reede, 30. oktoober 2020

Oktoober numbrite keeles

Viimased postitused on läinud selliseks filosoofiliseks ja psühholoogiliseks. Aeg korraks naasta reaalse elu juurde. Ehk siis numbrite juurde. Vaataks siis üle, kuidas tänaseks päevaks seis on. Kajastan neid numbreid, mis on kindlad. Eks alati on lootust, et kuskilt tiksub mõni lisatöö või koguneb mõni euro ka selle blogi pidamisest, aga kuna need on sellised ebakindlad ja teatud määral ennustamatud suurused, siis neid ignoreerin hetkel teadlikult.
Vahemärkusena see, et natuke uurisin ka Telialt ja Eesti Energialt nende võlamenetluste protsesside tausta. Selgus, et Telia suhtub sellesse üsna vabalt - midagi halba ei juhtu, kui makse kuni 2 nädalat viibib. Kuid Eesti Energia on selles osas oluliselt kurjem - neil hakkab koheselt viivis jooksma alates esimesest päevast (Viivist hakkame arvestama maksetähtajale järgnevast päevast ja lõpetame tasude laekumise päeval. Viivisearvestused esitame järgmisel arvel. Võlgnevuse menetlemisel on mitu etappi. Kõigepealt saab klient võlgnevuse kohta meeldetuletuskirja. Kui meeldetuletuse saatmise järel võlga ei tasuta, saadame voolu väljalülitamise hoiatuse (tasuline)).
Nüüd aga siis tagasi põhiteema juurde. Kokku on mul tänaseks päevaks viivises 6 laenulepingut - omaraha, bigbank, monefit, bondora, raha24 ja kreditex. Neist kolmega (kreditex, raha24 ja omaraha) on mul sõlmitud eraldi kokkulepped ja sealt praegu sündmuste eskaleerumist karta ei ole. Siiamaani veel ükski võlgnevus üle 45 päeva pole läinud, seega ka maksehäireregister on endiselt puhas.
Kui siin ühes postituses panin kirja oma koguvõlgnevuse, siis sain päris mitmelt poolt vastukaja, et sellisel kujul on see justkui mõttetu arv, et milleks kodulaen ja kõik muud laenud ühte patta panna. Panen siis nüüd täpsemalt kirja - kodulaenu jääk on 101364,04 EUR ja muude laenude jääk 95757,01 EUR.
Oktoobrikuus läks siis enamus mu rahast loomulikult laenude katteks, aga siin postituses kajastaksin hoopis muid kulutusi (selle kõige haldamiseks on mul telefonis äpp nimega Toshl Finance). Suurim kuluartikkel oli kommunaalteenused (telefon, autokindlustus, autokütus, kodune internet, elekter, vesi jne) - sellesse lahtrisse olen ma kirjutanud 222,47 EUR (aga siin peab arvestama, et näiteks Telia arve sees on mul ka kaks järelmaksu, seega osa krediidijääki väheneb ka selle arvelt). Järgmisena olen ma eraldi ära grupeerinud tervisega seotud kulutused ja siit vaatab vastu selline number nagu 28,70 EUR. Siis sai kaks korda väljas söömas ka käidud (jah, seda võiks teatud mõttes laristamiseks pidada ja seda tasub ehk edaspidi vältida) - 32,74 EUR. Ning lõpetuseks toidukaup ja muud olmekulud (kokku käisin kuu jooksul 5 korda poes) - 218,17 EUR. Ehk siis kõik need numbrid kokku lüües, saame 502,08 EUR. Kõik ülejäänud vabad rahalised vahendid kulusid siis laenude ja krediidilepingute täitmiseks.
Ma olen proovinud natuke ka tulevikku siin prognoosida nende numbrite pealt. Teatud lootused on üleval, et ehk saab palgatõusu uuest aastast. Võibolla isegi lausa kuni 10%, aga eks sellest täpsemalt siis, kui vastavad kokkulepped sõlmitud ja allkirjad all. Samuti on veel õhus lootus, et äkki kukub jõuludeks mingi preemia ka - tööandjal oli vaatamata kõigele suhteliselt edukas aasta, äkki kajastub see kuidagi töötajate pangakontodel ka. Veebruaris on lootust maksuametilt natuke raha tagasi saada (maikuus müüsin oma III samba maha ja selle arvelt peaks tulema ca. 600 EUR). Kõik need summad ei kata muidugi veel ära seda vahet, mis laiutab igakuiselt mu sissetulekute ja kohustuste vahel, aga väikesed sammud õiges suunas ikkagi. Muude laenude jäägi pean ma saama kuhugi 50000 EUR juurde, et saaksin taas jalad alla ja liikuda tempos, kus palka laekub rohkem kui laenude peale kuluks. See on mu eesmärk. Samal ajal käib siis jah meeletu võidujooks kohustustega ja jälgimine, et keegi mind enne rajalt maha ei võtaks.

neljapäev, 29. oktoober 2020

Kasiinode hukutav sisuturundus ja reklaam

Mängijatelt mängijatele! Kõik on võimalik! Unibet, Olybet, Coolbet, PAF, Betsafe, Optibet, Tonybet, bet365, supercasino, ninjacasino jne jne. Meeletu tegelikult, kui palju on meie väikeses riigis ametliku litsentsiga online kasiinosid ja spordiennustusportaale.
Kui alkoholi ja tubakatoodete osas on reklaamidel üsna karmid piirangud peal, siis kõiksugused hasartmängudega seotud reklaamid on täiesti massiliselt meie ekraanidel, ajalehtedes, bussiootepaviljonides, tänavatel suurtel ekraanidel säramas. Isegi spordiülekanded ei pääse sellest mitte kuidagi - iga 10 minuti tagant on kommentaatoritel justkui kohustus (tõenäoliselt mingi leping seda kohustabki) ära mainida, kui suured koefitsiendid parasjagu Olybetis või Optibetis on. Lisaks ilmub pidevalt ka uudislugusid, kuidas keegi mingi jackpoti võitis või siis tegi megavägeva kombopanuse ja võitis 1 eurose panusega 100 000 eur. Tehakse korralikult ajupesu, kuidas hasartmängud ongi ägedad ja sealt on lihtne suuri rahasid püüda. Aga mitte keegi ei räägi kaotustest. Keegi ei räägi neist, kes oma elu ja hinge on sellesse maailma kaotanud. Tegelikult oligi selle postituse ajendiks justnimelt see eile levinud artikkel, kus tehti kangelaslik lugu sellest, kuidas üks spordiennustaja suure summa võitis. Oli see nüüd Coolbeti reklaam või oli see pärislugu, las see jääda osaliste südametunnistuse peale. Ja kui oli päriselt, siis palju õnne kahtlemata. Aga kas sellistest asjadest peab alati nii suurejooneliselt kirjutama, samal ajal jättes selle maailma pahupoolest rääkimata ja hoiatused hasartmängude suhtes lisamata?
Kas see on ikka OK, et selliselt meie ajude ja tunnetega mängitakse? Kuidas meile seda kõike pähe määritakse? Kuidas meile üritatakse selgeks teha, et see kõik on edulise inimese normaalse elu osa. Aga reaalsuses jäetakse mainimata, et see kõik on ju äri. Kasiinod ei tegutseks, kui mängijad oleksid edukad ja pidevalt raha võidaksid. See kõik tuleb ju kellegi arvelt. Teinekord isegi inimeste elude arvelt.
Kas riik tõesti ei tegele selle teemaga, sest hasartmängumaksudest saadavad summad on nii magusad ja nii olulised.
Kas tasuks ehk teha petitsioon (tänapäeval väga popp!), mis korrastaks online kasiinode reklaame ja nende näitamise reegleid?

kolmapäev, 28. oktoober 2020

Blogipidamisega seotud võõrutusnähud

Psühholoogi soovitusel alustasin alates eilsest siis oma blogiga seotud tegevuste korrastamist ja ajalist jaotust konkreetsetele kellaaegadele. Ja pean ütlema, et see eilne õhtu oli ikka päris raske. Hingamisharjutusi tuli ikka päris tihedalt teha, et mitte vanade harjumuste manu kukkuda.
Ühesõnaga, eile kell 17:58 vaatasin siis viimased seisud üle - blogi külastused, kommentaarid, kirjad. Isegi seda vaatasin, kas äkki vahepeal mõni sent on mulle reklaamidega klikitud (mäletate ju küll SEDA postitust) - natuke isegi oli. Ja pärast seda püüdsin iga hinna eest vältida kõike seda infot, mis puudutab mu olukorda. Teadsin, et täna hommikul kell 8 vaatan taas. Tuleb endale lihtsalt sisendada, et vahepealsete tundide jooksul ei juhtu niiehknaa midagi revolutsioonilist. Ma ei pea igale sündmusele sekunditega reageerima.
Aga jah, tundsin aegajalt, kuidas kuumad lained käisid üle kogu keha. Tõelised võõrutusnähud. Meenus kunagine Hollywoodi klassika (The Man with the Golden Arm), kus Frank Sinatra kehastatud narkomaan võitleb kogu öö meeletute värinate ja meeleheitehoodega. Ta lihtsalt peab oma mõnuaine kätte saama! Sama tundsin ka mina. Aga sarnaselt Frankile pidasin ka mina lõpuni vastu ja libastumist endale ei lubanud. Loodetavasti läheb see kõik edaspidi lihtsamaks.
Ma tean, et see kõik on hädavajalik mu teekonnal. Ma ei saa ennast läbi põletada. Ma ei saa endale lubada vaimseid ärakukkumisi. See olukord nõuab meeletut enesedistsipliini ja kontrolli. Ja ma saan sellega hakkama, ma tean seda. Võitlus jätkub.

teisipäev, 27. oktoober 2020

Mõtted kui keskjaamas sõeluvad rongid

Mul oli täna elu esimene interneti teel toimunud "visiit" psühholoogi juurde. Toimus see kõik siis Skype'i vahendusel ja ma pean ütlema, et see asendab väga edukalt pärisvisiite. See kohtumine oli sama vahetu, sama meeldiva alatooniga. Nagu olekski istunud oma koduse kontoritooli asemel sealsamas psühholoogi kabinetis diivanil.
Seekordse kohtumise põhiteemad olid üsna eriilmelised. Alustuseks tõstatasin ma ise teemaks selle, et kas ma peaksin oma olukorras antidepressantide peale mõtlema. Sest ikka ja jälle tuleb mul ette õhtuid ja öid, kus ma lihtsalt ei saa muremõtetest jagu ja ma ei suuda uinuda. Ärevus ja rahutus on lihtsalt nii tugevalt mu hinges sees. Lisaks tekkisid mõtted, kas peaksin laskma end depressiooni suhtes testida. Tänapäeval on igasugused vaimsed häired järjest aktuaalsem teema ja tihtipeale minnaksegi lõpuks tablettide peale, sest muud moodi enam ei saa. Kas mina peaksin ka selle tee valima? Ma olen sisuliselt terve oma elu ilma ravimiteta hakkama saanud. Ma vist ei ole mitte kunagi vähemalt teadlikult antibiootikumide kuuri läbima pidanud. Ma pole mitte kunagi unerohte või rahusteid pidanud tarbima. Samuti on minu teadmised täiesti olematud ka antidepressantide suhtes. Aga kõik justkui kasutavad midagi. Vaadates seda ETV saadet "Selge pilt," siis selgub, et peaaegu kõigil neist, kes seal räägivad, on mingi tabletikuur läbimisel või läbitud. See tundub justkui nii elementaarne. Esialgu jõudsime siiski selleni, et kohe nüüd ja praegu tablette vaja ei ole. Psühholoogid ise ei saa muidugi ravimeid välja kirjutada ka. Selle tõttu peaks see teekond niiehknaa algama perearsti juurest. Aga see teadmine, et see raviviis ei ole midagi hullumeelset, andis omamoodi mingi rahustava kindlustunde. Mingi taganemistee. Inimene ei muutugi automaatselt hulluks, kui ta antidepressante tarvitab.
Lahendusena jõudsime me hoopis erinevate hingamisharjutuste ja mõtete kontrollimise peale. Tegime reaalselt seansi jooksul ka ühe 5-minutilise hingamissessiooni läbi ja see oli äärmiselt mõnus, lõõgastav ja rahustav. 3-4 sekundit sisse hingamist, seejärel 2-3 sekundit hinge kinni hoidmist ja siis uuesti 3-4 sekundit välja. Nii veider kui see ka ei tundu, siis see tõesti rahustab.
Nüüd aga minu jaoks selle virtuaalse kohtumise tipphetke juurde. Me kõik tahame millestki või kellestki vaimustuda. Olla tõeliselt sillas millestki. Ma olen oma olemuselt selline veidi tuim inimene, analüüsin end ja teisi päris palju. Samuti on ka erinevate olukordadega. Selle kõige tõttu on minus vähemalt viimasel ajal raske tekitada seda ohhoo-efekti, sest ma lihtsalt tajun juba ette, mis edasi juhtub ja üllatusmomenti lihtsalt ei teki. Aga täna psühholoog seda suutis. Ja see puudutabki siis seda mõtete kontrollimist oma peas. Võrdlusena kasutas ta keskset raudteejaama kuskil suurlinnas. Sellist jaama, kus siblib sisuliselt iga minut mingis suunas mõni rong. Mõni tuleb, mõni läheb. Ja kujutame seda ette nüüd meie mõtete jadana. Kui me oleme eksinud, siis me justkui tahaks igale rongile hüpata, kuhugi suunduda. Midagi ette võtta. Aga kui äkki võtaks korraks aja maha ja vaataks natuke ringi. Püüaks natuke põhjalikumalt aru saada, millise rongi peale ikkagi astuda. Või peaks neil kõigil hoopiski minna laskma? Need rongid ongi nagu mõtted meie peas. Me peaksime suutma ise kontrollida seda rohkem, millisega neist kaasa läheme. Lisaks tuleks valida muidugi neid hetki, mil me üldse rongijaamas viibime. Viimased kuud olen ma sisuliselt hommikust õhtuni, kogu oma ärkveloleku aja just seal viibinud, püüdes lahendusi ja õigeid ronge leida. Praegu sai paika, et hea aeg selleks oleks tegelikult vaid kahel tunnil päevas - hommikul 8-9 ja õhtul 17-18. Neil aegadel tohin mõelda oma probleemile. Lugeda blogiga seonduvaid kommentaare ja kirju, suhelda laenuandjatega. Muul ajal peaksin suutma end kõigest sellest välja lülitada. Minu senine tavapraktika on olnud see, et ma monitoorin sisuliselt kogu oma ärkveloleku aja blogiga seonduvat - kui palju on külastajaid, kui palju on kommenteerijaid (püüdes koheselt ka vastata), kui palju on postkastis kirjutajaid (ka neile olen alati üritanud kohe vastata). Sisuliselt on mu päevad hommikust õhtuni koguaeg sisustatud mu probleemiga. Aga see ei saa olla jätkusuutlik. Sest see närib lõpuks mind katki ja see ei lahenda mu probleeme mitte kuidagi kiiremini. Ma panen endale piirid, millal tohin rongijaama territooriumil viibida. 

