kolmapäev, 12. juuni 2024

Keni maksejõuetusmenetluse tulemus. Lisakommentaarideta.

Keni menetluse lõpplahendus. Lisakommentaarideta. Taaskord intervjuu vormis.

Alustame kõige tähtsamast - su menetlus on tänaseks lõppenud. Lasen sul selle tulemuse ise välja öelda.
Maksejõuetusavalduse menetlus on lõppenud ja selle tulemusena kuulutati välja mu pankrot. Alustati pankrotimenetlusega ja algatati võlgadest vabastamise menetlus.

Kuidas sa enda jaoks kogu selle protsessi lahti mõtestaksid? Milliste sõnade või emotsioonidega seda kirjeldaksid?
Spetsialistid tegid selgeks, et ma pole oma olukorra tõsidusest aru saanud ja suutsid mind veenda oma olukorda sisuliselt lahendama hakkama. Minu nägemuses makseraskused olid süvenenud püsivaks maksejõuetuseks, ehkki võlausaldajate sanktsioone mulle veel rakendunud polnudki. Sellega kaasnes vastuoluline rada häbist, kergendusest, pettumustest, ootamatustest, eufooriast, tühjusest, pingetest, aukartusest, lohutusest ja halbadest üllatustest. Raske on sellest nüüd kokkuvõtvalt mõelda, sest sündmuste käik oli konarlik ja rohkete pööretega, igaüks neist oma emotsionaalsete varjundite ja tagajärgedega.

Mis sinust nüüd edasi saab? Kui kaua see kõik kestab?
Käin tööl edasi, õpingud lähevad planeeritust pikemale pausile ja elan tagasihoidlikumalt. Pankrotimenetlus kestab umbes aasta, siis mingid piirangud leevenduvad ja jätkub võlgadest vabastamise menetlus. Kõik, mis ületab 1093€ (miinimumpalk ja lisaks kolmandik 1 ülalpeetava eest), arestib pankrotihaldur oma tasudeks ja võlausaldajatele. Nii sujuva koostöö korral 3 aastat, siis otsustab kohus võlgadest vabastamise üle.

Millised piirangud ja igapäevaelu segavad faktorid sulle nüüd osaks saavad? Ja kui pikaks perioodiks?
Olen kaotanud õiguse oma elu varasemas mahus kontrollida. Sellised tavapärased asjad nagu internetipank (arveid ei saa enamasti ise maksta) või kaardimaksed (sh veebiteenused) pole mulle lubatud. Saan deebetkaardiga sularaha automaadist välja võtta. Mingis mõttes on kõik pausil ja elukorraldus ajas mitukümmend aastat tagasi liikunud. Minu argipäevas on varasemast rohkem järjekordades seismist ja selgituste jagamist ootamatutes olukordades. Õppelaenu puhul läksid pangast kirjad käendajatele, kes oleks pidanud laenusumma koos kogunenud intressidega 2 nädala jooksul tasuma ja seejärel pankrotihaldurile tagasinõude esitama. Ajasin pereringis asja korda, et käendajad hätta ei jääks. Telefoniarveid pean esinduses maksmas käima (järjekorrad pangaautomaadi juures ja esinduses). Harjumatu sendi- ja mündimajandus lisaks. Iseteeninduskassades kõigepealt mündid automaati ja siis paberraha otsa. Nii saab osa münte kinnisemaks vahetada. Kontojääki saan kontrollida vaid automaadis. Konto väljavõttes näen automaadis 10 rida selgitusteta summasid. Kui palju raha mul kasutada veel on, pean ise arvet pidama. Muidugi piisava tahtmise korral saab kontakti pangatöötajatega internetis 9-17 (jutule saab siis, kui vestlusrobotile piisavalt täpne küsimus esitada), telefonil (kõige segasem kanal) või kontoris 10-17 (sõltub järjekorrast ja teenindajate hõivatusest). Ebamugavused on kolmeks aastaks, missugused piirangud ja mis mahus leevenduvad pole veel selgeks saanud. Kui palju mu kodust registreerimata vara realiseeritakse, pole selge.

