esmaspäev, 31. oktoober 2022

Mineviku vead minu tänaste teadmiste taustal

Viimasel ajal olen ma ikka ja jälle järjest rohkem hakanud mõtlema oma minevikule. No kogu sellele mängurlusele ja tekkinud võlgadele. Teatud mõttes olen ma ilmselt natuke ebatavaline võlglane. Mul on haridus, mul on koguaeg olnud keskmisest parem töökoht (ja ka palk), omast arust on olnud täitsa ka mõistust ja järjepidevust oma rahaasju kontrolli all hoida, aga ometigi lendasin ma täiega kraavi. Suures plaanis võiks ju isegi öelda, et tegelikult minu elustiil ei tohiks üldse mitte mingeid võlgasid tekitada. Kuid piisab ühest ainsast ajuhälbest nimega hasartmängusõltuvus ja oledki omadega ummikus. Minu ainus õnn selle kõige juures on see, et kui kord oma võlad ületatud saan ning mängudest eemale hoian, siis peaks ma elu lõpuni üsna mõnusasti elatud saama. Tegelikkuses ma ju ei ole kunagi elanud üle oma võimete. Probleem oli milleski muus ja seda saab nii lihtsalt ja konkreetselt identifitseerida ning selle läbi ka sellest jagu saada. Või noh - vähemalt peaks olema võimalik seda kontrolli all hoida.

Teatud mõttes on mul natuke isegi kahju, et ma oma blogi ei alustanud juba siis, kui oma deemonitega võitlesin. Kõik need emotsioonid, mida tõid ägedad võidud või täiesti hoomamatud kaotused - kõik need jäid tollal lootusetult minu enda sisse. Ma ei saanud neid mitte kellegagi jagada. Iseasi, kas ma tollal üldse oleksingi võimeline olnud neid sõnastama. Pigem tahtsin noil hetkedel lihtsalt maa alla vajuda ja ära surra. Kuid ometigi suutsin kogu seda jama enda sees hoida ja vähemalt teadaolevalt keegi mitte millestki aru ei saanud. Kõik, mis aja jooksul siin blogis nendest aegadest meenutanud olen, on tegelikult tulnud siia läbi mingi kaine mõistuse filtri. Neis puudub see traagika-eufooria-masenduse kokteil, mis mind ikka ja jälle pikali tiris. Teisalt on see kõik mulle andnud oma korraliku paksu naha ja ehk ka maailma väärtuste selgema mõistmise.

Ma olin selles perioodis mingis totaalses mugavustsoonis. See kõlab küll absurdselt, et kuidas saab üldse sellise ebastabiilsuse taustal olla mugavustsoonis, aga kohe selgitan. Mul olid tegelikult välja kujunenud omad rutiinid, omad kanalid, kuidas raha juurde saada. Isegi omad süsteemid - kuidas tekitada ilusaid pangakontoseise, et ikka ja jälle oleks võimalus uut raha peale saada. Sellest kõigest kujunes teatud mõttes lausa omaette hasart - kas ma suudan laenuandjad "ära petta"? Kuigi aja jooksul olen ma mõistma hakanud, et tõenäoliselt pingutasin ma selle kõigega kohati isegi üle, sest ega need laenukontorid väga vaeva ei näinud, et mulle tõestada, et ma ei tohiks tegelikult laenu saada. Vastutustundlikust laenuandmisest on kogu see turg ikka lootusetult kaugel, nii laenuandjate kui ka loomulikult laenuvõtjate osas. Ainus jama on siin selles, et tegelikult on kogu selles teemas vaid üks osapool, kes lootusetult kaotab - need on loomulikult laenuvõtjad. Lõpuks on ju just võlglased need, kes tegelikult selle jamaga oma karjääri ja teatud määral isegi elu ära võivad rikkuda. Üks asi on kogu see rahaline kaotus, mis paneb edasi muudkui valesid ja veelgi valemaid otsuseid tegema (teate ju küll seda uute laenudega vanade laenude kinni maksmist, nii kaua kuniks lumepall tapvalt suureks veerleb), aga teine pool on kõik need kaotatud närvirakud, vaimne tervis ning lõpuks ilmselt ka füüsiline tervis (stressiseisund, ebaregulaarne toitumine, kehv uni jne), mis neid potentsiaalseid eluaastaid ikka meeletus koguses vähemaks tõmbab. Jääbki üle vaid ohata ja loota, et äkki tulevik toob vähemalt mulle nii palju rõõmu, et suudan end taastada. Aga kardan, et mõned aastad jäävad mul selle perioodi tõttu ikkagi elamata...