esmaspäev, 26. oktoober 2020

Anonüümsed võlglased

Võlgu olemine on midagi äärmiselt häbiväärset. Mis siis, et tegelikult on peaaegu kõik mingeid laene võtnud ja väga suur osa inimesi on kellelegi midagi ka elu jooksul võlgu jäänud. Rääkimata muidugi riikidest, mis on teineteisele miljardeid ja triljoneid võlgu. Mõni riik on selle üle lausa uhke ja on samas ju ka ilmselge, et need võlad jäävad igaveseks maksmata. Ühel hetkel need lihtsalt unustatakse või aeguvad mingite reeglite ja seaduste järgi.
Reakodaniku jaoks need asjad aga nii lihtsad ei ole. Meile keegi halastust ei paku. Pole veel kuulnud, et mõni laenufirma ütleks võlglasele, et olgu, sa oled tegelt tubli, me kustutame su võla ära. Aga vaata, et sa enam niimoodi ei tee. Pigem üritatakse koorida kõik 7 nahka ja kaasatakse ka kõik tütarettevõtted inimese käest raha välja pressima. Nii kasvabki lõpuks tavainimese 1000 EUR laen 2500 EUR suuruseks nõudeks. Kontod arestitakse, varad pannakse müüki ja inimene kaotab igasuguse huvi ametliku töö järele, sest täitur võtab niikuinii enamuse ära. Parem teha kuskil naabrinaise juures sularaha eest juhutöid, on vähemalt võimalus ellu jääda. Ja äkki kunagi 10 aasta pärast, kui võlad lõpuks aegunud, siis saab naasta tavaellu.
Ma vaatasin oma postkasti üle. Mulle on kokku sinna kirja saatnud 47 inimest. Neist vähemalt näiliselt oma nime alt (pole isikukontrolli teinud) on kirjutanud vaid 2 inimest. Kõik kardavad midagi. Ka mina nende hulgas - muidu ju kirjutaksin seda blogigi siin oma passis oleva nime alt. Kui vaadata näiteks Facebookis ringi, siis seal on võlglastega seotud päris palju gruppe ja erinevaid lehti. Kuid need kõik on seotud võlglaste taga ajamisega, nende sõimamise ja avalikustamisega. Võlglane tähendab sisuliselt automaatselt kohe ka petist. Kedagi, kes on tahtlikult loonud olukorra, kus ta on raha laenanud ja teadlikult selle maksmata jätnud. Keegi, kellel oli kohe alguses plaan võlausaldaja üle lasta.
Väga harva võtavad võlglased ise kuskil sõna. Sest neid ei usutaks niikuinii. Paraku, enamasti on see ka tõene ja põhjendatud. Lihtsam on peitu pugeda ja end sel viisil kaitsta selle hukkamõistu eest. Mis siis, et sellega tekitavad inimesed endale võib olla veel suuremaid probleeme, vähemalt majanduslikus mõttes. Aga vähemalt ei piina nad nende sammudega oma niigi puruks kistud vaimset tervist. Sisuliselt elavad kõik võlglased vähemalt kaksikelu (osa kindlasti on endale neid paralleelseid elusid rohkemgi tekitanud). Esiteks on muidugi see karm reaalne elu, kuhu võlglane on end mässinud. See on siis inkassod, kohtutäiturid, ähvardused. See on see elu, mille eest tahaks võimalikult kaugele põgeneda. Ja see, kellel mingigi võimalus on, see põgenebki. Ükskõik, kas ära kaugele välismaale või hoopis lähimasse tiiki, alkoholivanni või esimese kuuse otsa rippuma. Sellest psüühilisest seisundist on juba väga raske välja tulla. Teiseks üritatakse siiski elada veel niiöelda standarditele vastavat elu. Seda, mida elati enne võlgade teket. See ei ole enam kaugeltki jätkusuutlik ja see on täis suuri ja väikeseid valesid. Aga seda vähemalt üritatakse. Sest sellisel moel põgenedes jääb hing kuidagi ellu. Lihtsalt eitatakse seda kõike, mis seis tegelikult on. 

laupäev, 24. oktoober 2020

Eesti mehe alalhoidlikkus ja hirmud

Eesti inimene, ammugi siis Eesti mees on üks väga alalhoidlik indiviid. Me palume abi väga erandjuhtudel või alles siis, kui võibolla enam midagi päästa polegi. Me ei pöördu kogu sõpruskonna või kogu maailma poole, et palun aidake mind, ma olen suures hädas. Me lihtsalt ei tee selliseid asju, sest see näitaks meie nõrkust. Paljud meist on veel nõukaaja lapsed. Või siis nõukaaja laste lapsed. Meid on kasvatatud selliseks, kus vaimsel nõrkusel ei ole kohta. Meid on õpetatud ise hakkama saama. Ja no üleüldse on teiste inimestega suhtlemine meie jaoks pigem raske. Sotsiaalne isolatsioon ongi meie jaoks ideaalne seisund. Elagu COVID-19, eks ole!
Isegi, kui me ühel hetkel tunneme, et tahame oma muret jagada, siis teeme selle alustuseks palju väiksemaks. Kurdame ära justkui ainult pool probleemist, sest äkki muidu langeme hukkamõistu osaliseks. Kui on rahalised mured, siis räägime heal juhul ainult pooltest võlgadest. Kui on mured tervisega, siis jätame samuti vähemalt pooled hädad kurtmata. See on justkui mingi test. Viskame alustuseks osa teemast letti ja vaatame, mis juhtub. Vaatame, kuidas reageeritakse. Kas see on midagi sellist, mis üldse mingitki kaastunnet tekitab...
Üht asja tahaksin siiski selle kõige juures ära märkida. Kui teile kurdab keegi oma südamemuret, siis ärge oodake hiljem, et ta teile ikka ja jälle sellest uuesti ise rääkida tahab. Või kui isegi tahab, siis ta ei pruugi selleks enam võimeline olla. Ta on end korra kokku võtnud, selle kõik endast välja lasknud. Ta on usaldanud teid. Ta on avameelselt kogu oma mure (või kasvõi pool) ära rääkinud. Tegelikult tahab see inimene seda, et te aegajalt talt küsiksite, kuidas tal läheb. Või siis, et te päriselt ka mõtleksite tema peale. Äkki isegi prooviksite mingeid lahendusi välja pakkuda. Isegi, kui ta kurtis teile oma mure niimoodi vaikselt, rahulikult, võibolla isegi pooleldi naeratades, tagasihoidlikult, siis suure tõenäosusega on ta tegelikult suuremas hädas, kui võiks väliselt tunduda. Kui te vähegi päriselt tunnete seda inimest, siis märgake muutusi. Kui varem üsna osavõtlikust ja lõbusast inimesest saab aja jooksul eemale hoidev inimene, siis on tal midagi väga suurt hingel. See inimene on nagu uppuja, kes karjub hääletult appi. Sisuliselt iga kord, kui ta ise ühendust võtab, siis võib seda tõlgendada appikarjena. Ta on muutunud iseenda vangiks. Isegi, kui ta vajab abi, siis ta lihtsalt ei julge seda paluda. Sest ta ei taha, et tema probleemid muutuks ka kellegi teise probleemiks.
See inimene kardab. Tal on väga suured hirmud kõige suhtes, mida ta teeb. Proovisin eile koos klassivennaga natuke mõtiskleda sellel teemal, mis on üldse hirm. Wikipedia defineerib seda järgnevalt - hirm on tundmus, mis tekib olendi turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või paistab, et enda turvalisust ei saagi tagada. Inimene tunneb hirmu siis, kui ta tunnetab mingit ohtu oma elule, oma heaolule, oma lähedastele ja ta mõistab, et ta on võimetu seda ohtu kuidagi kontrolli alla saama. Mina ka kardan oma olukorda. Aga ma kardan ka appi karjuda, sest äkki keegi mõistab seda valesti.

Kas maksaks võlgasid või ostaks jõulukinke?

Ka võlglane on inimene. Isegi temal on lähedased inimesed, kellele ta tahaks teha kingitusi ja üllatusi. Loomulikult peetakse seda automaatselt kuidagi vastutustundetuks. Mis mõttes sa soovid end hästi tunda ja vahepeal lausa lõõgastuda ja endale või perele kingitusi teha? Kes lubas? Maksa parem oma võlad tagasi!
Aga kas see kõik on pikas plaanis jätkusuutlik, kui võlglasest ori saab? Kui maha surutakse kõik inimlik ja elamisväärne? Kui isegi jäätisekokteil või Burger Kingi Whopper on surmapatt, rääkimata kord aastas naisele lillede ostmisest või lastele kommi lubamisest? Jah, kõigele sellele oleks pidanud mõtlema juba siis, kui lollusi sai tehtud. Aga mina ei mõelnud ja nüüd olen oma vigu mõistnud ja püüan teha kõik, et sellest olukorrast eluga välja tuua. Peaksin siis kogu muu elu sinnapaika jätma, tapma oma vaimu ja pühenduma ainult võlgadele? Kõlab nagu emotsionaalne enesetapp. Või on minu olukorras siiski kingituste tegemine ja kord kuus endale ja lähedastele rõõmu pakkumine siiski midagi sellist, mis justkui tähendaks üle oma võimete elamist ja seega peaks olema välistatud?
Ma ei pea ennast ihneks inimeseks. Hea meelega teen üllatusi ja kingitusi. Vähemalt hinges tunnen ma nii. Andmisrõõm on minu jaoks väga oluline emotsioon. Kuid praeguses eluetapis olen endale tekitanud kaks paksu müüri soovide ja võimaluste vahele. Esiteks siis jah see rahaline pool, aga teiseks ka vaimne pool. Lihtsalt ei suuda enam ka ideid genereerida, kuidas lähedasi üllatada. Ja väliselt võibki jääda mulje, et ma ei hooli enam, et ma ei armasta enam. Eriti olukorras, kus ei olda teadlikud mu raskest taagast, mida kannan.

reede, 23. oktoober 2020

Veelkord viivistest

Oma eelmises postituses viiviste teemal kirjeldasin siis seda, kuidas laenufirmad ja inkassod üsna räigelt seadustest üle sõidavad. Sain pärast seda mitmeid kirju, kus mind tänati ja anti mõista, et see on teema, millest lihtsalt peab rohkem rääkima.
Aga üks asi jäi minu jaoks kripeldama ja uurisin detailsemalt edasi. Ja nüüd peangi ühe täpsustuse tegema. Kogu jutt, mis sai kirja pandud, on korrektne, aga lisaks peab arvesse võtma ka veel seda, et viivist saab rakendada vaid põhiosa võlgnevusele. Ehk siis intressidele viivist ei saa määrata, sest viivis ise on ka intress (ametlik termin ongi tegelikult viivisintress).
Toon siinkohal täpsema näite. 
Kui teil on laenu osamakse 150 EUR, millest 100 EUR on põhiosa ja 50 EUR on intress, siis maksetähtaja ületamisel saab viivist hakata arvestama ainult 100 EUR peale. Samamoodi, kui teil on võetud näiteks põhiosa maksepuhkus ja maksategi jooksvalt vaid intressi, siis sellele viivist üldse määrata ei saagi. Küll aga kehtib siin siiski 5 EUR meeldetuletuskirja trahv.

