Erinevaid mõtisklusi siit ja sealt...

Üks kõnekas aspekt, mis eristab pikaajalist võlglast niiöelda tavarutiinis elavast inimesest, on üldine pingetaluvus ja tundlikkus oma eksimuste suhtes. Sisuliselt võib öelda, et võlglane elab iga päev suures hirmus ja ärevuses. Ühel hetkel ei julge ta enam ühtegi suuremat otsust vastu võtta, sest kardab, et sellest kujuneb järjekordne läbikukkumine, mida vaimselt juba praktiliselt võimatu taluda. Seal pole isegi vahet, mis laadi eksimustega tegu on. Kas mingid suuremad finantsotsused või kasvõi igapäevaelu või tööga seotud vead. Kui midagi sellist juhtub ja ma seda märkan ning tajun, siis on see minu jaoks üks järjekordne ebaõnnestumiste tilgake niigi juba üle ääre ajavas kannatuste karikas. Järjest keerulisem on seejuures taas püsti tõusta ja edasi pürgida. Aga ometigi (vähemalt siiani) olen ma endiselt jalgel. Mis siis, et arvatavasti 10-kordselt läbipõlenud, aga ma siiski eksisteerin ja toimetan, ma olen endiselt elus. Ning see on juba väärtus omaette.

Tsiteeriksin siinkohal üht kommentaatorit. "Ma ei tea, mis sina sellest arvad, aga üks viis otsida tuge on lihtsalt kellelegi rääkida, et mitte tunda end väljakutsega üksi. Kui tunda end millegi pärast halvasti, võib see teha ka rääkimise ja jagamise raskeks, aga murega üksinda olemine võib teha juba suure mure veel suuremaks. Aga eks ka jagamiseks oluline, et oleks keegi, keda usaldad ja kes oskab päriselt kuulata ja mitte hukka mõista." 

Minu vastus sellele oli järgnev: "Tänan nende mõtete eest. Tegelikult olen ma enda sees hakanud viimasel ajal tunnetama hoopis seda, et ma justkui nämmutan üht ja sama teemat kogu aeg. Eks ma olen ju siin blogis enamus asju lahti harutanud ja mõtestanud, et kui hakkaksin kellegagi veel neid teemasid analüüsima, siis justkui kordaksin ennast. Kuigi tegelikult saan ma aegajalt nii kirju ka erinevaid kommentaare, mis avavad jälle uusi vaatenurki. Et siin tekibki tihtipeale mõte, et kes see viitsib seda hala lõputult kuulata. Pigem vajaksingi ilmselt inimest, kes oskaks niiöelda õigeid küsimusi küsida ja mind ja mu mõtteid suunata." 

Taaskord kommentaator vastu: "Huvitav reaktsioon. Ütled, et kui kellegagi jagaksid, siis räägiksid samu asju ja sulle tundub, et oled neid teemasid juba piisavalt lahti harutanud. Kas pead silmas, et see ei oleks huvitav teisele poolele või et tahad ise kuidagi mõtetega edasi liikuda? Pidasin toena silmas mitte seda, et arutad kellegagi probleemide lahendamist, vaid et lihtsalt saad väljendada enda tundeid ja tunda, et sind mõistetakse, et oled ilma hukkamõistuta nähtud ja kuuldud. Mõnikord tekitab selline kogemus.. rahu." 

Mina: "Jah, selles mõttes on sul õigus, et kuna ma olen iseenda mõtteid meeletult palju siin aastate jooksul keerutanud (natuke ehk on siin kaasamõtlejaid olnud, aga väga suur osa katsumusi ja igasuguseid sundmõtteid on siiski minu enda sisse jäänud), et selleks, et kellegagi neid asju arutada, peaksin meeletult palju enne oma olukorda tutvustama. Ja noh, olgem ausad - kui palju neid mängusõltlase ja võlaorjade mõttemaailma mõistjaid meil ikka on. Eks seegi kõik ole siin omamoodi eelarvamus, et ma juba eos usun, et keegi mind niikuinii ei mõista ja igasuguse lisanegatiivsuse hirmus jätangi lõpuks kõik endasse. Või siis parimal juhul vormub sellest mõni postitus siia blogisse. Ning suures plaanis on lisaks kõigele muule mu hinges üks suur punane joon. Igapäevaelu isana, abikaasana ja ka oma eriala tippspetsialistina ei tohi kannatada saada. Seega, ma justkui ei saagi endale praeguses seisus lubada neid hetki, et võtta aeg maha ja kellegagi mingeid pikaajalisi vestlusi maha pidada."