Mu eesmärk ei olnud siin kedagi õpetada või noomida. Ammugi mitte ei taha ma kellegi peale näpuga näidata, et ärge minu vigu korrake. Ma võin siin igasugust juttu kokku kirjutada, aga reaalsuses ei suuda väljaspoolt mitte keegi tegelikult mitte ühtegi sõltlast maha tõmmata. Kogu see protsess peab algama mängurist endast. Tema ise peab leidma selle miski, mis annaks talle märku, et aitab küll. Muidugi on mul endal kurb meel, et minul läks meeletult palju aega raisku. Muidugi oleksin võinud palju varem oma paranemisteekonda alustada. Aga samas olen ma õnnelik, et ma tegin seda kõike siiski enne, kui oleks võibolla olnud juba lootusetult hilja. 

neljapäev, 20. oktoober 2022

Harry Potter vs Voldemort

Alustuseks ütlen kohe ära, et ma vihkan vihkamist. Aga paraku tuleb tõdeda, et veelgi rohkem vihkan ma kõike, mis seondub sellise Eesti usurühmitusega nagu EKRE. Teate ju küll seda veidrat populistide salka, kes end lausa erakonnaks nimetab. Teatud määral võrdleksin ma seda tänast Eesti poliitilist seisu klassikaliseks hea ja halva võitluseks - umbes nagu Harry Potter vs Voldemort. Kõik, kes vähegi inimlikkusest ja headusest hoolivad on mingilgi määral end ilmselt heade jõudude (Reformierakond, Eesti 200, natuke ka sotsid) taha sättinud. Siis on veidi umbmäärasemad tuulelipud Isamaa ja Keskerakond. Ning lõpetuseks see tõeline kurjuse kants, Voldemorti tõeline kehastus EKRE koos kõigi oma jüngritega.

See kõik on tegelikult tänaseks üks tõeline ususõda. Ammu enam pole oluline, mida üks osapool teeb või ütleb - toetajatele on tähtis vaid see, kes seda ütleb. Kui näiteks Kaja Kallas oleks ise selle absurdse valega välja tulnud, et Eesti saaks tegelikult lubada ka 3-sendilist elektrit, siis oleks EKRE toetajad selle mõtte maatasa teinud. Kuid kuna seda jama ajab nende oma jumalus Martin Helme, siis järelikult nii ongi. Kui mingid tõelised energiaturud spetsialistid selle ümber lükkavad, siis saavad need inimesed EKRElt hetkega sildi külge, et neid ei saa uskuda, nad on Brüsseli poolt kinni makstud.

Muidugi pean siinkohal lisama, et ma ei ole mitte mingilgi määral kuidagi poliitteadlane ja kogu see jutt siin on lihtsalt minu enda isiklik arvamus. Aga see ei baseeru ainult emotsioonidel vaid siiski ka isiklikel kogemustel ühe või teise poole esindajatega suheldes. Minu lähedaste seas on päris mitmeid padu-EKREkaid. No neid, kelle jaoks ainus tõeline tõde ongi see, mida Helmed räägivad, muu on jura. Nende uudistekanaliteks on Uued Uudised, Objektiiv, Vanglaplaneet, Telegramm jne. Loomulikult kiruvad nad kõike, mida kirjutab peavoolumeedia. Aga vähemalt minu tagasihoidlikul vaatlusel on neil veel mõned ühised jooned. Neil on elus halvasti läinud. Pole isegi vahet, kas eraelus, tööalaselt, tervisega seonduvalt või kasvõi näiteks haridusega. See kõik on tekitanud paratamatult kibestumuse ja pettumuse. Ning üks oluline ühine joon on siin veel - mitte kunagi pole asi neis endis, alati on süüdi keegi või miski muu. Vahet pole, kas selleks on siis süvariik, Kaja Kallas, Kersti Kaljulaid, Soros või Bill Gates. Ainult EKRE saab olla see, kes neid päästab. Ning olgu neetud need, kes selles julgevad kahelda. Kuningad ei eksi mitte kunagi! Ideaalmaailmas oleks meil president Mart ja peaminister Martin. Siis hakkaks kõik alles õitsema!