Lisaks tegin väikese kokkuvõtte oma laenulepingute põhjal, kus siis on näha, milliseid viiviseid on erinevad laenufirmad oma lepingutesse pannud. Seejuures on oluline rõhutada, et seadusega on lubatud 0,022% (sellele vastavad laenuandjad märkisin roheliseks), kuid ebaseaduslikuks muutub viivis alates 0,066% (sellele tingimusele vastavad laenuandjad märkisin kollaseks). Alates 0,066% on viivis juba täiesti ebaseaduslik ja siis määratakse kohtus viiviseks 0,022%. Toodud protsendid on kõik päevaviivised. Järelduste tegemise jätan igaühe enda teha. Kokkuvõttes on see siis teatud määral ka välimääraja laenufirmade vastutustundlikkuse kohta.


Kahtlemata tekitab selline olukord muidugi soovi pigem keskenduda kollastele ja rohelistele laenuandjatele, sest nendega pole väga palju kohtus võimalik vaielda ega leevendusele loota. Samas on võlanõustaja mul soovitanud siiski kõiki laenuandjaid võrdselt kohelda. 


neljapäev, 22. oktoober 2020

Võlanõustamine ja kohtulik võlgade ümberkujundamine

Järjest tähtsamasse rolli (nagu iga majanduskriisi ajal) tõusevad võlanõustajad. Minu tee võlanõustaja jutule oli aga üsna konarlik. Kuna ma elan omavalitsuses, millel endal vastavat teenust ei ole, siis hakkasin esmase hooga otsima tasulisi variante. Paraku selgus aga, et arvestades minu palka, siis mingit riiklikku soodustust ma nende juures ei saa ja oleksin pidanud arvestama ligikaudu 40 eurose tunnitasuga. Arvestades aga minu niigi habrast majanduslikku seisu, siis ei olnud see kuidagi mõeldav.

Siis aga sattusin kuidagi läbi mingi õnneliku juhuse vajaliku artikli peale, kus jäi mind kummitama lause, et iga omavalitsus on tegelikult kohustatud oma kodanikele võlanõustamisteenust pakkuma. Juhul, kui neil endal vastavat inimest palgatud ei ole, siis peavad nad leidma rahalised vahendid, et see kinni maksta. Nii tegingi suve alguses avalduse koduse omavalitsuse esinduskogule. Ja otsus tuli vaid paari päevaga. Mulle määrati 10 tundi nõustamisteenust. Algselt küll määrati konkreetse nõustaja juurde, aga kuna selgus, et sellel asutusel oli vabu vastuvõtuaegu pakkuda alles 2 kuu pärast, siis tuli uus avaldus ja uus nõustaja leida. Läks seegi bürokraatia üsna kergesti ja kiiresti.

Nii olingi vaevalt 2 nädalat pärast avalduse esitamist juba võlanõustaja ukse taga. Olin talle eelnevalt saatnud oma algelise versiooni oma kohustustest. Sel hommikul rääkisime me väga pikalt, ma arvan, et vähemalt 2 tundi. Väga positiivseid väljavaateid ta mulle ei andnud. Tema nägi mu loos sisuliselt vaid kahte võimalust – kohtulik võlgade ümberkujundamine või isiklik pankrot.

Kohtulik võlgade ümberkujundamine tähendab sisuliselt siis seda, et võetakse mu kohustused juppideks lahti (pean edastama lepingud, 3 aasta kontode väljavõtted, kirjavahetused sellest, et olen vähemalt proovinud võlausaldajatega lahendusi leida) ja proovitakse neist moodustada selline kompott, mis aitaks mul selliselt ellu jääda, et jääb ka elamisraha alles. Aluseks võetakse mu sissetulek, millest lahutatakse maha kodulaenu kuumakse (kodulaen ei kuulu ümberkujundamise plaani reeglina). Lisaks jäetakse mingi kokkuleppeline summa elutegevuseks (kindlasti arvestatakse ka lastega) ja ülejäänud summa määratakse võlausaldajatele proportsionaalseks ära jagamiseks. Ehk siis toon näite: oletame mu palk on 1500 EUR, kodulaen näiteks 300 EUR, lepitakse kokku, et elamiseks peab ka jääma 300 EUR. Ehk siis kokkuvõttes 1500 – 600 = 900 EUR arvestatakse ülejäänud laenude makseteks. Kui plaan läbi läheb ja kohtunik selle ära kinnitab, siis on see kõigile osapooltele kohustuslikuks täitmiseks ja aktsepteerimiseks.

Seadusega saab täpsemalt tutvuda siin - https://www.riigiteataja.ee/akt/131012014008

Kogu protsess ja sellega seotud avaldused on aga äärmiselt keeruline juriidiline protsess, kus tuleb näpuga järge ajada. Üldjuhul tavaline inimene sellega hakkama ei saa ja tuleb taas tasulise nõustaja jutule minna, kes plaani kokku paneb ja kõik vajalikud avaldused ja dokumendid ära täita aitab.

Loomulikult ei ole mitte mingit garantiid, et see plaan läbi läheb. Sest võlasumma võib lihtsalt nii suur olla, et seda ei olegi võimalik mõistliku aja (5-10 aastat) jooksul ära tasuda. Samas peab kohtunik tagama, et võlausaldajad saaksid siiski vähemalt sama palju raha kätte kui nad saaksid isikliku pankroti korral.

Mina siiani ei ole veel seda teed läinud, sest seal on üks üldtingimus juures – ümber kujundada saab vaid neid võlgasid, mis on juba üles öeldud. Minul on tänaseks veel väga väike osa viivisteni jõudnud ja üles ütlemise ohuni läheb veel vähemalt paar kuud.

kolmapäev, 21. oktoober 2020

Hirm ootamatu ärakukkumise ees

Tõenäoliselt olen ma viimastel päevadel nii endale kui ka Sulle, kallis blogi lugeja, jätnud mulje, justkui oleks mul kõik kontrolli all. Häid uudiseid tuleb uksest ja aknast, plaan on paigas. Varsti võtame kõik need pahad laenuandjad vahele ja teeme nad kohtus pihuks ja põrmuks! Tegelikkus on siiski sellest kaugel...
Eile näitas TV3 oma uudisteprogrammis videot, kus üks meie tippujuja kaotas vee all ujudes teadvuse. See oli üsna kole ja hirmuäratav vaatepilt. Tal oli kõik kontrolli all, kõik oli hästi, uus rekord silmapiiril, kuniks... Täielik blackout. Õnneks olid abilised kohe kohal, tehti kiired ja vajalikud protseduurid ja toodi mees teadvusele tagasi.
Aga just see videoklipp pani mind mõtlema, kui kiiresti võivad asjad käest minna. Sest me lihtsalt ei ole võimelised kõiki olukordi ette nägema, kõiki asjaolusid lõpuni kontrollima.
Ma võin siin küll ju oma olukorraski plaane teha, ennast rahustades endale sisendades, et kõik on paigas, hoia vaid distsipliini, tööta kõvasti ja küll kõik laheneb. Aga tegelikult puuduvad igasugusedki garantiid, et asjad korda saavad. Tegelikult on mu ees laiutav probleem hiiglaslik. Ma ei ole finantsinimene ja ma ei ole ka juura teadmistega. Ma ei suudaks iialgi ju tegelikult kuskil kohtus võidelda kogenud laenuhaidega. Nad närivad mu puruks, kui tahavad. Jah, ma võin siin mingeid väikeseid võite ju saavutada selle viivisemäära ebaseaduslikkusega, aga see moodustab tegelikkuses siiski vaid kaduvväikse osa mu koguvõlast. 
Mu lähimate aastate eesmärk ei ole võlgadest lahti saada. See lihtsalt ei ole realistlik. See ei ole reaalne isegi pensionisamba rahadega. Mu eesmärk on jõuda olukorda, kus sissetulekud hakkaksid taas ületama kohustusi. Alles siis taastub enamvähem normaalne elurütm. Alles siis võib juhtuda, et ma ei kuku Martin Allikvee moodi ootamatult kokku ja ma ei kaota teadvust. Võitlus jätkub.

teisipäev, 20. oktoober 2020

Rohelise tulega pensionireform

See otsus tuli ära. Pensionireform sai riigikohtult rohelise tule. Teate ju küll, see on seda värvi tuli, mis avab ukse ja lubab edasi minna. See on see värv, mis ei ole punane. See on see värv, mis ei keela ega takista. Ma olen rõõmus ja lootusrikas. Vabalt võib öelda, et see on viimase 8 kuu kõige rõõmsam päev minu jaoks.
Mõned tsitaadid ja faktid tänasest pressikonverentsist.
Villu Kõve: riigikohtu üldkogu tegi otsuse, millega jättis presidendi taotluse rahuldamata.
Kõve rõhutas: muudatus annab õiguse (mitte kohustuse) kogumine üles öelda.
Kõve: tuleb eristada riived ja rikkumised - riive tähendab, et õigus saab mõjutatud. Rikkumine see pole. Riigikohus leidis, et rikkumisi ei ole. See tähendab et seadus jõustub sellisel kujul nagu ta on vastu võetud (riigikogus), kui keegi seda just ei muuda.
Kõvele küsimus, et millal siis inimesed raha saavad välja võtta? Kõve: need on seotud riigi teatajas avaldamise ja muude sätetega. Seadust tuleb täita nende kuupäevadega, mis seal kirjas on.
Riigikohus tegi selle otsuse häältega 12:7.
President kuulutas seaduse välja kell 11:30, öeldes järgnevad sõnad:
"Riigipea ülesanne on seista Eesti Vabariigis selle eest, et meie õigusloome oleks põhiseaduse vaos. Riigikohtus ei käida võitmas ega kaotamas, vaid õigusselgust saamas. See selgus saabus. Nii ulatusliku ja kogu ühiskonda puudutava küsimuse puhul nagu see on senise pensionisüsteemi ulatuslik muutmine, oli oluline küsimused selgeks vaielda kõigil võimalikel tasanditel. Riigikohus on oma otsuse teinud ja nii kuulutasin seaduse viivitamatult välja."

