Lootuste ja reaalsuse habras tasakaal

Täna võtan ma taaskord ühe mõtiskluse oma sahtlipõhjast. Ma olen tegelikult korduvalt selle sama reha otsa astunud, kus ma loodan lähikuudelt, lähiaastatelt justkui rohkemat kui reaalne seis lubab. Ja siis ma pettun. Eriti iseendas, et näe, taaskord nägin ma kõike palju ilusamana kui see tegelikult oli. Aga rahanumbrid on hästi pragmaatilised. Ilma väga põhjaliku analüüsita ei saagi neid tulevikupilte täiesti adekvaatsena maalida. See tulebki vildakas. 

Laenuvõlglane elab sageli kahe maailma vahel. Ühes neist maksab tööandja igal kuul palga täpselt nagu kellavärk, kord aastas lisandub ka helde boonus – justkui kinnituseks, et kõik on kontrolli all. Teises maailmas, mis eksisteerib rohkem peas kui paberil, on tulevik helge, võimalused lõputud ja võlad ajutised. See on maailm, kus järgmine aasta toob kindlasti palgatõusu, kus boonus on suurem kui kunagi varem ja kus elu lõpuks "hakkab minema".

Aga tegelikkus on visam. See ei allu unistustele ega lootustele. Iga kuu, mil laenumakse läheb teele, sööb see ära osa sellest lootusest. Ja kuigi Exceli tabelis võib kõik tunduda tasakaalus, on see tasakaal habras – sõltuv ühest palgast, ühest boonusest, ühest lubadusest, mis võib jääda täitmata.

Optimism on inimlik. See on see, mis hoiab meid liikumas, isegi kui jalgealune on kõikuv. Kuid kui optimism muutub enesepettuseks, siis muutub see ohtlikuks. Võlglane, kes vaatab tulevikku läbi roosade prillide, võib jätta märkamata, et tema olevik vajab kainet pilku. Et boonus ei ole garantii, vaid võimalus. Et palk võib jääda samaks, aga kulud kasvada. Et elu ei küsi, kas sul on plaan B – see lihtsalt juhtub.

Tarkus ei peitu lootuse hülgamises, vaid selle tasakaalustamises reaalsusega. Võlglane, kes suudab näha oma olukorda ausalt, ilma illusioonideta, on juba poolel teel vabanemise suunas. Sest ainult siis, kui me näeme, kus me tegelikult oleme, saame hakata liikuma sinna, kuhu tahame jõuda. 

Selle kevade pommuudis: kohtud keelduvad maksekäsu kiirmenetlustest

Vahelduseks igasugustele psühholoogilistele postitustele, räägiks veidi ka viimase aja juriidilistest uudistest. Kõige suurem ja tähtsam otsus, mis hiljuti on tehtud, on seotud võlglaste jaoks omamoodi kurikuulsa kiirmaksekäsuga.

Esimene info jõudis avalikkuseni mai alguses. Sellest saab täpsemalt lugeda siit.

Olgem ausad - sisuliselt on tegemist on revolutsioonilise otsusega, mis raputas kogu Eesti (kiir)laenumaastikku. Tean tänaseks päris mitmeid inimesi, kes on käinud e-toimikus oma olukorda piilumas ja avastanud sealt, kuidas nii mõnigi laenufirma või inkasso on üritanud kiirmaksekäsku algatada, kuid kohus on selle juba samal päeval tuimalt tagasi lükanud. Ehk siis laenuandjatele tähendab see seda, et nad peavad iga sendi oma nõudes ära põhjendama ja ka tõestama. Ehk siis kõik käib nüüd läbi tavapärase hagimenetluse. Siia ka üks väike ülevaade, mida üldse see kiirmaksekäsk (ametlikus keeles nimetatakse seda ka Maksekäsu kiirmenetluseks) endast kujutab.

ekraanitõmmis EE artiklist

Loomulikult on laenuandjad selle kõige peale tagajalgadele aetud, sest nende hõlptulu teenimise võimalus (milles oli suur osa ka võlglaste teadmatusel) lõigati päeva pealt konkreetselt läbi. On teada, et paljud kiirlaenufirmad oma äri justnimelt sellele meetodile üles ehitasidki. Mäletate ka ehk Peetri lugu, kuidas sarnasel moel Revensen inkasso tal nahka üle kõrvade üritas tõmmata.

