Reede, 30. aprill 2021

Kogenud kogemuste hankija

Eesti sportlased käivad pidevalt igal pool suurematel ja väiksematel võistlustel "kogemusi hankimas". Minnakse kuskile MM-ile, saadakse 47. koht ja siis pärast räägitakse Helar Osilale või Kalev Kruusile, et küll nüüd tulid alles väärt kogemused, mis tulevikus kindlasti suureks kasuks. Paraku on aga tõsiasi, et enamasti jääbki tipphetkeks just kogemuste saamine. Purakas jääbki tulemata, kui kasutada spordireporterite kõnepruuki. Eks on muidugi meeldivaid erandeid ka, aga need on pigem ikka väga harvad juhused. Ning siis võib ka hiljem selguda, et vist oli väike doping või mingi halb analüütiline leid. Aga noh, vähemalt suudeti selle abil äkki isegi medal võita, asi seegi. Mõni sportlane on kogenud veredopingu manustaja ja piirdub ikkagi 62. kohaga. Aga see selleks.

Suures plaanis oleme me siia maailma ju tulnudki selleks, et kogemusi hankida, elutarkust koguda ja seda siis lõpuks ikka kuidagi enda kasuks ära ka rakendada. Eks mõnel elualal on see muidugi lihtsam kui teisel.

Samas, kui seda mõtet edasi arendada, siis kas iga kogemus on ikka vajalik ja kasulik? Kas kogenud võlglane on väga austusväärne tiitel? Või kogenud kaalulangetaja? Et muudkui klaarid oma rahalisi kohustusi, satud jamadesse, koged kõikvõimalikke võlamenetlusstaadiumeid, vaimseid raskusi ja lõpuks oled ikkagi võlglane edasi? Võibolla juba 10 aastat ühtejutti, kui siin üht rahaga seonduvat blogijat lugeda (ma ei nimetaks teda isegi võlablogijaks). Kokkuvõttes ei ole see vist päris see stsenaarium, millega avalikult uhkustada? Kogenud (ja edukas) võlglane peaks olema siiski see, kes sellest lõpuks võidukana välja ronib. Kui spordiga võrdlusi tuua, siis kogemuste kogumine ei peaks ju käima lihtsalt kogemuste pärast vaid ikka reaalse tulemuse nimel. Olümpiamedal, enese ületamine, jne. Oma viiendatel suurvõistlustel endiselt rääkida sellest, et oh, siit sain jälle väärtuslikke kogemusi, ei ole vist enam päris ahvatlev ega lootustandev.

Samamoodi võiks öelda, et tegelikult olen ma väga suurte kogemustega spordiennustaja. Mis siis, et üsna lootusetult halb ja suure rahalise kahjumi tekitanud spordiennustaja suures plaanis, aga ikkagi kogemustega. Ma usun, et ma jõudsin kõikvõimalikud vead, mida üks spordiennustaja teha võiks, oma "karjääri" jooksul ära teha. Kõik need meeleheitepanused, absurdsed summad, "kindla peale väljaminekud" jne jne. Eks ma natuke olen neid juhtumeid ikka välja toonud, aga ühe vastiku kogemuse tahaksin veel välja tuua. Ma ei mäletagi seejuures enam, millal see täpsemalt oli ja kus ennustusportaalis, aga see vist ei ole hetkel oluline ka. Igatahes - ma olin kaotanud järjekordse hea panuse, viimase sekundi väravast. Vaatasin, et nii, kontole oli jäänud veel 150 eurot. Ning seejärel märkasin, et käimas on mingi täiesti suvaline jäähokimäng, kuskil Venemaa madalamas liigas. Üks meeskond juhtis 4:1 ja mängida oli jäänud veel mingi 15 minutit ehk. Kuigi mul polnud õrna aimugi, kes need võistkonnad on ja mis nende tavapärane tase on, siis tundus mõistlik kõik see 150 eurot selle juhtiva meeskonna peale panna. Koefitsient võis olla vast 1,1 või midagi sellist. Mis siis aga juhtus? Loomulikult kaotusseisus olnud meeskond kukkus järsku väravaid viskama ja normaalaja lõpuks oli seis viigis ning minu panus kaotas. Jälle kogemuse võrra rikkam ja 150 euro võrra vaesem. 

Eks sarnane lugu on ka kogemustega kiirlaenuvõtjate osas, kelle hulka siis loomulikult mina ise ka kuulun. Aja jooksul õpime selgeks, kuidas teha nii, et see lisaraha ikkagi kätte saada. Mis siis, et tegelikult teame, et meile ei tohiks seda anda. Aga see muutub teatud mõttes mänguks, hasartmänguks. Kas ma suudan nii palju nihverdada, et see laenukomisjon mulle ikkagi positiivse vastuse annaks. Ning niimoodi see mäng muudkui käib, kogemustega kaasnevad uued trikid. Omast arust oleme kavalad. Aga samal ajal kaevame juba sügaval augus olles oma auku veelgi sügavamaks. Kuniks ühel päeval saavad laenufirmad otsa ning asi läheb pauguga lõhki. Ning siis algab järgmiste kogemuste kogumine.

Ilmselt oleks lihtsam ja odavam õppida teiste vigadest ja kogemustest. Ma tõesti loodan, et ka minu blogi on suures plaanis kellelegi abiks siin. Ehk hoiab kasvõi ühe inimese eemale neist rumalustest, mida mina olen teinud. Või paneb valesti valitud teel seda teekonda ümber planeerima ja ehk ka paar sammu tagasi astuma.

Lõpetuseks üks Tujurikkuja klipp.



Pühapäev, 25. aprill 2021

Iseendale vabanduste genereerimine

Üks omamoodi takistus probleemide lahendamisel on tegelikult reaalse pealehakkamise võimetus. Kui tihti me tabame end mõttelt, et ma ju tean küll, mida ma tegema pean. Ning tihtipeale isegi tean, kuidas seda kõike teha, aga mingil põhjusel ei julge, ei suuda neid esimesi samme teha, et asjaga siis tegelikult ka pihta hakata. Ma ju tean, et kaalu alla saamiseks pean end rohkem liigutama, vähem magusat sööma, rohkem jälgima, millal ja mida täpsemalt suhu pista. Tundub ju nii lihtne. Nädal aega võibolla suudan seda jälgida ka, aga siis toimub ikka mingi libastumine. Ainuüksi mõtte jõul vist väga kaalu ei langeta, rääkimata ka muudest probleemidest.

Kahjuks ei kao ka võlad lihtsalt niisama ära, isegi kui tean väga täpselt, milliseid samme astuda. See on see klassikaline teema sarjast "Ma tean...miks ma siis ei tee?" Krediidikontode/krediitkaartide uuesti kasutusele võtmine ei ole see viis, mis probleeme lahendaks. Uute laenude otsimine "nui neljaks" ei aita pikas plaanis mitte kuidagi. Meeleheites kuhugi FB gruppi laenu küsima minemine lõpeb suure tõenäosusega veelgi suuremate jamade ja ilmselt ka kuskile petturite gruppi sattumise ja maine ärarikkumisega. Miks siis inimesed neid samme ikkagi astuvad? Miks me teeme neid asju, kuigi teame, et see on vale. Eks siin tulebki mängu see, et kui inimene kord juba omadega mudas on, siis üritab ta end lihtsalt kuidagigi välja sipelda, et äkki teeb olukorra paremaks. Äkki päästab? Homse ja ülehomse päeva ju ilmselt teebki korda. Jälle saab süüa osta ja äkki isegi paar õlut pealekauba.

Inimene on meister endale ja teistele vabanduste genereerimises. Ma ei saa välja jooksma minna, sest õues sajab vihma. Ma ei saa praegu seda aruannet ära teha, sest mu arvuti nõuab restarti. Ma ei viitsi selle referaadiga veel tegeleda, sest seda on alles ülehomseks vaja. Ma ei viitsi, ma ei taha. Hiljem teen. Ma ei taha seda või teist asja teha, sest mida siis küll teised minust arvavad. 