Aus ja otsekohene e-mail ühelt saatusekaaslaselt

Nagu ma varemgi olen rääkinud, saan ma siiani päris palju kirju, kommentaare ja erinevaid vestlusi nii saatusekaaslastelt kui ka niisama kaasaelajatelt. Ning sel nädalal kirjutas mulle üks kaasteeline, kes mu loole kogu hingest kaasa elab, viimase postituse järel ühe mõtlemapaneva kirja... Tema lahkel loal avaldan selle siinkohal täiesti muutmata kujul. See paneb mõtlema. Võibolla olen ma tõesti oma mõtetesse nii tugevalt kinni jäänud, et ei suuda enam laiemat pilti nähagi. Loomulikult on tore saada inimeste toetavaid kirju (need tõesti aitavad mind vaimselt), aga tegelikult on ilmselgelt vaja ka selliseid kainestavaid mõtteid. Aitäh sulle, armas inimene, kes sa selle kirja mulle kirjutasid.

Tere

ikka täpselt ei saa aru, miks sa arvad, et sul on kaks võimalust ainult

a) ise üksi sellest läbi närida

b) aegajalt abi küsida

kusjuures minu meelest pole see isegi kaks võimalust. Ikka üks ja seesama asi. Sa sahmid üksi ja aegajalt laenad paar sajalist. 

Sa näed end kui üksikut hunti, üksikmängijat. Aga äkki on võimalik, et sa lihtsalt pole tiimi kokku kutsunud? Ei näe kedagi, kes võiks liituda. Kardad äraütlemist? Muidugi. Ma ei tea, kas sina, aga mina olen küll olnud palliplatsil see, kelle võistkonda keegi tulla ei taha. No ja siis, mis, elu lõpuni klammerdun sellesse seisundisse? Eeldan, et kunagi keegi ei taha minuga mängida ja ei hooli? No ei ole ju nii. 

Vaatame korraks minevikku. Viimane aasta on sul kahjuks läinud raskemalt. Suurt paranemist pole. Vaimne surve lõhub sind eriti.  

Toimetades kogu aeg sama moodi on ka asjatu loota erinevat tulemust. 

Mul oli suguvõsas terve kari psühholooge. Üks tõde, mida korrutati ja millesse usun, on see: tõeliselt intelligentse inimese tunnus on see, et ta absoluutselt igas täiesti kindlana näivas olukorras küsib endalt - aga äkki on olemas veel üks, vastupidine võimalus?

Kas on võimalik sul vaadata oma olukorda hoopis nii, nagu sa vaidleksid endaga? Nagu väitlusringis. Kõigepealt väitled, et sul on ainult need kaks võimalust. Ja siis väitled, et ei, sul on veel see-see ja see võimalus, kuigi sa neid eitad. Sest...mis iganes. Hirm. 

Tõenäoliselt avaneb sinu enda jaoks sinu enda seest kolmas, neljas ja viies võimalus.

Sry taskufilosoofia eest, aga mis mul, sõltlasel, muud teha on. Mõelda sõltlaste peale. Valede peale...ka nende valede peale, mida me ise endale räägime. Nende soode peale, kus me ringiratast tammume, söandamata teha sammu kõrvale. 

Lapsepõlveradadelt eneseväärikust otsimas...

Üks asi, mis pikaajalise krediidivõlglase elus ja sisemuses tugevalt proovile pannakse, on eneseväärikus. Mina olen selles osas viimaste aastatega päris palju muutunud. Varasemalt (ehk siis enne rahaliste raskuste algust) ei kujutanud ma end ette olukorrast, kus ma pean oma ego alla neelama ja oma muredest üldse kellelegi rääkimagi. Ning seejuures ka abi paluma. See protsess on mu olemusele olnud väga raskeks katsumuseks. Eks ma mõistan, et ega see teema ilmselt kõiki ei kõneta ja ilmselt on mu lugejate seas omajagu ka neid, kelle jaoks igasugune abi küsimine ja ka abi pakkumine on elu tavapärane osa. Minuga see paraku nii ei ole. Pole kunagi olnud.

Ma läbisin hiljuti ühe vaimse tervisega seotud koolituse, mis koosnes neljast seansist (kuni 1,5-tunnised Zoomi videokõned). Seal püüdsime me muuhulgas jõuda ka minu praeguse olemuse juurpõhjusteni. Miks ma käitun just nii nagu ma käitun? Miks hoian ma enamasti oma emotsioonid enda teada, miks igasugused abistamisega seotud teemad minu jaoks nii keerulised on? Miks ma üldse selliselt sõltuvuste küüsi langesin? Kuidas võidelda oma ärevusega? Mida ma üldse saaksin ette võtta, et oma energiaväli ja üldine olemus tagasi tasakaalu saada? Sinna juurde igasuguseid harjutusi, millega oma mõtteid õigesse suunda lükata ning millega oma ärevust tekitavaid sundmõtteid maha suruda.