Ka mina ise võiksin oma lähimineviku vigade tõttu olla vägagi potentsiaalne EKRE-jünger. Samamoodi ju keerasin oma asjad siin mõneks aastaks oma sõltuvustega tuksi ja võiks ju ka riiki või keda iganes selles süüdistada. Kibestuda ja enese alla ära mattuda. Aga tundub, et mu sisemised väärtused on õnneks siiski piisavalt tugevalt juurdunud, et see jura ei lähe lihtsalt minu olemusega kokku. Sest jah, lühikeses plaanis saaks end tõesti sel moel välja elada. Aga pikas plaanis ei annaks see mulle mitte midagi, mu olukorda see kuidagi korda ei teeks.

Kas ma põlastan kogu seda Voldemorti kontingenti? Teatud määral kindlasti. Samas on mul neist natuke ka kahju. Kurb on ka selles mõttes, et kunagi olid need inimesed siiski toredad ja positiivsed. See ei kehti ainult mu enda isiklike tuttavate (kelle seas on ka vägagi lähedasi inimesi, vähemalt sugulussidemete poolest) kohta, vaid ka tuntud inimeste kohta. Kui mõned näited tuua, siis meenutagem vaid näiteks Hannes Võrnot, Urmas Reitelmanni, Jaak Valget, Tõnis Mägi jne. Nad olid veel 10+ aastat tagasi täitsa vahvad kodanikud, kuid tänaseks lootusetult kibestunud vanamehed. Kurb.

Eks näis, mis see elu toob. Loodan kogu hingest, et isegi, kui EKREl peaks kevadistel valimistel hästi minema, siis tegelikult neid siiski valitsusse keegi laskma ei hakka. Hoiatav kogemus paari aasta tagusest on arvatavasti kõigil veel meeles. Ilmselge on see, et nad on tulnud meie maastikule, et jääda, aga parem oleks, kui nad omaette kuskil nurgas edasi oleksid. Tegelikult ei ole neid vaja. Mõistusehääl koos Harry Potteri pundiga peab võitma! 

kolmapäev, 19. oktoober 2022

Sügisene rutiin ja stabiilne kulgemine

Nagu olete ilmselt märganud, siis on see blogi siin vaikselt passiivsemaks ja vaiksemaks jäänud. Eks alati võib võlablogide puhul tekkida küsimusi, et miks need postitused nii harva tulevad? Kas on midagi halba juhtunud või juhtumas? Olen isegi paar kirja saanud tegelikult, kus seda küsitud on. Aga ei, tegelikult on kõik endiselt hästi ja asjad liiguvad vaikselt, aga samas stabiilselt muudkui paremaks ja paremaks. Eks asi ongi tegelikult selles, et igasugused võnked ja üllatused on järjest harvemaks jäänud.

Kusjuures, sel aastal ei saanud ma ju isegi palgatõusu, aga siin oli põhjuseks ennekõike see, et kuna ma olin palkade ülevaatuse ajaks firmas töötanud alla aasta ja lisaks ei kehtestatud mulle katseaega, siis lihtsalt ei kvalifitseerunud ma veel selleks. Aga no eks seda põnevam saab järgmise aasta kevad olema, kui see teema taas aktuaalseks saab. Arvestades seda praegust meeletut inflatsiooni ja tööandja ülimalt häid majandusnumbreid (igasugused aasta eesmärgid on sisuliselt tänaseks juba täidetud), siis peaks omajagu positiivset lootust ja ootust jaguma küll. Ning ka "väike" preemia võiks ja peaks tulema.