Kuidas laenufirmad ja inkassod räigelt seadusi rikuvad

Alates eelmisest esmaspäevast olen ma siis ametlikult võlglane. Tänaseks päevaks on mul kolm laenulepingut viivises. Selle kõige tõttu olen viimase nädala jooksul väga tihedalt suhelnud oma võlanõustajaga, et saada ette selgemat pilti sellest, mis mind ees ootab ja mis õigused mul selle kõige juures on. Välja on koorunud nii mõndagi huvitavat ja seejuures ka ootamatut.
Täpsemalt tahaks rääkida kahest seadusepunktist, mida sisuliselt kõik laenuandjad rikuvad.
Esimene punkt on viivise arvestamine.
Juriidiline tekst selle kohta ütleb järgnevalt: "Riigikohtu otsusega on lepingus kasutatavale viivisemäärale seatud konkreetne lagi – viivisenõue, mis on suurem kui 24% aastas, s.t suurem kui kolmekordne seadusjärgne määr, on ebaseaduslik. Maksimaalne ühe päeva viivis saab seega olla 0,066%. Kui lepingus on viivis suurem kui 0,066% tuleb ikkagi arvestada viiviseks seadusjärgne 0,022%."
Kellel huvi, vaadake oma laenu- või muid krediidilepinguid. Kui suureks teil seal viivis on määratud? Bondoral on see näiteks 0,2% (ületab seadusega lubatud viivist peaaegu 10 korda), Kreditexil 0,102%, Placet Groupil (smsraha, smsmoney, laen) 0,11% jne. Ehk siis kõigil on see seadusega lubatud piirist kõrgem.
Miks nad niimoodi teevad või miks nad seda teha saavad? Sest tegelikult ei ole viivisemäär enne oluline kui alles kohtumenetluses. Ja vaevalt ükski võlglane ise laenuandjat kohtusse annab. Seda nii teadmiste puudumise, uute kulude lisandumise, kohtuveskite aegluse jms. tõttu. Selle lihtsa põhjuse tõttu saavadki laenuandjad ära kasutada oma jõupositsiooni ja sisuliselt teevad võlgu jäänud kodanikuga seda, mida ise tahavad. Laenufirmad ja inkassod algatavad sageli enne nõuete aegumist maksekäsu kiirmenetluse, seejuures lootes, et võlgnik ei taipa vastuväidet esitada (nii sageli ongi). Kui vastuväidet ei esitata, siis lähebki see nõue koheselt ka täitmisele (ehk siis täitmisele läheb ka eelmainitud ebaseaduslik viivisenõue). Kui vastuväide siiski esitatakse, siis mitte alati ei alusta võlausaldaja seejärel hagimenetlust (sest ta teab, et see nõue ei ole täiel määral põhjendatud). 
Järgmine punkt, millele soovin tähelepanu pöörata, on laenulepingu ülesütlemise aeg.
VÕS § 416 lg 1 järgi võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Seejuures ei ole tähtis, kui suure osa võlgnetavad laenumaksed moodustasid kogu laenust.
Ehk siis kokkuvõttes, kui jooksev võlgnevus on vähem kui 3 osamakset (ca. 90 päeva) + 2 nädalat lisaaega, siis ei tohi lepingut veel üles öelda ega ka inkassodele üle anda. Ometigi laenuandjad teevad seda. Miks? Taaskord selle tõttu, mis juba eelmises punktis sai välja toodud.
Võlamenetlus on oma olemuselt nii meeletult laenuandja poole kaldu, et sisuliselt võib laenufirma võlgniku paljaks röövida enne kui alles kohus on see, mis laenusaajat päästma hakkab (aga sedagi siis juhul, kui laenufirma ise asja kohtuni on viinud...). Rääkimata muidugi kogu sellest vaimsest terrorist, mida inkassod ja laenufirmad võlgniku kallal rakendavad.
Tooksin siinkohal veel ühe olulise punkti välja, millele võlamenetluse juures tähelepanu pöörata. 
Iga osamakse võlgnevuse eest tohib välja saata maksimaalselt ühe tasulise meeldetuletusteate ja selle maksimaalne "trahv" on 5 EUR. 

Ja nüüd üks illustreeriv näide kogu see eelneva jutu peale.
Oletame, et teil on laenuleping, mille igakuine kuumakse on 100 EUR. Selle maksetähtaeg kukub ja te jääte viivisesse oma laenuga.
Esimesel kuul tohib sellele maksimaalselt lisanduda 5 EUR (leppetrahv) + 0,066% päevas viivist ehk siis 6,6 senti päevas = 1,98 EUR 30 päeva jooksul. Ehk siis esimese kuu lõpuks on koos viiviste ja trahviga summa kasvanud 106,98 EUR peale. Lepingut veel üles öelda ei tohi. Algab teine kuu, viivisesse läheb ka teine osamakse. Taaskord tohib määrata leppetrahvi 5 EUR. Kuna nüüd on jooksev võlgnevus juba 200 EUR, siis on viivise algsummaks 200 EUR. Seega viivist jookseb 2 korda kiiremini ja koguneb 30 päevaga 3,96 EUR. Nüüd on koguvõlgnevus 106,98 + 100 + 5 + 3,96 =  215,94 EUR. Ja lepingut ei tohi endiselt kuhugi edasi anda ega üles öelda. Kukub ka kolmas kuu. Võlasumma kasvab 215,94 + 100 + 5 + 5,94 = 326,88 EUR peale. Nüüd tekib laenufirmal seaduslik alus lepingu üles ütlemiseks. Selleks peab ta teile saatma vastava meeldetuletuse. Kui nüüd aga selle 326,88 EUR ära maksate (olete võitnud 3 kuud lisaaega 26,88 EUR eest), siis peatub kogu protsess ja jooksev võlg on tasutud. Lisanüanss on muidugi see, et maksehäireregistris on teie kohta kirje tehtud ja laenusaamise võimalus mõneks ajaks ära võetud, aga suures plaanis ei ole see oluline.
See kirjeldus siis on see, kuidas peaksid asja käima seaduslikult.

Ja see on see, mille alusel olen mina oma plaani koostanud.

Lõpetuseks veel mõned kommentaarid võlanõustajalt.
"Võlausaldajatel on oma nägemus ja oma sisemised eeskirjad, mille alusel nad toimetavad. Osa sellest on kirjas lepingutes. Näiteks võib lepingus kirjas olla, et maksete mittetähtaegsel tasumisel antakse võlgnevus üle inkassofirmale kahe kuu möödumisel. Kui tarbija sellega ei nõustu ja leiab, et see on seadusega vastuolus, siis ongi võimalus selguse saamiseks kohtu poole pöörduda.
Näiteks ütleb seadus (VÕVS), et võlausaldaja ei saa võlgade ümberkujundamise menetluse ajal lõpetada lepingut nõude alusel, mille ümberkujundamist võlgnik taotleb. Sellest hoolimata näen ma pidevalt selliste nõuete loovutamisi inkassofirmadele. Olen küll juhtinud võlausaldajate tähelepanu sellele, et loovutamine on seadusega vastuolus (nad põhjendavad, et teatud tingimustele vastavad nõuded loovutatakse automaatselt), kuid eraldi menetluse algatamist ei ole vajalikuks pidanud. "

laupäev, 17. oktoober 2020

Kas võlablogiga saab rikkaks?

Aegajalt ikka küsitakse mult, et noh, panid oma blogi reklaame täis, kas raha hakkas voolama? Kuigi adsense reeglistik väga detailselt ei luba sellest rääkida, siis seda võin küll öelda, et Eestis sellega rikkaks ei saa. Isegi tuntumad blogijad ei saa (näiteks üks Eesti vahvamaid meesblogijaid, Henry, rääkis oma numbritest mulle üsna täpselt).

Paraku on see süsteem üles ehitatud reklaamidele klikkimistele. Ehk siis kokkuvõttes, isegi kui mu blogile satub päevas 2000 inimest, aga mitte keegi neist kordagi reklaamidele ei kliki, siis ei kogune mulle sellest mitte sentigi. Sellega aga paraku võlausaldajate nõudeid täita ei õnnestu. Olgu see blogi kui populaarne tahes. Reeglistik ei luba ka lugejaid klikkima meelitada (selle eest näiteks nänni pakkudes), rääkimata ise klikkimisest. Lisaks on enamusel igasugused adblockerid ja muud asjad peal (mul endal ka) ja nemad üldse ei näegi neid reklaame. Kui ei näe, siis on raske ka kuhugi klikkida.

Paraku on see temaatika ka selline, et ilmselgelt ei meelita sellega ka otseseid diile pakkuvaid partnereid. Millele ma siis oma blogis reklaami teha saaksin? Kasiinodele, laenufirmadele, pankadele? Räägin kui head nad tegelikult ikka on? Ei tundu vist väga veenev või orgaaniline.

Ühesõnaga, ei too see blogi mulle midagi muud kui teatud hingerahu - saan sõpradele halamise asemel siin oma mured ära kurta ja teinekord ka vastukaja saada. Raha sellega ei teeni ja ei hakka ka mitte kunagi teenima.

reede, 16. oktoober 2020

Aitab valedest!

Kokkuvõttes on mind sellesse olukorda viinud pikk valede, vassimiste ja varjamiste jada. Ma ei suutnud seda kõike õigel hetkel peatada, ma ei suutnud sellest õigel hetkel rääkida. Sest alati oli justkui lootus ja teadmine, et ma saan ju uue laenu peale võtta ja siis hakkab mul ju spordiennustus suuri rahasid tagasi tooma ja ma saan kõik kaotused ära maksta ja rikkus tuleb majja. See lumepall muudkui veeres ja veeres, muudkui suurenes ja suurenes. Ja mina oma suures mullis ei adunud enam absoluutselt, mida ma teen või kuhu suundun. Sest ma ei jaganud enam oma võite ja kaotusi mitte kellegagi. Ma toimetasin täielikult üksinda, oma teadmiste, oma rumaluste najal. Ma valetasin laenuandjatele, ma varjasin nende eest olulist infot. Tõsi küll – enamasti nad ei vaevunudki seda põhjalikult uurima. Usun, et kõik kiirlaenufirmad tegelikult ju teavad, et nad pole ainsad, kes kliendile X laenu annavad. Nad peaksid aimama, et see inimene on suurtes raskustes, sest kiirlaenufirma poole pöörduv inimene on juba vaikimisi raskustes olev inimene – vastasel juhul võtaks ta ju laenu pangast. Aga ma ei saa neid süüdistada, sest laenu võtsin siiski mina, valetasin ka mina ise.
See kõik lihtsalt pidi ühel hetkel hingelise pauguga lõppema. Ja lõppeski!
Nüüdseks helbin seda suppi juba 8 kuud ja pigem olen alles nüüd probleemide lahendamise alguses. Sest alles nüüd olen jõudnud ilmselt omadega nii põhja, kus mul puuduvad igasugused säästud ja lisavõimalused pääseda maksehäireregistrist, lepingute ülesütlemistest, inkassost, kohtumenetlustest.
Aga ma ei valeta enam. Ma tunnistan kõikidele laenuandjatele ausalt üles, mis seisus ma olen. Saan jooksvalt ka ajutisi lahendusi pakkuda, kuid lõpuks sõltub kõik siiski kokkulepetest ja laenuandjate koostöövalmidusest. See kõik on vajalik kasvõi selleks, et kaitsta end kohtumenetluste ajal. Et mul oleks ette näidata kirjavahetused, kus ma ausalt oma olukorda kirjeldan. Kus ma ausalt lahendusi otsin. Nad ju ometigi peavad selliseid asju arvesse võtma.
Ma lõpetan ka endale valetamise. Mu Exceli tabelisse saavad kirja absoluutselt kõik kohustused. Kõik jäägid, kõik osamaksed. Lisaks plaanin sulgeda ka kõik pangakontod, mida olen oma valedes kasutanud. Et mul lihtsalt ei tekiks puhttehniliseltki võimalust enam selliselt susserdada. Ma panen siia kirja ka selle numbri, kui suur on mu kohustuste kogusumma tänase, 16.10.2020 seisuga. Siia sisse on arvestatud kodulaen, kõik väikelaenud, kiirlaenud, järelmaksud, krediidikontode kasutusse võetud summad. See summa on 197121,05 EUR. Võib siis ilmselt vabalt öelda, et see ongi see minu põhi.
Ma pean lõpetama ka tööandja ees valetamise. Kuna töötame suures osas praegu kodukontorites, siis on väga lihtne jätta muljet, et teen kõvasti tööd. Reaalselt aga tegelen suure osas päevast hoopis muude probleemidega. Töö saab justkui tehtud ja ka aruanded näitavad, et kõik on hästi. Aga reaalselt ei anna ma endast ammu rohkem kui 50%. See peab muutuma. Ma pean suutma end taas kokku võtta. Teekond normaalsusse saab olema raske ja pikk, kuid see peab olema aus. Sest ainult siis suudan ma seda lõpuni taluda, lõpuni kanda. Ma pean suutma oma hinge valedest puhtaks saada.