Täna avaldas Eesti Ekspress huvitava loo sellest, kuidas siis laenuandjad oma õiguste eest võitlema on asunud. Artikkel ise asub siin. Kuna tegemist on tasulise artikliga, siis võtan endale siinkohal julguse seda veidi lahata ja tsiteerida. Artikli algus ise on juba selline kurjakuulutav - "Rahandustegelased peavad täna Tallinnas kinnise kriisikohtumise riigiametnikega, kus kurdavad tarbijakrediidi võlgade väljanõudmisel tekkinud raskuste üle. Arutelu põhjuseks on kohtute jõulised sammud võlglaste õiguste kaitsmisel." Tundub, et teatud kontingendile ei mahu kuidagi pähe, et nõrgemat osapoolt on asutud kaitsma. Olgem ausad, siiamaani oli kogu see turg ikka üsna lootusetult laenuandjate poole kaldu. Loomulikult ei õigusta ma siin kuidagi võlglasi ja üleüldse võlgu jäämist, aga nii julma ülesõitu ei tohikski seadused lubada, kus võlausaldajad saavad nõudesse kirjutada mida iganes ja kui võlglane teadmatusest või julguse puudumisest midagi vastu ei vaidle, siis lähebki see tuimalt kohtutäituri lauale.

"Kuni 8000 euroste tarbijakrediidi võlgade väljanõudmine käis Eestis aastaid väga lihtsalt. Võlanõue tuli saata Pärnu maakohtu maksekäsuosakonnale, mis võttis ühendust võlgnikuga. Kui too teate kätte sai ja midagi vastu ei öelnud, siis mõisteti võlg automaatselt välja. Viimastel nädalatel töötab maksekäsuosakond teisiti. Tänaseks on rohkem kui sajal juhul keeldutud tarbijakrediidi võlgade lahendamisest maksekäsu kiirmenetluses."

"Tänasel konfliktil on pikk eellugu. Juba 2020 otsustas Euroopa Kohus, et kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas inimesele anti laenu vastutustundlikult. Eestis kasutatavas maksekäsu kiirmenetluses sellist kontrolli ei tehtud. 2023. aastal asus ka riigikohus seisukohale, et tarbijakrediidi sissenõudmisel tuleb alati tuvastada vastutustundlikust laenuandmisest kinnipidamine. Eesmärk on vältida inimeste sattumist „laenuorjusesse“, kus võlgade kustutamiseks võetakse uut laenu juurde. Eestis on praegu umbes 100 000 võlgnikku."

"Riigikohtunik Vahur-Peeter Liin selgitas Ekspressile: "Kohtu omal algatusel kontrolli nõuet ei saa pidada ka mingiks ebamõistlikuks Euroopa nõudeks. Viimase paari aasta jooksul on selgunud, et laenuandmisel eriti nö kiirlaenufirmad rikuvad massiliselt seaduses laenusaaja kaitseks kehtestatud sätteid, sh vastutustundliku laenamise põhimõtet. Näiteks tahtis Bigbank saada ühelt kõrvuni võlgades napsivennalt ja lotomängijalt kätte 10 126 eurot. Harju maakohus mõistis seadust järgides võlglaselt välja vaid laenu tasumata põhiosa ja väikese osa menetluskuludest - kokku 764 eurot. Intressid, viivised ja lepingu haldustasu langesid ära."

"Äraütlevaid otsuseid tarbijakrediidi võlgade osas on saanud ka SEB. Pank pole veel otsustanud, mida nendega edasi teha. Lisaks on maksekäsuosakonnas ootel kümned SEB poolt esitatud tarbijakrediidi võlgade avaldused, mille osas ei ole veel seisukohta võetud. SEB jaepanganduse valdkonna juhti Monika Kallas-Antonit ei vaimusta osade kohtunike plaan lahendada edaspidi tarbijakrediidi võlgnevusi tavalises hagimenetluses. Kallas-Anton muretseb, et võlgade kättesaamiseks kuluks oluliselt rohkem aega. "Täna võib maksekäsumenetluses otsus saabuda juba paari kuuga." Hagimenetluses pikeneks see kindlasti ligi aasta või enamani."

Olgem ausad - omamoodi põnev on näha, kuhu see kõik lõpuks välja viib. Ja väga meeldiv on näha, et riik on siiski hakanud ka võlglaste heaolu nimel võitlema.

Mõtisklus minevikust

Mu tänane postitus ei ole tegelikult tänane. See on mõtisklus, mille korjasin üles niiöelda sahtlipõhjast. Tegelikult vedeleb mul seal sahtlis neid vägagi isiklikke kirjutisi omajagu. Võimalik, et suur osa neist jääbki sinna. Aga aegajalt ma siiski loen neid ja viin end oma mõtetega tagasi neisse hetkedesse. Ma saan endiselt päris palju kirju erinevatelt saatusekaaslastelt. Iga lugu on omamoodi, igas loos on oma traagika, omad nüansid. Aga teatud mõttes oleme me kõik siiski sarnased. Aga ka need kirjad tuletavad mulle aegajalt meelde mu enda süngemaid hetki.

