimusi ei küsi, sisuliselt saab seda lõputult kasutada. Maksad muudkui oma igakuise osamakse ära, suur osa arvestatakse intressiks, aga vabanenud põhiosa saab jälle kasutada. Siin aga ongi just see konks - siin ei pea üldse mitte midagi tõestama, seega kuigi inimene on ammu end võlgadesse mässinud, aga tegelikult veel maksehäireid üleval ei ole, siis saab ta seda ping-pongi lõputult mängida. Teatud mõttes nagu päästerõngas, aga lihtsalt peidetud raske kivikoormaga...

pühapäev, 6. september 2020

Hingeseisund

Nüüd pean rääkima Delfist, kommentaariumist ja oma hingeseisundist. Tundub, et nii palju tugevust (või siis enesepiitsutust) veel minus on, et suutsin isegi Delfi kommentaariumi avada. Alustaks sellest, et mina ei ole kuidagi seotud sellega, et Delfi artikkel tasuline on. Mina ei teeni selle pealt sentigi. Teiseks siis see vastukaja, mis sealt kõlab... Ma ei süüdista oma olukorras mitte kedagi peale iseenda. See blogi pole mitte kuidagi mõeldud selleks, et halada või viriseda. Tegelikult tahan ma olla toeks neile, kes on sarnases olukorras. Teades, et viimastel kuudel jõuab igakuiselt kohtusse üle 4000 võlanõude, siis võib eeldada, kui palju on selliseid raskustes siplejaid. Igal ühel meist on oma lugu, koos detailide ja kujunemisega. Hukka mõista on väga lihtne, isegi siis, kui endale teemat selgeks ei tehta. Aga kokkuvõttes ei aita see kedagi. Kui mina oma teekonnal mäest alla libisema hakkasin, püüdsin internetist leida sarnaseid gruppe, postitusi, blogisid. Kahjuks ei leidnud ma mitte midagi, mis võiks olla hingeliseks abiks või mis annaks reaalseid näiteid, kuidas asjad on halvemast veelgi hullemaks läinud. Teatud mõttes on see päevik ka vajalik mulle endale ajajoone paika panekuks. Et saaksin kätt pulsil hoida sellel, kuidas mul läheb.
Ma ei ole allaandja, ma ei ole põgeneja. Mu ainsad eesmärgid on hetkel need, et ma tahan säästa oma peret ja lisaks soovin ma teha kõik endast sõltuva, et olukorrast välja tulla. Nii kaua kui veel mingitki lootuskiirt näen (kasvõi pensionireformi näol) või nii kaua kui reaalseid inkasso ja kohtuhoiatusi pole veel tulnud, tahan selle kõigega võidelda üksinda. Sest see on minu eksimus, minu vead. Loomulikult on sellel teekonnal väga raskeid hetki. Ja tihtipeale vajan voodis mitmeid tunde, et uni lõpuks tuleks. Aga ma lihtsalt ei tohi alla anda. Ma olen lõpetanud igasuguse mängurluse, ma ei panusta enam mitte kuskil. Lisaks otsin pidevalt ka tööampse, lisatööd - ja iga kuu neid ka natuke tiksub. Nõrkusehetked vahelduvad selge pea ja selge mõistusega, mil suudan pingutada, mil suudan võidelda.
Lisaks tahaksin pöörduda Rauno Valamaa poole. Kahjuks ei leidnud mitte kuskilt sinu kontaktandmeid. Mulle aga saab kirjutada volglasepaevik@gmail.com

reede, 4. september 2020

Pensionireform

Nagu tuhanded võlglased üle kogu Eesti, ootan ka mina suure ärevusega oktoobrikuud, mil Riigikohus peaks tegema otsuse, kas lasta pensionireform käiku või mitte. Minul on II sambas üsna märkimisväärne summa raha ja teatud mõttes võiks ju isegi öelda, et see oleks raha, mis võiks päästa ühe perekonna. Minu viimase aja otsingud erinevates uudisteportaalides piirnevadki suures osas pensionireformi ja võlgnike teemadega (viimasel ajal on hakanud ilmuma väga palju artikleid minusarnastest lootusetutest võlgnikest). Püüan igast pensionireformiga seotud artiklist välja lugeda, kas on mulle seal lootuskiiri või mitte. Siiani ei ole neid väga palju leidnud. Samas, nii kaua kui pole seda seadust veel tagasi lükatud, nii kaua elab minus ka see lootus edasi. Ma ei ole mitte kunagi Isamaale valimistel hääli andnud, kuid kui see seadus läbi läheb, siis ma hea meelega klooniksin ennast ja annaksin kõigile praegustele koalitsioonierakondade oma hääle (äkki keegi korraldab mingi IT triki ja saan 3 häält anda?). Oma tavapärases olukorras oleksin ma seejuures pensionireformi vastane. Aga nüüd, mil ma olude ja oma vigade sunnil olen lükatud niiöelda teisele poole rindejoont, siis on see kõik palju tähtsam kui poliitilised vaated ja erakondlikud eelistused. Kaalul on siiski paljude inimeste heaolu nüüd ja praegu!

