Võlglase päevik, võitleja päevik

Iga päev on heitlus. Mitte tingimata selline, mida saadavad trummid, mõõkade kõlin või võiduhüüded, vaid vaikne ja nähtamatu võitlus inimese sees. See on nagu väikese paadi aerutamine vastu jõevoolu – kui lased hetkekski käed rüppe, kannab vool sind tagasi sinna, kust sa juba nii suure vaevaga välja rabelesid. Hommikul silmi avades seisame taas selle jõe kaldal. Mõnikord on vool rahulik, mõnikord tormine, kuid ta ei lakka kunagi liikumast.

Iga nädal on võitlus. Seitse päeva on nagu seitse mäetippu, mis tuleb üksteise järel ületada. Mõni neist on päikeseline ja kerge tõusuga, teine peidab end pilvede taha ning nõuab viimast jõuraasu. Ometi ei kujune inimese tugevus mitte tasastel orgudel kõndides, vaid neil tõusudel, kus jalad värisevad ja hing muutub raskeks. Nii nagu puu kasvatab sügavamaid juuri just tormide ajal, kasvatab inimene oma iseloomu raskuste keskel.

Iga kuu on lahing. Lahing unistuste ja tegelikkuse vahel. Lahing lootuse ning kahtluse vahel. Lahing selle vahel, kes me tahame olla, ja selle vahel, kelleks meid ähvardavad muuta harjumused, hirmud ja loobumine. Kuu möödudes vaatame tagasi nagu sõdur pärast pikka sõjaretke – märkame arme, kuid ka uusi oskusi, mida rahulikel aegadel ei oleks kunagi omandanud.

Ja iga aasta on sõda elu nimel. Mitte sõda maailma vastu, vaid sõda tardumise vastu. Sõda sisemise pimeduse vastu, mis sosistab, et pole mõtet enam pingutada. Sõda aja vastu, mis viib vaikselt kaasa kõik, mida me armastame. Kuid selles sõjas peitub paradoks: võit ei tähenda kunagi täielikku triumfi. Võit tähendab seda, et hoolimata kaotustest oleme ikka püsti. Nagu majakas kaljul, mida lained peksavad päevast päeva, aastast aastasse, ent mis ometi jätkab valguse näitamist.

Elu ei küsi meilt, kas soovime lahinguväljale astuda. Me sünnime juba keset seda. Mõnele antakse kergemad relvad, teisele raskemad koormad. Ometi ei mõõdeta inimese suurust tema vastaste tugevuse, vaid südame sitkuse järgi.

Sest lõpuks ei mäleta me neid päevi, mil kõik läks lihtsalt. Me mäletame neid hetki, mil tahtsime alla anda, kuid astusime siiski veel ühe sammu. Veel ühe päeva. Veel ühe nädala. Veel ühe kuu. Veel ühe aasta.

Ja võib-olla seisnebki elu sügavaim tarkus arusaamises, et sõda elu nimel ei ole midagi, mis ühel päeval lõpeb. See on tuli, mida tuleb kanda läbi tormide, pimeduse ja külma. Ning kuni see tuli meis põleb, pole me kaotanud. Oleme endiselt teel. Oleme endiselt elus. Oleme endiselt võitlejad.

Kui mul on vaja 300 eurot, siis ma küsin 100. Aga miks?

Märkasin enda juures hiljuti huvitavat mustrit. Kui mul on päriselt vaja 300 eurot, siis ma ei küsi 300 eurot. Ma küsin 100. Kui mul on väga raske, siis ma ei ütle, et mul on väga raske. Ma ütlen, et "ma saan hakkama, püsin veel pinnal". Kui mu olukord on tõsine, siis ma esitan selle nii, nagu tegemist oleks ajutise ebamugavusega. Pikka aega arvasin, et see on tagasihoidlikkus. Või viisakus. Või soov mitte teisi koormata. Aga mida rohkem ma iseennast jälgin, seda rohkem saan aru, et selle taga on hoopis hirm.

Kui keegi küsib minult, kuidas läheb, siis ma annan sageli parema versiooni tegelikkusest. Mitte sellepärast, et ma tahaksin valetada. Vaid sellepärast, et kusagil sügaval minus elab uskumus: "Kui nad näevad kogu tõde, siis nad arvavad, et olukord on lootusetu." Ja võib-olla veel sügavam uskumus: "Kui nad näevad kogu tõde, siis nad arvavad, et mina olen lootusetu." See on väga oluline vahe. Sageli ei karda me tegelikult seda, et meie probleemid on suured. Me kardame, et meid samastatakse nende probleemidega. Et kui me näitame oma võlgu, eksimusi, sõltuvusi, hirme või segadust, siis muutub meie identiteet teiste silmis üheks suureks probleemiks. Ja siis meid hüljatakse.