Igasuguste kohustustega on ka tegelikult kuidagi samamoodi. Pean silmas siinkohal nii töiseid kohustusi kui ka samas rahalisi kohustusi. Pahatihti, kui on kuskil nurga taga ootamas mingi varuvõimalus, miks seda ülekannet mitte teha täna või miks mingit tööd edasi lükata, siis see võimalus ka kasutusele võetakse. See kõik algab mõnes mõttes juba kooliajal. Kui esmaspäeval on kontrolltöö tulemas, siis ega enne pühapäeva õhtut selleks õppida ju ei viitsi. Koguaeg on vabandus varnast võtta, et aega ju on veel. See on nii inimlik, see on nii tavaline. Ma võtan selle kiirlaenu, sest ma tean, et tegelikkuses on kolm firmat veel, kust ma võtta saan. Ma lähen teen selle panuse seal slotimasinal või panen raha Kalev/Cramo võidule, sest ma tean, et hiljem saan kaotatud raha tagasi laenata. Kõiki neid samme tehes ja selle asja sees olles, ei pane me tähelegi, kui sügavale auku me end kaevame. Kuniks selgub, et referaat oli tegelikult palju mahukam ja ühest õhtust selleks ei piisagi. Kuniks selgub, et kõik laenukraanid on tühjaks pumbatud ja raha enam kuskilt juurde laenata ei saa. Mõnus on ju pidevalt musti nõusid kraanikaussi vedelema jätta. Kapist on ju puhtad võtta. Küll kunagi pesen. Kuniks selgub, kuhu me tegelikult oma suhtumise ja käitumisega jõudnud oleme. Kuniks on hilja.  

Kas see kõik ikka peab niimoodi olema? Äkki tasuks end rohkem piitsutada ja laiskusest-mugavusest jagu saada ning teha asju nüüd ja kohe, igakord natuke, üks väike lisaliigutus. Või mis teie arvate? 

Neljapäev, 22. aprill 2021

Lihtsalt üks mõtisklus

Elu liigub vaikselt omasoodu. Aja kulgemine on siin ilmas üks selline välistest teguritest sõltumatu faktor. Inimesed võivad siin küll omavahel igasuguseid asju kokku leppida ja mingeid reegleid paika panna, aga aeg liigub ikkagi sellest kõigest täiesti eraldi.

Minu aeg liigub hetkel tasapisi siis uue töökoha suunas. Kahtlemata olen hetkel praeguse tööandja juures natuke alamotiveeritud. No ei anna enam endast nii palju kui varasemalt. Aga samas ei taha ma kellegagi mingeid konflikte tekitada ja annan endast ikkagi nii palju, kui suudan ja jaksan. Tahan, et see lahkuminek oleks sõbralik ja heade emotsioonidega. Sest tegelikkuses olen ma oma praegusele tööandjale väga tänulik. See aeg, mis ma siin olen olnud, on mind inimese ja oma eriala spetsialistina meeletult arendanud. See on avardanud igas mõttes mu mõttemaailma ja võimaldanud mul mööda maailma ringi sõita. Olen kohtunud paljude fantastiliste inimestega nii professionaalses mõttes kui loomulikult ka vaimses mõttes. Ma olen siit leidnud palju sõpru ja mõttekaaslasi. See kõik jääb ka edaspidi minuga. Mis siis, et palka kannab mu kontole tulevikus juba teine firma.

Ma ootan suure elevuse ja ärevusega seda päeva, mil esimest korda uue töökoha kontori uksest sisse astun. Nagu selline koolilapse tunne enne 1. septembrit. Põnev on, aga samas natuke ikka hirmuäratav ka. Kokkuvõttes on see kõik muidugi igati positiivne. Sest see annab lootust.

Viimastel päevadel olen ma paari saatusekaaslasega pikemalt filosofeerima sattunud. Olen jõudnud tõdemuseni, et kuigi võlglaste ja mängurite lood on omavahel justkui äravahetamiseni sarnased, on nad samas tegelikult ka ääretult erinevad. Kuid suheldes on mõnusalt toetav tunnetada seda teineteise mõistmist. Tavainimesele, kes selliste pahedega kokku pole puutunud, ei saa neid lugusid tihtipeale rääkidagi. Sealt tuleks pigem hukkamõistu kui midagi muud. Ühe inimesega vestledes jõudsime järeldusele, et ega meiesugused sõltlased ühiskonna silmis eriti paremas kirjas pole kui need netipettuste (igasugused panga ja investeerimiskõned) ohvriks langenud inimesed. Ühesugused "lollid" kõik. Summadki tihtipeale sarnased. Ainus reaalne vahe ongi ehk see, et mängurid ja laenusõltlased justkui langevad legaalsemalt oma jamadesse. Kedagi selle eest vastutusele võtta ei saa, keegi midagi kriminaalset toime ei pane, seadusi ei riku. Natuke selline peenem ärakasutamiskunst.

Neil teemadel lihtsalt peab rääkima. Oluliselt rohkem kui seda tänapäeval tehakse. Teadupärast on kõik, mis on vähegi tundmatum, meie jaoks natuke ka hirmuäratav. Nii on ka mängurlusega. Keegi ei hakka ju meelega mänguriks. See on haigus. Ning kuna see on väga suur tabuteema, siis sellega ei julge keegi ka avalikult kapist välja tulla. Kuigi reaalsuses aitaks õigeaegne sekkumine ära hoida asjade eskaleerumise. Inimesed julgeksid oma olukorda tunnistada, kui nad teaksid, et neid ei lööda selle jama eest risti. See on haigus, millele on olemas ka ravi, tugiteenused. Rohkem teadlikkust tähendaks ka rohkem mõistmist. Kogu ühiskond tervikuna võidaks sellest. Kui vaid leiduks kedagi, kes selle asja õiges suunas liikuma paneks...

Teisipäev, 20. aprill 2021

Mina ei ole seotud vabaks.ee portaaliga

Teadupärast tuli siis hiljuti turule üks uus teenus, mis pakub inimestele asjaolude sobiva kokkulangevuse korral võimalust oma pensionifondi raha veelgi rutem kätte saada. Ega ma eriti sellel teemal kirjutada ei taha, aga kuna mult küsitakse selle kohta päris palju ja päris põnevaid küsimusi, siis mõtlesin, et kirjutan ka mõned read. Ning kuna see teenus on niiehknaa nii palju reklaami saanud (jõudis isegi lausa AK uudistesse), siis see minu kirjutis midagi otseselt ei muuda ka. Esiteks klaariks ühe veidra kumu ära - ei, mina ei ole selle teenuse loojaks. Lausa naljakas, et tegelikult olen tänaseks kolm kirja saanud, kus tõsimeeli küsitakse, et ega ometigi mina selle portaali taga ei seisa. Ega see ometigi minu idee pole. Jutt on siis loomulikult sellest vabaks.ee keskkonnast. Ning eks ma muidugi saan aru, miks inimesed neid mõtteid mõtlevad. Meie tegime sõbraga sarnase diili (meil lihtsalt ei olnud varjatud konkse ega teenustasusid mängus) omavahel ju juba eelmise aasta novembris. Tundub nagu piisav aeg küll, et tekkinud ideest äriplaan püsti panna. Aga jah, ei ole meil sellega mingit seost kahjuks või õnneks. Ei saa muidugi välistada, et tegelikkuses need teenuse püstipanijad minu postitusest selle idee said, aga see on hetkel puhas spekulatsioon.

