Kuidas ma kohtutäituritega silmitsi seisin (ja mis edasi sai)

Kui veel eelmise aasta lõpus sain ma öelda, et minu võlglaseks olemise saaga ei ole endas sisaldanud kohtutäitureid, siis tänaseks ma enam seda öelda ei saa. Võtaksingi siis täna detailselt ette oma kokkupuuted nendega. Ütlen kohe ette ära, et kui summade puhul jagan andmeid senditäpsusega, siis kuupäevade osas olen siiski veidi ettevaatlikum ja neid olen igaks juhuks veidi muutnud (aga ajavahemikud erinevate kuupäevade vahel on siiski tegelikkusele vastavad).

Tänaseks olen kokku puutunud kahe erineva täituriga, kolme erineva täitemenetluse raames. Neist kaks on lõpetatud ning üks veel kestab. Aga hakkame siis pihta.

Esimene kiri saabus mu postkasti 17. veebruari õhtul ning sisaldas endas nõuet Placet Group OÜ võla osas. Placet on siis see laenuandja, kes tegutseb päris mitme kaubamärgi all. Minu puhul olid nendeks smsraha.ee, laen.ee ja smsmoney.ee. Kokku olin ma neist võtnud 4000 euro eest arvelduskrediiti. Kõigi nende laenulepingute algus läheb üsna kaugesse minevikku, 2018. aastasse. Algsed lepingud olid siis smsraha osas 2000 eurot ning laen ja smsmoney osas 1000 eurot kumbki. Arvelduskrediidi erinevus tavalisest laenust on siis see, et vaba laenujääki sai alati uuesti kasutusele võtta, ilma eraldi taotlust esitamata. Eks ma ketrasin seda kõike päris pikalt. Vahepeal sain need isegi täies mahus ära makstud, aga siis jälle uuesti kasutusele võetud jne jne. Kõik see ketras omasoodu kuni 2024. aasta lõpuni, mil ma lõplikult hätta jäin. 2025. aasta alguses öeldi lepingud üles ja Placet andis mu otse kohtusse. Seejärel võtsin ma nendega ise ühendust ja leppisime kokku kompromissgraafiku. Kohustuste summaks kujunes 4670,69 EUR (siin olid siis sees juba igasugused viivised, trahvid jne). Ning seda ma siis jõudumööda maksma asusin. Algse graafiku järgi oleks pidanud kogusumma makstud saama 10.11.2027. Kuid kahjuks läks teisiti. Selle aasta alguses jäin ma ka selle graafiku täitmisega hätta ning kuu aega hiljem oligi see nõue kohtutäitur AB laual. Selleks hetkeks olin graafikujärgseid tagasimakseid kokku teinud 1550 EUR eest ehk siis põhivõlg oli vähenenud 3120,69 EUR peale. Õnneks ei saabu täituri kirjaga koheselt maailma lõpp. Alustuseks antakse võlglasele 30 päeva aega, et võlgnevus täies mahus vabatahtlikult ära tasuda. Alternatiiviks oleks graafiku sõlmimine, aga paraku on graafikuga kaasnev paratamatus see, et nii varale kui töötasule seatakse ikkagi arest ning sissenõudja määratud arveldusarvete kasutuslimiit. Nii võtsingi ma koheselt vastu otsuse, et ma pean selle nõude 30 päeva jooksul siiski makstud saama. Täituritasudeks kujunes selle nõude puhul kokku 353,40 EUR. Seejuures oli siin klausel juures, et kui 30 päeva jooksul (ehk siis hiljemalt 19. märtsiks) võlgnevus makstud ei ole, siis suureneb täituritasu kahekordseks. Antud täituriga suhtlus kujunes täiesti adekvaatseks ja meeldivaks. Kuigi olin kuulnud jutte, et täituritelt vastuste saamine ja üleüldse igasugused protsessid on üliaeglased. Aga mina sain vastused alati mõne tunniga, reeglina sama päeva sees. Võlgnevuse tasusin ma täies mahus ära 18. märtsil. Selle kõige raames sain ma ka tuttavaks sellise keskkonnaga nagu taitmisregister.ee, kus siis kenasti kõik nõuded detailselt sees. Kui nüüd aga mõtlete, et 18. märtsiks oli mul selle täitementlusega kõik ühel pool, siis päris nii see siiski ei käi. Täituril on makse laekumise järel 10 päeva aega see siis sissenõudjale maksmiseks ning alles siis millalgi tuleb ka teade, et nüüd on menetlus lõpetatud ning seejärel kustutatakse kirje ka täitmisregistrist. Antud menetluse puhul läks selleks aega 6 päeva ning siis saabus ka ametlik teade menetluse lõpetamise kohta.