Üsna kiiresti jõudsime me nende seansside käigus lapsepõlveni. Ja see on ülimalt loogiline. See on just see aeg, mil me inimestena kujuneme. Ning meid kujundavad meie lähedased, meie vanemad, meie õed-vennad, parimad sõbrad. Mina kasvasin üles üsna tüüpilises nõukaaegses peres tavalises äärelinna magalarajoonis. Kuna meid oli peres päris palju, siis ega sellist vanematepoolset hoolt või suunamist meil väga palju ei olnud. Eks aeg oli selline, kus kõik tegid muudkui tööd ja emotsioonid, soojus ja tunded olid pigem tagaplaanil. Teatud mõttes tuleb tõdeda, et ma pole kunagi tundnud mingit erilist perepoolset toetust või hoolimist. Kuna koolis läks mul enamvähem hästi (neljad-viied, vahest harva eksis sinna mõni kolm ka), lisaks käisin ma ka tublisti trennis (selle organiseerisin ma ka endale ise, 8-aastaselt), siis eks ma justkui olingi selline laps, kellele erilist tähelepanu ei pea ju pöörama - sain ju vähemalt väliselt kenasti oma eluga hakkama. Aga sinna see koer maetud ongi - ma pusisin kogu lapsepõlve ja teismeliseea omaette ja saingi hästi hakkama. Lõpuks viisin ma oma lati teiste silmis nii kõrgele, et isegi mu ülikooli lõpudiplom ei pälvinud erilist tähelepanu. Mu lõpetamisele tulid vaid mu vanemad (ja mulle tundus, et nemadki pigem kohustusest).

Eks omaette märk on ju seegi, et tänasel päeval ei ole mul mitte ühtegi tõelist sõpra, kes oleks pärit sellest ajast, kui ma veel laps olin. Eks tuttavaid ja igasuguseid kooli/klassi/trennikaaslasi ikka mu Facebooki sõbralistis on, aga nemadki on seal justkui selle pärast, et noh, tuttav nimi ju ikkagi. Kuigi mu keskkooli lõpetamisest on tänaseks möödas peaaegu 30 aastat, siis olen ka selle aja jooksul vaid ühel korral klassikokkutulekul käinud. Koolikokkutulekutele pole seejuures mitte kordagi läinud. Sest tegelikult ma ei tunne neid inimesi, mul puudub vähimgi side nendega. Ja sellist tänapäevast small talki ma lihtsalt ei oska ega ka soovi rääkida. Eks mul oleks hingel ju päris palju, millest jutustada, aga olgem ausad - need ei ole ju õiged kohad ega pole ka selleks õige aeg. Kui ma vaatan oma Facebooki sõbralisti, siis reaalselt on seal ainult 2-3 inimest, kellele ma oleksin üldse valmis oma viimaste aastate muredest rääkima (ja eks ma tegelikult ju neile olengi oma katsumusi avanud).

Kui teile tundub, et see jutt kisub siin jube masendavaks ära ja varsti hakkan enesetappu planeerima, siis ei, kaugelt sellest. Mul on siin elus siiski veel omajagu teha ja ka vähemalt üks inimene, kes mind väga vajab. Seega, mina kavatsen veel päris pikalt elada, et näha oma lapse kooliteed ja olla tema jaoks olemas. Nüüd jõuame taas aga selle eneseväärikuse küsimuse juurde. Nii palju olen ma tänaseks oma seisu selgeks mõelnud, et suures plaanis ongi mul kaks võimalust. Kas nui neljaks omade jõududega hakkama saada, kasvõi pankrotti minna ning selle juures säilitades usu enda väärikusse ja tõekspidamistesse. Või siis neelan ikkagi aegajalt oma uhkuse alla ja palun ka abi. Kuigi tean, et see sada või kakssada eurot on sisuliselt lihtsalt üks järjekordne päästerõngas, et järgmise kuuni vastu pidada. Ja siis jälle järgmise kuuni. Ja nii edasi. Loomulikult ei ole ma nende valikuvariantidega rahul, aga mis parata. Selliseks ma oma elu praegu elanud olen ja kuidagi on vaja selle kõigega ikkagi toime tulla. Lõputult ei saa ma ju teiste inimeste kannatlikkust minu suhtes proovile panna.