Oravad rattas

"Jah, sinus on oravat!" ütleb ühe kunagise valitsuserakonna värskeim hüüdlause. Ühel oraval sai sel nädalal aga rattas olemises küllalt ja lahkus vähemalt mõneks ajaks poliitikast. Mis seal salata, oravana ratta mõju all olemine on pikas plaanis üsna kurnav. Usun, et sarnast tunnet tunnevad ka kõik need, kes võlakoorma all ägavad. See on seisund, kus ainus võimalus ellujäämiseks ongi tõesti oravana rattas ringi joosta, sisuliselt ilma igasuguse puhkepausita.
Ületunnid, lisatööd, suuremad koormused, vähenenud ja kontrollitud eelarve. Need kõik iseloomustavad seda olukorda. Sisuliselt ei saa endale hingetõmbepause lubada, sest iga sent on arvel. Vähemalt nii kaua kui ei ole veel jõutud väljapäästmatusse olukorda. Ei tahaks ju näiteks aasta pärast tunnistada endale, et oleks saanud paremini, oleks võinud rohkem pingutada. Kui anda endast iga päev kasvõi 1% rohkem kui tavapäraselt, siis aja jooksul peaks see üsna häid tulemusi andma. Kui vaid vaim vastu peaks ja kui vaid suudaks õigel hetkel telefoni võtta ja laenuandjatele õigeid sõnumeid anda.
Loomulikult võiks ju ka alla anda ja lihtsalt sellest rattast välja astuda ja lastal asjadel täiesti omasoodu minna. Nagu mult üks sõber sel nädalal poolirooniliselt küsis: "Aga mis sul siis lõpuks kaotada on? Kodu, naine, laps, auto, kass, koer... lõpuks lased end pankrotti ja teed restardi. Mis on see lootus, mis paneb sind uskuma, et sa aasta pärast paremas seisus oled, kui praegu?" Karm tõde, aga ilmselt nii ongi. Ise jääksin ma ju endale ikka alles. Kokkuvõttes peakski iga inimese, iga orava elu algama temast endast. 
Aga kas mu hing tegelikult ka seda kõike üle elaks? Need kaotused, mida sõber mainis, on ju vägagi märkimisväärsed. Neist toibumine ei ole nii lihtne.
Ehk siis kokkuvõttes ei jäägi mul hetkel muud üle, kui lihtsalt oravana rattas edasi joosta, pingutada. Teha kõik, et neid kaotusi ei tuleks.

neljapäev, 15. oktoober 2020

Võlglase suurimad vead

Minu üks suurimaid õppetunde, mida olen enda jaoks saanud selle viimase 8 kuu jooksul, mil mängimise lõpetasin ja oma seisu ära kaardistasin, on see, et ma käitusin valesti oma laenude osas.
Ma püüdsin liikuda kuu kuu haaval ja päästa kõike lühikeses plaanis. Ma võtsin pidevalt uuesti kasutusele vabanenud krediidilimiite, ma püüdsin saavutada maksepuhkuseid, aga ka kõike neid arvestades olin ma väga kaugel sellest, et saada kasvõi üks kuu selliseks, kus mu sissetulekud oleksid kohustustest suuremad. Seega, tegelikult keerasin koguaeg oma jama veelgi suuremaks. Sest mis mõte on lisakrediidil või maksepuhkusel, kui ka nendega ei ole jooksev kuu plussis. Ma oleksin pidanud kohe veebruaris laskma laenud üle, oleksin pidanud end maksehäiretesse laskma, et ma enam uusi laene ei saaks peale võtta. Alates veebruarist tänaseni on mu laenusumma hoopis 5000 eur võrra suurenenud. See juba ise näitab mu eksimust ja valesid võtteid.
Uurisin täna võlanõustaja käest natuke ka seadusandlust ja sain teada et näiteks Bondora viiviseprotsent rikub seadust. Samuti sain teada et tasulisi meeldetuletusi tohib ühe osamakse kohta saata täpselt ühe ja selle maksimum trahv on 5 eur.
Laenude hapuks laskmine ei ole maailmalõpp, maksehäireregister ei ole maailmalõpp. Isegi kohtusse andmine ei ole maailmalõpp.
Põhiline on lihtsalt koguaeg suhelda laenuandjatega. Keegi ei anna hoiatamata laenu päeva pealt inkassosse või kohtusse, alati antakse x päeva aega, et asi enne ära klaarida. Nendele hoiatustele tasub juba jõuliselt reageerida. 
Kokkuvõttes kui lisalaen koheselt asja ära ei klaari (ehk siis ei tekita olukorda, kus kohustused muutuvad väiksemaks kui sissetulek ja jääb kenasti ka söögiraha üle), siis ei ole nendel lisalaenudel mõtetki.

Sellised mõtted siis siia neljapäevaõhtusse.

kolmapäev, 14. oktoober 2020

Kirg ja uued sõltuvused

Inimene vajab sõltuvusi. Sõltuvused on midagi sellist, mida inimene teeb kogu hingega, südamest. Olgu see siis töö, pikamaajooks, kunst, millegi kallal nokitsemine. Ta vajab neid tegevusi, ta vajab seda pühendumust. Minagi tegin siis eelmisel nädalal mõned kannapöörded - ma jätsin vähemalt mõneks ajaks hüvasti tugitoolispordiga, ma sulgesin kõik spordikanalid oma telepaketis. Lisaks kustutasin oma internetibrauserist lemmiklehtede alt spordiga seotud saidid. Samuti vajutasin unfollow nuppu Facebookis kõikidele spordikanalitele, samuti blokeerisin seal ära ka viimased allesjäänud online kasiinode lehed. Lisaks käisin üle oma postkasti ja tegin unsubscribe kõikidele vana elu meenutavatele meililistidele. Ma ei vaja seda kõike oma ellu. Ma tahtsin eemale. Alkoholist eemalduda püüdev inimene ei vaata ju edasi viina või jägermeisteri reklaame. Pole lihtsalt mõtet nende teemadega end ärritada või oma vaimutugevust proovile panna.
Need sammud andsid mulle meeletult palju vaba aega juurde. Diivanil lösutades tennise või jalgpalli vaatamise aeg on nüüd lõppenud. Mis siis, et ma enam panuseid ei teinud, aga mingit vajadust selle tegevuse järgi justkui tundsin endiselt. Ja mis seal salata, pahatihti viis see mõtted tagasi ka ennustamiste juurde... Ja tihtipeale ohkasingi peaaegu õnnelikult, sest minu panus oleks ilmselt taaskord kaotanud... Teinekord ongi suurim rahaline võit see, kui lotopilet jääb ostmata, panus tegemata või slotimasinal spin keerutamata. Mu viimaste kuude hasartmängutulemused on vaieldamatult viimaste aastate kõige edukamad üldse. Sest teadupärast 0 EUR on oluliselt suurem kasum kui miinusnumbrid...
Mu igapäevaellu on naasnud mu lapsed. Issi ei ole enam apaatselt diivaninurgas, taustal roheline muru. Issi on nendega koos, issi mängib. Paneb kokku mööblit, mis juba mitu kuud kastides oodanud. Me käime õues koos jalutamas. Ma käin trennis. Ma olen jälle olemas. Ma jälgin taaskord ka toitumist, püüan olla paremas vormis. See kõik on märkamatult ka parema une tagasi toonud...
Samuti on mu kireks saanud kõik, mis seotud käesoleva blogiga. Ma soovin, et see jõuaks kõigini, kes sellist abi vajavad. Kõigini, kelle kallid inimesed on sarnaste probleemide küüsis. Mul on ka paar suuremat unistust selle kõigega seoses, aga nendest on veel vara täpsemalt rääkida. Võin vaid öelda, et töö käib, et need teoks saaksid.
Loomulikult pean tunnistama, et kogu mu praegune elu on selline õhinapõhisuse ja stressi segu. Mul tekivad mingid mõtted ja ma asun kohe suure hooga tegutsema. Nii kauaks kuni jälle mõni tagasilöök tuleb. Siis ilmselt põen jälle natuke. Üks hea sõber ütles mulle, et mu senine tegevus sõltub liiga palju välistest teguritest, teistest osapooltest. Ükskõik, kas siis riigikohtust, laenufirmadest, Delfist, heasüdamlikust miljonärist, kes mind päästma tõttab jne. Aga tegelikult peaks ju inimene ise oma elu juhtima. Ja teine tark mõttetera, millele ta tähelepanu pööras, on see, kas millegi tegemine on antud ajahetkes üldse kasulikum kui mitte millegi tegemine. Asju ei tohi üle forsseerida, vahel tuleb ka hinge tõmmata, õhinaga tagasi tõmmata ja vaadata, kuhu on jõutud. Aga kirg peab ikkagi jääma. 
Ahjaa, mu telefoni aku on ka mu muutuste üle õnnelik. Kui niiöelda tipphetkedel pidin ma telefoni isegi kaks korda päevas laadima, siis nüüd on õhtuks julgelt 75% alles ja väga kaugel sellest, et igal öösel laadimagi peaks. Eks omamoodi rahaline kokkuhoid seegi...

Psühholoogi abi depressioonis olevale endisele mängurile

Minu esimene kontakt abi saamiseks toimus Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse kaudu (www.15410.ee), kuhu kirjutasin juba sel hetkel, kui probleem mulle kohale jõudis. Ma kurtsin neile oma mure ära ja nad suunasid mu koheselt psühholoogi juurde. Ma sain nende kaudu riiklikult tasustatud 10 visiiti täiesti tasuta. Paraku tuli aga eriolukord peale ja mõneks kuuks jäi see kõik ootele. Siis tuli ootamatu teade, et tegelikult enam riik neid visiite ei toeta ja ma ei saagi vastuvõtule. Olin üsna löödud ja pettunud meie valitsuses. Kui aga ühel hetkel uuesti uurima hakkasin ja küsisin mis see teenus tegelikult maksab (olin valmis paari visiidi eest ka ise omast taskust maksma), siis anti siiski teada, et kuna mina pöördusin nende poole enne eriolukorda ja enne toetuste peatamist, siis mulle siiski see 10 visiidi toetus kehtib! Väike võit seegi.

Tänaseks olen ma psühholoogi vastuvõtul käinud kahel korral. Varasemalt puudus mul igasugune kogemus selle valdkonna teenuse ja inimestega. Ma ei teadnud, mida sealt oodata. Aga kuna selline võimalus mulle kätte oli antud, siis tundsin, et ma ei saa minemata ka jätta. Kuigi olin pigem umbuslik, et mida see üks võõras inimene mulle siis ikka anda saab. 

Esimene kord oli juuni alguses. Imeilus ja soe suveilm. Ma polnud juba üle 2 kuu kodust välja saanud, sest koroonaaja tõttu töötasime me kõik kodukontorites ja riiklik eriolukord oli lõpetatud alles paar nädalat varem. Nagu juba öeldud, ma ei teadnud absoluutselt, mida sellest kohtumisest oodata.

Astusin siis nõustamiskeskuse uksest sisse. Häbelikult teatasin oma nime ja ütlesin, et kell 12 oli aeg kokku lepitud. Esmalt aga pisteti mulle hoopis tervisedeklaratsiooni paber nina alla ja pidin andma allkirja, et mul ei ole köha, nohu, palavikust rääkimata. Sellised muudatused siis on meile COVID-19 toonud. Lisaks näidati suund kätte, kus asub desovahend ja paluti käed puhtaks teha. Seejärel võisin siis kabinet nr. 3 ukse taga ootama jääda. Ukse taga oli kuulda jutukõminat ja umbes 12:05 astus sealt eelmine klient välja. Väike tuulutus ruumis ja oligi minu kord. Paluti vabandust ka, et visiidiaeg veidike viibis.

Minu vastas istus noor psühholoogineiu. Tundsin end üllatavalt hästi ja mugavalt. Seejärel saime tuttavaks. Või õigemini, mina pidin ennast tutvustama, sest see oli siiski minukeskne kohtumine. Rääkisin siis oma loo lühidalt ära. Sellest, kuidas olen kümneid tuhandeid eurosid maha mänginud ja kuidas ma abi vajan. Tunnistan ausalt – sellel hetkel tundsin veelgi rohkem, et ma ei saa aru, kuidas see kõik mind aidata saab. Mida saab see neiu minu heaks üldse teha? Ta ei too mulle ju rahamägesid kohale. Ta ei aita mul ju üle elada seda, mida võiks tuua naisele rääkimine, perekonnale oma sõltuvusest rääkimine. Kuna ütlesin ka seda, et ma ei mängi ega panusta enam, siis tundus, et korraks oli ka tema kimbatuses. Ta küsis otse, et mis on mu ootused sellele visiidile ja üldse kogu seansiseeriale. Ma jäin sel hetkel vastuse võlgu.

Aga see visiit oli siiski sedavõrd meeldiv, et mulle ettenähtud 1 tund läks väga kiiresti. Ma sain oma murest rääkida täiesti neutraalsele inimesele. Jah, reaalselt ei saa tema minu eest mägesid liigutada. Panime uue aja paika ja selliste segaste ja kahetiste emotsioonidega ma sealt ka lahkusin. Kui olin seda kõike natuke aega seedinud, siis sain aru, et ma vajan neid kohtumisi siiski, sest ma vajan vaimset turgutamist. Et keegi taastaks natukenegi mu kõikuma löönud enesekindlust ja elurõõmu.

