esmaspäev, 23. jaanuar 2023

Põnevad tuuled - andsin Levilale pika intervjuu

Kui viimasel ajal on mu elu üsna üksluiseks ja rutiinseks muutunud, siis eelmine nädal tõi päris palju ootamatut elevust. Mu postkasti potsatas kiri, mille saatjaks Müürilehe toimetaja ja Levila kaastöötaja nimega Henri. Ta tutvustas mulle Levila uue artiklitesarja ideed, millega nad seal hetkel kõvasti pusivad ja erinevat infot ning inimeste kogemusi kokku korjavad. Vahemärkusena siis, et Levila on üks omamoodi portaal, mis püüab maailma kajastada teistmoodi nurkade alt. Minule on nad juba üsna ammu tegelikult silma jäänud ja olen ka oma blogi veergudel aegajalt nende linke jaganud. Seekordseks käsitletavaks teemaks on neil siis spordiennustus. Ning tänu erinevatele otsingumootoritele jäi neile silma ka minu blogi. Kokkuvõttes palus Henri mult selle teema tarbeks üht pikemat intervjuud.

Ütlen ausalt, et olin üsna üllatunud ning pärast väikest taustauuringut olin hea meelega nõus. Seejärel vahetasime veidi kirju, et täpsemalt kokku leppida, millal ja kuidas see vestlus tehnilises mõttes välja võiks näha (sest minu eesmärgiks on endiselt siiski ka anonüümseks jäämine) ja lõpuks jõudsime Skype'i lahenduseni, mille jaoks ma endale lausa eraldi konto tekitasin. Kuna antud hetkel on minuga seotud lugu oluliselt olulisem kui minu tagasihoidlik isik, siis oli kogu see anonüümsuse teema ka Henrile täiesti okei ja arusaadav.

Ning mõned päevad ja tunnid hiljem see vestlus meil siis pihta hakkaski. Tunnistan, et ma olin ikka päris ärevil enne seda jutuajamist - ikkagi esimest korda elus selliselt end üsna avalikult avada. Ega ma väga täpselt ei teadnud, mida sellest kõigest üldse arvata või mida oodata. Aga põnev oli igal juhul. Eks see kõik teatud mõttes natuke ebaaus oli, sest Henri oli kenasti selles vestluses oma täisnime ja live-kaamerapildiga, mina aga varjatult ja nimetult - lihtsalt vaid audio vahendusel. Aga noh, mis teha, sellises seisus ma vähemalt hetkel olen ja nii on. Kokkuvõttes see meie intervjuu kvaliteeti vähemalt minu hinnangul kuidagi segama ei hakanud.

Nagu ma aja jooksul olen siin blogi veergudel kirjutanud, siis ega mulle rääkimine eriti ei meeldi. Eriti ebameeldiv ja teatud mõttes isegi mõttetu on minu jaoks igasugune small-talk. Antud vestlus aga kujunes tõeliselt nauditavaks. Selles mõttes eriti suured kiitused Henrile, sest oli näha ja kuulda, et tema ettevalmistus oli ikka väga põhjalik. Ta oli üsna hästi endale selgeks teinud põhilised detailid ja nüansid kogu spordiennustusmaailmast ning oli päris hästi kursis ka minu personaalse looga (läbi mu blogi siis). 

Me rääkisime kokku sisuliselt 1,5 tundi. Ja mulle ei meenu, et ma üldse kunagigi oleksin nii palju ja nii ennast unustavalt kellegagi rääkinud. Tundub nagu oleksin kuskilt paisu tagant välja pääsenud. Küllap oli siin oma osa ka just selles intervjueerija ettevalmistuses, mis minus kuidagi selle õige tunde tekitas.

Liiga detailseks ma räägitud teemade osas minema ei hakka, aga suures plaanis katsime ilmselt kõik spordiennustusega seotud asjad ära (eriti siis spordiennustaja poolelt), lisaks siis mingid minu looga seotud nüansid juurde. Eks neid kõiki asju saab juba lugeda märtsis ilmuvatest artiklitest (vähemalt nii mulle Henri hetkel välja lubas). Artiklite sari ise sisaldab siis lisaks spordiennustajapoolsele vaatele ka plaani järgi ajakirjanike enda katsetusi selles maailmas, loomulikult kogu sellist hasartmänguproblemaatikat ja ka spordiennustusportaalide kommentaare. Mina igal juhul ootan neid artikleid suure elevusega. Olen väga tänulik kogu Levila tiimile, kes selle teema ette on võtnud. See vajab kajastamist ning sinna sisemusse kaevamist.