Kas sa julgeksid seda protsessi teistele võlglastele ka soovitada?
Ei soovita, sest see on äärmuslik abimeede ja neil, kellel on kinnisvara või sõidukeid, saab see protsess veel dramaatilisem olema. Soovitan pöörduda võlanõustaja(te) poole, et enda olukorrale adekvaatne hinnang saada.

neljapäev, 30. mai 2024

Keni maksejõuetuse postituse järelkajad, 2. osa

Kui võlglane jõuab oma kohustustega sellisesse punkti, kus on üsna suure tõenäosusega ette näha, et arvatavasti jõuavad võlad varem või hiljem igasuguste kohtumenetluste ja täituriteni, siis on tegelikult edasised valikud üsna keeruliste otsuste kadalipp. Ja tegelikult siin justkui lõpuni õiget vastust ei olegi. Seejuures ongi hea siin näidetena ette võtta meie kaasteelised Maria ja Ken. Nagu eelmistes postitustes selgus, siis Ken oli just see, kes võttis ohjad enda kätte ja ei jäänud oma saatust ootama vaid üritas seda ise suunata. Tal ei olnud selleks hetkeks mitte ükski laen veel isegi maksehäireregistris (rääkimata inkassodest ja järgmistest etappidest), aga ometigi pöördus ta ise kohtu poole, et oma seis klaariks saada. Seejuures sai ta üsna kiiresti ka oma justkui korrektse käitumise eest karistada - talle määrati piirangud ja limiidid, mis saavad võlglasele tavaprotsessi puhul osaks alles täiesti viimases etapis, kui kohtutäitur on asjad üle võtnud ja maksegraafiku osas kokkuleppele pole jõutud. Eks see on üsna klassikaline "kas lõputu õudus või õudne lõpp?" dilemma. Üks valik annab rohkem ajalist võitu, teine aga ilmselt lõppude lõpuks närvirakkude säilimise rõõmu.

Tegin nendel teemadel enda mõtete ja ka mõnede blogilugejate kaasabil Keniga väikese usutluse.

Ken: Ärkasin täna taas üha sageneva kombe kohaselt kell 4 ja und ei tulnud, kuigi proovisin seaduste lugemisega vajalikku uinumisigavust saavutada. Läks vastupidi.

Mina: Eks selle kõige ühiseks nimetajaks on hirm ja teadmatus tuleviku ees. Sisuliselt andsid sa end juristide meelevalda. Tahtsid head ja proovisid tekkivaid probleeme õigesti lahendada.

Ken: Hirm ja teadmatus, millega ei oska toime tulla. Juristide ees on tekkinud veel suurem aukartus, sest nende teemade haldamine on paras õudus. Samas keegi ühiskonnas peab ka pahedega tegelema, aga müstika, et see on kellegi vabatahtlikult valitud eriala ja töö.

Mina: Mul tekkis siit aga küsimus - kas sa kahetsed ka, et selle teekonna ette võtsid? Ajaliselt oleksid ilmselt omajagu aega võitnud igasuguste viiviste, trahvide, lepingute ülesütlemiste, inkassode jne asjadega. 

Ken: Pole jõudnud kahetseda, aga sellest olukorrast sisulist pääsemist poleks niikuinii olnud. Kui see teekond poleks praegu maksejõuetusavalduseni jõudnud, siis ilmselt suve lõpuks oleks uued raskused olnud seoses tähtajalise käsunduslepingu lõppemisega lisatöö puhul. Ajavõit poleks ilmselt mind raskest veebruarist-märtsist-aprillist päästnud, aga korraks oleks mais pensionisamba väljamaksetega stabiilsus saabunud. Ma pole kindel, et asi lepingute ülesütlemiste, inkassode või täitemenetlusteni sügisel jõudnuks, aga peresuhted oleksid kindlasti sügavamas kriisis kui praegune vaikiv ajastu.

Mina: Samas jah, lõputu õudus või õudne lõpp, eks ole? Ühelt poolt filosoofilised küsimused, teisalt üks paras katse-eksitusmeetod, kus ilmselt ei selgugi lõplikult kumb valik parem oleks olnud... Iseasi, kas sa ise üldse sellised mõtteid oled mõelnud? Aga mulle kõrvaltvaatajana sellised dilemmad pähe tulid...