Miks ma aga siis sellest teenusest väga rääkida ei soovi? Sest minu meelest on see jõhker ärakasutamine. Ja tegelikkuses ma päris hästi aru ei saa, miks inimesed seda üldse rahaküsijatena kasutama peaksid. Toon ühe näite. Oletame, et teil on tänase seisuga pensionifondis 10000 eurot. Olete juba oma avalduse ära teinud (enne 31.03), seega septembris saate praeguste hindade juures reaalselt kätte 8000 eurot. Kui aga tekib soov nüüd see raha 5 kuud varem kätte saada, siis teete vabaks.ee keskkonnas avalduse. Makstate alustuseks 24,90 EUR lepingu sõlmimise tasu ning seejärel 4,90 EUR iga kuu kuni septembrini. Ehk siis 49,40 EUR kokku. Ning nüüd siis suurim konks. Lisaks peate maksma 16% teenustasu 8000 EUR pealt, ehk siis 1280 EUR. Seega, reaalselt saate aprillis kätte 6720 EUR. Kogukulu 8000 EUR väljavõtmiseks on teil seega 1329,40 EUR. Kui see viie kuu peale ära jagada, siis maksate iga kuu 265,88 EUR tühja. Kas see on seda väärt? Lõplikke hinnanguid ma siin muidugi anda ei taha ja finantsnõunikuks ka ei kandideeri.

Tahtsin lihtsalt puust ja punaseks teha, kuidas see asi käib. Muidugi, nagu selgus Võlglase Päevaraamatu autori postitusest, siis kehtiva maksehäireregistriga seda raha niiehknaa ei väljastata. Samas tundub mulle, et just need inimesed võiksid olla kõige potentsiaalsemaks klientuuriks sellele teenusele. Oma kodulehel nad tegelikult kirjutavadki, et "Vabaksi toode on kindlasti vabastav ka neile, kes on maksehäireregistrisse sattunud ja kellel on nüüd kiiremini võimalik tekkinud võlgadest ja painavatest intressidest vabaneda ja vaesuse lõksust välja murda." Võta siis kinni, kuidas need asjad tegelikult selles osas on. Kuna reaalselt on see ikkagi tavapärane inimeselt-inimesele teenus, siis ega siin keskkond ise neid reegleid lõpuni paika panna ei saagi. Investor otsustab ju ise, kellele ta julgeb selle raha anda ja kellele mitte.

Esmaspäev, 19. aprill 2021

Küsige küsimusi, avaldage arvamust

Tere taas! Kaunis, imelise ilma ja päikesepaistega nädalavahetus on möödas. Ning vähemalt mina lülitasin end seekord küll igasugustest rahamõtetest täielikult välja. Tegelikult on see mu praegune üleminekuperiood ja uue reaalsusega harjumine paras tohuvabohu (muideks, kas teadsite, et termin "tohuvabohu" on täiesti korrektne ja päriselt eksisteeriv sõna, kasutusel ka inglise keelses maailmas - https://et.wikipedia.org/wiki/Tohuvabohu). Aga kokkuvõttes on see kõik ju ikkagi positiivne. Ahjaa, arsti juures olen ka siis nüüd kahel korral käinud, igasugused vereproovid, testid, vererõhud ja muud asjad mõõdeti ära. Ning tulemuseks see, et mind kuulutati täiesti terveks. Vähemalt hetkeseisuga kogu see teema mu tervisele hakanud ei ole ning depressioonimärke ka justkui vähemalt enam ei ole. Kes teab, võibolla ilus ilm, rohkem päikest ja positiivsed arengud mu loos on need asjad kuidagi imeväel korda ajanud. 

Siinkohal aga tahaksin välja kuulutada ühe järjekordse küsitluse. Seekord siis sellise, kus teie saate minult küsimusi küsida, arvamust avaldada vms. Taaskord panen välja ka norstatpanel.ee poolt väljastatud Partner kinkekaardi (10-eurose). Kui soovite loosis osaleda, siis lisage ankeeti ka oma e-maili aadress. Kui loosis osaleda ei soovi, siis selle välja võite vabalt tühjaks jätta. Küsitlusele panen punkti 30.04.2021 ja vastan kõigile küsimustele nii ausalt ja otse kui oskan. Kui aga on soov, et küsimus, arvamus, mõte jääks vaid minu teada, siis palun märkige see vastavalt ka ära. Siis tean, et sellele avalikult tähelepanu ei pööra. 

Link: https://forms.gle/GRMyZFmGj1ow3Qze8

Neljapäev, 15. aprill 2021

Plaanid, unistused ja õnn

Kui inimesed plaane teevad ja unistusi unistavad, siis jumal vaid naerab selle peale. No umbes niimoodi kõlab see üsna levinud lause. Nii juhtus ka minuga. Alustaksin algusest. Minuga võttis ühendust üks töövahendusfirma. Siinjuures pole täpselt isegi oluline, kuidas või kuskohast nad mu andmed leidsid. Mul polnud õrna aimugi sellisest konkursist, kuhu mind siis kutsuti. Ma tahtsin lihtsalt oma igapäevast tööd teha, et oma laenudega kuidagigi hakkama saada. Sisuliselt võib öelda, et ma ei ole juba aastaid tööturul üldse aktiivne olnud, ühe CV ja kandideerimissoovi olengi vaid viimaste aastate jooksul saatnud. Aga see selleks, tagasi selle põhiloo juurde. Sellest esimesest kontaktist möödus vaevu nädal ja selle aja jooksul oli mul kaks erinevat vestlust ning selle kõige lõpetuseks potsatas täpselt üks nädal pärast esimest vestlust mu postkasti reaalne tööpakkumine. Konfidentsiaalsuse huvides ma muidugi päris täpseid numbreid ja präänikuid siin välja tooma ei hakka, kuid see pakutav palk on mitukümmend protsenti suurem kui mu praegune palk. Ning sinna lisaks ikka vägagi magusad lisaväärtused. Ning, mis selle kõige juures kõige olulisem - see palk tekitab olukorra, kus mu sissetulekud hakkavad ületama mu igakuiseid kohustusi ja jääb veel üsna märkimisväärne summa ka elamisraha! Mu kõige suurem unistus ja eesmärk saab ühe hetkega täidetud. Sisuliselt üleöö!

Loomulikult ei tähenda see, et nüüd võin kergendatult hingata ja end vabaks kuulutada. Kaugel sellest! Pigem võrdleksin ma seda kuskil operatsiooniblokis teostatud keerulise lõikusega. Kasvaja on eemaldatud. Kuid nüüd algab ränkraske taastumisperiood. Kindlasti võtab see kõik veel päris mitu aastat aega kuniks ma jõuan olukorrani, kus mu ainsaks laenukohustuseks on kodulaen. Muidugi on see protsess teatud mõttes eksponentsiaalne - iga ära lõpetatud lepinguga saan seda kõike järjest kiiremaks ajada. Aga tähtis on hinnata seda paranemise tõelist algpunkti - ma suudan oma kohustusi täita ka ilma ületundideta. Ma saan taaskord elada normaalses elurütmis. Mul on isegi puhver, et aegajalt haige olla.

Ma olen õnnelik. Ma olen tõeliselt õnnelik. Kohati isegi tegelikult šokiseisundis, sest päris täpselt vist pole siiani kohale jõudnud, mis ikkagi juhtus. Kui esimest korda uue tööandja kontorisse astun, siis ilmselt jõuab see kõik mulle lõplikult kohale. Kahtlemata võib selle loo pööre tunduda täiesti ebareaalne fantaasia või lausa Hollywoodi unelm, aga ometigi on see tõde. Tuleb ilmselt tõdeda, et teinekord ongi päriselu veelgi põnevam ja ootamatum kui ükskõik milline kassahitt...

Loomulikult muutub nüüd ka mu blogi olemus. Blogi küll ei kao mitte kuhugi ja küllap aegajalt kirjutan ma siia ka uusi lugusid, aga kindlasti enam mitte senise intensiivsuse ja aktiivsusega. Sest fookus läheb mujale. Mu postkast jääb endiselt kõigile avatuks, loen seda endiselt ka pärast tänast. Mulle võib kirjutada, kui on mure, mulle võib kirjutada ka siis, kui soovite oma rõõmu jagada. Ma ei kao mitte kuhugi. Usun, et kord nädalas kirjutan ma ka edaspidi, eks paistab, kuidas see täpsemalt kujuneb. See lugu läheb edasi, aga oluliselt rahulikumas tempos. Tänasega lõpetan ma ühtlasi ka Bondora toetuskannete reklaamimise. Eemaldan selle info oma blogi bannerilt. Ainuüksi võlablogijate seas on inimesi, kes vajavad seda abi oluliselt rohkem kui mina. Aidake neid.