Teine kohtumine oli juba oluliselt konkreetsem. Kirjeldasin oma põhimuret. Ehk siis nö kapist välja tulekut. Kas, kuidas ja millal rääkida oma olukorrast kõige olulistematele inimestele. Lahkasime plusse ja miinuseid. Ühelt poolt mõistis ta loomulikult mu valikut mitte (veel) rääkida. Teisalt siiski arvas ta, et varem või hiljem tuleb niiehknaa rääkida. Igal juhul möödus see tund aega taaskord väga kiiresti ja enesetundele mõjus see väga hästi.

Meil oli kokku lepitud ka kolmas kohtumine, kuid selleks ajaks oli koroona taaskord võimust võtma hakkamas ja pidin selle ära jätma, sest kodust välja saamine oli raskendatud.

Kokkuvõttes julgen öelda, et need kaks visiiti olid äärmiselt vajalikud ja kasulikud. Sain selle blogi pidamise mõttegi tegelikult just sellest viimasest visiidist, kus see kuidagi uitmõttena välja sai käidud. Seda võib täiesti vabalt nimetada üheks vägagi toimivaks teraapiaviisiks. Lihtsalt oma mõtetega koos viibimine, nende kirja panemine, enese tegude analüüsimine. Ma küll ei suuda siiamaani oma postitusi ise läbi tagantjärgi lugeda, aga võibolla ei peagi. Kui kunagi see kõik läbi saab, siis ehk suudan.

teisipäev, 13. oktoober 2020

Kas ka naised võivad sattuda hasartmängusõltuvuse lõksu?

Kuigi üks kuulsamaid hasartmängusõltuvuse kajastusi "Pealtnägijas" oli just noore naissoost õpetaja kohta, siis vägisi hakkab tunduma, et enamasti langevad selle pahe ikkesse just mehed.
Mulle on tänaseks päevaks kirja saatnud ligikaudu 20 inimest oma traagilise loo, põhjuste ja tagajärgedega. Aga seejuures ei ole nende seast mitte ühtegi naist. Kõik on mehed, enamasti vanuses 20-40.
Tundub justkui, et ongi pigem tegemist mehi tabava haigusega? Või ei soovi naised sellest lihtsalt rääkida ega ka võõrale blogijale oma lugu jutustada. Tõenäoliselt mingeid otseseid uuringuid sel teemal Eestis tehtud ei ole, aga väidetavalt Soomes pidavat küll naiste osakaal hasartmängijate seas tugevas tõusutrendis olema. Eriti suurt populaarsust naiste seas naudib seal uus "pay and play" formaat, kus ei pea isegi kontot registreerima. Logi aga pangaliidese kaudu sisse ja hakka klõbistama.

Kuidas hasartmängusõltlast ära tunda?

Selle postitusega võibolla kaevan endasugustele auku nüüd, aga samas suures plaanis on see kindlasti väga vajalik ja oluline, sest õigeaegse sekkumisega saaks nii mõnedki katastroofid ära hoida. Oleks ilmselt ka minu puhul saanud.
Alkoholi ja narkootikumide puhul on asi lihtne, sest purjus ja pilves inimene paistab üldiselt kaugelt silma. Ja kui seda hakkab juhtuma piisava tihedusega, siis on kerge jõuda tõdemuseni, et midagi on valesti. Saab sekkuda. Iseasi, kas see sekkumine alati tulemusteni viib, aga vähemalt ei jää see inimene oma probleemidega märkamatuks. Ta ei jää üksi.
Hasartmängudega on lugu keerulisem. Füüsiliste kasiinode puhul on veel võimalik ka kõrvalt märgata, et inimene käib kahtlaselt tihti kuskil "ära" ja jääb sinna tundideks. Kuna see kõik eeldabki füüsiliselt ära olemist, siis hakkab see ühel hetkel silma paistma.
Online mängudega on aga asi juba vägagi komplitseeritud. Sest inimene on ju sul siinsamas, diivanil, köögilaua taga. Koos sinuga spas või rannas või maakodus lõõgastumas. Olgugi, et tal on jah millegi pärast pidevalt telefon kaasas ja ekraani jälgib kuidagi liigagi tihti. Aga kes siis tänapäeval seda kõike ei teeks. Nutisõltuvus on ju niivõrd levinud, et selle varjus ei oskaks arvatagi, et seal taga võib midagi veel hullemat peituda. 
Pigem aga peituvad vastused ja vihjed ilmselt üleüldises käitumises. Hasartmängur hakkab ühel hetkel kapselduma, ta hakkab irduma igapäevatoimetustest. Ta ei ole enam see inimene, kes ta varem oli. Ta muutub närvilisemaks. Ta ei soovi enam kodust väljuda, kui just väga vaja ei ole. Ta kaotab ka söögiisu. Tähelepanuvõime halveneb, inimene hakkab unustama kokkuleppeid ja kohustusi. Peaks olema märgatav, et ta on oluliselt rohkem hajevil ja omades mõtetes, vaadates tihtipeale tühja pilguga kaugusesse. On oht ka selles, et inimene muutub äkilisemaks, võib olla ka isegi vägivaldseks (ei kehti minu puhul). Tegevused, mis enne talle rõõmu pakkusid, tunduvad nüüd täiesti vastumeelsed. Võimalik, et hakkab ka rohkem jooma (minu puhul see siiski ei ole siiani kehtima hakanud, alkohol ei paku huvi). Ühesõnaga, teatud mustrid muutuvad. Samas võivad need muutuda pikema aja jooksul, vaikselt, märkamatult. Kaaslased ei saa tihtipeale arugi. Lisaks on praegusel ebakindlal ajal teatud närvilisus, stress ja ebakindlus niiehknaa meie elu osaks. Isegi kui tekib mingi kahtlus ja sellest juttu teha, siis on sõltlasel väga lihtne see kõik koroona süüks ajada.
Kokkuvõttes piisab ilmselt sellest, kui kaaslane kahtluse korral lihtsalt hakkab ikka ja jälle küsima, kas kõik on ikka hästi. Ühel hetkel sõltlane murdub. Teatud mõttes ta ootabki seda, et keegi küsiks ja uuriks. Ta justkui tahakski murduda, olla haavatud, saada abi. Aga ta ei julge seda protsessi ise algatada. Sest juhul, kui kaaslasel tekib tema suhtes kahtlus, siis on kaaslane juba end teatud määral ette valmistanud selleks tõeks, mis avalduda võib. Ta on end viinud sellesse olekusse, et ta oskab seda ette aimata. Kui sõltlane aga ise selle tühja koha pealt ette kannab, siis paneb ta suure tõenäosusega aatompommi plahvatama ja selle tagajärjed on ennustamatud.

esmaspäev, 12. oktoober 2020

Uue elu esimene päev

Täna on minu uue elu esimene päev. Täna lähevad mu esimesed laenulepingud hapuks. Ma jään võlgu. Tekivad tulekahjud, mida pean hakkama palgapäeval võimaluste piires kustutama. Minu eesmärk on pidada vastu kirjade laviinile (need ilmselt tulevad enamasti automaatselt ja sealt inimlikku suhtumist oodata ei ole), vastata kõikidele telefonikõnedele, olla kättesaadav. Püüan olla koostöövalmiduses, pakkudes omalt poolt võimalikult realistlikke lubadusi ja lahendusi. Lugesin hiljuti mingit artiklit, kus keegi endine kiirlaenudega seotud ärimees soovitas, et kui probleemid tekkima hakkavad, siis tõsta oma kuradima käsi püsti ja anna sellest teada. Minu senine kogemus näitab, et see teada andmine ei kipu eriti aitama. Sisuliselt kõigile olen teada andnud oma seisust (suurpangad, sh Big Bank, Swedbank, SEB, Holm ei ole veel teadlikud), aga lahendusi ei paku keegi. Kompromisse ei paista mitte kuskilt. Rääkimata siis jah juba kurikuulsast juhtumist, kus antakse teate peale hoopis laenu juurde.
Aga tänasest alates hakkan siin rohkem kajastama ka reaalseid suhtlusi laenuandjatega olukorras, kus ma olen päriselt neile võlgu. Ennetav tegutsemine kahjuks jätkusuutlikku tulemust ei andnud.

Kapist välja! Aga millal ja kuidas?

Nüüd olen jõudnud teemani, mida võiks pidada selle teekonna üheks kõige keerulisemaks osaks, seda just emotsionaalses plaanis. See on siis niiöelda kapist väljatulek. Sõpradele ja lähedastele oma probleemi üles tunnistamine, maskide langetamine. Muidugi võimalik, et kui võlaorjusesse on end elanud üksik varatu poissmees, siis see nii keeruline ei olegi. Sest tema vastutab ainult iseenda eest ja kaotada siiski oluliselt vähem kui kinnisvara omaval abielus oleval lapsevanemal.
Mina kuulun justnimelt sellesse keerulisemasse kontingenti. Kaotada on meeletult. Kaalul on palju. Jah, ma oleks pidanud sellele kõigele juba ammu mõtlema ja need sammud ära tegema. Ehk oleks saanud kuidagi leebemalt sellest välja tulla.
Aga mis teha, kui inimene võib teinekord oma põikpäisuses ja vaimses sõltuvuses teha samme, mis päästmise asemel hoopis veelgi sügavamale mülkasse teda viivad. Ma oleksin vajanud kaine kõrvalvaataja hoiatusi juba vähemalt aasta tagasi. Aga ma tegelesin vaid enesepettusega. Ma küll tunnetasin juba eelmisel aastal, et asjad on käest ära. Ma hakkasin sättima endale piiranguid. Aga siis tulid taas vahvad ja glamuursed boonuspakkumised online kasiinode poolt ja ma murdusin taas, sest nägin neis head võimalust oma võlakoormat vähendada.
Millal ja kuidas siis ikkagi oma lähedastele rääkida? Mina ei tea. Sest ma pole siiani sellega veel hakkama saanud. Tõenäoliselt on õige vastus "nüüd ja kohe!" Teatud määral olen ma siiski selle protsessiga alustanud, sest olen jõudnud olukorrani, kus teadjate ring on muutunud järjest lähedasemaks. Neile oli aga selle võrra seda lihtsam (kuigi väga kaugel sellest, et see lihtne oleks!) teada anda, sest koroona tõttu on silmast silma toimuvat suhtlust järjest vähem. Neilegi andsin sellest teada MS Teamsi, Facebook Messengeri vahendusel. Vaimselt on see kuidagi oluliselt lihtsam. Kirjutad lihtsalt suure südamevärinaga teksti valmis, loed selle kolm korda läbi, hingad rahulikult sisse-välja 10 korda ja siis vajutad enter. Seejärel jääd lihtsalt tühja pilguga ekraani vaatama. Kuidas nad reageerivad, mida nad ütlevad? Nad on ju sinu inimesed, nad ei hülga sind. Ja ega ei hülgagi.
Tsiteeriksin siinkohal natuke reaktsioone...
"Ma hindan väga kõrgelt seda, et sa julged sellest rääkida! See on tõesti väga imetlusväärne! Üldiselt ju inimesed on ju harjunud näitama seda, et kõik on hästi, kuigi tegelikult on sisemiselt ikka hoopiski teine lugu."
"See on ilmselge, et sul on tugev soov ja tahe olukorda parandada ning seda peaks kindlasti ka oma perekonnale rääkima. Perekond on ju oluline kalju, tugipunkt ning nende tugi usun, et võib olla määrava tähtsusega. Usu heasse, luba endal olla haavatav ja küsi julgesti abi ükskõik millega - see kõik on täiesti normaalne ja okei"
Kui olin maininud ka oma blogi, siis tuli veelgi toetavaid lauseid...
"See on väga hea, et sa oled leidnud kirjutamise sellise teraapiavormina. Ma loodan väga, et sa iseend ka tunnustad, sest see, et sa julged sellest sellisel moel rääkida ja ka kirjutada ning püüad otsida erinevaid lahendusi, on väga-väga suur asi."
Öeldakse ju, et mehed ei nuta ja muud jutud. Mees peab tugev olema, pere eest hoolitsema ja leiva lauale tooma. 
Lugedes neid vastuseid ja reaktsioone pean tunnistama, et mul oli hea meel, et ma olin kodukontoris, üksinda. Sest pisarad olid kerged tulema.
Võiks ju küsida, et mida see kõik üldse mulle andis, et neile rääkisin. Ilmselgelt ei tule ju inimesed mind füüsiliselt mudast välja tirima. Kellelgi pole selliseid rahasummasid taskust välja võtta. Aga selle kõigega siiski kaasnes üks vaimses plaanis oluline aspekt. Ma ei pea nende ees enam õnnelikku elu teesklema. Nad teavad mu olukorda. Nad on olemas, kui neile räägin. Ma võtsin selle kõigega endale loa neile kurta.
Miks siis kokkuvõttes see kapist väljatulek nii keeruline üldse on? Lähedastele rääkimisel tekivad mitmed takistused - hirm kaotada oma maine, hirm kaotada usaldus, hirm selle ees, et nad hakkavad muretsema sinu pärast, hirm olla nõrk, hirm kaotada sõbrad. Kes see ikka tahaks, et temast hakatakse edaspidi rääkima kui end põhja mänginud inimesest. Kuigi seda sa paratamatult oled. Täna ei taha ma veel puudutada oma perele rääkimist, sest esiteks on see etapp mul läbimata ja teiseks väärib see niiehknaa eraldi mõtisklust. Aga lähipäevil kirjutan kindlasti ka sellest.