Teine kiri saabus 21. veebruari hommikul ning seekordseks sisuks oli võlgnevus Modena Estonia OÜ ees. Modenast sain ma kaks erinevat laenu, kogusummaga 1500 eurot. Nendega jäin ma tegelikult üsna kiiresti hätta, aga kuidagi venitasin ka nendega 2025. aasta alguseni välja. Ning siis öeldi need lepingud üles ja minu võlgnevus fikseeriti 1457,81 EUR peal. Ka nemad andsid mu kohtusse ning seejärel sõlmisin kohtulikult kinnitatud graafiku. Sellega tiksusin ma sisuliselt aasta otsa üsna probleemivabalt kuniks taaskord selle aasta alguses lõplikult alla andsin. Võlgnevus oli selleks hetkeks langenud 323,95 EUR peale. Täitur OK pani siia omalt poolt 89,90 EUR otsa ning koguvõlgnevuseks kujunes 413,85 EUR. Taaskord siis sama jutt, et kui ma poleks 30 päeva jooksul seda ära tasunud (ehk siis hiljemalt 23. märtsil) oleks täituritasu kahekordistunud. Aga siin ma loomulikult midagi venitama ei hakanud, summa oli piisavalt väike, et sellega hakkama saada. Makse teostasin juba 15. märtsil. Kuid antud täitur venitas omapoolsete sammudega uskumatult pikalt. Lõplik teade menetluse lõpetamise kohta ning täitmisregistrist eemaldamise kohta saabus alles 30. märtsil. Ehk siis julgelt üle kahe nädala hiljem. Aga noh, nagu öeldakse, parem hilja kui mitte kunagi.

Kolmas menetlus on aga hetkel veel käimas. Seekordseks sissenõudjaks BB Finance ehk siis raha24. Ning täituriks juba tuttav OK. Hetkel mul veel täies mahus vajalikku summat koos ei ole (summa on suurem kui kaks eelmist nõuet kokku), kuid veidi aega mul veel on. Loodetavasti saan siiski ka selle niimoodi ära makstud, et ma ei pea tunda saama seda, mis saab siis, kui vabatahtliku täitmise aeg otsa saab.

Sellised siis ongi minu esimesed ja loodetavasti ka viimased kogemused kohtutäituritega. Nagu siit näidetest näha oli, siis liiga meeletuid summasid tegelikult juurde ei tule. Pigem on suuremaks probleemiks need kõikvõimalikud sanktsioonid, mis järgnevad siis, kui 30 päeva jooksul need summad makstud ei saa. Ning samuti siis see kurb asjaolu, et isegi kui sissenõudjaga graafik sõlmida, siis erinevaid ebameeldivusi tuleb ikkagi kuhjaga.

Ainus vägagi positiivne asjaolu kogu selle loo juures on see, et kui täitemenetlus lõpetatakse, siis on selle hetkega ka järjekordne võlg makstud.