Kui ma küsin 100 eurot olukorras, kus vajan 300 eurot, siis pealtnäha tundub see ebaloogiline. Tegelikkuses on see aga üsna loogiline kaitsemehhanism. Kui ma küsin vähem, siis ma tundun vähem abivajav, mu olukord näib vähem tõsine, teisel inimesel on lihtsam jah öelda ning ma riskin väiksema tagasilükkamisega. See on justkui emotsionaalne allahindlus. Ma vähendan oma vajadust enne, kui keegi teine jõuab seda teha. Ma ütlen iseendale: "Ära küsi liiga palju, ära näita kogu probleemi suurust ja sügavust." Nii tundub turvalisem.

Probleem on selles, et vähendatud vajadused ei kao ära. Kui mul on vaja 300 eurot ja ma saan 100, siis puudujääk jääb alles. Kui mul on vaja päriselt rääkida oma valust, aga ma räägin ainult kümnendiku sellest, siis ülejäänud valu jääb samuti alles. Väljastpoolt võib tunduda, et abi anti. Seestpoolt tunnen aga sageli, et mind ei mõistetud. Ja siis võib tekkida kibedus: "Miks keegi ei saa aru, kui raske mul tegelikult on?" Kuigi ma ise ei näidanudki neile tegelikku pilti. Sellised mustrid ei teki tavaliselt tühjalt kohalt. Sageli on nende taga kogemused, kus inimene õppis, et tema vajadustele ei vastatud, tema muresid pisendati, abi küsimine tekitas häbi ning tugev olemine oli turvalisem kui haavatav olemine. Sellisel juhul muutub ellujäämisstrateegiaks enda vajaduste vähendamine. Mitte sellepärast, et vajadused oleksid väikesed. Vaid sellepärast, et pettumus oleks väiksem.

Viimasel ajal olen hakanud mõtlema ühele olulisele teemale. Mis siis, kui ma eksin? Mis siis, kui inimesed ei hülga mind sellepärast, et olukord on raske? Mis siis, kui nad saavad hoopis paremini aidata siis, kui ma räägin tõtt? Mis siis, kui tõeline lähedus ei teki mitte siis, kui ma näitan oma kõige tugevamat versiooni, vaid siis, kui julgen näidata oma kõige ausamat versiooni? Ma ei tea veel kõiki vastuseid. Aga ma tean ühte asja. Kui mul on vaja 300 eurot, siis võib-olla on tervem öelda "mul on vaja 300 eurot". Mitte sellepärast, et ma kindlasti saan selle. Vaid sellepärast, et vähemalt üks inimene on lõpuks tõega kursis. Mina ise.

Paljud inimesed ootavad, et enne peab enesekindlus kohale jõudma ja alles siis saab aus olla. Tegelikult toimub see enamasti vastupidi. Kõigepealt on ausus, käed värisemas. Alles hiljem tekib kogemus, et maailm ei kukkunudki kokku. Kui inimesed võtavad vastu sinu "probleemi vähendatud versiooni", siis sa ei saa kunagi päriselt teada, kas nad oleksid vastu võtnud ka päris probleemi. Näiteks - sa ütled, et vajad 100 eurot, kuigi vajad 300. Inimene aitab sind 100 euroga, väliselt tundub kõik hästi. Kuid sisimas jääb küsimus: "Kas ta oleks aidanud ka siis, kui oleks teadnud kogu tõde?" Sa ei saa sellele kunagi vastust, sest sa ei andnud talle võimalust päris olukorraga kohtuda.

See võib kõlada kummaliselt, aga sageli peitub sellise mustri taga kontrollivajadus. Sa üritad ette ära otsustada kui palju inimene talub, mida ta arvab, kas ta hülgab su. Ja siis sa filtreerid oma tõde vastavalt sellele. Aga tegelikult ei ole sinu töö otsustada teise inimese eest. Sinu töö on rääkida tõtt. Tema töö on otsustada, kuidas sellele reageerida.