Teatud määral võib ju öelda, et mul lihtsalt vedas, mul oli õnne. Aga samas, ma pole kindel, kas sellel õnnel oleks üldse olnud võimalust mu ellu astuda, kui ma poleks oma heaolu nimel võidelnud, hoidnud koguaeg motivatsiooni, lootust ja eneseusku. Pidevalt pingutades ja lahendusi otsides võidame me aega, et elul oleks võimalus meid üllatada ja august välja aidata. Kui ma oleksin juba eelmisel aastal peitu pugenud, pea liiva alla pistnud, selle blogi kirjutamata jätnud, kas ma oleksin täna siin, kus ma olen? Kahtlen sügavalt. Kas ma oleksin täna siin, kui poleks olnud teid, mu kallid lugejad, kes te mulle häid sõnu olete siia ja sinna saatnud. Kes te mu jaoks olemas olete olnud, kui mul on olnud tõeliselt raske. Teie, kes te mulle ülekandeid olete teinud. Ma ei oleks ilma teieta selles praeguses hetkes sellisena nagu ma olen. See tänutunne, mis minu sees pulbitseb, on lihtsalt hoomamatu. AITÄH TEILE!

Kolmapäev, 14. aprill 2021

Aprill 2021 numbrites

Enne, kui ma siin lähipäevil ühe enda elu ja ka blogi puudutava pommuudise teatavaks teen, püsiks veel veidike argisematel radadel. Võtaksin selle aprillikuu kokku oma arvete ja laenudega seotud numbrite osas. 

Aprill oli selles osas veidi segane kuu, et seoses erinevate laenulepingute muutmiste ja pikendamistega tuli mul maksta omajagu ka lepingutasusid. Selle kõige tõttu ei paista see kuu veel nii hea, kui ta tegelikkuses edaspidi olema hakkab. Samas, vastukaaluks olin sunnitud omaraha.ee osamakse seekord edasi lükkama (maksin täiskuumakse asemel vaid 6,08 EUR). Aga kõik arved on tänaseks tasutud ja pilt on järgmine:

Seekord siis tegelikult see "intress" on natuke petlik pealkiri, sest see sisaldab ka muid laenukulusid. Aga suures plaanis pole see oluline. Nendest summadest siis kodulaenu osakaal oli 467,50 EUR kogumakse ja 292,64 EUR põhiosa. Seega, kõigi ülejäänud laenude numbrid on: 1759,17 EUR kogukulu ja põhiosa sellest oli 552,47 EUR.

Bondora kanded on viimasel ajal pigem järjest harvemaks jäänud, aga see on tegelikult igati okei. Mõned ülekanded tulevad aegajalt ka teisi kanaleid pidi. Minu suurim kummardus ja tänu teile kõigile, kes te mind sellel teekonnal endiselt toetate, nii rahaliselt kui ka vaimselt. 

Aga selleks korraks ongi kõik. Nüüd püüan natuke seedida kõike seda, mis minu elus viimastel nädalatel tegelikult juhtunud on ning püüan selle kõik üheks postituseks kokku vormistada. Jääge lainele.

Esmaspäev, 12. aprill 2021

Tuleb nautida ka progressi - töö käib!



Eile õhtul, kui teised olid juba magama läinud, leidsin mina taaskord aja iseenda jaoks. Sellise õdusa õhtupooliku. Ja ma lugesin oma blogi. No täitsa kohe algusest peale võtsin postitused ette ja muudkui vajutasin "Uuem postitus" linki ja liikusin järjest tagasi tänase päeva suunas. Lugemist jätkus vist kokku lausa kaheks tunniks. Kui tihtipeale igasugused loovate kunstidega tegelevad inimesed justkui häbenevad oma varasemaid töid (või lihtsalt väljendavad seda vastavalt), siis ma peaks ütlema, et kohati oli täitsa tore lugeda ka juba mu esimesi postitusi. Kuigi kahtlemata oli alguses seda veidrat naiivsust ja teadmatust siiski päris palju. Seega, eks oli ka natuke piinlikumaid kirjutisi ning kohati pani õlgu kehitama, et no milleks nüüd seda või toda postitust üldse vaja oli. Aga mitte midagi ma kustutama ei hakanud, see kõik ongi minu teekond, minu areng võlglasena, minu areng inimesena.

Kusjuures, siiamaani kõige loetum postitus siit blogist on esimesel päeval avaldatud "Pensionireform". Samuti on populaarsust kogunud ka "Ootamatu kiri postkastis" ja "Sissejuhatus". Eks siin on palju mõju avaldanud ka erinevad artiklid Delfis, mis seda järjekorda kindlasti omasoodu mõjutanud on. Kui ikka massimeedias levib mingi reaalne link, siis toob see automaatselt kordades rohkem külastusi kui ükskõik milline muu postitus. Kahjuks Delfiga on tänaseks päevaks pigem kurb seis. Kuna senine mu põhine suhtluskanal Tanel Saarmann sai ametikõrgendust, siis tänaseks mul seal enam sellist otsesuhtlust ei ole. Ning selle kõige tõttu pole juba mitu kuud enam ühtegi artiklit tehtud ka. Arvatavasti see nii ilmselt jääbki. Aga loomulikult olen ma kogu sellele portaalile ülimalt tänulik, et nad mulle üldse sellise boosti andsid ja kogu selle temaatika üles korjasid. See on tegelikult hindamatu väärtusega. Kes teab, võibolla võlablogindust kui sellist meie riigis ei eksisteerikski tänasel päeval sellisel kujul. Aitäh veelkord, Delfi ja Tanel!

Tegelikkuses on mul siin niiöelda kulisside taga päris palju asju toimumas. Aga need on kõik sellised toimingud, millest ei ole mõtet enne rääkida, kui tulemused käes. Ehk siis ei taha kaagutada enne, kui muna munetud. Kuid need võiksid minu jaoks olla üsna murrangulise tähendusega. Ning kui kõik ideaalselt kulgeb, siis võibolla muutub ka selle blogi meelsus. Üks tark inimene ütles mulle kunagi, et üks olulisemaid oskusi siin elus on ära tunnetada, kust läheb see piir, et mitte rääkida inimestele rohkem, kui neil parasjagu teada vaja on. Ehk siis teinekord võib just selline liigne lobisemishimu asjad ära rikkuda. Muud ei tahagi ma hetkel öelda, kui et tegelikult on väga põnevad ajad.

Laupäev, 10. aprill 2021

Võta end käsile, mine õue!

Paar nädalat tagasi kirjutas mulle üks väga armas blogilugeja järgmised read: "Oled küll kirjutanud, et käid vahel looduses, aga kas igapäevaselt mingit sporti ka teed? Hommikuvõimlemist või päeval mingi füüsiline vahepala?" Tunnistan päris ausalt, mul on olnud pärast koroonaperioodi algust enda liigutamisega ikka päris suuri raskusi. No lihtsalt ei saa kodust välja ja kõik. Vahepeal on lausa kolm päeva järjest selliene periood, kus mu ainus õueskäik on prügikasti tühjendamiseks 78 sammu värskes õhus. 

