Sõnad, mis vähendavad koormat

Tänane postitus on mu hingel ja pooleldi ka "sahtlis" olnud juba mitmeid aastaid. Ma tean, millest ma räägin, sest absoluutselt kõiki neid vigu, mida ma siin kirjeldama asun, olen mina ka teinud. Ja kohe ikka maksimaalses mahus ja ennast hävitavalt. Tegelikult usun ma, et see tänane postitus on mu blogi kõige parem postitus üldse. Vähemalt ma ise olen nende ridadega väga rahul ja tõesti on tunne, et kõik on öeldud. Loodetavasti leiad ka sina, mu kallis lugeja, siit midagi huvitavat ja äkki ka õpetlikku. Kui see lükkab kasvõi ühe võlglase mõttemaailma natukenegi õigemas suunas, on see kõik juba oma eesmärgi täitnud.

On kummaline, kui sageli hakkab rahamuredega inimese maailm ahenema samal moel nagu tuba, mille aknad on seestpoolt kinni värvitud. Väljas on valgus olemas, elu käib, sõbrad naeravad, linn hingab, kuid sees kasvab tunne, et ainus, mida sa näed, on sein. Võlgadega on tihti nii: nad ei ole pelgalt numbrid lepingus või ridadel internetipangas. Nad on nagu udu, mis läheb esmalt silmade ette ja siis keele peale. Tekib vaikuse võlg – see, mida sa enam ei ütle, sest häbi tahab su sõnad kokku voltida ja taskusse peita.

Selles vaikuses sünnib üks kõige visam uskumus: lahendus on alati lisaraha. Nagu oleks võlgade keeris jõgi, millest üle saab ainult suurema paadiga. Nagu oleks ainus tarkus see, kuidas tekitada juurde midagi, mida parasjagu ei ole. Ja muidugi, mõnikord ongi vaja raha juurde – töökoha vahetus, lisasissetulek, kulude kärpimine. Kuid see usk muutub ohtlikuks siis, kui see muutub ainsaks usuks. Siis hakkab inimene otsima raha mitte kui vahendit, vaid kui päästvat loitsu: üks viimane laen, üks viimane kiirlaen, üks viimane "ma saan hakkama" lahendus, mis kõlab nagu lubadus iseendale, aga on sageli hoopis lubadus hirmule.

Kui võlaauk on juba niigi sügav, on uus laen tihti nagu labidas. Mitte selleks, et välja kaevata, vaid selleks, et kiiresti sügavamale jõuda – sest sügavamal on korraks pimedam ja vaiksem ning seepärast tundub, et "vähemalt nüüd on ruumi hingata". See on paradoks: inimene võtab laenu, et leevendada ärevust, kuid laen toidab ärevust nii nagu tuli saab toitu puust. Alguses on küll soe, aga hiljem on kõik põlenud.

Ja miks me siis nii teeme? Sest lisaraha tundub käega katsutav. Sa saad täna oma mure kinni maksta. Sa saad endale öelda, et näed, ma lahendasin selle probleemi ära. Selles on midagi võluvat, sest see pakub kiiret selgust. Aga kiire selgus on mõnikord petlik - see võib küll lahendada tänase päeva, kuid varastab homse rahu.

Siit algab teine, palju vähem romantiline, kuid tihti palju tõhusam tee - avatus ja lahendustele orienteeritud suhtlemine. See on tee, mis ei hiilga, see ei paku kohest triumfi. Ta nõuab, et sa astuksid valguse kätte ja ütleksid asju, mida sa pole tahtnud isegi mõelda. Ta nõuab, et sa tunnistaksid, et sa oled hädas. Ja see lause on paljude jaoks kõige raskem, sest see kõlab nagu kaotus. Tegelikult on see aga sageli hoopis esimene võit – sest see lõpetab vaikuse.