"Ma olen väsinud olemast väsinud. Ma olen väsinud olemast võlglane. Ma tahan oma tavalist elu tagasi." Need sõnad kõlavad nagu sosin pimeduses, nagu karje, mida keegi ei kuule. Need on sõnad, mis ei vaja tõlget – need räägivad kurnatusest, lootusest ja igatsusest elu järele, mis kunagi tundus lihtne, rahulik ja oma. See pole lihtsalt füüsiline väsimus. See on sügavam – see on vaimne ja emotsionaalne kurnatus, mis koguneb ajapikku, kui elu viskab ette rohkem, kui suudad kanda. Kui iga päev algab võitlusega ja lõpeb süütundega, et sa ei jõudnud jälle kõike tehtud. Kui võlad ei ole enam lihtsalt numbrid paberil, vaid varjud, mis järgivad sind igale poole. Võlg ei ole ainult rahaline kohustus. See on ka emotsionaalne surve, mis sööb eneseväärikust ja tekitab tunde, et oled läbi kukkunud. Iga arve, iga meeldetuletus, iga kõne tundmatult numbrilt võib olla uus piisk karikasse. Ja kui see karikas juba ammu üle ajab, siis on raske näha valgust tunneli lõpus. See soov – saada tagasi oma "tavaline elu" – ei ole luksus. See on inimlik vajadus. Soov ärgata hommikul ilma ärevuseta, minna tööle ilma hirmuta, naerda ilma süütundeta. See on igatsus rahu, stabiilsuse ja kontrolli järele oma elu üle. Kui sa loed seda ja tunned, et see räägib sinust – tea, et sa ei ole üksi. On palju inimesi, kes on olnud seal, kus sina praegu oled. Ja paljud neist on leidnud tee tagasi. Mitte korraga, mitte kiiresti, aga samm-sammult.

Sinu elu ei ole läbi. See on lihtsalt üks keeruline peatükk. Ja iga peatükk saab kord läbi.

Vaikuse tarkus: kui mitte-tegemine on parim tegu

Me elame ajastul, kus tegutsemine on saanud vooruseks. Kiirus, produktiivsus ja pidev lahenduste otsimine on justkui edu mõõdupuud. Kuid vahel on olukordi, kus mitte midagi tegemine ei ole mitte passiivsus, vaid sügavalt teadlik valik. See on oskus kuulata, oodata ja usaldada, et kõik ei vaja kohest parandamist.

Mõnikord, kui me tõmbleme lahenduste otsingul, loome me rohkem segadust kui selgust. Me reageerime, mitte ei lahenda. Me parandame, enne kui mõistame. Kuid elu ei ole alati probleem, mida tuleb lahendada – see on ka protsess, mida tuleb kogeda.

Mitte midagi tegemine ei tähenda ükskõiksust. See võib olla aktiivne kohalolu, kus inimene lubab endal tunda, mõelda ja lihtsalt olla. See on ruumi andmine – nii iseendale kui olukorrale. Sageli sünnivad just vaikuses kõige selgemad taipamised.

Mitte-tegemine ei ole laiskus. See on vaikne tarkus, mis ütleb: "Ma ei pea kohe kõike parandama. Ma võin lihtsalt olla." Ja mõnikord, just siis, kui me lõpetame tõmblemise, hakkavad asjad ise paika loksuma.

Ma saan täiesti veendunult öelda, et ma olen teinekord teinud liiga palju. Üritanud liiga tihti, liiga kiireid lahendusi leida. Ma olen liiga palju tõmmelnud. Kunagi ühed targad inimesed ütlesid: "Anna aega atra seada". Ka mina peaksin just seda mantrat rohkem oma ellu rakendama. Ma elan justkui päev korraga, aga selle käigus olen ma ära unustanud suurema pildi.

Ma olen ära unustanud selle, mida ma oma elus saavutanud olen. Ma olen ära unustanud, et mu ümber on siiski inimesed, kes minust hoolivad, kes mind armastavad. Kes soovivad, et mul läheks hästi. Mul on fookus täiesti paigast ära läinud. Ma põen asjade pärast, mida ma niikuinii kohe homme parandada ei saaks.

Ma pean leppima sellega, et on nagu on. Ma annan endast parima niikuinii. Iga päev. Ma ei peaks muudkui muretsema, et mis saab edasi või kuidas kõiki neid asju korda saada. Teinekord ongi kõige kasulikum lasta asjadel omasoodu minna ja keskenduda sellele, mis elus tähtis - lapsed, pere, kodu, olla päriselt kohal seal, kus mind vajatakse.