Septembri reaalsus 04.09.2020 seisuga

Hetkeseis, kus osa septembri makseid on juba ära makstud.
Rahalised vahendid: 1626,04 EUR
Rahalised kohustused (maksetähtpäev septembris): 2179,57 EUR

Reaalne lisaraha lootus septembrikuu jooksul: 130 EUR

Puudujääk (arvestamata kulusid toidule): 423,53 EUR

Seejuures tuleb siiski arvestada negatiivse asjaoluna seda, et septembriga lõppevad mitmed maksepuhkused (inbank, seb) ja oktoobri osamaksete summa on selle tõttu 250 EUR veelgi suurem kui praegune.

Sõltuvus

Minu olukorra kurjajuur oli spordiennustuste peale uskumine ja lootmine. Esimesed panused spordile panin ma ilmselt juba oma 15 aastat tagasi. Aga need olid nii süütud ja mängulised. Pigem sellised koos sõprade jalkamängu põnevamaks muutmiseks - 10 EEK lemmikmeeskonna peale. Kui võitsin, siis võitsin. Oli topelt hea meel. Kui aga kaotasin, siis oli enamasti siiski lemmiku kaotuse üle kurbus, mitte kaotatud rahast. Aeg läks, tulid erinevad majanduslikud surutised, koondamised. Mingil hetkel tekkis idee, et see tegevus võiks ju olla midagi sellist, mis toob raha sisse ka siis, kui maailma majandusel halvasti läheb. Niimoodi kasvasid ka mängu pandud summad. Oli ka väga edukaid hetki, päevi...ehk isegi nädalaid. Nagu öeldakse, sõltuvusse langeb see, kes kogeb või on kogenud edu. Ta teab, et aegajalt on see tegevus kasumlik. See ei lase lõpetada. Nii juhtus ka minuga. Muidugi tuli järjest rohkem ja rohkem sisse mõõnaperioode, mis tihtipeale seotud valede võtetega. Kui panna mingi geniaalne panus, näiteks 100 EUR ja see kaotab viimase sekundi väravast või korvist, siis tekib vastupandamatu kihk see kaotus tagasi võita. Nii lähevadki mängu pandud summad kolossaalseks, rahad saab sisse pandud nii öelda kindla peale. Et lihtsalt saada tagasi see, mis nii napilt käest libises. Paraku puudub sellisel tegevusel mingigi garantii ja justkui nagu Murphy seaduse kohaselt kadus sageli ka see suur summa. Siis tulidki juba esimesed kiirlaenud, sest hasardikuradile oli sõrm antud. Kui oma palgast enam ei jätnud, aga ajus koputas teadmine, et ma olen ju võimeline need summad kohe tagasi võitma. Siis maksan laenud kohe tagasi ja elan kasumist õnnelikult edasi. Isegi kui mõne laenu puhul see õnnestus, siis pikas plaanis oli see kohutav mõte. Endale kaevatud auk muutus veelgi sügavamaks. Siis tuli järjest muidugi ideid, et need väiksemad kiirlaenud võiks ju asendada suuremate tarbimislaenudega (Big Bank, TF Bank, Holm Bank jne). Eks saigi siis seda tehtud. Ja esimese hooga sai ka kiirlaenud ära makstud ja jäi veel raha ülegi. Kuid siis kordus taas kõik - seegi raha sai maha mängitud. Ja nüüd sai uuesti kiirlaene võtma mindud. Lõpptulemusena ongi nüüdseks üleval väga palju kiirlaene, krediidikontosid ja suuremaid tarbimislaene. See ongi sõltuvus. Ennustussõltuvusest sai laenusõltuvus, millest peagi saab võlasõltuvus, kust enam väljapääsu ei paista...

Kaine mõistuse kaotamine

Kogu selle stressi ja varjamise olukorras on üks võtmekohti kaine mõistuse säilitamine. Üritada ellu jääda, üritada endiselt tööd teha (kuigi teatud kaod on selle juures peaaegu paratamatud), talitseda emotsioone. See kõik on nii meeletult raske ja koormav.
Ka hetkel siin seda teksti kirjutades olen tegelikult keset äriliselt keerulist Skype koosolekut. Peaksin kuulama, märkmeid tegema ja hiljem analüüsima. Kuid ma ei suuda. Õnneks on õlekõrrena olemas salvestus. Kui ma muidugi suudan seda hiljem ka kuulata. Igasugune keskendumisvõime on tegelikult halvatud. Ainsad mõtted on seotud häbi, hirmu, teadmatusega, lootusetusega. Ma reaalselt ei julgegi ühtegi sammu teha. Olen küll käinud mõned korrad psühholoogi juures, korra ka võlanõustaja juures. Olen endale selgeks teinud juriidilised nüansid, mis suures plaanis mind ees võivad oodata. Aga ma ei julge mitte midagi ette võtta. Ma ei julge rääkida neile, kellele peaksin. Ma ei julge oma probleeme tunnistada neile, keda see mõjutama hakkab. Ma olen katki, ma olen hävitatud. Hävitatud iseenda poolt.
Uinumisraskused, südametorked, apaatsus...see kõik on muutunud mu igapäevaelu osaks.