Vaikus enne selginemist: kuidas ma oma elu tagasi sain

Peale küllaltki pikka pausi olen ma taas tagasi oma tegemisi kajastamas. Ma olen ennegi mõelnud, et kui on sellised ülitihedad ajad, kus iga päev juhtub sisuliselt midagi pöördelist, siis peaks ju ometigi olema päris palju millest kirjutada. Aga ometigi on see kõik hoopis vastupidi. Sellise mäsu sees olles ning pidevalt olulisi otsuseid langetades on postituste kirjutamine kuidagi täiesti viimane asi, mida jaksaks teha. Nii kipuvadki sellised lood tulema tagantjärgi, kui on olnud veidi aega kõike seda seedida ja enda jaoks lahti mõtestada. Aga tegelikult on tore, et nii mõnigi inimene on minu lugudest puudust tundnud ja sellest mulle kirja teel ka teada andnud.

Aga hakkaks siis kuidagi pihta. Nagu mu viimasest postitusest lugeda võisite, siis selle talve-kevade suurim murelaps oli minu jaoks Facebooki laenugruppidega seonduv. See kõik tahtis mu kohe täiega ära lämmatada ja sõna otseses mõttes põhja tirida. Õnneks saan aga tänaseks kogu südamest rõõmustada ja nentida, et see etapp mu elus on arvatavasti igaveseks lõppenud ja see ei tule enam iialgi tagasi. Arvatavasti tekib nüüd küsimus, et millest selline kindlus, aga kohe selgitan. Alustuseks nendin, et ma võtsin appi ühe pädeva juristi, kes mul kogu selle teema läbi närida aitas. Kuna nende laenuandjate tavapärane hirmutamistaktika sisaldab endas ka FB häbigruppidesse üles riputamisega ähvardamist, siis minu teema algaski tegelikult sellest pihta. Ning selgus, et see tegevus on üdini ebaseaduslik ja tegelikult on täiesti adekvaatsed meetodid enda kaitsmiseks olemas. Tsiteeriksin siinkohal lauseid, mida sellise ohu korral tasub laenuandjatele saata: "Andmekaitse Inspektsioon on enda kodulehel (https://www.aki.ee/isikuandmed/kkk/maksehaired#maksehired-7) avaldanud, et Alternatiivselt on võimalik avalikustada võlgnevuste andmed inimese nõusolekul. Sellisel juhul peab nõusolek olema vabatahtlik, selgesti mõistetav ning ühemõtteline. Sõna „vabatahtlik“ tähendab, et inimesel on tõeliselt vaba valik ja kontroll nõusoleku üle ning nõusoleku mitte andmine ei tohiks inimesele kaasa tuua negatiivseid tagajärgi. Lisaks on võimalik nõusolekut igal ajal ka tagasi võtta. Nõusoleku tagasivõtmisel tuleb avaldamine lõpetada. Inimese võlaandmete avalikustamine lepingu täitmise eesmärgil ei ole lubatud. Kokkuvõtlikult ei tohi võlaandmete avaldamise eesmärk olla kättemaks või häbistamine. Selliste andmete avaldaja vastutab andmete ebaseadusliku töötlemise ehk avalikustamise eest. Isikuandmete kaitse reeglite rikkumine võib kaasa tuua väärteokaristuse ja juhul kui andmete avalikustamisega tekitakse võlgnikule kahju siis on tal õigus avalikustaja vastu pöörduda tsiviilkohtusse." Eks seda juriidilist juttu tuli juristilt omajagu ning kui keegi soovib detailsemat infot selle kohta (võin ka vajalikke kirjamalle jagada), siis andke aga julgelt märku. Kogu selle protsessi tulemus oli see, et kuigi olin mingil hetkel nende laenudega väga suures hädas, siis tänu juristi abile sain kõik need summad lõpuks selliseks, et maksin tagasi vaid täpselt selle summa, mis mulle välja laenati (laenuandjad leppisid selliste tugevate kirjade peale selle kõigega vabatahtlikult ja mingeid pretensioone üldjuhul ei tulnudki, vaid üks laenuandja pidas vajalikuks mulle tagantjärgi nähvata, et ma ei saa enam mitte kunagi nendest gruppidest laenu). Kuigi, mis seal salata, ka need summad olid mulle algselt ülejõu käivad, aga sain piisavalt abi, et kõik need asjad ära klaarida. Ehk siis kokkuvõttes, see nimekiri on mul nüüdseks täiesti klaar ja kogu see maailm minu eest suure tabaluku taga. Õnneks jäin ellu.