laupäev, 10. oktoober 2020

10102020 - ilus numbrikombinatsioon

10102020 - tänane kuupäev. Minu jaoks üks emotsionaalses plaanis äärmiselt raske päev. Täna sain alles aru, kui olulist teemat mu blogi on käsitlema asunud. Kui valesti on olukord meie (kiir)laenuturul. 
Mu postkasti saabus täna kümneid kirju üsna ühesuguste pealkirjadega - "saatusekaaslaselt", "lõpuks ometi!", "samas olukorras olev isik" jne. Päeva lõpuks sain aru, et meid on palju. Kuigi võiks ju jah targutada ja öelda, et ise oleme süüdi ja eks me suures osas olemegi, aga midagi on valesti ka suures süsteemis. Miks muidu jõuab igakuiselt meeletu hulk võlanõudeid kohtusse. Miks lastakse meie riigis nii massiliselt inimestel end võlaorjusesse laenata? Kus on reeglid, seadused ja kontrollmehhanismid, mis seda kõike takistaks?
Ma olen oma elu jooksul riigikassasse ilmselt aidanud liigutada kuuekohalise summa eurosid maksude näol, kuid laenušaakalite eest ei kaitse mind ikkagi keegi. Isegi, kui tunnistan selgesõnaliselt, et mul ei ole raha teile vana laenu tagasi maksta, antakse mulle uus laen peale.
Loomulikult ei saa siinkohal üldistusi teha. Leidub ka vastutustundlikke laenuandjaid. Aga julgen välja tuua nimekirja, kes vähemalt minu puhul kindlasti reegleid on rikkunud - ferratum, smsraha, smsmoney, laen.ee, credit24. Nemad kõik andsid mulle reaalselt raha pärast minupoolset maksejõuetuse teavitust. Samas kiidan creditstari ja monefiti, kes mu kraanid siiski kinni keerasid.

Manipulaator?

Tänasel rahvusvahelisel vaimse tervise päeval üllitas Delfi mu blogi põhjal järjekordse artikli. Lugesin minagi selle läbi ja julgesin ka kommentaare piiluda. Üks neist jäi kuidagi eriti hinge kriipima...
"Leidsin ka selel blogi. Ma ise pakuks, et tegemist on osava manipulaatoriga. Rahakratti teine alter ego äkki räägib? Blogi on bänneritega täis uputatud. Kirjastiil on kohati kaasahaarav ja pealkirjade eest saaks ajakirjanduse 2 kursusel ainult 5+ hindeid.
Lahendus oleks lihtne. Eraisiku pankrott ja kõik saaks korda. "
Huvitav oleks teada, kellega või millega ma üldse manipuleerima peaksin? Jah, reklaamid on mul tõesti blogisse pandud, aga see on pigem selline meeleheitlik katse näha, kas sellisel moel on mingit lisaraha võimalik teenida. Väga suureks patuks seda ise nagu ei pea. Kui näen, et see midagi sisse siiski ei too, siis eemaldan selle võimaluse üsna kiiresti. Kuna blogimine on minu jaoks täiesti uus ja tundmatu tegevus, siis lihtsalt katsetan erinevate võimalustega.
Samuti nägin, et üks kommentaator naeruvääristas seda, et laenuorjuses inimene üldse blogi peab. Miks see kuidagi halvem temaatika on, kui näiteks suunamudijate postitused õigest meigist või valest riietusest? Blogid on täitsa vabatahtlik tegevus, isiklik nägemus millestki või kellestki. Igaüks võib rääkida sellest, mis hingel.
Minu blogi eesmärk on olla hoiatuseks neile, kes on sarnase teekonnaga kuidagigi kokku puutunud või kokku puutumas. Tahan olla ühel ajal toeks ja teisalt ka koondada selliste probleemide küüsi langenud inimesi. Kui ma ise järjest rohkem mutta vajusin, siis otsisin samasugust abi ja tuge. Tahtsin leida inimesi või avalikke postitusi, kus sellest räägitakse. Aga ma ei leidnud.
Enamasti kirjeldavad võlaprobleemidega inimeste juhtumeid nende lähedased. Räägitakse, kuidas nad on selle avastanud või kuidas see on neile üles tunnistatud või neile vahele jäädud. Väga harva räägivad oma lugusid aga võlgnikud ise. Aga meie oleme ka inimesed. Meil on ka oma lugu, oma pere, oma hing. Tegelikult peaks rohkem selliseid inimesi toetama. Enamasti ei ole me kuidagi pahatahtlikud või meelega oma jamadesse sattunud. See on alati üks pikaajaliste ebaõnnestunud valikute ja sündmuste rada. Kui sellest ei räägita, siis korduvad need mustrid veel ja veel.

Elutahe ja mõtted enesetapust

Täiesti loomulik on, et sellises hingelises seisundis ja suures stressis on hetki, mil inimene tunneb, et ta ei jaksa enam. Et ta tahab alla anda, ta tahab selle kõik ära lõpetada. Ta tunneb, et kõik püüdlused justkui jooksevad liiva, mitte miski ei paku enam elutahet. Kõik on nii mõttetu. Eriti raskeks läheb muidugi pimedatel sügisõhtutel, mil päeval on hall, õhtust saab kiiresti öö ja hommik tuleb uuesti alles keset päeva ja siis ka endiselt hallina.
Aga see elutahe tuleb leida! Elu on kingitus, seda ei visata niimoodi ära. Olgu, oled suure jamaga hakkama saanud, aga sul ei ole mingit surmatõbe või näljahäda kallal. Asjad tuleb perspektiivi seada ja mõista, mis siis tegelikult kaalul on. Me ei ela kuskil Süürias, keset kodusõda. Me elame rahulikus Eestis. Sa ei ole kurjategija. Sa oled lihtsalt väga palju valesid valikuid teinud õnnetu kodanik. Reaalsuses on need vaid rahalised mured. Mis siis, et väga suured. Tegelikult oled sa juba praeguseks oma elu jooksul rohkem palka saanud, kui su koguvõlg on. See on võimalik ära klaarida, isegi kui see võtab palju aega. Keda see surm veel aitama peaks? Milleks?
Inimene ei tohiks oma suure murega mitte kunagi üksi jääda. Ta peab suutma oma igapäevastest rutiinidest kasvõi kõigi kümne küünega kinni hoida, sest need harjumused hoiavad teda elus. Ta peab jätkama oma tööd, ta peab edasi tegelema oma hobide või trennidega, isegi siis, kui need enam tavapärast sädet silmadesse ei too. Sest kui need pidepunktid inimese elust ära kaovad, siis lagunebki kõik koost.
Kokkuvõttes ei kavatse mina küll ära surra ega alla anda. Nõrkusehetked on loomulikud ja mõistetavad, aga neist tuleb üle olla. Kui on raske, siis tuleks üht telemängu tsiteerides appi võtta üks või mitu kolmest õlekõrrast – helista sõbrale, võta 50:50 või küsi publiku abi. Kuidagi ikka saab, peab lihtsalt saama ju.
Eile saabus uudis, et pensionireformi osas avalikustatakse riigikohtu otsus 20. oktoobril. Kardan, et meie seas on päris palju neid, kes vähemalt mõtlevad enesetapule, kui sealt peaks tagasilükkav otsus tulema. Meid on omajagu, kes seda fondi vabastavat otsust nagu jumala õnnistust ootavad.
Muideks, täna on täitsa ametlik rahvusvaheline vaimse tervise päev!

reede, 9. oktoober 2020

Kuidas mul hetkel tegelikult läheb?

Viimasel ajal on postitused keskendunud rohkem üldteemadele, aga proovin vahelduseks märku anda ka olukorrast, kuidas mul päriselt läheb ja mis seisud on.
Olen proovinud päris aktiivselt siin suhelda erinevate laenuandjatega.
Siiani on mul parimad kogemused suhtlemisel raha24 inimestega. Väga kiiresti reageeriti mu kirjale ja oldi nõus vastu tulema. Samuti on head kogemused Coop pangaga. Ka nemad olid nõus päris paindlikult maksepuhkust andma ja graafikut muutma. Aga ülejäänutega siiani midagi head polegi öelda. Nad kas ei reageeri üldse või lihtsalt saadavad mu kompromissettepanekud pikalt.
Siiamaani mul pole ka ühegi laenuandjaga nö nugade peale läinud, seega veel ei oska ette ennustada, kuidas nad siis käituvad, kui juba 1-2 makset võlas on. Kas siis otsitakse rohkem kompromisse.
Kuna nüüdseks on mul igasugused säästud otsa saanud, siis lihtsalt vaatangi palgapäeval selliselt ringi, et maksan ära eluliselt olulised maksed (kommunaali, elektri, telefoni), kodulaenu ja kodupanga väikelaenud (sest need võetakse automaatselt maha), siis jätan elamiseks mingi 300 EUR ja ülejäänuga püüan tulekahjusid kustutada. Muud lihtsalt ei jää üle.
Ma enam ei looda, et kuskilt mingit rahalaeva saabuks, millega kohe asjad korda saaksid.
Kirjutan vaikselt oma blogi edasi ja püüan vaimselt hakkama saada.
Eks jooksvalt muidugi annan blogi vahendusel ka teada, kui mõni laenuandja midagi erilist teeb või kurjaks läheb...
Suures plaanis peaksin ma tegelikult natuke juurde õppima ükskõiksust. Ma võtan kogu seda olukorda nii hinge, et ma lihtsalt põletan end läbi ühel hetkel. Märgid on kindlasti juba üleval. Ma üritan koguaeg midagi välja mõelda, midagi teha. Aga pigem peakski hetkel laskma laenuandjatel tegutseda. Siiamaani olen ma enamasti takerdunud väga ametlike stampvastuste taha, kohati tundub, et mulle vastavadki pesuehtsad robotid. 

Hasartmängurlus

Hasartmängurluse alla kuuluvad kõik mängud, mis tekitavad hasarti ja tekitavad ootuse ja lootuse, et midagi on võimalik võita. Traditsiooniliselt kuuluvad siia sajad pokkeriliigid ja muud kaardimängud, sajad tuhanded erinevad mänguautomaadid, ruletimängud, lotod ja spordiennustus. Kõik, kes veidigi kõigi nende mängudega on kokku puutunud, on ilmselt mingis ajahetkes uskunud, et nad suudavad nendes mängudes edukad olla. Et just neil on see võidustrateegia, kuidas teenida raha ja kuidas saada rikkaks. See on ju oma olemuselt nii lihtne. Eriti tänapäeval, kui selle jaoks ei pea isegi kodust välja minema. Ei pea isegi arvutilaua taha ronima – võta lihtsalt diivanil lesides oma nutitelefon kätte ja hakka panuseid loopima või slotimasinatega free spinne ja boonusmänge taga ajama.

Usun, et tegelikkuses on kogenud mängurid proovinud praktiliselt kõiki erinevaid mänguliike. Enamus pokkerimängijaid on proovinud ka slotimänge, pannud panuseid ka spordile ja samas kindlasti mänginud ka Black Jacki, ruletti jne. Laias laastus võib need kõik ühte patta panna. Natuke neis mängudes küll varieerub õnne osakaal, kuid reaalsuses on need kõik ühtemoodi sõltuvust tekitavad mängud.