Rahaprobleemidega inimene hakkab mõnikord käituma nagu diplomaat, kes kuulutab endale sõja. Ta koondab vägesid, varjab kaarte, loob salaplaane, peidab end sõnumite ja telefonikõnede eest. Ta mõtleb: "Kui ma veel natuke venitan, siis äkki läheb kõik ise korda." Aga võlg ei ole vaenlane, keda saab ignoreerides väsitada. Võlg on nagu kalender – ta tuleb iga kuu. Ja mida kauem sa vaikid, seda rohkem hakkab võlg rääkima sinu eest - viivised, meeldetuletused, intressid ja igasugused muud kõrvalnõuded. Sinu vaikuse asemele kirjutatakse teised laused.

Siin ongi selle teekonna kummaline tõde: sageli on läbirääkimised suurem ressurss kui lisaraha. Ausad ja avatud läbirääkimised – "omamoodi diplomaatia" – võivad muuta mängu reegleid. Mitte sellepärast, et laenuandjad oleksid pühakud, vaid sellepärast, et nad on pragmaatilised. Nende eesmärk ei ole reeglina võlglast pankrotti ajada, sest pankrot tähendab tihti ka neile kaotusi, pikaajalist protsessi ja ebakindlust. Palju mõistlikum on, kui inimene maksab edasi – kasvõi väiksemate summade kaupa, pikema aja jooksul, selgemate tingimustega. Laenuandja jaoks on stabiilsus parem kui kaos. Inimese jaoks on selgus parem kui hirm.

Aga avatus ei ole ainult "ma helistan ja palun". Avatus on ka see, et sa tuled välja "ükskõik mis hinna ja intressiga" mõtteviisist. See mõtteviis on nagu näljane loom – ta tahab kohe süüa, ega küsi, kas see toit on mürgine. Avatus tähendab, et sa ütled endale: "Ma ei tohi enam lahendada oma praeguseid probleeme uute probleemidega". Ja see on täiskasvanulik otsus, mis ei pruugi teha sind hetkega rikkaks, kuid teeb sind järk-järgult vabaks.

Mõtle korraks, kuidas läbirääkimised välja näevad. See pole ilukõne. See on pigem nagu koristamine pärast pidu, kus sa ise oled ühtaegu külaline ja korraldaja. Sa võtad laualt tühjad klaasid: laenulepingud, maksegraafikud, kuupäevad, summad. Sa vaatad ausalt: "Milline on mu tegelik olukord?" Ja siis sa koostad uue loo, milles on vähem häma ja rohkem rütmi. Rütm on võlgade maailmas oluline, sest rütm tähendab etteaimatavust. Võlausaldajale on rütm signaal: inimene ei põgene, inimene teeb, mis lubab. Sulle endale on rütm justkui nagu eluliin: sa tead, mida sa teed iga kuu, mitte ei ela meeldetuletuste ja paanika lainetes.

Diplomaatia algab sellest, et sa lõpetad sõja iseendaga. Võlgadega inimene kipub karistama end sisemise monoloogiga: "Ma olen loll, ma olen läbi kukkunud, mul pole selgroogu". Selline jutt ei ole lihtsalt karm – see on ebaefektiivne. See ei paranda mitte ühtegi kuupäeva ega muuda ühtegi lepingut. See ainult vähendab jõudu, mida sul on vaja, et teha kõige praktilisemaid asju: võtta telefon, kirjutada e-kiri, küsida tingimuste muutmist, teha eelarve, rääkida mõne lähedasega. Enesekriitika võib tunduda nagu distsipliin, kuid sageli on see lihtsalt maskeeritud meeleheide.

Avatus ja suhtlemine on seepärast nii tähtsad, et nad toovad võla tagasi sinna, kuhu see kuulub: asjade maailma. Võlg tahab muuta sinu identiteeti – "mina olen võlgnik", "mina olen lootusetu". Suhtlemine tõmbab selle suhtumise su identiteedilt maha ja ütleb: "See on ainult üks olukord, mitte tegelik mina". See on väga suur erinevus. Olukordi saab muuta. Inimest ei pea häbiga ümber kirjutama.