Vaimselt teeb selle olukorra keeruliseks ka see, et tegelikult oli mul aasta tagasi parem seis kui praegu. Selle koorma pikaajalisus on just see, mis siin lõpuks tahab maha murda. Aga ma ei murdu.

Eks ikka ja jälle tekib muidugi inimestel küsimus, et miks ma näiteks oma vanematele pole oma probleemist rääkinud. Miks ma neilt pole abi palunud? Eks nüüd võin sellel teemal veidi avatumalt rääkida ka, kuna olen siin eelnevalt veidi seda tausta avanud (lapsepõlve kirjeldust siis ennekõike). Mul ei ole kunagi ei ema ega isa osas sellist head, usalduslikku suhet olnud. Kuid vaatamata sellele, teatud piirini olen ma oma emale siiski ära rääkinud, milline mu olukord praegu on (kuigi jah, nagu ikka - kui keegi sulle oma muret räägib, siis võid kindel olla, et vähemalt algne versioon on vaid jäämäe veepealne osa ning enamus probleemi tõsidusest jääb rääkimata). Paraku oli aga tema reaktsioon üsna kiire ja konkreetne - tema mind ei aita. Ja nii see jutt lõppeski. Isa ei tea mu seisudest mitte midagi (vahemärkusena siis see, et mu ema ja isa lahutasid mõned aastad tagasi ja tänaseks enam omavahel ei suhtle üldse). Selline lugu siis minu ja minu vanemate omavahelisest läbisaamisest. Eks ma suhtlen nende mõlemaga aegajalt ikka, aga see kõik on selliste üsna tugevate reservatsioonidega. Viisakalt, sõbralikult, aga mingit meeletut soojust või sügavust seal ei ole. Olen isegi mõelnud, et küllap ma justkui ei oskagi enda algatusel mingeid väga südamlikke suhteid luua. Kuigi hinges ju tahan ja vajan neid. Ja mis kõige tähtsam - ma tahan olla oma pojale parem lapsevanem kui minu vanemad mulle olid. Ma loodan, et suudan seda. Mis siis, et hingeliselt, rahaliselt, vaimselt olen ju katki.

Ebamugavalt raske on, aga tuleb hakkama saada...

Juba pikemat aega pole ma enam suutnud oma lugu edasi jutustada. Asi pole kaugeltki selles, et mul poleks enam midagi rääkida, vaid pigem on asi masenduses, kurbuses, jõuetuses. Ei jaksa lihtsalt. Nii ongi olnud "toredaks" kattevarjuks, kui saatusekaaslased soovivad omi lugusid minu blogi kaudu jutustada. Eks kokkuvõttes ongi mul ju vabadus siia kirjutada täpselt seda, mida ise õigeks pean. Aga praegu tunnen, et pean end natuke siiski ka oma loo osas tühjemaks kirjutama.

Muidugi on taaskord käes ka see tumemust novembrikuu oma vähese päikesenergia ja pidevate hallide toonidega. Aga noh, küllap ma ei halaks siin seda novembrit taga, kui mu enda vaimne seisund oleks veidigi parem. Mis ma siis kokkuvõttes üldse öelda tahan? Ilmselt ennekõike seda, et pikaajaline võlglase periood on ülimalt kurnav. Sisuliselt on tegemist ellujäämiskursusega, millel mõnes mõttes puuduvad juhendajad. Selle sees olles pean ma ise kõik otsused tegema. Proovima päevast-päeva, kuust-kuusse lihtsalt ellu jääda. Kuna ma selline paras introvert olen ja häid sõpru on mul pigem vähe, siis on ka see inimeste hulk, kellelt abi saada, mul vägagi piiritletud. Ning eks ma aja jooksul olen need suhted natuke ka selles mõttes proovile pannud. Kui ikka iga kuu või kasvõi iga paari kuu tagant pean jälle kelleltki paarsada eurot küsima järgmise palgapäevani, siis lõpuks tunnen ma end selle kõige tõttu nii halvasti, et pigem lasen asjadel omasoodu minna. Kui ikka kodus mingid veetorud lekkima hakkavad või suudan mõne laenulepingu unarusse jätta ja ära unustada (ning sellest tekivad jälle ootamatud lisakulutused), siis juhtubki see, et olen omadega parajas puntras. Ning siis lõpuks lähen ja küsin jälle mõnest FB laenugrupist rämeda intressiga laenu, sest noh, nii on vaimselt kergem. Teoorias ma muidugi tean, kui valed need otsused on, aga samal ajal ei suuda ma neil hetkedel ka midagi paremat välja mõelda. Kuigi jah, eks see üks paras püksi pissimise värk ole. Alguses on soe ja hea, hiljem aga tagajärjed üsna ebameeldivad ja vastikud. Ma pean ausalt tunnistama, et veel mingi pool aastat tagasi ei suutnud ma mõista inimesi, kes nendest laenugruppidest laenu võtsid. Ja noh, veel mingi 5 aastat tagasi ei saanud ma ka neist aru, kes kiirlaene võtsid. See kõik tundus mulle absurdne. Et kus küll ometigi selliste inimeste mõistus on. Aga olles ise nüüd kogu selle supi sees ja ilmselt kõikvõimalikud etapid läbi proovinud ja elanud, siis mõistan seda kõike vägagi hästi. See ongi üks suur paanika, suur meeleheide.