Loomulikult saabub iga hasartmänguri elus hetk, kus ta esimest (ja arvatavasti veel mitte viimast) korda saab aru, et ta on end problemidesse mässinud. Tal on tekkinud esimesed võlad. Sel hetkel lööb ta oma finantsseisud, sissetulekud, väljaminekud kokku ja ta saab mingi tulemuse. Ta koostab esimese plaani. Võtta veel laenu juurde ja siis kõik võlad tasa mängida. Ta plaan on kindlameelne. Ta teab, et kui suudab mõistusega asja võtta, siis suudab ta ka võita. Plaan töötabki alguses ideaalselt, raha tuleb tagasi. Peas vasardab mõte – veel paarsada eurot, siis võtan osa raha välja ja maksan mingid võlad tagasi. Kuid siis tabavad teda tagasilöögid. Võidetud raha hakkab vähenema, sisse tulevad kaotused. Tekib ärevus, mis kasvab meeleheiteks. Mängu lähevad viimased kavalad skeemid, geniaalsed ideed, ideaalsed panused. Kuid lõpuks on mängukontol ikkagi ümmargune 0 EUR. Võetud laen on taaskord maha mängitud ja stressitase lakke visatud. Kõik oli ju kontrolli all!

Hasartmängur vajab raha, see on tema jaoks sama, mis näljasele toit. Tihtipeale ongi plaan see, et võtta kuskilt laenu (kasvõi lapse ülikoolifondi arvelt), teha sellega kohe üks nö coinflip (ehk siis 50:50 võimalusega panus) ja siis hakata “mõistlikult” panustama. Ja vahest õnnestubki see esimene panus duubeldada ja võibolla isegi oma rahasumma mitmekordistada, aga juba eelpool kirjeldatud muster viib lõpuks ikkagi pimedasse mülkasse, masendusse. See lihtsalt ei toimi sedasi.

Kindlasti saab muidugi eristada nö päris kasiinodes ja online kasiinodes käijaid. Tulemused on küll suures osas samad, aga inimtüüpide kaupa on erinevused üsna suured. Võitjana lahkuvad mõlemast keskkonnast väga vähesed, üksikud õnnelikud.

neljapäev, 8. oktoober 2020

Mis on sõltuvus?

Siinkohal püüan vältida teaduslikke definitsioone sõltuvuse lahti mõtestamisel. Ma ei taha kõlada nagu eneseabiõpik, mis aitab elus hakkama saada. Ma tahan kirjeldada oma nägemust sõltuvuse kujunemisel, sellega koos elamisel ja selle endale ja teistele tunnistamisel. Ametlikke ja tõestatud termineid ja selgitusi saab lugeda ilmselt kuskilt targematest raamatustest. See ei ole minu eesmärk.

Sõltuvusi on kogu meie elu ja maailm täis. Osa neist on lihtsalt sellised meeldivad ja lausa vajalikud. Siis on aga rida sõltuvusi, mis on kahjulikud ennekõike iseendale – alkohol, narkootikumid jne. Ja siis tuleb minu hinnangul kõige ohtlikum sõltuvus üldse, milleks siis ongi hasartmängusõltuvus. Kuna sellega seonduvad enamasti väga suured rahasummad ja selle tõttu hävinevadki lõpuks pered, kodud, usaldus, katkevad eluteed.

Kuidas aga üldse juhtub niimoodi, et mingi tegevus, aine või mõni inimene muutub nii oluliseks, et see haarab sind selliselt endasse, et enam välise abita vabaks ei saagi? Ja miks nii juhtub? Kas inimene on loll, kui temast saab alkohoolik või mängur? Et mitte öelda lootusetu idioot? Vaevalt küll. Teades enda ümber mitmeid sõltlasi (nii alkoholiga seotud kui ka erinevate panuste orjusesse langenuid), siis peaksin pigem nentima, et need kõik on tegelikult väga asjalikud ja targad, haritud inimesed. Ka ennast pean ma täitsa mõistlikuks inimeseks. Pigem teeks siit julge järelduse, et tarkus ja sõltuvus ei ole mitte kuidagi omavahel seotud.

Sõltuvusse langemise alguse paneksin ma hoopis mingi täitmata vajaduse arvele. Enamasti algab kõik üsna süütult – väga väikesed meelelahutuslikud panused, väike õlu, väike kanep. Edasine sõltub aga juba inimese vaimsest tugevusest või nõrkusest, samuti tema emotsioonidest, mida see esimene kogemus pakkus. Käest lähevad sõltuvused ära siis, kui inimene ise neile tähelepanu ei pööra ja kui lähedased ka seda õigel hetkel ei märka. Kui alguses tundub ju täitsa normaalne aegajalt õlut või teinekord isegi midagi kangemat juua. Samuti on täiesti aktsepteeritav aegajalt 10 EUR panuseid lemmiktiimile teha. Halvasti või isegi lootusetult halvasti on aga siis, kui need mõnuained või tegevused inimest ja tema elu elu juhtima hakkavad. Siis, kui need muutuvad igapäevaelu vajadusteks. Need inimesed on katki läinud ja ise nad enam üksinda sellest välja ei tule. Teatud mõttes on nad kadunud inimesed, kui neid välja ei aidata. Nad vajavad abi. Meie vajame abi!

kolmapäev, 7. oktoober 2020

Lõõgastus

Hakkasin täna mõtlema sellise seisundi peale nagu lõõgastus. Kahjuks ma ei mäleta enam seda emotsioonigi, mida toob endaga kaasa olukord, kui hinges on kergus. Kui muresid justkui polegi. Üldiselt ju öeldaksegi, et õnn on see, kui üks mure on lahendatud ja uut pole veel peale tulnud. 
Kui aga üks suurem mure saadab sind nädalate ja kuude viisi, siis õnnehetke justkui ei saabugi. Loomulikult ei ole see asi nii hull ka tegelikult. Loomulikult olen minagi end selle perioodi jooksul end õnnelikuna tundnud, naeratanud, rõõmustanud, vaimustunud millestki positiivsest. 
Need on hetked, mis pakuvad hingerahu, kasvõi hetkeks. Olgu see siis korvpallisaalis hea viske üle rõõmustamine või koos pojaga uute sõnade õppimine. Ilma nende hetkedeta oleks see elu ikka kuradima raske. Et mitte öelda võimatu.
Aga vaatamata sellele ei ole ma juba ammu tundnud lõõgastust näiteks tööle minnes. Teatud äng ja hingeraskus on alati rõhumas. Teate ju küll seda emotsiooni, mida pakub klassikaline Eesti mängufilm näiteks. Kohati pakub huumorit, kohati headust, aga mingi morbiidsus peab ka ikka sees olema.
Eile õhtul peatasin oma televalikus spordiprogrammide paketid. Ma vajan rohkem tegevusi, mis pole seotud tugitoolispordiga. Rohkem aktiivsust, rohkem lastega tegelemist, rohkem pärissporti näiteks. Eemale sellest, mis mind siia auku on tirinud. Isegi imestan, et alles nüüd selle otsuseni jõudsin. Aga eks inimene õpib ja areneb iga päev. Proovin uusi lahendusi, et tunda taas lõõgastust. Head ööd!

Oktoobrikuu seis, 07.10.2020 seisuga

Mis siin ikka keerutada. Siit enam väljapääsu ei ole. Hetkel ei ole kohe uusi lisatöid ka silmapiiril, seega justkui on ootamatult see positiivne periood läbi saanud, kus justkui imeväel lisaraha tuli.
Tänaseks on küll oktoobrikuu kodulaen makstud ja paljud teisedki kohustused ja arved tasutud, kuid reaalne seis on järgnev:
Raha pangakontodel: 212,61 EUR
Sularaha: 20 EUR
Võimalik lisanduv summa kuu jooksul: 130 EUR
Maksmata kohustused, millel maksekuupäev oktoobris: 1038,37 EUR
Puudujääk (arvestamata igapäevaseid kulutusi): 675,76 EUR

Saatsin täna kõigile neile, kelle oktoobrikuu arvet ma maksta ei suuda, ka vastava kirja. Andsin neile ausalt teada, et olen makseraskustes ja parimal juhul suudan osamakse tasuda uue kuu alguses. Püüan olla oma suhtluses aus ja läbipaistev.

teisipäev, 6. oktoober 2020

Ajutine lahendus

Ajutise lahendusena tekitasin oma blogist eraldi koopia, mida saab jagada ka Facebookis. 

https://volglasepaevik.blogspot.com 

Kui Facebooki-poolne reageerimisaeg liiga pikaks venib, siis võibolla jääbki see ajutine aadress päriselt ainsana käiku.

Teisipäevaõhtune negatiivsus

Kuidagi liiga palju on viimastel päevadel hakanud tulema väikeseid ja suuremaid tagasilööke. Esiteks siis see Facebooki blokeering, mis takistab mu blogi levikut. Mu hingesoov on, et see jõuaks kõigini, kellel sarnased mured. Aga ilma facebookita ei saa seda isegi jagada. Lisaks on nende support nii olematu, et mingit kindlustunnet ei teki, et kunagi võiks see blokeering üldse maha minna. Lisaks olen ma mõnda aega siin üritanud Googlega maid jagada, et nad natuke mu blogis reklaame näitaks ja mulle passiivset lisaraha tooks (ma tõesti vajan seda nagu õhku, loodetavasti saaksin andeks, kui siia 1-2 reklaami tekiks). Aga ka nemad lükkavad mu taotlusi tagasi koguaeg, jättes mind mitmeks nädalaks ootele. See on nii frustreeriv, nii väsitav.

Lisaks ei paku enam mingit rõõmu ka igapäevatöö. Kurbust ja negatiivseid emotsioone toovad kaasa ka sporditulemused - lemmiktiimid (Liverpool, Lakers, Kalev/Cramo, rääkimata Eesti jalgpallist) kaotavad kuidagi lootusetult...

Negatiivsed emotsioonid lihtsalt tahavad enda alla matta... Kui mul poleks mu lapsi, peret, siis ilmselt oleksingi juba alla andnud.

Vabandust sellise postituse pärast :(

Vahel on lihtsalt selline tunne, et enam ei jaksa isegi appi karjuda...

Maskid

Koroonaajastul on maskid kuum teema. Ühiskonnas arutletakse selle üle, kas maskid peaksid avalikus ruumis olema kohustuslikud või mitte. Kas selle abil saaksime ära hoida viiruse levikut, kas selle abil saaksime ühiskonnana olla tervemad. Eestis selles suhtes mingit ühtset seisukohta justkui polegi. Isegi selles osas pole seisukohta, kas meie põhiseadus üldse lubaks maskide kandmise kohustuslikuks muuta või mitte. Valitsus ütleb nii, juristid pigem naa. Võta siis kinni, kuidas tegelikult on.
Reaalsus kanname me aga kõik maske, täiesti igapäevaselt ja juba ammu enne koroonat olime me sellega harjunud. Teatud mõttes me valetame, varjame oma tõelisi tundeid vägagi tihti. Ja see ongi normaalsus. Kui mõni kolleeg või teretuttav peaks küsima, kuidas sul läheb, siis sa ei hakka talle ju oma hingemuresid kurtma. Ikka ütled, et ah, mis ta seal ikka, täitsa OK läheb. Väga vähestele julgeme tunnistada, et oleme katki või mõni mure närib hinge. Kõik sõltub kontekstist ja konkreetsest vestluspartnerist. Igaühega neist on erinev mask ees. Nii jääbki justkui mulje, et inimesed on õnnelikud, rahulikud ja eluga rahulolevad. Samas jõuab järjest rohkem inimesi siiski tee psühholoogi, psühhiaatri, sõltuvusnõustajate, võlanõustajate, kohtutäiturite, inkassaatorite juurde. Need inimesed on kõik tegelikult katki. Kui aga isegi neilt küsib pooltuttav, kuidas läheb, siis vastavad nad endiselt, et kõik on hästi. Või noh - kõik on normaalne.
Ekstreemsed vastused ("mul läheb suurepäraselt" või "mul läheb väga halvasti") on justkui tabu. Ühelt poolt ei taha justkui uhkustada, teiselt poolt ei taha kurta ka. Sest kõik peab ju normaalne olema. Nii võtamegi taaskord oma maskid kaasa ja lähme inimestega suhtlema.
Minu elus on aga hakanud maskid langema. Sest enam ei ole olukord kaugeltki normaalne. Mul on järjest raskem teha seda naeratavat nägu pähe ja öelda, et asjad on hästi. Sest no üldsegi ei ole enam hästi! Kuradima halvasti on. Nii ma hävitangi järjest oma maske, viskan neid minema. Kuniks olen üdini aus enda ja kõigi lähedaste suhtes. Kuniks suudan kõik üles tunnistada. Siis ongi kõik mu maskid langenud...