PS. Kui mu lugejate seas on veel inimesi, kes kimpus spordiennustusega seotud sõltuvusega ja valmis sellest rääkima, siis võite mulle kirjutada - viiksin sellisel juhul kontaktid Henrini ning saaks neid artikleid veelgi mõne personaalse looga vürtsitada.

esmaspäev, 16. jaanuar 2023

Mängusõltuvuse kajastused meedias

Vahelduva eduga ilmuvad ikka ja jälle meie meedias erinevad lood ja olustikukirjeldused, mis otsesemalt või kaudsemalt seotud erinevate hasartmängusõltuvuse juhtumitega. Kuna ma ise olen ikkagi üsna värskelt sellest maailmast välja astunud, siis hakkavad need paratamatult mulle justkui iseenesest silma ja panevad lugema. No see on umbes samasugune paradoks, et kui ostad endale uue auto, siis hakkad linna peal just seda marki autosid märkama. Ehk siis näide sellest, kuidas alateadvus meie maailmapilti või pisimaid detaile ikkagi mõjutab ja juhib.

Sel nädalavahetusel ilmus "Pere ja Kodu" ajakirja veergudele ja ka Delfisse järjekordne artikkel mängusõltuvusega seotud elu tumedamast poolest. Juba pealkiri on selline dramaatiline klikipüüdja. Ühelt poolt kiidan ma loomulikult heaks, et neist teemadest räägitakse ning et siin-seal ikka need asjad ka kuskile meelelahutuslikku laadi filmidesse või seriaalidesse sisse pikitakse. Neid asju peabki kajastama, seda probleemi ei saa maha salata, see on meie ühiskonna üks pahupooltest. Aga teisalt peaks neid teemasid siiski käsitlema ääretult delikaatselt ja taktitundeliselt. See ei tohi muutuda lihtsalt looks iseenesest, millega lugejaid ligi meelitada. Ma saan aru jah, et tore ja põnev on ju teiste inimeste traagikat lugeda ja sellele kõigele kaasa elada. Aga...

Konkreetse loo puhul häirib mind meeletult see, kuidas seda mängurit kirjeldatakse kui täielikku idiooti ja kaltsu. Antakse mõista, et mängusõltlane on inimene, kellest tuleks kaugele eemale hoida, kellest normaalset inimlooma enam niikuinii mitte kunagi ei saa. Et tõeliselt hea elu algab alles siis, kui sellise inimese oma elust minema saadad.

Loomulikult ei taha ma siin mitte kuidagi õigustada selle loo antikangelase tegusid, aga ilmselge on siin ka see, et just sellised lood ja sellised käsitlused toidavad tavalise mänguri kõige suuremat hirmu - ehk siis oma lähedaste poolt hülgamist. Just see on põhjus, miks on väga keeruline niiöelda kapist välja tulla. Just selle tõttu jäävad paljud mängurid liiga pikaks ajaks sellesse rattasse üksinda keerlema. Isegi, kui nad on enda jaoks selle asja teadvustanud ja on asunud sellega võitlema, siis nad ei julge abi paluda, sest suure tõenäosusega kaotavad nad selle raames kõik, mida nad oma elus head on saavutatud - usalduse, sotsiaalsed suhted ja sinna takkajärgi võibolla ka töökoha ning üleüldse võimaluse kunagigi sellest kõigest välja tulla, sest maine saab rikutud ja seda kõike ikka väga pikkadeks aastateks (kui isegi mitte terveks eluks - kui sa kord juba mänguri templi endale otsaette saad, siis jääb see sulle ilmselt igaveseks).