Järgnevalt räägiks natuke üleüldisest seisust. Kahjuks jäi mu boonus väga pikalt venima ning see tekitas mulle omajagu lisaprobleeme, sest olin julgelt paljudele välja lubanud, et hiljemalt 30. aprilliks saan oma olukorrad kontrolli alla ning tekkinud võlgnevused makstud. Aga sellel kõigel oli ka oma hea külg, mida ma praegu teatud põhjustel liiga täpselt kirjeldada ei saa. Aga ühesõnaga, käivitus "plaan b". Ning kuigi kolm mu võlga jõudsid ka kohtutäiturite lauale, siis tänaseks on olukord igas mõttes sisuliselt kontrolli all. Kaks täituri nõuet (Placet Group ja Modena) on kenasti tasutud ning kolmas ootab veel oma aega ning vajalikke summasid. Aga jah, paraku jõudsin ka mina siis tõesti täituriteni välja. Õnneks oli mul selleks hetkeks aga piisavalt raha, et need esimesed ära tasuda vabatahtliku maksmise perioodi jooksul (ehk siis 30 päeva jooksul alates täitemenetluse alustamisest ning minu teavitusest, et olen kirjad ning dokumendid kätte saanud). Kuigi jah, see omakorda tekitas lisaprobleeme, sest minu jaoks tulid need täiturid siiski pigem ootamatult ja olin arvestanud selle raha mujale, ennekõike siis sõpradele-tuttavatele võlgade tasumiseks.

Aga siin ma siis nüüd olen, suures plaanis on seis lõpuks ometi selline, kus mul pole enam hingel neid FB laenuahelaid, mis igas mõttes mu elu mürgitasid, nii vaimselt kui rahaliselt. Ning tänaseks on seis taas selline, kus mu igakuised sissetulekud ületavad mu kohustusi. Mul on hetkel koostamisel ka täpne numbriline ülevaade sellest, kus ma omadega olen ja mis lepingud mul veel üleval on, aga see võtab veel aega ning lisaks loodan ma lähinädalatel siiski veel mõningad laenusummad lõplikult ära tasuda. Arvatavasti juuni alguseks on mul pilt ka enda jaoks vähe selgem, kus ma omadega olen ja mis edasi saab.

Seniks aga soovin kõigile kannatlikku meelt ja nautigem saabunud suveaega.

Hommik, mis murdis

Hommik oli sel päeval haruldaselt vaikne. Selline, kus isegi linna kaugem müra tundub summutatud, nagu oleks keegi helitugevuse maha keeranud. Päike alles kogus julgust tõusta, valgus libises üle aknaraami ja peatus korraks köögilaual, kus aurav kohvitass ootas oma esimest lonksu. See oli palgapäev. Kõik oli korras. Või vähemalt näis olevat. Rutiinid kandsid — äratus, kiire pilk telefonile, kohv, hommikupuder. Kell ei olnud isegi veel kaheksa. Ja siis see algas.

Messenger vilksatas. Nimi, mis ei olnud võõras. Laenuandja X (teadagi, FB laenugruppidest). Kolm varasemat diili, kõik korrektselt lõpetatud. Ei mingit draamat, ei mingit survet. Usaldus — või vähemalt selle illusioon.