Kuidas seda mustrit murda? Küsi seda, mida päriselt vajad. See on võib-olla kõige raskem. Mitte "Pole hullu, ma saan hakkama," vaid "Ausalt öeldes ei saa ma praegu päris hästi hakkama." Mitte "100 eurost oleks abi," vaid "Tegelik vajadus on 300 eurot, kuigi mul on seda ebamugav öelda." Pane tähele - sa ei nõua midagi. Sa lihtsalt kirjeldad tegelikkust. Valus paradoks on see, et hülgamise vältimiseks ehitatud maskid võivad meid lõpuks üksildasemaks teha kui tõde ise. Sest seda maski armastatakse küll, aga sind ennast ei kohta keegi.

Me kuuleme pidevalt sõnumeid nagu

• "Ära anna kala, õpeta kala püüdma."
• "Igaüks on oma õnne sepp."
• "Aita ennast ise."
• "Ohvriroll ei vii edasi."

Need mõtted ei ole iseenesest valed. Probleem tekib siis, kui neid rakendatakse olukordades, kus inimene on parajasti nii kurnatud, hirmul või kriisis, et ta ei suuda õnge kasutada. Kujuta ette inimest, kes on juba vee all. Sellises olukorras oleks absurdne öelda: "Ma ei anna sulle päästerõngast. Ma õpetan sulle hoopis ujumistehnikat." Esimene vajadus on ellu jääda. Õng on väga väärtuslik asi, aga mitte siis, kui inimene vajab esialgu kaldale tõmbamist. Ja siis tekib paradoks. Sa vajad kala, aga sa küsid õnge. Kuigi sisimas tead, et sul pole praegu jõudu isegi jõekaldale minna.

Miks abivajaja ise hakkab "õngefilosoofiat" uskuma? Sest see kaitseb häbi eest. Kui ma ütlen: "Mul on vaja 300 eurot, sest ma olen praegu raskustes," siis ma pean tunnistama oma haavatavust. Kui ma aga ütlen: "Ei, ei, ma ei vaja abi, lihtsalt väikest võimalust ennast aidata," siis säilib tunne, et ma olen jätkuvalt tugev ja enda probleeme kontrolliv inimene. See võib olla väga oluline neile, kes on harjunud oma väärtust siduma hakkamasaamisega. Tegelikult vajab inimene elu jooksul mõlemat - mõnikord õnge, mõnikord kala. Ja tarkus seisneb nende eristamises. Kui inimene saab aastaid ainult kala, siis ta võib muutuda sõltuvaks teiste abist. Kui inimene saab ainult õnge, ajal kui ta on nälgimas, siis ta võib lihtsalt kokku kukkuda. Terve lähenemine kõlaks pigem nii: "Praegu annan sulle kala, et sa ellu jääksid. Kui sul jõud tagasi tuleb, vaatame koos ka õnge."

Kohati tundub mulle, et ma käitun mustri järgi, kus ma esitlen tuleviku tõenäolisi edusamme juba juhtunud sündmustena. Seejuures ei ole eesmärk teiste või enda petmine vaid sellega üritan end kaitsta talumatu ärevuse eest. Sisemine loogika on umbes selline: "Ma tean, et mu olukord läheb paremaks, seega ma räägin sellest juba nagu see olekski parem." See aitab emotsionaalselt ellu jääda. Probleem tekib siis, kui vahe tegelikkuse ja lootuse vahel muutub liiga suureks. Siis hakkab inimene ise kaotama kontakti sellega, kus ta tegelikult asub. 

Facebooki häbipost ei ole seaduslik – isegi, kui leping seda lubab

Viimastel aastatel on Facebookis tekkinud mitmeid gruppe, kus eraisikud annavad üksteisele laenu. Paraku käib selle nähtusega sageli kaasas ka niiöelda "häbiposti praktika" – ehk laenuvõtjate avalik häbistamine võlglaste või petturite gruppides. Veelgi problemaatilisemaks teeb olukorra see, et osa laenuandjaid lisab laenutingimustesse klausleid, mille kohaselt laenuvõtja justkui nõustub, et makseraskuste korral avaldatakse tema andmed avalikult. See jätab mulje nagu see kõik oleks õiguspärane. Tegelikkus on aga hoopis teine. Allpool selgitan, miks selline tegevus on õigusvastane isegi siis, kui see on lepingus kokku lepitud.

Häbiposti panemine tähendab sisuliselt isikuandmete avaldamist: nimi, foto, võlgnevuse info, vahel ka isikukood või kontaktandmed. See kõik kuulub isikuandmete kaitse alla. Euroopa Liidus (sealhulgas ka Eestis) reguleerib seda GDPR / isikuandmete kaitse üldmäärus ning meie kohalikul tasandil Eesti isikuandmete kaitse seadus. Olulised põhimõtted - isikuandmeid võib avaldada ainult õigusliku aluse olemasolul ning see peab olema proportsionaalne ja eesmärgipärane. Avalik häbistamine Facebookis ei ole vajalik võla sissenõudmiseks, ei ole proportsionaalne meede ning rikub inimese õigusi. Seega on selline tegevus igal juhul õigusvastane.