Õnneks on antud artiklil ka positiivne ja vajalik osa - see on intervjuu Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse tegevjuhiga. Ning see maalib siiski oluliselt neutraalsema ja mõistvama pildi kogu sellest olukorrast. Võibolla ei ole ma siin lõpuni objektiivne ja teatud mõttes olen ehk siis liiga kaitsval positsioonil mängurite osas, aga kokkuvõttes tuleks siiski mõista, et oma olemuselt oleme me ikkagi rohkemal või vähemal määral ohvrid, oma sõltuvuse ohvrid. Kas meiesuguseid peaks tõesti ühiskonnast välja arvama? Või saaks ehk siiski kuidagi aidata, mõista? Nagu siin blogis kunagi ka kirjutasin - eks hukka mõista on alati lihtsam kui mõista, aga proovigem vähemalt! 

esmaspäev, 9. jaanuar 2023

Mida võiks tuua 2023. aasta?

Niisiis. Järjekordne aasta on siin pihta hakanud. Kuigi ma ei ole just eriline uue aasta lubaduste andja, siis no tegelikult siiski võiks ju mõelda, mida siis 2023. aasta nädalatelt ja kuudelt oodata või millele enda poolt rõhku panna.

Esmajoones jätkub muidugi kõik endistviisi - töö, töö, töö. Kõik selle nimel, et oma võlakoormat veelgi vähendada. Seejuures plaanin täpsematest numbritest rääkida umbes kuu aja pärast, mil ma saan taaskordse löögi Euroopa Keskpanga poolt ning siis on ühtlasi ka selgem, kui palju ma kodulaenu sel aastal maksma hakkan (vaadates praeguseid numbreid, siis tuleb mul ilmselt leppida ligikaudu 150 eurose lisakuluga iga kuu).

Selle aasta esimene toredam ja positiivsem hetk saabub ilmselt aga samuti umbes kuu aja pärast, kui läheb lahti eelmise aasta tulude deklareerimine. Minul on siin mängus põhjendatud ootus saada läbi aegade kõige suurem tagasimakse. Seda juba ainuüksi selle tõttu, et esimest korda kasutasin ma oma III pensionisamba sissemaksete puhul ära absoluutse maksimumi - ehk siis 6000 eurot, mille pealt siis mulle tagasi makstakse 1200 eurot. Lisaks, nagu sai siin eelmises postituses mainitud, tegin ma 803 EUR eest annetusi Ukraina heaks ning see peaks mulle tagasi tooma 160 eurot. Lisaks peaks vist endiselt olema jõus ka kodulaenu intresside tagasimaksed kuni 300 euro ulatuses (ehk siis tagasimakse max 60 eurot) - kuigi selles ma siiski 100% kindel pole, sest millalgi räägiti üsna kindlas kõneviisis, et see tulumaksusoodustus kaotatakse lõplikult ära. Aga eks need detailid ja täpsed summad selguvad siis juba kuskil 15. veebruari paiku. Lootused-ootused on igal juhul pigem kõrged.

Samuti peaks olema mul päris head variandid palgatõusuks ja ka korralikuks aastapreemiaks. Seda juba ainuüksi selle tõttu, et eelmise aasta majandustulemused olid mu tööandjal lausa absurdselt head - eks siin oli muidugi oma osa ka väga suurel inflatsioonil, mis lihtsalt rahaväärtust nii palju vähendas, et kõik pandud tulu- ja kasumieesmärgid said meil kuhjaga täidetud. Ning kuna ma eelmisel aastal mäletavasti palgatõusu ei saanud, siis võiks nüüd ainuüksi inflatsiooni katteks seda lisaraha tulla küll. Muidugi pole vähetähtis ka see, et tegelikult said kõik mu enda personaalsed tööalased eesmärgid samuti kenasti lõpule viidud. Niiet siin aprillis-mais võiks selles osas arenguid oodata küll.

Eelmisel aastal sisse viidud praktika järgi kavatsen ka sel aastal oma III pensionisammast täies mahus nuumata (esimene 500-eurone sissemakse on juba tehtud ka). Kuigi tänane seis on mul seal tegelikult väikeses miinuses, siis ei morjenda see mind, sest eesmärgid on siin ikka üsna pikaajalised ning seda sammast ma lammutama ei kavatse hakata. Las tiksub. Ning nagu juba korduvalt olen maininud, siis minu kindel valik on siin Tuleva. Nii on ja nii see ka jääb. Konkreetse kava järgi - kui läheb maailma majandusel hästi, siis on minu sammas ka kasumis, kui läheb aga maailma majandusel kehvasti, siis on lihtsalt võimalik odavmüügist sama raha eest rohkem osakuid saada.