"Tere," kirjutas ta. Vastasin viisakalt. See tundus loomulik. Järgmine sõnum ei olnud enam sama tooniga. "Pappi, pappi, pappi, kohe!" Ma vaatasin ekraani ja tundsin, kuidas midagi minus korraks tardus. Siis järgmine. "Kas sa arvad, et ma ootan? Pappi, kohe!" Ja järgmine. Mõne minuti jooksul täitus vestlus millegagi, mis ei kuulunud sellesse hommikusse. Sõnad muutusid teravaks, räigeks. Iga lause oli nagu löök — mitte füüsiline, aga piisavalt tugev, et kehas midagi nihkuma panna. Ma püüdsin vahele kirjutada. Selgitada. Meil oli ju kokkulepe. Kuupäev oli paigas. Ja kuupäev tähendab päeva — mitte kella kaheksat hommikul, mitte keskpäeva, vaid tervet päeva. Kella 23:59ni. Nii see peaks toimima. Nii toimib see igal pool mujal. Aga seal, selle vestluse sees, ei kehtinud enam ükski tavapärane loogika.

Kell 12. See oli tähtaeg, mille ta mulle nüüd seadis. Mitte kokkuleppena, vaid ultimatumina. "Kui kell 12 raha pole, siis läheb asi suureks." Kui raha selleks ajaks üle pole tulnud, helistab ta mu tööandjale. Postitab mu nime ja näo häbigruppidesse. Tuleb ukse taha. "Füüsiline noomitus," nagu ta seda nimetas, jättes detailid õhku rippuma — just piisavalt ähvardavad, et kujutlusvõime ülejäänu täidaks.

Siis tulid häälsõnumid. Neli tükki. Ma ei kuulanud neid kohe. Mõnda asja tunnetad juba enne, kui need päriselt sinuni jõuavad. Aga lõpuks ma siiski need käima panin. Inimese hääl võib olla relv. Mitte ainult see, mida öeldakse, vaid kuidas. "Pappi, pappi, pappi, kohe!" kostis läbi kõlari, sõnade vahel hingeldus, mis ei tulnud väsimusest, vaid vihast. Need neli sõnumit olid täis midagi toorest, kontrollimatut. Ropendamine ei olnud seal isegi kõige hullem — hullem oli see surve, see tunne, et sind surutakse nurka, kuigi sa tead, et sa ei ole reegleid rikkunud.

Köök tundus äkki väiksem. Õhk raskem. Kell liikus edasi, aga mitte enam loomulikult. Iga minut venis, muutus tajutavaks, justkui peaksin ma seda füüsiliselt läbi suruma.

Ma maksin. Loomulikult ma maksin. Kiiresti, ilma vaidlema hakkamata. Raha kadus kontolt mõne sekundiga, nagu poleks seda kunagi olnudki. Aga midagi jäi. Miski, mis ei läinud koos selle ülekandega ära.

Tööpäev ise algas nagu tavaliselt. Või vähemalt ma püüdsin seda selliseks teha. Kõik oli justkui paigas, aga samas nihkes. Keha ei küsinud luba. Kõigepealt tuli kerge pearinglus. Selline, mida saab ignoreerida. Siis iiveldus — aeglane, hiiliv. Nagu oleks midagi sees paigast ära, aga sa ei saa aru, mis täpselt. Kõndimine muutus ebakindlaks. Sammud ei allunud enam minu kontrollile. Põrand tundus kõikuvat, nagu seisaksin paadis, mitte põrandal. Keegi saatis mulle Teamsi mingi küsimuse. Ma vist vastasin. Või vähemalt arvasin, et vastasin.

Ja siis tuli see hetk, kus keha lihtsalt… lõpetas koostöö. Viimane selge mälestus on tunne, et ma ei suuda enam püsti püsida. Et maailm pöörleb, liiga kiiresti, liiga valesti. Iiveldus, mis ei olnud enam lihtsalt ebamugav, vaid kõikehõlmav. Nagu oleksin korraga midagi väga valesti teinud — füüsiliselt, pöördumatult.