Ja mis kõige olulisem: avatus ei tähenda ainult suhtlust laenuandjatega. See tähendab ka suhtlust lähedastega – või vähemalt ühe inimesega, kelle ees sa ei pea olema kangelane. Võlg on sageli üksinduse võimendaja: sa väldid kohtumisi, sa väldid arveid, sa väldid küsimusi stiilis "kuidas sul läheb?". Kuid inimene ei parane isolatsioonis. Kui sul on keegi, kellega ausalt rääkida, hakkab häbi õhenema. Ja kui häbi õheneb, tekib ruumi tegutsemiseks. Raha võib tulla hiljem, aga tegutsemine saab tulla täna.

Muidugi on siin peenike piir: avatus ei ole naiivne lootus, et "kõik antakse andeks". Sa ei lähe laenuandja juurde paluma imet, sa lähed ettepanekuga, mis toimib. Sa ütled: "See on mu olukord. See on mu võimekus. Siin on plaan". See ongi selle diplomaatia tuum, sa ei räägi ainult tunnetest, sa pakud ka lahendusi. Ja teinekord on see tee lihtne - maksepuhkus, graafiku pikendamine, osamaksete vähendamine, tähtaja muutmine, kohustuste koondamine paremate tingimustega. Need ei ole muinasjutud – need on tööriistad. Tööriistad ei sära, aga nende abil saab ehitada, remontida.

Kui inimesel on tunne, et "ainus lahendus on raha juurde hankida", siis käitub ta nagu keegi, kes püüab uputust peatada uue veega. Ta lisab jõkke veel ühe oja, lootes, et see tõstab ta paadi pinnale. Aga kui paat on lekkiv, ei päästa sind suurem jõgi – sind päästab see, kui sa leiad ning peatad oma lekke. Võlgade kontekstis on leke sageli just see, et probleemiga ei suhelda, vaid seda lükatakse edasi, varjatakse, lahendatakse kiiruse ja hirmuga. Läbirääkimine on lekitõrje. Ausus on materjal, millega oma augud ära paigata.

Ja kui lõpuks küsida, mis on selle kõige sügavam õppetund, siis võib-olla see: võlgade teekond ei ole ainult matemaatika, vaid ka inimlikkus. Matemaatika ütleb, kui palju. Inimlikkus ütleb, kuidas. Kuidas sa elad selle sees, kuidas sa räägid, kuidas sa julged, kuidas sa ei põgene. Diplomaatia ei tähenda nõrkust, diplomaatia tähendab, et sa valid tuleviku, mitte hetkepõgenemise. Sa valid, et sa ei hakka oma elu vastu sõdima. Sa valid, et sa hakkad seda tasapisi endale tagasi läbi rääkima.

Võib juhtuda, et pärast esimest ausat kõnet või kirja ei muutu kõik kohe. Võib juhtuda, et keegi ütleb ei. Kuid isegi siis on midagi nihkunud - sa oled astunud varjust välja ja seetõttu oled tagasi kontrolli lähedal. Kontroll ei tähenda, et kõik on korras. Kontroll tähendab, et sa tead, mida sa järgmise sammuna teed. Ja see on võlgade maailmas juba väga suur vabadus.

Sest lõpuks, kui võlg on suur, ei ole suurim puudus alati raha. Suurim puudus on tihti rääkimata jäänud laused. Niipea kui sa hakkad neid lauseid ütlema – iseendale, laenuandjale, inimestele sinu kõrval – hakkab auk, mis tundus lõputu, omandama piire. Ja piiridega auke saab täita. Aeglaselt, igavalt, kuid päriselt.