Ken: Kui palju ma olen mõelnud, et otsustamine on parem, kui otsustamata jätmine, et oma otsustest õppida, aga seda õppimismomenti enda vigadestki on liiga vähe olnud. Tasakaalukamad inimesed ilmselt oskavad teiste vigadest piisavalt õppida, et enda vigadest õppimise valu ei pea kannatama. Miskipärast on mul tunne, et lapsepõlvetraumade tõttu olen otsinud neid piiripealseid seisundeid, kus ennast “elusana” tunda ja ega see aastakümnetepikkune lõputu õudus enne põhjalikumat pereteraapiat läbi ei saa. Iseendaga katsetada pole kellelgi keelatud, aga mul on tõsiselt piinlik, et laps praegu koduseid pingeid taluma peab ja oma seletamatut ärevust väljakutsuva käitumisega maandada püüab. Küpsuskirjandi teema “Iga valik sulgeb mõne ukse” on minu elus epopöa mõõtmeid omandamas, kuid kardan, et isegi pankrot eraisikuna ja tõenäoliselt algav võlgadest vabastamise menetlus pole võlaloo lõppvaatus. Kõige suurem hirm on jääda oma murekoormaga üksi ja tüli oma päritoluperega, pinged kodus ning ebakindlus tööl pole lihtsalt endast välja kirjutatavad.

reede, 24. mai 2024

Keni maksejõuetuse postituse järelkajad, 1. osa

Nagu arvata võis, tõi Keni maksejõuetuse postitus päris palju vastukaja. Oli nii imestamist, kaasa elamist kui ka päris mitmeid lisaküsimusi saatusekaaslastelt. Kõiki kirjavahetusi ei hakka siia välja tooma, aga mõned huvitavamad detailid ja eripärad prooviksin siiski lahti harutada.


Alustuseks Maria reaktsioon.
"Lugesin Keni postitust. Kas ma saan õigesti aru, et ta taotleb võlgade ümberkujundamist ja menetluse ajal ei saa ta internetipanka kasutada? Või soovib ikkagi pankrotti? Ma olen imestunud, et talle see limiit kohe pandi. Väga imestunud! Ma tahaks teada, kuidas usaldusisik seda põhjendab, et ta menetluse ajaks kõik blokki paneb, kui kohus pole veel otsust langetanud."

Edastasin need mõtted ka Kenile.
Tema vastus oli järgmine:
"Mu usaldusisik on pankrotihaldur ja see asi liigubki eraisiku pankroti suunas. Ta järgis ilmselt endale harjumuspärast protsessi. Mulle midagi ei põhjendanud piirangute osas. Ta küsis minu käest asju, mis olid juba maksejõuetusavalduses kirjas. Teabenõudes oleksin pidanud mitut asja kontoväljavõttelt kontrollima, aga pangakontoris öeldi, et neil pole õigust seda mulle väljastada. Kui kohtumine oli, võttis ette valge paberi ja küsis uuesti asju, mille teabenõudega olin talle juba saatnud. Ajasin kellaajad sassi ja ilmusin kohtumisele 2 tundi varem. Tal oli aega minuga pool tundi rääkida, aga kohtule kirjutas aruandes, et vestlesime tund aega. Tema vara- ja võlanimekirja ning seisukohad käskis koheselt allkirjastada, kuigi seal oli palju pisivigu. Põhjalikkusega tema tegevus just silma ei paistnud. Näiteks pangakontoris oli korduvalt segadust sellega, et kõrvuti olid laused lubada 1093€ kasutamine ja siis et deebetkaardiga lubatud sularaha väljavõtmine."

Paslik siinkohal märkida, et Marial endal oli sel kevadel samamoodi sarnane menetlus (tänaseks juba lõppenud, aga sellest pikemalt järgmistes postitustes) ja temal usaldisiku poolt eraldi mingeid piiranguid ei seatud. Tema ainsateks piiranguteks olid 1500-eurone igakuine kasutuspiirang ja isiklikule autole seatud keelumärge kohtutäituri poolt (erinevalt Kenist jõudsid Marial osad nõuded juba kohtusse ja täiturite kätte - Kenil polnud tegelikult mitte ükski laenuleping veel isegi üles öeldud, ta oli ise aktiivne ja püüdis oma probleemide eskaleerumist ennetada). Ei olnud Marial ka mitte mingeid piiranguid internetipanga kasutamisel ja ka pangakaardid kehtisid.

Sisuliselt saab siit järeldada päris mitu asja - esiteks on see natuke nagu loterii, kus võlglasele kohtu poolt määratud usaldusisik on nagu "jumal". Nii nagu tema ütleb, nii on. Kurb on siin muidugi ka see, et ega reeglina võlglane ei tea ega oskagi vastu vaielda. Lepib sellega, mis öeldakse. Ning olgem ausad - tegelikkuses on võlglane selleks hetkeks omadega vaimselt täiesti läbi ka, seega ei jaksagi enam mingite õiguste eest võidelda. Usaldusisiku jaoks on see aga lihtsalt üks rahateenimise viis.