Nagu mainisin, on mu lähikondlaste ringkond vägagi väike. Ning iga kord, kui abi küsin, tunnen end äärmiselt halvasti. Jah, ma olen alati kõik summad tagasi maksnud ja selles mõttes justkui probleeme ju pole. Aga see küsimine ise ja siis see ebamugavustunne inimeste ees - need on ääretult ebameeldivad hetked mu jaoks. Aga no, mis sa teed, kui valede otsuste tõttu on juba poole kuu pealt rahad kulutatud ja poleks raha enam söögigi jaoks. Meeleheites saabki siis süda külmaks aetud ja need küsimused ära küsitud. Aga pikas plaanis pole see kõik muidugi jätkusuutlik lähenemine. Ma ei saa niimoodi jäädagi lootma sellele, et keegi mind turgutab või aitab kuust kuusse. Jah, eks see kogu protsess on tohutult pikk ja vastik, aga lõppude lõpuks peavad asjad ikkagi paremuse poole ka liikuma hakkama.

Aga selle kõige taustal olen ma muidugi hakanud järjest enam mõistma inimsuhete tähtsust ja ka inimlikkuse ning hoolivuse väärtust. Olen saanud abi ka inimes(t)elt, kelle puhul olen tunnetanud, et ilmselt nad tegelikult ei saanud seda minu aitamist endale lubadagi. Muidugi loodan ma, et peagi saabub aeg, mil mul on jälle parem ja ka rahalises mõttes toredam olla. Ning siis tahan ma olla olemas kõigi inimeste jaoks, kes mind on toetanud hetkedel, mil mul oli tõeliselt raske. Selles mõttes on kogu see protsess mind kindlasti pigem paremaks inimeseks muutnud. See tunne, et isegi kui sul on raske, ulatad sa ikkagi oma abikäe inimesele, kellel on veelgi raskem.

Ma veel ei tea, millal mul kergemaks läheb. Igakuiselt need võlasummad ju loomulikult muudkui vähenevad ning siiani püsin veel pinnal. Endiselt on kõik lepingud kehtivad ning inkassod või kohtutäiturid mind veel ei ähvarda. Vahepeal tegelen ma seejuures parajalt enesepettusega ja mõtlen olukorra enda jaoks kergemaks kui see ehk tegelikult on. Aga see annab omamoodi vaimujõudu juurde. Ning lõppkokkuvõttes on kõige tähtsam see, et tööalaselt olen ma viimastel kuudel elu parimas vormis. Ma tõesti suudan seda kõike nautida ja olen meeletult motiveeritud oma ülesandeid täites. Igasugused kõrvalised tegevused on kuidagi eemaldunud mu tööpäevadest. Vahepeal pole aega lõunatki süüa. Produktiivsus on üsnagi kõrge ja ülemus on rahul. Ning mina ise ka.

Eks ma ootan muidugi hilistalve ja kevadet. Siis peaks taas olema lootust suuremale aastapreemiale ja äkki isegi ka palgatõusule. Kahjuks veebruaris tulevast tuludeklaratsioonist enam midagi head oodata ei ole, sest igasugused seadusemuudatused on võimalikud tagastused ära lõpetanud. Aga tuleb vastu pidada ja edasi rühkida. Muud ei jää üle lihtsalt.

Siia lõppu ehk veel nii palju, et õnneks mu peavalude põhjus on olnud puhtalt vaimne. Mingeid ajukasvajaid või muid anomaaliaid ei leitud. Neelan aga muudkui oma kollaseid tabletikesi edasi ja annan endast parima. Iga päev.

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: Epiloog

Täna jätkan meile juba veidi tuttava saatusekaaslase looga. Tema loo esimeste osadega saab tutvuda siin: Algus ja 2. osa.