Aga see kiri pani kuidagi tegutsema. Ning pärast seda olen oma elurütmi muutnud. Minust on saanud või saamas hommikuinimene. Ma reaalselt ärkan kell 6, kui kogu pere veel väga sügavas unes. Ja seejärel ei lähe ma lihtsalt niisama kuskile diivanile vedelema ja telekast hommikuprogrammi vaatama, vaid ma reaalselt sirutan end, teen natuke võimlemise moodi asju ja siis lähen õue. Vahet pole isegi, mis ilm väljas on või mis tuju mul on. Lihtsalt lähen ja kõik, tuimalt. See kargus, mis sealt vastu vaatab ja kontide vahele ronib, on kuidagi eriliselt mõnus tegelikult. Mul on juba oma vaikne ringikene välja kujunenud, mida mööda kõndida. Kahjuks Endomondo lõpetas siin millalgi tegevuse ära ja selle tõttu ma päris täpselt ei teagi, kui pikk see ring on või kui kaua ma seda kõnnin, aga suures plaanis polegi see oluline (lihtsalt vahemärkusena, et Endomondo oli siis üks nutirakendus, millega sai oma füüsilisi tegevusi salvestada, GPS ja muud värgid küljes, tekitas kena kaardikese ka, mida pärast ka arvutiekraanilt vaadata sai; kahjuks aga lõpetati selle rakenduse elutsükkel 31.12.2020). Sellise varahommikuse õueskäimise üks võluvamaid omadusi on see, et väljas pole sisuliselt mitte kedagi, seega sotsiaalset distantseerumist on väga lihtne rakendada, pole mitte mingitki hirmu, et keegi sulle sinu isikliku kahe meetri diameetri sisse roniks. Paaril korral on juhtunud sedagi, et ma pole mitte ühtegi autot ega inimest oma jalutuse ajal kohanud. See kõik annab väga mõnusa võimaluse olla lihtsalt iseendaga, korrastada oma mõtteid, rookida negatiivseid emotsioone, täita oma keha uute vallanduvate õnnehormoonidega. Ning selle kõige saatjaks vahva linnulaul.

Ning, kui kunagi 20-30 minuti pärast koju tagasi jõuan, siis olengi ärganud. Aeg kohv käima panna ja puder potti podisema. Siis millalgi ärkavad vaikselt juba ka teised ja päev lähebki käima. Kogu selle tegevuse üks oluline eesmärk on tegelikult ka see, mida mulle perearst nüüd viimasel visiidil ka toonitas. Ma pean vähemalt 10kg alla võtma. Loodan, et see kõik aitab sellele kaasa. Stress, ülekaal ja vähene füüsiline koormus on üsna surmav kompositsioon.

Igal juhul nagu näha, piisab teinekord väga vähesest, et inimene tegutsema panna. Kui see soov ja tahtmine vaid iseenda sees olemas on, siis ongi üks väike e-mail selleks otsustavaks tõukeks. Hoidkem teineteist ja hooligem ka iseendast.

Reede, 9. aprill 2021

Kohustuste seis, 09.04.2021 seisuga

Annan vahepeal teile detailse ülevaate, kuidas mul need rahalised seisud siis on tänase seisuga. Mõned aprilli arved on veel maksmata ja olin sunnitud omaraha arve näiteks edasi lükkama, sest muidu poleks lihtsalt enam välja tulnud. Selle tabeli juures on oluline märkida, et kui keegi hakkab siin varasemate tabelitega seda võrdlema, siis tegelikult oli detsembris seis veidi segasem selle tõttu, et siis olid mõned laenud veel maksepuhkustega. Tänaseks on seis konkreetsem ja selgem - ainult Bondora laenud (kuuluvad väikelaenude gruppi) on maksepuhkustel. Kõik ülejäänud laenud on hetkel täislaksuga.


Kui ma vaatan neid praeguseid lepinguid, siis sel aastal lõpeb vaid üks kohustus - üks Telia järelmaks saab suvel makstud ja vabaneb igakuiselt 33,50 EUR. Abiks ikka. Järgmisel aastal on samuti oodata ühe lepingu lõppemist, aga sellega on hetkel raske arvestada, sest on teadmata, mis seisus ma selleks ajaks üldse olla võiksin - kas on juba inkassod või muud tegelased mu elus sees või mitte.

Ehk siis kokkuvõttes on seisud loomulikult oluliselt paremad, kui nad olid siin eelmisel sügisel. Progressi on näha ja tunda. Ning eks see tegelikult annab ka sellevõrra rohkem mänguruumi, kui uuesti erinevate laenuandjatega kompromisse pean otsima hakkama ja aegajalt ajutiselt siia-sinna võlgu jään. On ikka päris suur vahe, kas igakuine puudujääk on 1700 EUR või 600 EUR.

Nagu ma kunagi ühes postituses kirjutasin - "Ma panen siia kirja ka selle numbri, kui suur on mu kohustuste kogusumma tänase, 16.10.2020 seisuga. Siia sisse on arvestatud kodulaen, kõik väikelaenud, kiirlaenud, järelmaksud, krediidikontode kasutusse võetud summad. See summa on 197121,05 EUR. Võib siis ilmselt vabalt öelda, et see ongi see minu põhi.

Tänase seisuga on see summa 172800,19 EUR. Ehk siis poole aastaga on põhiosajäägid vähenenud laias laastus 24300 EUR (siin siis muidugi sees see juba ette ära kulutatud pensionifondi raha 18000 EUR). Kui võtta siit välja kodulaenu seis, siis on muude laenude jääk langenud 95757,01 EUR pealt (16.10.2020 seisuga) tänaseks 73175,51 EUR peale. Aga tegelikkuses ma sellele põhiosajääkide vähendamisele nii palju tähelepanu ei pöörakski. Minu jaoks ongi hetkel "A ja O" just see, et saada jooksvad kuumaksed nii väikeseks kui võimalik. Et saaks ometigi sellise rütmi, kus ma saan oma sissetulekutega (kasvõi ületundide või lisatöödega) kõik kohustused täidetud. Alles siis taastub enamvähem normaalne elutempo. Mis seal siis ikka - rutiinne igapäevapingutus jätkub.

Kolmapäev, 7. aprill 2021

Kes on süüdi?

Hästi inimlik on erinevate jamade puhul hakata süüdlasi otsima. Enamasti vaadatakse esmalt ikka endast väljapoole. Küll on süüdi mõni poliitik või kiirlaenufirma või inkasso või soojenev kliima. Aga esmalt peaks siiski pea külmana hoidma ja mõtlema, mida ise sai valesti tehtud.

Ilmselgelt ei ole ju näiteks EKRE või Donald Trump selles süüdi, et minust sai mängusõltlane ja võlglane. Kuigi just nemad ju sel ajal võimul olid, seega võiks ju 1+1 kokku panna ja kõik patud nende südametunnistusele kirjutada. Et miks nad mind ometigi ei takistanud sellel teekonnal, neil oleks ju ometigi see võimalus olnud, nad on lihtsalt nii võimsad!

Samuti võiks ju tagantjärgi ka koroonaviirust süüdistada, sest just siis läks mu seis lõplikult halvaks. Seega, hiinlased on süüdi. Soroslased, Bill Gates ja muud pahad farmaatsiafirmad ka! No muidugi on kõige suuremad süüdlased tegelikult online kasiinod ise. On siis vaja tegutseda üldse? Ja no kiirlaenufirmad, andke andeks, aga miks teil oli vaja siia turule ronida ja mulle laenu anda? Seda loetelu võikski siin ette lugema jääda, keda kõiki süüdistada annaks.

Oeh, aga reaalselt olen ma ju ikkagi ise süüdi. Mina hakkasin spordipanuseid tegema, mina langesin sõltuvuse ohvriks. Vahet pole isegi, miks ma seda kõike tegin või alustasin. Oli see siis igavus või ahnus või misiganes.

Kah Võlgu blogija kirjutas siin mõned päevad tagasi huvitava postituse. Ega minagi tegelikult täpselt ei tea, kui suured need kaotused lõppude lõpuks olid, mis maha said mängitud, aga karta on, et korraliku korteri kasvõi Tartu linna oleks nende rahadega juba kindlasti osta saanud. Kardan, et see summa võis kokkuvõttes täiesti vabalt olla kuuekohaline. Aga kahjuks või õnneks ei saa ma seda enam väga täpselt välja ka uurida. Kui just ei hakkaks oma ülekandeid (sissemakseid ja väljaakseid) Exceli tabelisse kokku panema, aga ma ilmselt ei tahaks seda teha. Ning see võtaks päris palju aega ja energiat. Oleks-poleks, need summad on läinud ja keegi seda raha mulle tagasi ei anna. Selle teadmisega pean ma edasi elama. Küllap ma kunagi siiski andestan endale selle jama, aga arvatavasti ei unusta mitte kunagi. Tähtis on teada, et ma suutsin sellele lõpu teha, pidureid tõmmata.