Kui keha ja meel on olnud aastaid punases

Vaimne väsimus ei teki üleöö. See on hiiliv protsess — kui elu surub inimese tugevalt vastu seina, siis kuhjuvad pinged, mured ja lahendamata olukorrad ning ühel hetkel on organism lihtsalt läbi. Mõnikord nii läbi, et isegi täiuslik ööuni ei tee enam midagi paremaks. Samas ei ole see nõrkuse märk. See on märk sellest, et keha kaitsesüsteemid on aastaid üritanud sind elus hoida ning nüüd on nad jõudnud punasesse tsooni. Kui inimene elab pikalt stressis — olgu selle taga rahamured, venivad kohustused, võlgnevused, pidev ärevus või depressioon — hakkab keha toimima ellujäämisrežiimis. See tähendab, et aju hakkab säästma energiat, vähendades motivatsiooni, keskendumisvõimet ja õppimisvalmidust. Emotsionaalne läbipõlemine vähendab eneseusku, tekitab süütunnet ja tapab loovuse. Keha töötab autopiloodil — sa saad küll hakkama, aga iga lisakohustus tundub ületamatu. Kõik see on loogiline tagajärg — mitte inimese süü. Närvisüsteem lihtsalt ei pea enam vastu.

Paljud kogevad kevadel väsimust, aga depressioonis või pikaajaliselt läbi põlenud inimese jaoks tuleb see nagu laine, mis lööb niigi kõrge müüri lõpuks ümber. Päike ja valgus küll kiirendavad organismi bioloogilisi protsesse, aga keha energiatagavarad on nullis, mistõttu välise ja sisemise seisundi kontrast süvendab väsimust. Aju, mis on niigi tugeva stressi all, ei suuda piisavalt kiiresti ümber kohaneda ja reageerib selle asemel apaatia või üleväsimusega. Tulemuseks on paradoks: sa küll magad hästi, aga ärgates ei ole puhkamist toimunud. Päeval vajub silm kinni, lõunauinakust saab sügav uni ja isegi pärast seda ei teki värskustunnet. See on organismi viis öelda: "Ma ei jaksa enam niimoodi edasi töötada."

On väga tavaline, et inimene suudab igapäevakohustustest läbi murda üksnes automaatselt toimiva rutiini abil — eriti kui ta on aastaid töötanud samas keskkonnas, sama tehnoloogiaga või samade ülesannetega. Võib öelda, et aju teeb need tegevused musta kastina, ilma suurema pingutuseta. Aga niipea kui tuleb uus projekt, uus vastutus, vajadus õppida midagi uut, siis tekib tugev ülekoormuse tunne, ärevus ja lõpuks vaimne kokkuvarisemine. Ma sain hiljuti ühe lisatöö pakkumise, millega oleks kaasnenud ka rahaline lisaväärtus, mida ma niigi vajan nagu õhku. Ma võtsin pakkumise vastu, hakkasin hooga pihta, jõudsin esimese takistuseni ja ma kukkusin vaimselt täiesti kokku. Justkui oleks aju mulle öelnud: "Mul ei ole enam ressurssi uue koormusega tegelemiseks." Kui inimene ei suuda lubadusi täita, isegi kui ta tahaks, on see peaaegu alati märk sellest, et närvisüsteem on ülekurnatud. Paraku toob iga altvedamine kaasa süütunde, mis süvendab stressi ja kinnitab negatiivset mõttemustrit: "Jälle vedasin ma kedagi alt."

Mis saab edasi? See on küsimus, mis jääbki sageli rippuma. Kui oled aastaid töötanud tühja paagiga, ei ole võimalik end lihtsalt kokku võtta, hinge tõmmata ja uuesti alustada. Vaimne väsimus ei lahene tahtejõuga. Pikaajalise stressi mõju ei lahene motivatsioonikõnedega. See, et ma saan oma praeguse töö tehtud isegi pooleldi automaatselt, on tegelikult tugevus, mitte nõrkus. See tähendab, et mu professionaalne kompetents on nii tugev, et see kannab mind üle väga raskete perioodide. Kindel on samas aga see, et ma ei tohiks praegu vastu võtta mitte ühtegi uut kohustust, isegi kui need potentsiaalselt võiksid mu rahalist seisu parandada. Uued asjad ja nõudmised peaksid mu ellu tulema alles siis, kui mu keha on selleks valmis. Praegu pole see kõik lihtsalt juba puhtbioloogiliselt võimalik, sest uute oskuste omandamine nõuab väga suurt energiakulu. Hästi oluline on selle kõige juures mõista, et ma peaksin endasse leebemalt suhtuma. Ma pean mõistma, et kui närvisüsteem on pidevalt punases, siis ei ole see praegune mina see päris mina. See on ülekurnatud mina. Tegelikult olen ma aastaid kandnud rohkem, kui üks inimene peaks kandma. Vaimne väsimus ei ole iseloomu nõrkus, see on märk sellest, et inimene on liiga kaua olnud üksi liiga suure koormaga. Keegi ei ole loodud igavesti vastu pidama, aga ma olen jätkuvalt siin ja see tähendab, et mu sees on veel mingitki jõudu, isegi kui seda on kohati väga raske tunda ja märgata.