Ken ise võttis olukorra kokku niimoodi:
"Ega mul pole aimugi, mis on lubatud ja mis mitte, sest nii füüsilise isiku maksejõuetuse seadusest kui ka pankrotiseadusest on väga keeruline seda välja lugeda. Üldiselt kõik, mis pole keelatud, on lubatud ja usaldusisik toimetabki oma suva järgi. Kuna kohtunik manitses usaldusisikuga igakülgset koostööd tegema, siis ei ole endal pädevust millelegi vastu vaielda. Ja seesama hirmunud võlgnik oma allaheitliku meelega käitubki seatud juhiste järgi. Vastu vaidlemine ja rohkete küsimuste esitamine pikendab vaid protsessi. Liiatigi usaldusisiku tasu on ju võlgniku maksta, seega mida rohkem pärin ja nurisen, seda rohkem maksan. Seadusega on neil lubatud küsida tunnitasuks kuni viiendik miinimumpalgast. Minu usaldusisikul oli see niigi “odav” 66€ pluss käibemaks. Lisaks juristi palgata pole raha ja tuttavate juristide poole teema delikaatsuse tõttu ja konfidentsiaalsuse säilitamiseks ei hakka pöörduma. Praegu olen ootel. Kui otsustan tulevasel istungil eraisiku pankroti ja võlgadest vabastamise menetluse kasuks, nagu usaldusisik soovitas, läheb määramatus veel suuremaks. Tulevaseks võimalikuks pankrotihalduri tasuks vahendite jätkumine tehakse esmajoones kindlaks ja kui selleks ei jätku, ei kuulutata pankrotti välja ja menetlus lõppeb raugemisega, mida iganes see tähendab. Siiani ei tea, kas koduelektroonikat, raamatuid ja legosid, mis justkui raskesti realiseeritav vara on, hakataks oksjoni korras maha müüma. Kui jah, siis olen valmis ka 5 aastat (usaldusisik viitas sellele perioodile kui kehtivale kohtupraktikale) 580€ kuus maksma, et minu jaoks kõige armsamatest asjadest, mida raamatud (paljud pühendusega või mingi elusündmuse tähistamist kandva sentimentaalse väärtusega) mulle on. Selliseid asju kohtumäärustest välja ei loe."

Kuigi ma algselt plaanisin siia postitusse lisada veel paar mõttevahetust erinevate osapoolte vahel, siis kuna see postitus siin venis piisavalt pikaks, siis jätkaksin ülejäänud detailidega juba eraldi kirjatükis. Usun, et alustuseks on siingi päris palju mõtteainet.

kolmapäev, 15. mai 2024

Koostööprojekt - Keni valikud ja kogemused maksejõuetuse teekonnal

Täna räägiksin ma üle pika aja Kenist. Ilmselt on nii mõnigi lugeja hakanud mõtlema, et mis küll Kenist ja Mariast tänaseks saanud on ja kuidas neil läheb. Suures plaanis läheb neil isegi sarnaselt, sest nad mõlemad on jõudnud samasuguse etapini. Seejuures on see kõik kuidagi üsna kiiresti ja eskaleeruvalt käinud. Aga jah, tänaseks on nad mõlemad suure hooga virtuaalseid kohtuuksi kulutanud ning mõlemad kõlguvad või on kõlkumas, kas lõpptulemuseks kujuneb võlgade ümberkujundamine või eraisiku pankrot. Mariast räägin ma mõne aja pärast pikemalt, aga tänane postitus on pühendatud Kenile. Kuigi ma olen pikemat aega temaga siiski neil teemadel kirju vahetanud ja üleüldiselt iganädalaselt kursis, kuidas asjad on arenenud, siis nende kirjade põhjal kokkuvõtlikku postitust oleks olnud keeruline kokku panna. Nii jõudsimegi kokkuleppele, et vormistame need kogemused ja läbielamised intervjuu vormis. Loodetavasti on siin ka mu lugejate jaoks kasulikke näpunäiteid või praktilisi nippe. Head lugemist!

1. Kuidas sa jõudsid mõtteni, et võiks proovida võlgade ümberkujundamist? 

Sotsiaaltöötaja suunas mind võlanõustamisse. Võlanõustaja soovitas võlgade ümberkujundamist. Ise poleks selleni jõudnud, sest ei arvanud end nii põhjalikult hädas olevat. 