Edasi on lüngad. Valgus, mis on liiga ere. Hääled, mis on liiga kauged. Ja lõpuks haigla. Tilguti. Valged seinad. Vaikus, mis ei rahusta, vaid rõhutab toimunut. Kaks ööd. Aeg seal ei liigu samamoodi. Ta ei veni ega kiirusta — ta lihtsalt on. Ja sina oled koos temaga, sunnitud lõpuks peatuma, sest keha ei anna enam muud valikut. Hiljem tuli diagnoos. Mikroinsult.

Sõna, mis kõlab peaaegu kahjutult, kuni sa mõistad, mida see tegelikult tähendab. Midagi murdus. Midagi, mida ei näe, aga mis muudab sind jäädavalt.

Ma ei kirjuta seda selleks, et keegi mind haletseks või mulle kaasa tunneks. See ei ole see koht. Aga võib-olla on see koht mõistmiseks. Et vahel, kui tundub, et ma halan või virisen liiga palju, siis see ei tule tühjalt kohalt. Mõnel päeval kannad sa endaga midagi sellist kaasas, mida teised ei näe — ja mille mõju ei lõpe sel hetkel, kui raha on üle kantud.

Kui ma hiljem sellele hommikule tagasi mõtlen, ei ole see enam lihtsalt üks halb kogemus. See on nagu lõhe kahes maailmas. Ühel pool on argipäev — kohv, päike, rutiin. Teisel pool on midagi, mida ei näe enne, kui oled juba sisse astunud. Inimesed, kes kasutavad süsteemi, mis peaks olema ajutine abi, aga muutub relvaks. Surve, mis ei ole lihtsalt finantsiline, vaid isiklik, ründav, hävitav.

Ma ei väida, et kõik on sellised. Aga piisab ühest. Ühest hommikust. Ühest inimesest, kes ei tunnista isegi seda lihtsat piiri — et kokkulepitud maksepäev tähendab tervet päeva, kuni viimase minutini, kuni 23:59ni. Ja ühest hetkest, kus piir ületatakse — mitte ainult seaduse, vaid inimlikkuse tasandil. Mõned võlad maksad rahaga. Mõned jäävad kehasse.

Kuidas Kenil läheb?

Ken räägib oma arengutest ja üldisest hakkama saamisest niimoodi.

Minu elus on sel aastal värskemat hingamist, sest olen saanud mitu uut tööpakkumist ja imekombel on need mu ajagraafikusse mahtunud. 

1) Novembris sain kolleegilt pakkumise, mida jaanuarist mõnenädalase intervalliga täidan. Makstakse tehtud tundide eest.

2) Jaanuari keskel selgus, et mu kunagise õpetaja tervis pole pärast keerulist perioodi taastunud ja tema kollektiivi töö oli seisnud pea 2 kuud, mistõttu nende juhendamine usaldati mulle. Üks õhtu nädalas sai ka töise sisu. Paarist tuhandest maksud maha ja ligi 1200€ liigub suuresti võlausaldajatele.

3) Jaanuari lõpus oli mul esimene pikem praktika praegusel erialal, mis andis julgust plaanitust varem uut erialast tööd alustada. Üks mu põhiõppejõududest soovitas mind ja veebruari keskpaigast praktiseerin oskusi, mida alles õpin. Esimese täispalk (veebruari eest tuli 2 nädala tasu) oli brutos poole võrra suurem sarnase koormusega praeguse põhitöökoha tasust. Leping on tähtajaline, kuid on lootust selle pikendamiseks. Oma praegusest tähtajatu lepinguga põhitööst siiski loobuda ei taha.

Erakorralist kulutuste tõttu on paaril kuul tekkinud defitsiit usaldusisikule loovutatavates summades, kuid uue kuu esimesest laekumisest olen kohe tasaarvestuse teinud ja kulutasin selle võrra vähem ka oma lubatud mittearestitavat summat, kusjuures pole mingit noomitust saanud. Seoses miinimumpalga tõusuga 1. aprillist on minu käsutada ca 80€ rohkem ja umbes 300€ lisasissetulekute pealt.