Laenujäägid muudkui vähenevad, lisatöö osas on ka endiselt mõnusalt tuhhi ja energiat, kõik sujub. Eks ma siin olen mõelnud, et võiks ju vahelduseks mingi numbripostituse ka teha, aga samas - kas see teid üldse huvitakski? Võite ju siin kuskil kommentaariumis või e-maili teel mulle teada anda, kas oleks sellel mingitki pointi või kui sügava detailsusega seda kajastada võiks? Ahjaa, kunagi sai siin suurelt räägitud sellest Ukraina aitamisest reklaamiklikkide abiga. See asi mul toimib endiselt, kuigi enam igakuiseid ülevaateid ma ei anna. Aga eks ma aasta lõpus võtan kõik need numbrid kokku ja teen väikse ülevaate ka. Ütleme nii, et ka siin osakonnas on tegelikult mõnus stabiilsus käes ja igakuine 40-50 eurot tiksutate te mulle seda reklaamiraha endiselt. Aitäh teile kõigile selle eest! Iga klikk loeb, nagu võiks selle kohta öelda!

Kui muudest teemadest rääkida, siis endiselt võitlen siin vahelduva eduga ka oma kaaluprobleemiga. Vahepeal läks juba päris hästi, aga suvel vajus see värk kuidagi mul jälle ära ja päris mitu kilogrammi tuli tagasi. Nüüd aga muretsesin endale väikse abivahendi nutikella näol ja püüan sellest uut motivatsiooni leida, et lisaliikumiste abil taas kilod õiges suunas liikuma ajada. Eks raske on seda kõike kontrolli all hoida, kui töötada 100% kodukontoris. Liikumine jäi mul siin argipäevadel teinekord vaid 1000 sammu piiresse, mida on ilmselgelt liiga vähe.

Mult on küsitud ka seda, et mis mu investeerimisportfellist tänaseks saanud on. Vastus on lihtne - kõik müüsin maha, peale III samba. Õnneks vist suhteliselt heal hetkel ja mingeid megakahjumeid ma ei saanud. Suurim õppetund minu jaoks oligi selle kõige taustal see, et laenulepingutega koormatud inimene ei peaks investeerimisega tegelema. Närvid ei pea lihtsalt vastu ja lõpuks tekitab see rumalaid ja liiga emotsionaalseid otsuseid. Ehk siis jah, mina keskendun vaid III samba stabiilsele täitmisele (nagu ikka - iga kuu 500 EUR sisse) - jooksvat seisu ma väga tihti seejuures vaadata ei taha, tean, et see on hetkel omajagu punases (aga sellel kõigel on minu jaoks loogilised põhjused). Oma vaba raha või siis seda meelerahufondi hoian ma endiselt suures osas Change kasvutaskus. Seal küll veidi need tingimused muutusid keset suve ja nüüd nad maksavad 4% aastaintressi, aga parem ikka, kui kuskil pangakontol seda hoida. Iga kuu natuke seda intressitulu sealt siiski tiksub.

Sellised need seisud mul siin siis hetkel ongi. Teatud mõttes ääretult igavad, aga mu enda jaoks on seda põnevust ja head kulgemist täiega. Elus peavad olema eesmärgid ja verstapostid, milleni jõudmist on hea oodata. See annab kuidagi elule selle tõelise mõtte. Ning seda kõike on mul nii mõneski mõttes päris palju. Nautigem siis sügist ja katsugem see peagi saabuv pime november üle elada. Slava Ukraini!

neljapäev, 6. oktoober 2022

Kas võlg ikka on alati võõra oma?