2. Mis olid esimesed sammud, mida selleks ette võtsid?

Mul oli valearusaam, et võlanõustamine on tasuline teenus. Sotsiaaltöötaja, kellega kokku puutusin, selgitas olukorda ja soovitas võlanõustamist kohaliku omavalitsuse poolt. Võlanõustaja võrdles minu tollast reaalsust võlgade ümberkujundamise protsessi reaalsusega ja soovitas kohtule maksejõuetusavaldus esitada võlgade ümberkujundamiseks.

3. Kuidas sa hindad - kui keeruline see protsess tegelikult on?

Maksejõuetusavalduse täitmine nõuab päris korralikku inventuuri oma kohustustes ja avalduses ette tulevate mõistete tundmist. Täitmine pole kindlasti lihtne, kuid seda ei tasu karta, sest kui avaldus on esitatud, vaatab kohtujurist selle üle ja kui avaldus jäetakse käiguta, osutab ta puudustele, mis 2 nädala jooksul likvideerida tuleb. Kui avaldus esitatud, ei tohiks enam tagasimakseid võlausaldajatele teha. Kõnesid ja meeldetuletusi neilt tuleb endiselt, kuid neile andsin teada, et olen esitanud kohtule maksejõuetusavalduse. See suhtlus võib olla emotsionaalselt kurnav ja täis segadust, kuid tuleb ära kannatada. Seejärel otsustab kohtunik, kas avaldus võetakse menetlusse. Siit alates muutub elu keerulisemaks, sest määratakse usaldusisik, kes seab pangakontodele ligipääsupiirangud ja jätab avalduses esitatud kontole kas internetipanga või deebetkaardi kasutamise võimaluse koos sularaha väljavõtmise võimalusega miinimumpalga ja ülalpeetavate arvuga seotud summas. Mina ei saa internetipanka kasutada. See võib teha usaldusisikule andmete esitamise keeruliseks, kui arveid ja lepinguid alles pole. Vestlusel usaldusisikuga sai selgeks, et ilma varata (eelkõige kinnisvara, sõidukid) on võlgnikule mõistlikum eraisiku pankrot koos võlgadest vabastamise menetlusega. Võlgade ümberkujundamine on mõistlikum neile, kel on vaja vara säilitada, kuid kui seda kava mitte täita, siis on pankrot vältimatu.

4. Kas sinu jaoks oli/on mingi vaimne erinevus ka, kas lõpptulemuseks on pankrot või ümberkujundamine? Vara sul ju teadupärast ei ole.

Erinevus on eelkõige kaasnevates piirangutes ja ajaperspektiivis. Minu võlgade ümberkujundamine oleks kõigi eelduste kohaselt vähemalt 5-aastane protsess, kuid pankrot ja võlgadest vabastamine võtab 3 (või pikendamisel kuni 4) aastat. On psühholoogiliselt oluline vahe, kas protsess lõpeb enne mu lapse kooliminekut või kestab ka kooli ajal. Kui võlgade ümberkujundamise perioodil peaks võlgnikuga midagi juhtuma, siis varasemad nõuded pisut vähenenud mahus ennistuvad koos intresside ja viivistega ja pankrot on vältimatu. Usaldusisiku tasu oleks siis tühja makstud. Pankrotiga teeb usaldusisik makseid võlausaldajatele miinimumpalga ja ülalpeetavate arvuga seotud summasid ületavalt kogunevalt sissetuleku osalt ja kui sissetulek jääb mingil põhjusel mõnel kuul nt haige olles alla selle, ei saa midagi arestida.

5. See protsess ei ole tänaseks sul küll veel lõppenud, aga millised emotsioonid sind tänaseks valdavad - kas selle teekonna ette võtmine oli õige otsus? Sel hetkel ei olnud sul ju veel mitte ükski leping isegi ülesütlemise ohus, rääkimata inkassodest ja muudest etappidest.

Täna esimest lepingu ülesütlemise hoiatust nähes võttis seest kaunis õõnsaks. Kohtusse mind võlgadega praegu anda ei saa, sest maksejõuetusmenetlus on pooleli.