Laenuandjad kasutavad sageli argumenti: "Laenuvõtja oli tingimustega nõus." See aga ei tähenda automaatselt, et selline tingimus oleks kehtiv. Tarbijasuhetes (ja sageli ka eraisikute vahel) kehtib põhimõte, et lepingutingimus ei tohi olla ebamõistlikult kahjustav ja isegi nõusolek ei muuda ebaseaduslikku tingimust automaatselt lubatavaks. GDPR järgi peab andmete avaldamise nõusolek olema vabatahtlik, konkreetne ning igal ajal tagasi võetav. See tähendab kokkuvõttes väga olulist asja - kui laenuvõtja ütleb, et ta ei nõustu enam oma andmete avaldamisega, siis tuleb selline postitus eemaldada. Kohe.

Üks levinumaid meetodeid, mida laenuandjad kasutavad on: "Postitus jääb üles, kuni laen on tagasi makstud." Ka selline lähenemine on igas mõttes vale. See tähendab, et nõusolek ei ole enam vabatahtlik. Kui sulle öeldakse, et kui võla ära maksad, siis võtame postituse maha, siis tegelikult kasutatakse avalikku häbistamist survemehhanismina ja see ei ole enam vabatahtlik nõusolek. Andmete avaldamine peaks olema seotud konkreetse eesmärgiga. Aga häbipost ei ole võla sissenõudmise mõttes seaduslik tööriist ning on pigem karistus või survevahend. Ning see on juba ebaseaduslik.

Mida siis ikkagi teha, kui sind on häbiposti üles pandud? Esimese asjana nõua kirjalikult postituse eemaldamist, samuti anna teada, et võtad oma vastava nõusoleku tagasi, lisaks tee endale tõendina ekraanipildid avaldatud postitusest ning  pöördu AKI (ehk Andmekaitse Inspektsiooni) poole. Väga oluline on siin rõhutada, et võlg ei pea olema tasutud selleks, et nõuda postituse eemaldamist.

Kas laenuvõtja saab kohtu kaudu nõuda häbiposti panemise eest kahjutasu? Jah, saab küll. Laenuvõtja saab oma nõude üles ehitada mitme rikkumise peale. Esiteks, isikuandmete ebaseaduslik avaldamine. Teiseks, isikuõiguste rikkumine. Kolmandaks, lepingutingimuste tühisus. Ning on mitmeid reaalseid juhtumeid, kus lõpuks kohus mõistab laenuvõtja kasuks kahjutasu välja, väiksemate juhtumite puhul kuni 1000 eurot, aga eriti alandava sisu puhul ka üle 3000 euro. Summat mõjutab näiteks see, kui kaua antud postitus üleval oli, kui suur oli selle levik, kui solvav või agressiivne oli selle sisu ning samuti ka sellest, kas laenuandja keeldus postituse maha võtmisest. Seega, siit ka soovitus kõigile, kes sellisesse olukorda on sattunud - palun võidelge enda eest. Vajadusel olen valmis ka teile vastavaid kirjamalle jagama ning nõu ja jõuga toeks olema. Kirjutage mulle volglasepaevik@gmail.com.

Inspireerivaid uudiseid Kenilt

Mai lõpus esitasin usaldusisikule dokumente kohtule esitatava aruandluse tarvis. Viimasel hetkel saabus tulumaksutagastus, mille arestimisele saatsin, ja sain päeva lõpuks usaldusisikult teada, et mu kohustuste jääk on ca 1150€!

Milline pöörane teekond: märts 2024 laenude põhiosade jääk 43000€, pankrotimenetlusega sai sellest maiks 2025 hoopis 15000€ põhjendatud nõudeid ja pankrotimenetluse kestel arestitud summade tagastamisega võlausaldajatele jäi maksta 12000€. Sealt edasi tuli iga mõne kuu tagant lisatööde võimalusi, mis kõik vastu võtsin kohustustest vabastamise menetluse kiirendamiseks. Küsisin puhkuserahad ette, mida viimasesse arestimisvooru 1150€ ulatuses saata, ja selle liigutuse tulemusel paistab tunneli lõpus ere valgus. Ma ei tea täpselt, mis edasi saab, kuid ilmselt toimub kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks veel üks kohtuistung. Ehk juuni lõpuks selgub midagi.