Jah, ma olen väga palju raha kaotanud. Aga kõige olulisem on mul siiski endiselt alles - minu inimesed. Neid ei ole palju, aga nad on siiski alles. Ma palun vabandust kõigi käest, kelle suhtes ma olen olnud justkui hoolimatu või eemale hoidev. See ei ole tegelikult päris mina. Ma pean end taaskord üles leidma, ma pean taaskord päriselt elama hakkama. Enne, kui on juba liiga hilja.

Ausalt ja keerutamata - eraisikute laenude hukutavast spiraalist

Täna räägin ma teile ausalt ja ilma keerutamata asjaolust, mis kõige rohkem mu viimase aasta tegemisi on pärssinud. Ehk siis juurpõhjus, miks ma endiselt omadega mäele pole jõudnud vaid hoopis pigem allapoole olen kukkunud. 

Ma isegi ei mäleta enam, millest see kõik algas - küllap oli seal oma süü sellel, et ma polnud kodus endiselt mitte midagi välja rääkinud ja järsku oli vaja mingeid ootamatuid kulutusi teha. Kuna abikaasa eeldas, et raha mul ju on, siis tuligi ruttu midagi välja mõelda. Nii sattusingi ma Facebooki eraisikute laenugruppidesse. Ühelt poolt oli muidugi omamoodi põnev, et kuidas see kõik toimib ja mis siis saama hakkab. Ning kui lihtne või keeruline siis ikkagi laenu saada on. Selgus paraku, et liigagi lihtne oli see kõik.

Võtsin seal grupis siis 4-5 kuulutust ette, kus inimesed laenu pakkusid (enamasti olid need küll paar aastat vanad postitused, aga kõigil oli juures tekst, et "kuulutus ei aegu"). Kirjutasin neile, et mis tingimustel laenu saab, mis dokumente oleks vaja esitada jne. Sisuliselt tahtsid nad ennekõike siis näha pangakonto väljavõtet, 2-3 viimase kuu kohta. Paar tükki neist tahtis ka kinnitust selle kohta, kuidas mul maksehäiretega seisud ja ega mul täitureid kukil pole. Pidin selle jaoks siis saatma ekraanipildid krediidiinfost ja eesti.ee portaalist. Kuna mingeid probleeme seal ei esinenud, siis saingi juba tunni aja pärast raha kätte. Esimene kord võtsin ühe laenu, 300 eurot ja paari nädala pärast pidin tagasi maksma 420 eurot. Selle abil sain siis kodus jätta mulje, et kõik on hästi ja saime vajalikud kulutused tehtud. Paraku oli see aga ühe väga kiire allakäigutrepi algus.

Ühele laenule järgnes teine, siis juba ka kolmas. Ja nii hakkaski see kuust-kuusse kruttima. Ühel hetkel oligi see juba minu jaoks uus "normaalsus" - iga kuu võtsin kolm laenu (alates teisest korrast enam ükski laenuandja mingeid lisadokumente ei küsinud), tavataks oli siis kokku 1400 eurot iga kuu, mille tagasimakseteks kulus kokku 1940 eurot. Ehk siis iga kuu viskasin ma tuimalt 540 eurot lihtsalt minema. Ja kuna ma olin nii tugevalt selle tsükli sees, siis väljumine oli praktiliselt võimatu, sest ilma selle 1400 eurota ma poleks oma kohustustega lihtsalt mitte kuidagi enam hakkama saanud. See kõik kestis 11 kuud. Ehk siis praktiliselt 6000 eurot kaotasin ma selle tegevuse käigus. See oli sisuliselt minu uus sõltuvus, sellest nõiaringist väljumine oli meeletult keeruline.

Eks ma olen jah siin tagantjärgi mõelnud, et ma olen vist oma võlglase perioodi jooksul kõik lollused ikka omal käel järgi proovinud. Et jah, justkui selline tubli ja kõrgelt haritud oma ala tippspetsialist, aga samal ajal ääretult rumal. See oli auk, kuhu ma iialgi poleks tohtinud kukkuda. Aga ometigi ma tegin seda.

Ma olen viimaste aastatega endale tegelikult nii palju haiget teinud, et sellist jama ei suudaks ma ka oma suurimatele vaenlastele (kuigi tegelikult mul peale enda ühtegi vaenlast polegi) korraldada. See on lihtsalt nii julm ja jõhker. Kus küll on see mu kaine mõistus, mida ma oma töös nii efektiivselt kasutan, siis kui teda ka eluliste otsuste jaoks vaja on? Ma tõesti ei tea. Eks selle loo moraal on see, et ärge teie küll niimoodi tehke. Ärge võtke isegi seda esimest laenu. Selle hind võib olla väga karm.