Kui maksejõuetusavaldus käiguta jäeti, oli ärevus päris suur. Ehk vaimselt kõige raskem oli pärast maksejõuetusavalduse paranduste ja selgituste esitamist, kui veel menetlusse võtmise otsust polnud. Kõnesid ja meeldetuletusi sain sellele vaatamata. Usaldusisiku piirangud olid neist ootamatumad mulle kui internetipangaga harjunule. Pangakaardi kaotus oli päris rusuv. Pangakontoris oli korduvalt segadust minu piirangute sõnastusega. Sellele kõigele vaatamata, pole mul rahaliselt aastaid nii suurt summat (1093€) enda käsutusse jäänud. Kergem tunne on, et asjad kuhugi poole liiguvad, aga ootusärevust on omajagu. Kui jõulud poleks rahaliselt nii üle jõu kujunenud, jäänuks teise pensionisamba väljamakse võlanõustaja tühistamissoovituseta avaldus jõusse ja siplenuksin 1145€ asemel ca 1000€ laenumaksetega edasi. Kui ise oled maksete käes pikalt piinelnud, hägustub reaalsustaju oma maksejõulisuse osas. Kui usaldusisik ütles, et olen numbrite põhjal juba aastaid maksejõuetu, siis olen vastutustundliku laenamise põhimõtete eiramise tõttu mitmekordselt ärakasutatud seisus ja kohus on siin võlgniku poolel: võlausaldaja äririsk pole eelistatum kui minu maksejõuetus.

Aitäh nende vastuste eest!

Lisaks siis võiksid ka kirjeldada muidugi täpsemalt oma sõnadega, et mis see seis sul tänaseks on.

Tänaseks on mu sissetulek 1648€, millest minu käsutada on 1093€. Laenumakseid usaldusisik teha ei luba ja internetipanga kasutusvõimaluseta see võimalik polegi. 

Ferrarum andis usaldusisikule teada, et loobus mu pankrotimenetluses osalemisest. 

Bondora suhtleb edasi usaldusisikuga. Smsraha lõpetas lepingu. 

TF Bank käib oma mõnekümneeurose maksmata summaga kõige rohkem pinda, kuigi ütlesin, et minu suhtes on algatatud maksejõuetusmenetlus ja makseid teha ei saa, kusjuures vastati, et nemad jätkavad meeldetuletusmenetlust, kuniks kohus neid muuks ei kohusta. 

LHV esindaja ütles, et mina peaks usaldusisikut veenma neile maksete tegemise lubamiseks, kuigi mul pole internetipanga kasutusõigust, ja õelutses, et kuidas ma siis toidupoes käia saan, ehkki selgitasin, et mul on debeetkaardi piiratud kasutamisvõimalus. Hiljem tegi kande maksehäireregistrisse ning andis teada, et ütleb kuu lõpus lepingu üles. 

Coop Finants läks Coop Panga alla ja nendega suhtlust pole olnud.

Pärast käsutuskeelu jõustamist Ametlikes Teadaannetes, sulgesid nad mu Säästukaart Plussi ja koos LHV konto piirangutega blokeeriti Partner Pangakaart ehk minu jaoks kõige mugavamates poodides ma kliendiallahindlusi ei saa.

Telia järelmaksu maksis elukaaslane kinni, sest tema oma kingiks saadud telefonist loobuda ei soovi. Arveid saan neile õnneks pangakaardiga esinduses maksta.

Partner Kuukaardi osas aitas elukaaslane ülekannetega.

neljapäev, 2. mai 2024

Levila artiklist tagurpidi tornini

Ilmselt on enamus mu lugejatest tänaseks juba teadlikud (ja küllap ka ehk selle läbi lugenud/kuulanud), et mõned nädalad tagasi ilmus siis kaua-oodatud Levila lugu spordiennustusmaailmast. Sellele loole ilmus ka päris palju vastukaja ja sellist üldist meediakajastust - loo autorid Henri ja Andrei käisid seda isegi ERR Terevisioonis tutvustamas, lisaks tegi omaette artikleid sellest ka näiteks Õhtuleht jne. Ning selle kõige üle on mul ääretult hea meel. Sest see teema peabki saama võimalikult palju tähelepanu. Aga samas on mul ka väga veider tunne. Võib üsna konkreetselt öelda, et selle loo tuumiktegelaseks olen mina, keskealine mängur, võlglane. Kujutan ette, et minust ja sellest loost on analüüsivaid jutte olnud nii mõneski kohvi- või õllelauas, Facebooki/Discordi kinnistest gruppidest rääkimata. Ja tegelikult kardan, et ega minust seal head ei räägita. Ja noh, ilmselgelt ju ka põhjusega.