Mulle on päris palju üsna karme lugusid saadetud sellest, mida hasartmängusõltuvus on endaga kaasa toonud. Igasugused enesetapud on seal pigem need leebemad lood. Reaalsed lood reaalsete inimestega, kus afektiseisundis sõltlane on läinud ka oma lähedaste elude kallale. See on hirmutav. Ning kahjuks on see kõik meie keskel endiselt väga tugevalt esindatud. Sellest lihtsalt ei räägita. Igasugused pandeemiad, piirangud, majanduse kokkukukkumised võimendavad neid protsesse. Minul on küll hirm, mis paari aasta jooksul juhtuda võiks. Meie seas on tuhandeid sõltlasi, kellel on viimase aasta jooksul olnud väga palju vaba aega. Jah, nad ei saa enam käia päriskasiinos, aga seda ohtlikumad on tegelikult netikasiinod, sest see tegevus on varjatud, peidus. Inimene võib minna rahulikult WC-sse ja seal poti peal 10 minutiga sadu eurosid maha mängida. Naksti. Ja need pinged muudkui kuhjuvad, sest nii võlad kui mängurlus on suuresti tabuteemad. Keegi ei julge avalikult neid asju tunnistada. Siiamaani vist ainus tuntud inimene, kes on sellest kõigest rääkinud, oli Paul Neitsov. Kuid kas te tõesti usute, et rohkem kuulsusi ei tegelegi hasartmängudega? 

Igal juhul see probleem on tegelikult suur, aga sellest ei räägita. Kuigi peaks. Kas on siin mängus kasiinode karvane käsi, mis lihtsalt toidab riigi rahakotti hasartmängumaksudega ja selle tõttu riigil polegi huvi eriti selle teema varjukülgedest rääkida? Kõlan nagu vandenõuteoreetik juba, eks ole :)

Teisipäev, 6. aprill 2021

Unistuste täitumiseks tuleb esmalt unistada

Pikemat aega mingi probleemi või stressiallika keskel elades tuleb aegajalt endale meenutada, et kunagi saab see periood siiski otsa ka. Mida siis ikkagi sellest kõigest endaga kaasa võtta? Millised õppetunnid, millised kogemused? Millisena ma enda elu kujutan ette näiteks viie aasta pärast, kui (loodetavasti) on raskemad ajad juba kaugele selja taha jäetud? Niisiis - unistagem, seadkem eesmärke.

Esmalt loodan ma muidugi seda, et ma olen vaimses mõttes terveks jäänud või toibunud sellest pikaajalisest stressiseisundist. Ma ei tea veel, mis diagnoosi ma siin lähinädalatel oma olukorrale saada võin (ma sain täna perearstilt esmase ülesande 10 päeva oma vererõhku jälgida ja neid numbreid vastavasse päevikusse kirja panna, seejärel annan 12 tundi söömata olles vereproovi ja siis vaatame edasi, mis saama hakkab), aga ei tasu olla naiivne ja uskuda, et see jama siin mu tervisele mitte mingit jälge ei jäta. Kindlasti jätab.

Ma loodan, et tulgu, mis tuleb, aga et päris pangakontode arestimiseni mu olukord ei jõua. Mitte kunagi. Rääkimata kodu mahamüümisest või perest ilmajäämisest. Ning pigem olen ettevaatlikult optimistlik, et need soovid ka täituvad. Võimalik, et maksehäireregister või inkassod saavad mu siiski kätte, aga neid ma enam eriti ei karda. Olen end piisavalt palju harinud ja teiste kogemusi endast läbi lasknud, et oskan juba üsna täpselt aimata, mida sealt oodata.

Aga nüüd siis uuesti selle kõige juurde, milline võiks mu elu olla näiteks 5 aasta pärast. Oma unistustes loodan, et olen endiselt sama töökoha peal, kõrgelt hinnatud spetsialistina, kuigi samas töötan nüüdseks vaid poole kohaga, sest rohkemaks pole mul lihtsalt rahalises mõttes vajadust. Mu palka on viimasel ajal kõvasti tõstetud, sest ma olen end tõestanud väga pühendunud ja lojaalse töötajana. Mu palk on nii suur, et ma lasen 15% oma palgast igakuiselt otse oma Tuleva fondi III sambasse suunata ning mul jääb veel raha üle muudekski investeeringuteks. Meie kodu on alles, selle hind on nüüdseks peaaegu kaks korda kõrgem kui ostes. Tasahilju mõtleme isegi juba suurema kodu ostule, kuskile rohelisse privaatsusesse. Kahjuks seda veel kohe ei saa teha, sest mu viimased maksehäireregistri kirjed on veel mõned kuud üleval. Kuid siis kustuvad needki ja saabki mu võlglase periood ametlikult otsa. Kolm aastat tagasi andsin ma suure töö ja pingutuse tulemusena välja oma raamatu. "Võlglase teekond orjusest vabadusse". See raamat näitas täiesti ebareaalselt häid müüginumbreid ning kirjastus pidi lausa 3 lisatiraaži välja andma. Kusjuures mingi suure ime läbi jäi ka pärast seda mu isik endiselt avalikkusele teadmata. Sellest saadud honorariga tasusin ma ära viimasedki veel üles jäänud laenukohustused. Võlavabadust naudin ma juba tegelikult viimased 2,5 aastat, lihtsalt ongi veel vaid need kirjed seal maksehäireregistris, mis seda aega meenutavad.

Minust on saanud ka kogemusnõustaja. Eks seda tunnetasin ma juba blogi kirjutamise ajal, et see tegevus meeldib mulle. See tunne, et ma suudan kedagi aidata lihtsalt oma kogemustega. Saan olla inimestele toeks nende raskuste ajal. Jah, eks seda kõike oli selle võrra raskem teha, et ma ise polnud ju veel oma muredest jagu saanud. Kuid samal ajal aitas see ka mind ennast, et saada juurde teadmisi erinevatest võlaetappidest ja erinevatest asutustest.  Kindlasti olen ma nüüdseks oluliselt tugevam vaimses mõttes ja ma suudan koos võlahädas olevate inimestega minna veelgi sügavamale probleemi tuumadesse, pakkuda välja lahenduskäike ja koostada tegevusplaane. Ma läbisin ka vastava koolituse ja nüüd on mul ametlik kogemusnõustajatunnistus. Omavalitsused maksavad mulle selle teenuse pakkumise eest.

Ahjaa, me tegime eelmisel aastal muideks võlablogijate kokkutuleku. Loomulikult olid seal kohal nii AMOV, KahVõlgu, Võlglase Päevaraamat ja ka Vaikuse hetked. Hea meel on muidugi selle üle, et võlablogijaid on aastate jooksul veelgi juurde tulnud. Kõik nad siiski ei olnud veel valmis meiega liituma, kuid eks see kõik ongi selle protsessi loomulik osa. Julgus end avada, julgus sellest kõigest rääkida. Julgus sellega võidelda.

Ning lõpetuseks tegelikult kõige tähtsam teema - ma olen õnnelik. Mul on palju vaba aega, et olla koos oma perega. Olla koos abikaasa ja lastega. Me oleme õnnelikud. 

Unistused ei saa täituda, kui neid unistada ei julge. Ning sõnastatud unistused on ju täitsa suur samm juba nende täitumise poole, vähemalt võrreldes selle hetkega, mil ma neid veel enda jaoks lahti polnud mõtestanud.

Päris lõppsõnana muidugi ei saa mainimata jätta - palun hoidke hasartmängudest eemale! Ning kiirlaenudega ei maksa ka tegemist teha. 

Esmaspäev, 5. aprill 2021

Võlgade aegumisest, viimast korda

Täna on siis tuhandetel võlglastel pidupäev. Jutt siis loomulikult sellest, et 80000 inimese laenud aeguvad just täna. Ma küll ei tea, kui palju mu lugejate seas neid inimesi on, keda see otseselt puudutaks, aga teema kokkuvõtteks oleks paslik lõplik ülevaade anda, mis siis alates tänasest juhtuma hakkab.