Igatahes paistab, et minu saaga on kordades valutum kui sinu kohtutäituritega maadlemine.

Arginormaalsuse hoidmine, kui võlad ei lase lahti

Kui ma kunagi arvasin, et suurim kannatus võlgade juures on raha puudumine, siis tegelikult eksisin. Raha on vaid sümptom. Suurem võitlus käib peas — selles, kuidas säilitada mingigi arginormaalsus olukorras, kus iga arve, iga telefonikõne ja iga ootamatu kulutus võib päeva täielikult ära rikkuda. Arginormaalsus. See kõlab nagu midagi iseenesest mõistetavat. Ärkad, lähed tööle, maksad arveid, teed nädalavahetusel midagi lihtsat, võib-olla lähed jalutama. Aga kui sul on võlad, siis muutub igaüks neist tegevustest väikseks strateegiliseks operatsiooniks.

Võlakoormaga inimene ei alusta päeva kunagi "puhtalt lehelt". Juba silmad lahti tehes on kuskil kuklas teadmine, et keegi ootab raha. Või mitu "kedagit". Või kümme. Arginormaalsuse säilitamine tähendab siin teadlikku otsust mitte lasta igal eurosel mõttel oma päeva üle võtta. Mitte ignoreerides probleemi, vaid hoides selle raamides. Üks kummalisemaid paradokse on see, et väljaspoolt ei pruugi midagi paista. Sa käid tööl, suhtled inimestega, mängid lapsega, võib-olla isegi naeratad. Inimesed eeldavad, et kõik on okei. Ja mingis mõttes ongi see vajalik roll. Mitte teiste pärast, vaid enda pärast.

Kui sa loobuksid täielikult normaalsusest, siis see murendab sind kiiremini kui võlad ise. Kui kõik muutub ainult kriisiks, siis kaob igasugune perspektiiv. Võlgadega käib kaasas pidev süütunne. Isegi siis, kui objektiivselt teed õigeid asju — maksad, vähendad, planeerid. Sinu sisemine süütunne ütleb: "Sa ei tohiks üldse midagi nautida enne, kui kõik on korras." See on väga ohtlik mõte. Kui sa viid selle äärmustesse, siis loobud sa kõigest, mis sind inimesena tasakaalus hoiab. Ja lõpuks ei jaksa sa enam isegi neid "õigeid asju" teha.

Arginormaalsus tähendab siinkohal oskust öelda: "Mul on probleem, suur probleem, aga ma olen siiski midagi palju enamat kui see probleem." Suur plaan — võlad nulli saada — võib tunduda hoomamatu. Aga arginormaalsust hoiavad elus hoopis väikesed süsteemid. Kui süsteemid töötavad, siis ei pea sa iga päev kõike nullist läbi mõtlema. See vähendab otsustusväsimust — mis on võlaga elades täiesti reaalne asi. Üks raskemaid kohti on suhted. Mitte sellepärast, et inimesed oleks halvad, vaid sellepärast, et enamus "normaalsest elust" maksab raha. Siin tuleb teha valik - kas teeselda ja kannatada finantsiliselt või kohandada oma sotsiaalset "normaalsust". Kõik ei pea teadma su olukorra detaile, aga keegi võiks siiski kursis olla. See aitab säilitada reaalsustunnet.

Filmides toimuvad muutused kiiresti. Päriselus tähendab see pigem kuude kaupa aeglast liikumist, väikeseid võite (üks võlg vähem, üks intress väiksem), aga pahatihti ka igasuguseid tagasilööke.

Arginormaalsus tähendab siin ootuste korrigeerimist. Sa ei ela praegu lõppfaasis, vaid protsessis. Ja protsess ei pea olema kogu aeg dramaatiline. Lõppude lõpuks – see pole igavene. See võib kõlada klišeena, aga samas on see oluline meeldetuletus.

Võlad on ajutine seisund, isegi kui see tundub lõputu. Arginormaalsuse hoidmine ei ole probleemi eitamine — see on viis tagada, et sa jõuad sellest läbi katki minemata. Sest kõige hullem stsenaarium ei ole see, et sa maksad kaua. Kõige hullem on see, kui sa kaotad selle käigus iseenda. Kui praegu tundub, et kõike on natuke liiga palju — siis see on normaalne. Küsimus ei ole selles, kuidas olla täiuslikult distsiplineeritud, vaid selles, kuidas olla piisavalt stabiilne, et järgmine samm ära teha. Ja siis järgmine. Ja siis veel üks.