Minu elu lihtsustamise järgmine samm

Tähelepanelikumad lugejad on ilmselt juba märganud, et mu Võlglase Päeviku blogi Facebooki lehte ei ole enam. Mingit draamat või millegi ohvriks langemist selle tagant otsida ei tasu, see oli minu enda teadlik otsus ja samm. Tänaseks on see blogi koos kõige kaasnevaga olnud mu elu saatjaks juba viis ja pool aastat. See on väga pikk aeg. Ning see pole olnud niisama lihtne kuskil taustal olev tiksumine, ma olen siia pannud kogu oma hinge. Aga viimasel ajal olen ma tundma hakanud, et mul oleks aeg selle kupatuse osakaalu oma elus vähendama hakata. Blogi kui sellist ei kustuta ma arvatavasti mitte kunagi (las olla ja jääda see saatuskaaslastele mingikski majakaks). Aga Facebooki konto võttis mu elust juba liiga suure tüki, ma olin üsna pidevalt online ja suhtlesin Messengeris päris mitmete inimestega. Ja ühel hetkel tundsin, et seda kõike on liiga palju, see ei lase mul vaimselt kogu seda teemat lahti lasta. Ja see röövis liiga palju mu energiat. Ühesõnaga, pikk jutt kokkuvõttes - Facebookis mu blogi enam ei ole, aga päriselt jääb see endiselt siia keskkonda alles. Ning üsna tõenäoliselt jään ma aegajalt ikkagi siia oma tegemistest kirjutama, sest mu lugu ei ole kaugeltki veel läbi. Ja oma lugejatega suhtlen ma ka edaspidi - ehk siis, kui on soovi midagi küsida, millestki rääkida või arvamust avaldada, siis minu email on endine - volglasepaevik@gmail.com

AI arvas, et sellele postitusele sobilik pilt on just selline

Aprillis on mul plaanis vähemalt kaks pikemat postitust teha. Alustuseks siis kõigest, mis puudutab peagi laekuvat boonust ning samuti annan ka ülevaate oma numbrite seisust. Ning tegelikult on oma lõpu leidnud ka Mariaga seonduv lugu, ka sellest on üks postitus kindlasti lähitulevikus tulemas. Seniks aga nautigem kohe-kohe algavat kevadet ja võitleme aga edasi parema rahalise seisu nimel!

Vaikne laps, kes tahtis võita: minu sõltuvuse juured

Täna lähen ma üle pika aja taas oma lapsepõlve. Selle postituse ajendiks on mulle väga olulise inimese vastukaja mu raamatust unistavale postitusele.

Lugesin Su postitust võimaliku raamatu struktuurist ja mul tekkis idee, et huvitav oleks jälgida sõltuvuse arengut nö "ajajoonel". Ehk, kasvamine koos paljude nooremate õdede-vendadega, kus vanimalt lapselt võibolla ei küsitud, kuidas tal päriselt läheb, kas sport oli alul lihtsalt huvitav või tekkis soov saavutusi kunagi ise korrata või sai temast võimalus "põgeneda" olemasolevast keskkonnast kuhugi teise maailma? Millal arenes selle taustal välja sõltuvus?

Minu sõltuvus ja hasardivajadus tekkisid ilmselt juba teismeeas (või isegi veidi varem) tegelikult.