Esiteks terminid - võlad AEGUVAD automaatselt. Kõik need 80000 võlga ongi aegunud tänasega, punkt. Ei ole mitte mingeid agasid. Kuid võlad EI KUSTU automaatselt. Selle jaoks tuleb avaldus teha kas kohtule või kohtutäiturile. Teiseks rõhutaksin siinkohal, et mina räägin vaid tsiviilnõuetest ja nendega seotud täitemenetlustest. Ehk siis tegelikult võla kustutamine juridiilises keeles tähendabki seda, et lõpetatakse tsiviilnõude täitemenetlus.

Tänane Maalehe artikkel andis sellest päris hea ja detailse ülevaate.  Kuna taaskord tegemist aga tasulise artikliga, siis teen väikese kokkuvõtte sellest. Kui muidugi vähegi võimalik, siis soovitan selle artikliga ka tervikmahus tutvuda. 

Reeglid võlgade kustutamise avalduse tegemisel:

  1. Avaldust saab teha nii kohtutäiturile (maksab 18 EUR) kui ka otse kohtule (riigilõiv: 30 EUR).
  2. Lisaks tuleb kinni maksta ka kohtutäituri lisakulud (kuni 50% põhitasust)
  3. Kui täitemenetlus sissenõudja nõude täitmise aegumise tõttu lõpetatakse, võib menetlus siiski jätkuda täitekulude sissenõudmiseks. Täitemenetlus tervikuna lõpeb, kui on tasutud ka täitekulud.

Kuni täitemenetluse lõpetamise avalduse lahendamiseni kohtus jätkub üldjuhul täitemenetlus, kuid kohus võib võlgniku avalduse alusel esialgse õiguskaitse korras peatada kohtutäituri poolt arestitud raha ülekandmise sissenõudjale või muude täitetoimingute tegemise.

Ka Justiitsministeerium tegi täna selle teema kohta eraldi juhise.

Mõned olulised lisamärkused veel. Aitäh sulle, vahva anonüümne kommenteerija, kes sa neile tähelepanu pöörasid!

1. Riigilõiv tuleb maksta kohtule siis, kui eelnevalt ei ole täituri poole pöördutud. Kui täitur ei nõustu lõpetama, siis on kohtusse pöördumine riigilõivuvaba

2. Kohtutäituri tasust peab kohtutäituri kaalutlusotsuse järgi tasuma maksimaalselt 50%, kuid täitur võib ka üldse mitte midagi küsida. Eks see ole neil südametunnistuse küsimus, et palju nad vaeva näinud on ja ära teeninud oma tasust.

Lisaks sellele, on ametliku avalduse blanketis justkui vormiliselt avaldus ainult põhinõude osas aegumise kohaldamiseks, justkui kõrvalnõuded jms lisad jääks aegumata. Et siis iga kõrvalnõude kohta eraldi avaldus ja eraldi ka 15 EUR+km avalduse tasu. Soovitaks inimestel ise vabas vormis avaldus kirjutada ja mitte lisada sinna kaheldava väärtusega juriidilisi nüansse.

Lõpetuseks - Justiitsministeerium on tekitanud eraldi ka KKK lehekülje, millega tasuks samuti tutvuda.

Üleeilse postituse järelkaja

See on täiesti uskumatu, kui palju toetavat vastukaja ma pärast oma üleeilsest postitust sain. Nii palju kirju pole siiani vist mitte ükski mu postitus toonud. Lisaks tuli üks pikem kommentaar ka, mida saate lugeda volglane.blogspot.com aadressilt. Siinkohal olekski ehk hea üks väike vihje ka anda kõigile neile, kes enamasti mu blogi loevad volglasepaevik.blogspot.com aadressilt - tegelikult on kommentaaride ja üldise vastukaja osas oluliselt viljakam pinnas just see originaalblogi. Tasub aegajalt sinna piiluda ka. Nagu korduvalt olen maininud, siis oma blogi duubeldasin ma just selle Facebooki blokeeringu tõttu. Postitused teen ma alati mõlemasse korraga ja need on seega kenasti mõlemas täiesti ühesugustena üleval, aga kahjuks või õnneks elavad kommentaarid siiski oma elu ja neid selliselt ükshaaval teisele lehele üle viia ei saa. Kui keegi tunneb bloggeri/blogspoti keskkonda veidi põhjalikumalt ja teab meetodeid, kuidas seda teha saaks, siis võib mulle muidugi sellest teada anda.

Nüüd siis aga tagasi selle postituse juurde. Suur aitäh teile selle meeletu toetuse eest! Mul tõesti võttis silmanurkadest märjaks selle peale, kui neid kirju järjest muudkui tuli ja tuli. Õnneks suutsin neid pisaraid siiski varjata ja mingeid lisaküsimusi kodus ei tekkinud.

Tahaksin aga siinkohal rõhutada, et ma ei kavatse mitte mingil juhul kuidagi alla anda. Pigem oli mu tavapärasest emotsionaalsema postituse mõte selles, et ka minul on kehvemaid päevi, mil ma tõsimeeli mõtlen, kas ikka on vaja end selliselt põletada. Probleeme saab suures pildis lahendada kahel viisil - proaktiivselt või reaktiivselt. Ehk siis, kas ennetavalt või reageerivalt. Kas püüda iga hinna eest iga sekund olukorda kontrollida ja proovida ette aimata laenufirmade käitumist, ise lahendusi otsida, ise aktiivselt kontakti otsida. Koguaeg näpuga järge ajades eelarvet täites ja sinna lisaraha püüdes hankida. Või siis võtta seda natuke nagu paratamatusena. Ilmselgelt ei täna ega ka homme ei hakka mu lepinguid veel keegi üles ütlema. Mu lepingud on täna, 5. aprillil, kõik jonksus. Mitte ühtegi ametlikku häiret ei ole, maksehäireregister on ka tühi. Üle oma varju ju teadupärast ei hüppa. Ma pean lõpetama liigse muretsemise ning oma hinge vabaks laskma. Nagu mulle mitmed inimesed ka rõhutasid - ma olen teinud tegelikult juba praegugi oluliselt rohkem, kui võiks ühelt võlglaselt oodata ja eeldada. Ma ei saa end mitte kuidagi pettumuseks nimetada. Aga ma peaksin end siiski rohkem hindama ja enda vaimset tervist rohkem hoidma. Ma helistan just mõned minutid tagasi oma perearstile ja panin aja kinni oma vaimse tervise olukorra diagnoosimiseks. Eks ole näha, mida see endaga kaasa toob. Homme lähen vastuvõtule.

Tegelikkuses võikski ju küsida, et mida ma siin rabelen ja võitlen. Lasku ma need lepingud lihtsalt vabaks, inkassod ja muud värgid. Et mingu aga kohtust läbi kõik need - võidaks ju kõvasti aega ja hing oleks ka rahulikum. Aga kas ikka oleks? Ma ise olen seda protsessi läbides pidanud silmas, et isegi kui kuskile inkassosse või kohtusse jõuda, siis on ju ikkagi parem, kui need põhiosajäägid oleks selleks ajaks võimalikult väikesed. Et noh, kui peakski kehvasti minema, siis võiks eeldada, et pikas plaanis peaks see ikkagi pigem hea olema. On ikkagi ju päris suur vahe, kas inkassosse jõuab 1000-eurone võlg või näiteks 1742-eurone. Kokkuvõttes tuleb siin leida lihtsalt mingi kuldne kesktee vabaks laskmise ja igapäevase megapingutamise vahel. Kontrollitud vabalangus?