Ka oma töökohtade osas plaanin jätkata samas vaimus - põhitöökoht ja umbes 0,4 kohaline kõrvaltöökoht. Siia mingeid lisaampse enam kuidagi juurde ei mahuta, seega ülejäänud pakkumised saavad arvatavasti sel aastal kõik eitava vastuse. Ei kannata siia mingeid kodulehti ega tõlketöid lisaks teha. Lihtsalt aeg ja aju seavad omad piirid. Vaimne tervis ei tohi selle kõige juures kannatama hakata. Eks näis muidugi, kuidas selle lisatööga üldse edasi kulgeb - igavesti ma ennast siiski kahe kuhja vahel jagada ei taha ning võibolla toob põhitöökoha palgatõus siin näiteks omad korrektiivid. Aga vähemalt senini jätkan nii nagu praegu - see tagab mulle normaalse une ning ei võta ka liiga palju vaba aega ära. Seda enam, et talv ei ole niihehknaa just minu aastaaeg ja mida nendel pimedatel õhtutel ikka muud asjalikku teha.

Olen siin mõelnud ka selle blogi reklaamklikkide ja heategevuse peale. Ning olen otsustanud, et jätkan küll Ukraina toetamist selle raha arvelt, aga samas enda poolt ma siiski sel aastal lisaraha samas mahus kindlasti ei pane. Ehk siis pigem lihtsalt ümardan neid summasid. A'la reklaamiklikke näiteks 38 eur eest, siis teen ülekande 50 eurot. Kui klikke 64 euro eest, siis 100 eurot jne. Tore on seejuures märkida, et sel aastal juba esimese 8 ööpäevaga on peaaegu 25 euro eest neid ka klikke tulnud. Jätkakem samas vaimus!

Üleüldise investeerimise mõttes kavatsen sel aastal endiselt pigem passiivne olla - juba mainitud III sambaga loomulikult jätkan, aga kõik muud võimalikud summad panustan ennekõike siiski võlgade vähendamiseks ja üleüldise tagala kindlustamiseks. Eks üsna palju sõltub muidugi ka aastapreemia suurusest. Kas sellega kannatab ehk mõne lepingu taas ka kiirendatud korras ära lõpetada või mitte jne.

Lõpetuseks natuke ka kehakaalust. Kuigi siin aasta tagasi olin üsna optimistlik selles osas ja kaal langes eridieedi abil päris tõhusalt, siis sai paraku taaskord kinnitust tõdemus, et mis kiirelt läinud, see ka sama kiirelt tuleb tagasi. Sügisel ostsin endale nutikella ja selle abil kavatsen aga nüüd veidi rahulikumalt asjad uuesti käsile võtta. Ei mingeid ekstreemsusi enam, lihtsalt samm-sammult paremaks ja kergemaks. Vähemalt mingid eesmärgid võiks endale siiski seada. Menüüd üle vaadata, suhkrusisaldused igal pool võimalikult väikseks ja äkki hakkab ka normaalse elutempo juures asi õiges suunas liikuma. Kõik vahendid ja monitorid selle jaoks võiksid nagu olemas olla. Kui vaid leiaks selle jätkusuutliku ja järjepideva motivatsiooni. Paraku on minu elu näidanud, et ilma distsipliini ja pingutuseta mul need asjad paika ei loksu. Aga noh, proovima ju peab!

Sellised mõtted siis siia 2023. aasta algusesse. Eks siis ole näha, mida see aasta tegelikult toob.

teisipäev, 3. jaanuar 2023

Head teed sul minna, 2022!

Käes on aastalõpp ja loomulikult peab ju iga endast lugupidav blogija siis aastakokkuvõtte tegema. Endalegi ootamatult teen mina seda juba järjekorras lausa kolmandat korda, kuigi ma pole iialgi plaaninud blogijaks saada, veel vähem blogijaks jääda. Aga noh, siin ma siis nüüd olen ja kokkuvõte tuleb ka.

Teemasid, millest selle aasta kontekstis kirjutada, oleks ikka kohe meeletult palju. Et ega väga ei teagi, mida võtta, mida jätta.

