Neljapäev, 15. aprill 2021

Plaanid, unistused ja õnn

Kui inimesed plaane teevad ja unistusi unistavad, siis jumal vaid naerab selle peale. No umbes niimoodi kõlab see üsna levinud lause. Nii juhtus ka minuga. Alustaksin algusest. Minuga võttis ühendust üks töövahendusfirma. Siinjuures pole täpselt isegi oluline, kuidas või kuskohast nad mu andmed leidsid. Mul polnud õrna aimugi sellisest konkursist, kuhu mind siis kutsuti. Ma tahtsin lihtsalt oma igapäevast tööd teha, et oma laenudega kuidagigi hakkama saada. Sisuliselt võib öelda, et ma ei ole juba aastaid tööturul üldse aktiivne olnud, ühe CV ja kandideerimissoovi olengi vaid viimaste aastate jooksul saatnud. Aga see selleks, tagasi selle põhiloo juurde. Sellest esimesest kontaktist möödus vaevu nädal ja selle aja jooksul oli mul kaks erinevat vestlust ning selle kõige lõpetuseks potsatas täpselt üks nädal pärast esimest vestlust mu postkasti reaalne tööpakkumine. Konfidentsiaalsuse huvides ma muidugi päris täpseid numbreid ja präänikuid siin välja tooma ei hakka, kuid see pakutav palk on mitukümmend protsenti suurem kui mu praegune palk. Ning sinna lisaks ikka vägagi magusad lisaväärtused. Ning, mis selle kõige juures kõige olulisem - see palk tekitab olukorra, kus mu sissetulekud hakkavad ületama mu igakuiseid kohustusi ja jääb veel üsna märkimisväärne summa ka elamisraha! Mu kõige suurem unistus ja eesmärk saab ühe hetkega täidetud. Sisuliselt üleöö!

Loomulikult ei tähenda see, et nüüd võin kergendatult hingata ja end vabaks kuulutada. Kaugel sellest! Pigem võrdleksin ma seda kuskil operatsiooniblokis teostatud keerulise lõikusega. Kasvaja on eemaldatud. Kuid nüüd algab ränkraske taastumisperiood. Kindlasti võtab see kõik veel päris mitu aastat aega kuniks ma jõuan olukorrani, kus mu ainsaks laenukohustuseks on kodulaen. Muidugi on see protsess teatud mõttes eksponentsiaalne - iga ära lõpetatud lepinguga saan seda kõike järjest kiiremaks ajada. Aga tähtis on hinnata seda paranemise tõelist algpunkti - ma suudan oma kohustusi täita ka ilma ületundideta. Ma saan taaskord elada normaalses elurütmis. Mul on isegi puhver, et aegajalt haige olla.

Ma olen õnnelik. Ma olen tõeliselt õnnelik. Kohati isegi tegelikult šokiseisundis, sest päris täpselt vist pole siiani kohale jõudnud, mis ikkagi juhtus. Kui esimest korda uue tööandja kontorisse astun, siis ilmselt jõuab see kõik mulle lõplikult kohale. Kahtlemata võib selle loo pööre tunduda täiesti ebareaalne fantaasia või lausa Hollywoodi unelm, aga ometigi on see tõde. Tuleb ilmselt tõdeda, et teinekord ongi päriselu veelgi põnevam ja ootamatum kui ükskõik milline kassahitt...

Loomulikult muutub nüüd ka mu blogi olemus. Blogi küll ei kao mitte kuhugi ja küllap aegajalt kirjutan ma siia ka uusi lugusid, aga kindlasti enam mitte senise intensiivsuse ja aktiivsusega. Sest fookus läheb mujale. Mu postkast jääb endiselt kõigile avatuks, loen seda endiselt ka pärast tänast. Mulle võib kirjutada, kui on mure, mulle võib kirjutada ka siis, kui soovite oma rõõmu jagada. Ma ei kao mitte kuhugi. Usun, et kord nädalas kirjutan ma ka edaspidi, eks paistab, kuidas see täpsemalt kujuneb. See lugu läheb edasi, aga oluliselt rahulikumas tempos. Tänasega lõpetan ma ühtlasi ka Bondora toetuskannete reklaamimise. Eemaldan selle info oma blogi bannerilt. Ainuüksi võlablogijate seas on inimesi, kes vajavad seda abi oluliselt rohkem kui mina. Aidake neid.

Teatud määral võib ju öelda, et mul lihtsalt vedas, mul oli õnne. Aga samas, ma pole kindel, kas sellel õnnel oleks üldse olnud võimalust mu ellu astuda, kui ma poleks oma heaolu nimel võidelnud, hoidnud koguaeg motivatsiooni, lootust ja eneseusku. Pidevalt pingutades ja lahendusi otsides võidame me aega, et elul oleks võimalus meid üllatada ja august välja aidata. Kui ma oleksin juba eelmisel aastal peitu pugenud, pea liiva alla pistnud, selle blogi kirjutamata jätnud, kas ma oleksin täna siin, kus ma olen? Kahtlen sügavalt. Kas ma oleksin täna siin, kui poleks olnud teid, mu kallid lugejad, kes te mulle häid sõnu olete siia ja sinna saatnud. Kes te mu jaoks olemas olete olnud, kui mul on olnud tõeliselt raske. Teie, kes te mulle ülekandeid olete teinud. Ma ei oleks ilma teieta selles praeguses hetkes sellisena nagu ma olen. See tänutunne, mis minu sees pulbitseb, on lihtsalt hoomamatu. AITÄH TEILE!

6 kommentaari:

  1. Super uudised! Väga hea meel Su üle ja hoian pöialt veel edasistekski arenguteks;)

    VastaKustuta
  2. Väga hea võrdlus operatsiooni ja taastumisega. Edu uuel töökohal ning edukat ja kiiret taastumisperioodi!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Edu läheb tarvis! Sulle ka kõike kõige paremat sinu valitud teekonnal!

      Kustuta
  3. Nii äge! Blogi lugedes proovisin juttu ja numbreid kokku viia ja jäi mulje, et oled päris korralikult alamakstud oma vanas töökohas. Nii et nüüd hakkad õiglast palka saama. Edu ja kiiret kohanemist uues kohas!

    VastaKustuta