Üks põhjus, miks ma selle postituse laupäeval siiski avaldasin ja ka üles jätsin, on see, et ma ei taha oma lugejatele jätta valemuljet, et mul on koguaeg kõik kontrolli all ja ma mõtlen iga sekund hästi ratsionaalselt. Asi on sellest ikka väga kaugel. Nõrkused ja madalseisud on sellel teekonnal ääretult normaalsed. Kõigil meil on paremaid ja halvemaid päevi, stressis olevatel inimestel on kõik need tunded ja emotsioonid lihtsalt võimendatud. Aga peame vastu, eks ole! Oluline on rõhutada, et tegelikult on täiesti okei (ja isegi rangelt soovitatav) pöörduda eriala spetsialistide poole - psühholoogid, võlanõustajad jne

Laupäev, 3. aprill 2021

Kas lasta end vabalangusesse?

Mul on megagigapeavalu. Selline tunne nagu eile oleks päev otsa viina joonud ja pärast mingit rummi veel otsa. Tegelikult võtsin just juba paratsetamooli sisse ja ootan siin, et see vaikselt mõjuma hakkaks. Vast kunagi ikka hakkab ka.

Mul on tegelikult üks hirm tekkinud. Või noh, eks igasugused ärevused ja muretsemised on mu igapäevaelu osa niiehknaa. Aga nüüd on üks uus asi. Ma kardan oma lähedasi, sõpru ja ka tundmatuid blogilugejaid alt vedada. Ma kardan, et kui ma oma praeguses elutempos ja iga hinna eest oma võlgade vastu võideldes peaksin ebaõnnestuma, siis inimesed pettuvad minus. Kui peaks juhtuma, et mõni leping öeldakse ikkagi üles, et kui midagi jõuab kuskile inkassode laudadele, siis olen läbikukkunud. Kui ma lõpuks ikkagi saan need kirjed sinna maksehäiregistrisse, siis olen üks hädapätakas, kes ei saa oma asjadega ikka üldse hakkama. Isegi, kui mind siin igakuiselt aidatakse ja mulle kaasa elatakse. Aga ma ei taha olla pettumus.

Mingi pool aastat tagasi lugesin kuskilt sotsiaalmeediast huvitavat mõtisklust. Kuna ma kahjuks seda hetkel üles leida ei suutnud, siis ei saa ma sellele mingit viidet panna ja ka täpset sõnastust üles otsida, aga proovin selle mõtte siiski oma sõnadega edasi anda, loomulikult enda loo kontekstis.

Ma tunnen, et ma olen justkui kärestikulisel jõel, kus ees on ootamas päris kõrge kosk. Ma olen juba natuke sinna alla piilunud ka - seal ongi need inkassod, maksehäireregistrid, kohtumenetlused ja muud taolised asjad. Ma teen meeletuid jõupingutusi, et mitte sinna kose servani jõuda. Et ma ikka püsiks edasi siin ülemisel platool. Varjun kuskile kivide taha, püüan end tüürida kalda poole, haarata igast oksast ja õlekõrrest. Kuid vool on tugev, parimatel päevadel ma lihtsalt püsin paigal, aga mu olukorrale lõplikku lahendust ei paista. Samas ma näen ju kaugusesse vaadates, et pärast seda koske tuleb väga vaikne ja rahulik veevool. Aga ma ei suuda lõpetada võitlemist. Ma ei oska end lõdvaks lasta, leppida olukorraga ja lihtsalt end kosest alla lasta kukutada. Ma kardan kõike seda, mida see kukkumine minuga teha võib. Kas mu paat ikka jääb terveks? Kas ma jään ellu?

Nagu juba öeldud, ma ei taha olla pettumus. Ma ei taha iseendas pettuda. Kuigi eks ma juba niikuinii olen enda peale pahane, et end sellesse jamasse üldse vedanud olen. Ma küll rõhutan pidevalt, et üks hullemaid asju, mida teha saaks, on pea liiva alla peitmine, aga samas tunnen ma ka ise aegajalt, et tahaks pausi pidada, ära unustada selle jama, mille olen korraldanud. Ka mina olen ikkagi inimene. Ma ei ole vaimselt nii heas seisus, kui siin võibolla aegajalt mulje võib jääda. Neid nõrkushetki on tegelikult oluliselt rohkem, kui siia blogisse jõuab. Aga ma ei taha viriseda ega halada, sest see ei aita mitte kedagi.

Õnneks annab peavalu vaikselt juba järgi ning sain taaskord oma tundeid ja emotsioone siin jagada - hakkas parem. 

Neljapäev, 1. aprill 2021

Viktoriini tulemused ja õiged vastused + selgub ka võitja

Aeg kokku võtta viimase viktoriini tulemused ja muidugi tuleb ka võitja välja loosida. 

Kokku oli vastajaid 19. Suur-suur aitäh teile kõigile! Maksimumskoori saavutas 5 inimest, nimesid kuvan täpselt sellisena nagu te need ankeeti märkisite: Ave, Lilje, Getter, Kristina, Taavi. Just teie osalesite ka auhinnaloosis. 

Võitja loosimisest tegin ka video (kuna mul mitte ühegi loosis osaleva inimesega isiklikku sidet pole, siis pole vaja karta ka mingit pettust, kõik oli aus): https://www.youtube.com/watch?v=rjU8hjCvVQE 

PALJU ÕNNE VÕITJALE! Võtan sinuga veel täna ühendust ja saadan juba täna kinkekaardi teele.

Statistikat ka:

Nüüd aga vaataksime üheskoos üle kõik küsimused ja ka õiged vastused.


Kui suur oleks olnud mu viimase panuse võidusumma, kui ka viimane ennustus oleks täppi läinud?

Õige vastus: 1077,64 EUR

Allikas: https://volglane.blogspot.com/2020/09/hetk-mil-reaalsus-kohale-joudis.html


Millal tegin oma esimese blogipostituse?

Õige vastus: 04.09.2020

Allikas: https://volglane.blogspot.com/2020/09/sissejuhatus.html


Mis fondis on mu II pensionisamba osakud?

Õige vastus: Tuleva

Allikas: https://volglane.blogspot.com/2020/11/pensionirahadest-detailsemalt.html


Kui suur oli esimene blogilugejate poolt kantud Bondora toetussumma?

Õige vastus: 100 EUR (17.11.2020 kell 14:52)

Allikas: https://docs.google.com/spreadsheets/d/1IRtKHf1iB4R_7IuBP_D6VpddTSG24kJIDpcXafokh9M/edit#gid=0


Mis firma pakub teenusena "Teleauditooriumi Mõõdikuuringut"?

Õige vastus: Kantar Emor

Allikas: https://volglane.blogspot.com/2021/03/lisaraha-oma-arvamuse-avaldamise-eest.html


Minu viimane "visiit" psühholoogi juurde toimus interneti vahendusel. Mis vahendit me kasutasime?

Õige vastus: Skype

Allikas: https://volglane.blogspot.com/2020/10/motted-kui-keskjaamas-soeluvad-rongid.html


Minu blogist tegi ühes oma episoodis juttu ka üks podcast. Milline?

Õige vastus: Herilasepesa

Allikas: https://volglane.blogspot.com/2020/11/herilase-pesa.html


Mis firma saatis mulle ootamatult, ilma minult küsimata, mulle oma krediitkaardi?

Õige vastus: Placet Group

Allikas: https://volglane.blogspot.com/2020/12/ootamatu-kiri-postkastis.html


Kumb minu blogidest on Facebooki keskkonnas blokeeritud?

Õige vastus: volglane.blogspot.com

Allikas: https://volglane.blogspot.com/2020/10/facebook-blokeeris-mu-blogi.html


Septembris kirjutasin kõikidele laenuandjatele, et olen makseraskustes. Üks firma tõstis selle kirja peale mu krediidilimiiti. Milline?

Õige vastus: Ferratum

Allikas: https://volglane.blogspot.com/2020/09/kiirlaenufirmade-arimudel.html


Hea meel on selle üle, et kõikide küsimuste puhul oli õige vastus siiski ka kõige populaarsemaks vastusevariandiks. Loodan, et kõigile osalejatele see viktoriin meeldis. Võimalik, et see ei jää päris viimaseks selliseks ettevõtmiseks. Igal juhul, kaunist aprilli kõigile ja toredat naljapäeva ka (see postitus ei olnud nali).