Ning seal oli hästi palju tunnustusevajadust sees. Kuna mulle kodus väga palju tähelepanu ei pööratud ja minu "neljade-viitega" tunnistus oli kõigi jaoks iseenesest mõistetav, siis oli sinna juba eos sisse kirjutatud soov teha midagi erilist, et mind üldse keegi märkaks. Ühesõnaga, ma olin küll igatepidi tubli nii koolis kui ka trennis (jalgpallis käisin vanuses 9-14), siis tegelikult ei läinud see väga kellelegi korda. Kui õigesti mäletan, siis mu pere ei käinud mitte kunagi ühtegi mu jalgpallimängu või ammugi mitte trenni vaatamas. Ja noh, ega mind sinna keegi ei suunanud ka, kõik oli minu enda kanda, trennikuulutuse peale esimesse trenni minek kui ka hiljem igasugune muu logistika. Ehk siis juba kuskil 10-aastasena olin selles osas üsna iseseisev, elu sunnil.

Minu sees oli koguaeg (on tegelikult siiani ilmselt) arusaam, et sõnaosav ma ei ole (vähemalt mitte suulises mõttes) ning ennast ma teistele oma jutuga "maha müüa" ei suuda. Ma teadsin koguaeg, et ma pean oma tegudega end tõestama. Ma pean tegema midagi erilist, et oleksin tunnustuse välja teeninud ja et mind üldse märgataks.

Lapsepõlves või teismeeas muidugi mingeid hasartmänge mu elus ei olnud. Aga ometigi otsisin ma juba siis teatavat põnevust igasugustest teadmismängudest (lahendasin meeletult palju ristsõnu ja saatsin need alati ka vastustena ära, lootuses midagi võita). Samuti olin alati elevuses, kui kuskil üritustel (klassiõhtud, suuremad sugulaste sünnipäevad jne) toimusid mingid viktoriinid. Võtsin neid alati meeletult tõsiselt ja tahtsin alati võita. Ehk siis selliseid näiteid oli omajagu.

Minu esmased kokkupuuted spordiennustusega aga pärinevad kuskilt 90ndate keskpaigast (ehk siis ma ei olnud veel täisealinegi). Siis ilmus selline ristsõnasari nagu "Onu Uno ristsõnad" (avastasin just, et need ilmuvad siiamaani), millega aegajalt tuli kaasa ka "Onu Uno ennustusvõistlus". Kus siis tuli enne mingit suurvõistlus (jalgpall, kergejõustik, suusatamine jms) täita ära tabel oma ennustustega ning siis parimad said auhindu. Ma küll ei võitnud seal mitte kunagi mitte midagi, aga pisik jäi ikkagi sisse. See oli nii põnev ja ma nii igatsesin võita. Ning mitte ainult iseenda jaoks vaid ka just selle pärast, et saaksin lähedastelt tunnustust ja tähelepanu. Nii see seeme vaikselt idanema pandigi.

Vahepeal küll tuli ülikooliaeg vahele ja tuleb tunnistada, et sel ajal ma eriti enam spordiennustuse peale ei mõelnud, muid tudengihulluseid oli piisavalt palju. Aga kui internet ja muu maailm muudkui arenes ja spordiennustus muutus järjest kättesaadavamaks ja minule tekkisid ka esimesed omad ametlikud sissetulekud, siis tuli see mu ellu tagasi. Alguses vaikselt, aga mida aeg edasi, seda julmemalt ja sügavamalt ma sinna sisse kukkusin.

Kui palju tõde suudab inimene korraga kanda?

Meil kõigil on olnud hetki, mil elu kisub keerulisemaks, kui tahaks endalegi tunnistada. Minul oli. Ja päris kaua. Ja siis see kõik kuhjus. Nagu lumepall, aga mitte see ilus jõulude lumepall.

See, mis tuleb mäest alla ja matab su vaikselt enda alla.