Selle artiklite kogumiku iseloomustamiseks aga jagub mul ainult kõige suuremaid kiidusõnu. Sisuliselt kõik teemad, mis vähegi kajastamist väärinuks, on ka ette võetud. Ja seda ikka meeletu põhjalikkuse ja detailsusega. Vägev töö on ära tehtud. Ning olles ise aastaid kogu selle asja sees olnud ning näinud selle maailma kõikvõimalikke külgi (eufoorilistest kuni depressiivseteni välja), siis julgen öelda, et kõik ongi täpselt nii nagu sinna kirja on pandud. Sisuliselt on tegemist SPORDIENNUSTUSMAAILMA PIIBLIGA, tõelise ABC-ga. Kellel vähegi huvi selle maailma telgitagustest nii mängija, mängukorraldaja, igasuguste nõustajate või kasvõi poliitikute seisukohalt teada saada, siis soovitan soojalt need lood mõttega läbi lugeda. PS. Neil on ka väga heal tasemel audiovariant kogu kupatusele tehtud, korraliku helitausta ja tipptasemel näitlejaga eesotsas. PPS. Kui ka sul, mu kallis lugeja, on mingeid mõtteid või emotsioone, mida sinus see lugu tekitas, siis võiksid neid ka minuga jagada (ükskõik, kas siis siin kommentaarina või mulle kirjutades). Väga tahaksin teada, mida teemast mitteteadlik inimene sellest kõigest arvab.

Aga sellel Levila lool oli minu jaoks ka üks korralik negatiivne varjukülg. See pani mind oma olukorda ja ajalugu veelgi sügavamalt analüüsima. Ning paraku tõi see taaskord igasugused masenduspilved kohale. Siinkohal teeksin ühe kiire kõrvalpõike filmimaailma. Paar aastat tagasi ilmus üks Eesti film - nimega "Tagurpidi torn". Liiga põhjalikult ei hakka selle sisu ümber jutustama, aga mingid veidrad paralleelid minu looga on siin täiesti olemas. Nii selles filmis kui ka minu spordiennustussaagas (millele järgnes hävitav võlgade kaskaad nii rahalises kui ka vaimses mõttes) on juurpõhjus üks ja seesama - juba tehtud vigu, eksimusi hakatakse klaarima veelgi suuremate vigadega. Inimene hakkab valetama ja varjama. Ning lõpuks ollakse omadega ikka totaalselt tagurpidi torni tipus (kui saate aru, mis kohta ma silmas pean). See on ehmatav tõdemus ja see on tegelikult väga karm reaalsus. Ning ma kardan, et see tipp ei ole minu jaoks tegelikult isegi veel "saavutatud". Ma kõnnin juba mitmeid kuid tegelikult väga õhukesel jääl, kus sisuliselt muudkui aga päästan ennast ja enda ümber olevaid inimesi (seejuures nad ju tegelikult ei teagi, et neid mingi jama üldse ähvardab). Ma ei tea veel, kui sügavale siit langeda saab. Ma oleks nagu mingis insuldijärgses seisundis, kus aju veel töötab, ma suudan täiega tööd teha, aga samas kõik muud reaalsustajud on justkui eitus- ja peitusfaasis. Ma maalin igapäevaselt oma seisust pildi palju paremaks, kui see tegelikult on. Ma ei taha juba ammu oma Exceli tabelitele otsa vaadata, sest see on vaimselt nii tappev. Lihtsam, mõistlikum ja jätkusuutlikum on lihtsalt edasi pusida, anda endast tööl parim ning püüda ka kodus kogu olukorda vähegi talutavana hoida. Aga see kõik on juba mõnda aega üks ebastabiilne kaardimajake, mida kevadtormid uppi üritavad lükata. Hirm on suur. Teadmatus on suur. Ning mul pole õrna aimugi, kui kaua mul seda vaimujõudu veel jätkub. Samal ajal see valede ja varjamiste koorem muudkui ju hinges kasvab, ega see kuidagi vähenema pole hakanud. Ma poleks tegelikult iialgi arvanud, et inimene vaimselt üldse nii palju taluda suudab. Aga eks seegi ole näide sellest tagurpidi tornist, kuhu sa märkamatult samm-sammu haaval muudkui uute tippude suunas liigud.