Kahtlemata oli tegemist ääretult vastuolulise aastaga. Globaalses mõttes, eriti siis niiöelda meie piirkonna mätta otsast vaadates, jääb see aasta ajalukku ühe traagilisema aastana üldse viimaste aastakümnete lõikes. Suur sõda oma kõigi rõveduste ja rõlgustega jõudis sisuliselt meie naaberõuele. Ning paratamatult mõjutab see kõik veel väga pikalt meid kõiki. Ukrainlasi jääb see muidugi ilmselt mitmeteks põlvkondadeks veel kujundama.

Minu enda jaoks oli tegemist pigem aga stabiilsuse saavutamise aastaga. Kui kaks aastat tagasi tõmblesin tormituulte käes ja ei osanud veel kuhugi poole joosta (ehk siis lihtsalt olin aru saanud, et olen väga suures jamas), siis 2021. aasta kujunes lahenduste leidmise ja paika loksumise aastaks. Nüüd aga tuligi lihtsalt kõiki neid õigeid suundi ja abivahendeid rutiinselt kasutama hakata. Tee on veel pikk, aga vähemalt on siht paigas. Rahalises mõttes oli 2022. aasta minu elu kõige tulusam aasta üldse. Selliseid palganumbreid ei ole mina mitte kunagi varem näinud. Ning eriti lootustandev on asjaolu, et väga suure tõenäosusega kujuneb 2023. aasta selles osas veelgi vägevamaks.

Investeerimise mõttes oli mu aasta muidugi läbikukkumine. Ma küll tegin esimesed katsetused, ostsin isegi erinevaid aktsiaid, toimetasin lausa krüptovaldkonnaski, rääkimata III pensionisamba täisladumisest. Aga esimeste suurte punaste languste ajal panin suure jooksuga sealt minema - ainult sammas veel jäigi püsti (kuigi seegi on endiselt rasvaselt punane, aga jumal temaga, seal on lihtsalt see riigipoolne boonus liiga hea, et seda võtmata jätta).

Laenulepinguid vähendasin ma 2022. aastal väga heas tempos ning seda kõike jätkan ma 2023. aastal loodetavasti veelgi kiiremini, sest ega need eesmärgid kuidagi vahepeal muutunud ei ole. Lihtsalt mu enda jaoks on see järjekordne tõestus sellest, kui lihtne on tegelikult oma seisu keerukust alahinnata. Oma naiivsuses ja mingis veidras põhjendamatus optimismis uskusin 3 aastat tagasi, et paari aastaga lahendan oma olukorra ära. Arvestades mu tollast palgataset ja kõiki neid laenukohustusi, siis ilmselgelt oli see totaalselt utoopiline soovmõtlemine. Aga on nagu on - tänaseks olen ma kogu selle asjaga ikka täielikult kahe jalaga maa peal ja tajun oma olukorda ikka vägagi realistlikult.

Käesolevat postitust olen ma alustanud ja jätkanud ikka vägagi korduvalt, nagu ka esimesest lausest lugeda saab, siis algus ja lõpp on erinevatel aastatel. Vahepeal tabas mind lihtsalt korralik šokk, mille mõjude all olen tegelikult siiani. Aasta eelviimasel päeval sain teada, et üks minu lähedaste ringi kuuluv inimene on väga raskes seisundis haiglas. See tõmbas hetkega igasugused prioriteedid paigast ära. Või siis tuletas meelde, et siin elus on palju tähtsamaid asju kui raha ja võlad.

Nagu mäletate, panin ma siin millalgi käima Ukraina abistamise üleskutse. Ehk siis, et iga reklaamiklikk läks eelmisel aastal Ukraina heaks. Ning teate, see summa kujunes aasta lõpuks ikka päris suureks - kokku 401,51 EUR. Selle siis korrutasin kahega ja kokkuvõttes maksin ma aasta jooksul MTÜ Pagulasabi kontole 803,02 EUR. Siin võib muidugi küsimus tekkida, et endal võlad kaelas, et mis raha tuulde loopimine see siis olgu, korralik summa ju ikkagi. Aga seda kõike saab ka teisiti võtta - see on minu väike panus selleks, et see sõda meie õuele ei jõuaks. Lihtsalt kasvõi väike emotsionaalne tunne, et ma olen enda poolt midagigi teinud.