Kõige veidram osa? Mingil hetkel hakkasin ma teistele oma olukorrast natuke… ilusamini rääkima. Ja vahel isegi endale. Mitte sellepärast, et mul oleks mingi soov olnud teisi petta. Lihtsalt kogu tõde tundus ühel hetkel liiga raske.

Sa ei taha ju igal pool kõndida ringi sildiga "jah, ma olen oma eluga sassi läinud." Nii räägidki veidi leebemalt. "On keeruline, aga saan hakkama." Jah, muidugi saan. Aga tegelikult ei saanud.

Pikka aega arvasin, et kui rääkida, siis tuleb kõik välja laduda. Kõik summad, kõik kuupäevad, kõik rumalad otsused. Nagu pihil – paned kõik lauale ja siis oled puhas. Aga tegelikult on aususel kaks täiesti eri nägu: tõene ja täielik.

Ma ei ole kunagi tahtnud valetada. Mu jutt siin blogis on alati olnud tõene. Aga see pole kunagi olnud täielik — ja see pole pidanudki olema.

Ma võin seda nüüd ausalt öelda: võlad tekitavad häbi. Pole mõtet sõnu ilustada. Häbi on see tunne, mis istub su kuklas ja sosistab: "Kui teised näeksid neid päris numbreid, siis nad mõtleksid sinust palju halvemini." Nii juhtuski, et ma ei suutnud mitu aastat ühtegi numbripostitust enam teha. Mis siis, et ometigi ma teadsin, et lugejad tahavad neid näha ja need toovad alati kõige rohkem klikke.

Ja nii ma hakkasingi natuke leebemalt ja positiivsemalt rääkima. Endale, teistele. Nagu väike filter, mis laseb tõel välja tulla ainult sellisel vastuvõetaval kujul. Aga häbil on üks väga halb omadus: kui seda liiga kaua kanda, siis hakkab ta sind isoleerima. Sa hoiad vaikust, sest kardad hinnanguid. Ja mida vaiksem oled, seda suuremaks kasvab tunne, et oled üksi.

On veel midagi, millest ma pole varem rääkinud. Kui olukord läheb tõesti raskeks – nii raskeks, et sa ei näe isegi kuu lõppu – teeb aju midagi kummalist. Ta hakkab sind kaitsma optimismiga, mida tegelikult kuskilt võtta pole. Natuke enesepettust. Natuke suhtumist, et "küll kuidagi laheneb." See on nagu psühholoogiline valuvaigisti. Ta aitab sul natuke edasi elada, natuke hingata. Aga valuvaigisti ei ravi murdunud vaimu. Ja optimism ei maksa arveid. Ühel hetkel lõpeb see kõik väga reaalse kohaga: päriseluliste kohtumenetlustega, postkasti saabuvate hoiatuskirjadega, e-kirjadega, mida sa enam ei taha avada ja muidugi kõnedega, millele sa juba ammu ei vasta (mu telefon on täis blokeeritud numbreid).

See on hetk, kus ei ole enam midagi ilustada. Aga just selle hetke juurde tuleb kuidagi kohale jõuda. Mina jõudsin. Mitte täna, vaid juba ligikaudu aasta tagasi. Siis, kui need reaalsuse koputused kohale hakkasid jõudma. Alles siis hakkasin ma sihipäraselt tegutsema ja lõpetasin igasuguse ilustamise. Esialgu küll ainult enda jaoks.

See, et sa oled eksinud – või et su rahaline olukord on sassis – ei tähenda, et sa oleksid kehvem või rumalam. See tähendab ainult üht - sa oled inimene, kes üritab hakkama saada olukorras, milleks keegi meist ei ole tegelikult valmis. Ma jagan seda kõike, sest nii kaua kui ma vaikisin, tundsin ma ainult pingeid ja üksindust. Nüüd, kui ma räägin – päriselt ja õiges mahus – on tunne, et midagi minu sees liigub. See liigub, aeglaselt, aga ikkagi liigub. Nagu oleks järjekordne karm talv üle elatud ja nüüd on tunda juba kevade lõhna.