Laenud

Nii kaua, kui ametlikku palka saav inimene pole sattunud maksehäireregistrisse (sinna satub, kui üle 30 EUR võlgnevus on vähemalt 45 päeval aktiivne olnud), on laenude saamine äärmiselt lihtne. Ja need summad on meeletud - üsna lihtne on end kaevata 50 000 EUR suurusesse laenuauku sellisel moel, et ei peagi midagi eriti tõestama. Laenukontoreid, kelle poole pöörduda on vähemalt 20, rääkimata veel viimase aja trendist ehk siis laenu-hoiu ühistutest. Ainus distsipliini nõudev asjaolu on, et tuleb hoida eraldatuna pangakontot, kus toimuvad ausad ja puhtad tegevused (palk, telefoniarved, kommunaalarved, toidupoes toimetamised, kodulaen...). See on alati niiöelda see konto, mis laenufirmadele ette sööta. Lisaks siis anda mõni muu pangakonto, kus ei ole 6 kuud halbu tehinguid näha (kasiinode ülekanded, kiirlaenud jne). Kui üks "määrdunud" pangakonto on ära kasutatud, siis tuleks see pooleks aastaks rahule jätta ja võtta järgmine. Kuna ka universaalpankasid on meil piisavalt, siis on selline rotatsioon üsna lõputu. Sellisel moel saab end maksejõuliseks müüa sisuliselt aastaid. Kuniks ühel hetkel saabub pohmell ja selgub, et laenuandjad on otsa saanud... Kõik senised laenurahad on maha mängitud või ära raisatud ja kuri Excel (kui oled selle koostamiseks vaimselt võimeline) kuulutab tõde - su väljaminekud ja kohustused on kaks korda suuremad kui igakuised sissetulekud. Täpselt selline kirjeldus vastabki minu praegusele olukorrale. Ma olen seisus, kus enam häid lahendusi pole. Kuigi mu kodupangas olev pangakonto on endiselt puhas ja ilus...aga lihtsalt ei ole enam laenuandjaid, kelle poole pöörduda ja kes mu skeemi edasi toidaks.

Sissejuhatus

Mina olen võlglane, laenuvõlglane. Või kui nüüd päris täpne olla, siis täna, 4. septembril ei ole ma veel võlglane, vaid lihtsalt laenukohustuste all ägav peagi võlgu jääv kodanik. Tänase seisuga ei ole mul veel mitte ühtegi üle tähtaja läinud laenumakset, kuid need tulevad juba järgmisel nädalal. Ma olen kuristiku serval ja kui just lotovõitu ei tule (kuna ma aga pileteid ei osta, siis ka see on välistatud), siis kukun ma lähikuudel omadega põhja. Väga vähesed inimesed on mu olukorrast teadlikud - ei tea sellest mu pere, mu abikaasa, lapsed. Vaid paar parimat sõpra, kellele olen julgenud sellest rääkida. Kuid ega nemadki siin midagi muud teha ei saa, kui aegajalt mu hala kuulata ja vajadusel ehk mõni toetav lause poetada.
Ma ei tea veel täpselt, kuidas see protsess kõik edasi minema hakkab, kuid mul on aimdus. 10. septembril kukuvad esimesed maksetähtajad, millega ma enam hakkama ei saa. Seejärel ilmselt saan esimesed ilma lisatrahvita hoiatus ja meeldetuletuskirjad, seejärel juba mõni päev hiljem sellised meeldetuletused, mille eest ka trahvid ette nähtud. Ja siis hakkab see lumepall veerema. Big Bank, Holm Bank, Punk Finance, Creditstar, Bestcredit, Kreditex, Raha24, omaraha...see nimekiri läheb veel pikalt edasi. Eestis on vähe neid laenukontoreid, mis mulle laenu andnud pole. Sisuliselt on mul igal pool mingi krediidileping avatud. Rääkimata kodulaenust ja suurte pankade väikelaenudest.
Ma olen klassikaline hasartmängur. Enamus mu rahast on läinud just sinna, kuhu on paljud oma pea, hinge ja kogu närvisüsteemi kaotanud. See on lõputu õudus, kust enam endisena tagasi ei tulda. Ma küll ei ole tavapärane mänguautomaatide sõltlane vaid pigem spordiennustuste ohver, kuid suurt pilti see asjaolu ei muuda. Tänapäeva digitaliseerinud maailmas on äärmiselt lihtne saada kiiresti laenu ja see ka sama kiiresti kuskile panustades maha mängida. Seda kõike saab teha kasvõi kodus, koos naise ja lastega õdusat õhtupoolikut veetes, ilma et nemad üldse midagigi aimaksid. Nende maailm on hetkel veel ideaalilähedane, meil on ilus kodu ja rahulik elutempo. Kõik on justkui paigas...