Natuke blogistatistikat ka - 2022. aastal käis mu blogilehtedel kokku 13373 erinevat userit (minu teadmiste kohaselt ei ole see sama, mis külastanud inimeste arv, sest see vist loeb kokku erinevaid seadmeid - ehk siis kui sama inimene käib siin nii telefoni kui ka arvutiga, siis läheb see kirja kahe userina jne). Kokku tehti aasta jooksul 137004 klikki (kui ma oleksin Hillar Kohv, siis teisendaksin selle inimeste arvuks - tema räägib siiani täie veendumusega, kuidas tema blogi on tänaseks külastanud üle 1,5 miljoni inimese).

Selline see 2022. aasta siis minu jaoks suures plaanis oligi. Tegelikult oli see üle pika-pika aja esimene tõeliselt elamisväärne aasta. Oma suurimast august olen ma suutnud välja ronida ja nüüd jääbki üle veel täiega tuld edasi anda. Head uut aastat!

pühapäev, 18. detsember 2022

Idiootidest meie ümber, investeerimisest ja logelemisest rääkimata...

Viimase paari aasta jooksul olen ma väga palju muutunud. Kuigi tõele au andes, on kõik need muutused olnud ennekõike sisemised - eks väliselt on ka ilmselt nii mõnigi korts näkku juurde tulnud ja ka kaalunumber on siiasinna kõikunud, aga suures plaanis on just hingelised ja vaimsed arengud olnud need, mis mind viimasel ajal on määratlenud.

Loomulikult on suuremalt jaolt kõik need muutused olnud tingitud mu enda jamadest ning nendega võitlemistest. Inimene on juba kord selline, et suured kriisid panevad tegutsema ja uusi suundi otsima. Sest me ju oleme juba kord sellised üsna head kohanejad ning vähemalt teoorias ka tegelikult alati lahenduste otsijad. Ainus küsimus on siin selles, kas need lahendused, mida leiame, on pikaajalise mõjuga või aitavad meil lihtsalt järgmise päevani ära elada.

Tegelikult ongi just kaotused ja tagasilöögid need, mis meid inimestena arendavad. Vähemalt siis, kui suudame neist õigeid järeldusi teha ning saadud madalseise õppetundidena võtta. Loomulikult ei saa inimene aga alati päris üksinda, väliste abijõududeta hakkama. Vaja on ka mõtteid, ideid, lisatõukeid, mis tulevad mujalt. Vahet pole, kas need on siis head sõbrad, psühholoogid või ka mõned head raamatud. Ning just raamatutest tahaksingi natuke rääkida. Minu viimase aja lektüür on olnud üsna erinev võrreldes sellega, mida varasemalt olen lugema juhtunud. Kui veel kümmekond aastat tagasi olin üsna suur ilukirjanduse sõber - ilma erilise häbitundeta tunnistan, et muu hulgas lugesin näiteks läbi kõik Harry Potteri raamatud. Nüüdseks on aga mu öökapile pigem maandunud erinevad eneseabi ja sellised üldised "paremini elamise õpetust täis" olevad raamatud.

Ilma pikema sissejuhatuseta mainin ära kolm raamatut, mis mind sel aastal kõige rohkem on kujundanud või lihvinud - "Idioodid minu ümber""Loovusest ja logelemisest" ning "Alustava investori käsiraamat". Esmapilgul võib see valik tunduda kuidagi kaootiline ja täiesti omavahel seosetu. Kuid reaalsuses on need mu mõttemaailma ikka väga palju aidanud korrastada, igaüks oma nurga alt ja minu meelest moodustub neist kolmest raamatust täiesti ideaalne tervik. Kohe selgitan lähemalt.