Ma olen seda praegust postitust vist oma 5-6 korda ikka ja jälle alustanud, siis uuesti ära kustutanud ning arvutigi kinni pannud. Mõtteid justkui oleks, mida jagada või jäädvustada, aga samas ei tule nagu seda tuhhi peale, et see kõik ära vormistada. On selline veider aeg. Natuke isegi liiga pingevaba aeg. Ukraina sõda liigub lõpuks positiivses suunas, koroonapaanikat sel sügisel polegi tekkinud, elektriturg siluti ka veidi ära selle universaalteenusega. Aga noh, ikka kurdetakse ja kardetakse, et karm talv on tulekul.

Ma ei tea, mul nagu enam mingeid hirme polegi. Pigem on sellist tööd ja rabelemist nii palju peale tulnud, et polegi aega enam muretseda. Laenujäägid vähenevad nii mis mühiseb, aga hingerahust on veel asi kaugel - tuleb samas vaimus edasi pusida.

Kuigi üks mu mõte oli siin ette võtta Delfi artiklitesari "Võla võim", siis sellega pean oma mõtteid veel natuke korrastama. Igal juhul soovitan kõigil, kel vähegi võimalik sellega tutvuda. Megatöö on ära tehtud. Kogu meie laenuturg alates kahtlastest laenukontoritest kuni kohtunike isiklike eelistusteni välja on ikka väga korralikult lahti hekseldatud. 

Täna tahtsin tegelikult rääkida hoopis ühest omamoodi paradoksist. See on laenude tagasimaksmise tempo ja laenude võtmise maine üleüldiselt. Teame ju kõik seda lapsepõlvest sisse söödetud mantrat, et võlg on võõra oma. Paljud meist on sündinud ja elanud Nõukaajal, mil sisuliselt mingit laenuturgu ei eksisteerinudki. Laenud oli häbiasi, kapitalistlik värdmoodustis. 

Olles tänaseks sisuliselt kõikvõimalikud laenudega seotud protsessid läbi elanud, pean aga tunnistama, et nii mustvalge see maailm ikka ei ole. Headel tingimustel asjalikel eesmärkidel saadud jõukohane laenuleping on täiesti OK asi. Ning lisaks olen täheldanud, et iga hinna eest võimalikult ruttu laenude tagasimaksmine võib pigem isegi negatiivsete tagajärgedega olla. Nii olengi ma tänaseks kuidagi enda jaoks mingi hingerahu saavutanud - kui mu sissetulekud on piisavad, et rahulikult ära teenindada kõik võetud kohustused ja seejuures säilitada elamisväärne elu, siis ongi kõik hästi. Muidugi, kui näiteks palk või muud püsitulud järsku tõusevad, siis ehk tasub mõelda laenude kiirema tagasimaksmise peale, aga niisama uisapäisa iga vaba sent kuskile kiirendisse visata pole ka nagu eriti mõtet. Nagu olen varemgi öelnud - tegemist on maratoniga, kus tõmmeldes kaugele ei jõua. Tähtis on saavutada stabiilne tempo ning elamisväärne elu. Olen tegelikult siin minevikus korduvalt seda viga teinud, et olen iga hinna eest üritanud laene ennetähtaegselt tagasi maksta. Kuid sellejuures olen ma peaaegu alati lõpetanud olukorras, kus kuu lõpus tuli siis uus laen appi võtta või siis krediidikontole tagasimakstud summa uuesti kasutusele võtta. Sest lihtsalt ei jätkunud enam söögiraha. Loomulikult tuleb siin mõista, et eks kogu mu ebastabiilne hasartmänguperiood lõi need head mõtted pidevalt uppi niiehknaa.

Eks ma saaks praegugi oma lepinguid siin aegajalt kiiremini klaaritud, aga omaette teema on lõpuks ka see, et kas praeguses meeletus inflatsioonitempos on sellel üldse mingitki mõtet? Mul on ju tegelikult konkreetsed lepingud ja kokkulepped kõigi võlausaldajatega. Ning nii kaua, kui ma neid täita suudan, siis milleks üldse neid torkida? Võlg ei ole tegelikult alati võõra oma...