Edaspidine asjade käik on kohtu poolt määratud nii, et usaldusisikul tuleb esitada kord aastas kohtule aruanne, mis peab sisaldama kuude lõikes teavet vähemalt mu vara, sissetulekute ja mõistlikult tulutoova tegevuse, võlausaldajate nõuete katteks kuude lõikes raha eraldamise ja võlausaldajatele maksete tegemise kohta ja lisada mu kontoväljavõtted, töösuhteid tõendavad dokumendid ning tuludeklaratsioonid ka. Tulumaksutagastus läheb ka usaldusisikule, seega kunagi tulevikus läheb veel ca 1100€ võlausaldajate fondi praegusele ca 8000€ lisaks. Jääk veel umbes 5000€, kuid sellele lisanduvad usaldusisiku tasud, mille maksimummäär – viiendik miinimumpalgast – 1. aprillist suurenes. Jään siis lootma, et kohus loeb mu kohustuslikust suuremate summade arestimisele saatmist võlausadajate fondi kergendavaks asjaoluks ning heaks tahteks ja eksimusi kohustustest vabastamise menetluse pikendamisega ei karista.

On hetki, mil elu ei voola, vaid seisab

On hetki, mil elu ei voola, vaid seisab. Mitte rahulikus järves, vaid pigem nagu sügavas, liikumatuna näivas vees, mille põhja ei näe. Sellises vees kaotavad päevad oma kuju. Hommik ei ole enam algus ja õhtu ei ole lõpp – nad lihtsalt vahetavad üksteist, nagu hingetõmbed, mida sa enam ei märka. Ja ometi, kusagil selle kõige keskel, püsib elu edasi.

Surmast mõtlemine ei ole alati soov surra. Vahel on see lihtsalt ainus keel, milles väsimus oskab ennast väljendada. Sest kui sõnad “ma olen kurnatud” või “ma ei jaksa” jäävad liiga väikeseks, tuleb mõte millestki lõplikust – millestki, mis paneks punkti. Mitte tingimata elule, vaid sellele raskusele, mis elu enda ümber on kasvanud. Elu ja surm ei seisa alati vastamisi nagu kaks vaenlast. Vahel nad on teineteise varjud. Elu sees on alati natuke surma – lõppe, kadumisi, muutumisi. Ja surmamõtte sees on sageli peidus elu – igatsus rahu, vaikuse, kerguse järele. Midagi, mis meenutab rohkem algust kui lõppu.

Võib-olla sellepärast tundubki see paradoksina: mõelda surmast, aga mitte liikuda selle poole. Aga äkki see ei olegi vastuolu. Äkki see on piir. Nagu vaikne joon sinu sees, mida sa ei ületa. Mitte hirmust, vaid mingist sügavamast teadmisest, mida ei pea sõnadesse panema. Teadmisest, et kuigi elu võib muutuda talumatult raskeks, ei ole kadumine siiski vastus, mida sa päriselt otsid. Sest isegi kõige tumedamas väsimuses on inimeses midagi, mis ei taha kustuda. Midagi, mis ei karju, ei nõua, ei sunni – aga jääb. See võib olla väga vaikne. Peaaegu märkamatu.

See võib olla lihtsalt see, et sa jood hommikul vett. Või vastad kellelegi. Või loed ridu, mis ei muuda kõike, aga muudavad korraks midagi. See on elu kõige tagasihoidlikumal kujul. Mitte rõõm, mitte õnn – vaid püsivus. Ja võib-olla ei ole elu alati mõeldud olema suur ja tähenduslik. Vahel on ta lihtsalt see, et sa oled endiselt siin.

Mitte sellepärast, et sa pead. Vaid sellepärast, et mingi osa sinust – isegi kui väga vaikselt – valib ikka veel jäämise. Ja selles ei ole midagi väikest.