Ma ei ole mitte kunagi olnud eriline inimeste inimene. Meie ümber on minu hinnangul meeletult palju rumalust ja see paneb mind vägagi tihti inimestest eemale hoidma. Võimalik, et ma olen olnud liiga kriitilise meelega ja teatud mõttes isegi ebaõiglane ja pealiskaudne. Selle kõige osas sain ma aga valgustatud läbi "Idiootide" raamatu. See, kui mõnusalt selle raamatu autor ära kirjeldab igasugused erinevad inimtüübid, kuidas võiks olla võimalik nendega koos asju ajada, nende eripäradega leppida või neid lihtsalt paremini mõista. Seejuures on tegelikult ikkagi paratamatu, et leidub alati ka neid, kellest tasubki eemale hoida. Ma nautisin väga selle raamatu lugemist ja see aitas mul just hingeliselt saada paremaks inimeseks, empaatilisemaks inimeseks. Selle raames sain ka iseenda kohta mõtted ja emotsioonid kuidagi konkreetsemaks ja selgemaks. Ehk siis, et kuigi meie ümber on palju idioote, siis paratamatult oleme me ju ise ka vähemalt kellegi jaoks idioodid. Nii palju kui palju on inimesi, nii palju on ka arvamusi ja meelsust, maailmapilte. Teatud mööndustega suutsin pärast seda raamatut isegi EKRE-sse kuidagi leplikumalt suhtuda, kuigi varem sisuliselt vihkasin kogu seda kampa ikka täiega. Teine mind lihvinud raamat on Jaan Aru meistriteos. Kuigi võiks ju mõelda, et logelemine ja molutamine peaks olema iseenesest mõistetavad ja selle jaoks ei ole ju ometigi raamatut vaja kirjutada ega lugeda, siis oskas autor siin välja tuua hästi olulisi pisidetaile ja nüansse, mis juhtudel võiks selline lebotamine olla tõeliselt nauditav ja teatud mõttes isegi siis niiöelda "välja teenitud". Eestlane juba paraku on selline rabeleja. Juba väiksena öeldakse meile, et kuule, mis sa passid niisama, tee midagi kasulikku. See vist on meie kultuuri osa. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Aga reaalsus on see, et pikaajalise teovõime säilitamise nimel tuleb aegajalt justnimelt võtta neid puhkehetki. Siit annaksin ka ühe väikse filmisoovituse - vaadake ja nautige Fred Jüssist tehtud filmi "Olemise ilu", mis räägib sellest niisama olemisest, mis on meile tegelikult äärmiselt oluline ja tähtis. Vahepeal lihtsalt peab olema laisk. Kui kaks juba mainitud raamatut on minu jaoks täielikud ahhaa-efektiga ja nad on juba praeguseks täiega mu hinge ja teadvusesse pugenud (ning läbi selle mind ka meeletult muutnud), siis kolmas raamat on oluliselt praktilisem. Ning selle Taavi Pertmani tippteose läbitöötamine ja praktikasse viimine on mul endiselt veel pooleli. Kuigi teatud määral ma juba kompasin kogu selle investeerimismaailma stardiplatvormi, siis ega ma vähemalt esialgu väga kaugele veel jõudnud ei ole. Enne tuli hirm peale ning tänaseks on mu ainsaks rahaliseks investeeringuks III pensionisammas Tuleva fondis. Aga see kõik ei kahanda sugugi selle raamatu väärtust. See on üks väärt teos minusugustele algajatele. See aitab paremini mõista kogu seda maailma läbi praktiliste näpunäidete. Olgem ausad - eks igaüks oskab teoorias tarka juttu rääkida ja erinevaid mõtteviise propageerida. Aga algaja tahaks ikkagi alustuseks näpud mullaseks teha ja asju katsetama hakata. Ning selles osas on Taavi töö täiesti hindamatu.

Kõik need teosed tervikuna on minu jaoks inimeseks olemise märkimisväärsed tahud - mõistmaks ennast, mõistmaks teisi ning arendades enda mõttemaailma, saamaks paremaks ja ka edukamaks inimeseks. Samas, pean ma siiski nentima, et tegelikult on kõik meid ümbritsev maailm üks paras tõenäosusteooria. Sisuliselt iga sündmuse, iga valiku ette saaks panna mingi protsendimärgi - kui suur on võimalus, et selline asi juhtub. Nii on see armastuses, nii on see spordis, nii on see aktsiaturul nii on see kasiinoautomaadi taga. Väga harva on siin elus 100%-lisi võimalusi. Ainus, mida me ise mõjutada saame, on kogu selles tõenäosusteooria-virrvarris leida need õiged hetked ning teha oma sammudega meile soodsad sündmused võimalikult suure protsendiga juhtumisteks. Täielikku kontrolli ei saavuta me aga iialgi, alati jääb meid saatma ka juhuslikkus.

Järgmises postituses aga võtan juba luubi alla peagi lõppeva 2022. aasta. Seniks aga kaunist ja rahulikku pühadeaega! Slava Ukraini!