Ilusast ilmast ja blogi statistikast

Päike paistab! Ilm on küll päris märkimisväärselt külm, aga ikkagi - päike paistab. Aknast vaadates on väljas ikka meeletult kaunis. Minu meelest alahinnatakse ilma mõju meeleolule ja töövõimele. Vähemalt siin põhjamaades, kus me elame, on sellel kõigel ikka päris suur tähtsus. Kui järjest on 2-3 nädalat sombusust ja halli taevast, siis mõjub selline ootamatu päikesekiir nagu tõeline palsam. Mõnus. Eks sellel kõigel on muidugi omad negatiivsemad küljed ka - meie pere auto näiteks täna käima ei läinudki ja laps jäi lasteaeda viimata. Aga pole hullu, täna on reede ja ei juhtu midagi enneolematult halba sellest kõigest.
Tegelikult tahtsin teiega aga natuke oma blogist rääkida ja veidike ka statistikat jagada. Hea meel on mul muidugi ka selle üle, et üleeilsest on vähemalt ajutiselt taaskord Google oma reklaamid tagasi keeranud ja vaikselt on neid klikke ja sente ka siin tiksunud. Samas on endiselt hoiatus "The number of ads you can show has been limited. For details, go to the Policy center" üleval, seega ilmselt ei pruugi see taaskord lõplik olla.
Niisiis, blogi statistika numbrid 2020. aasta septembrist detsembrini on järgnevad.

Tegelikult ei ole septembri numbrid muidugi kaugeltki korrektsed, sest Google Analytics sai mul seadistatud alles paar nädalat pärast blogiga alustamist ja seega on sellest statistikast puudu esimeste päevade hiigelsuured numbrid (kahel päeval järjest üle 5000 külastuse). Sama lugu on teatud mõttes ka AdSense kontoga, mille osas sain ma Google heakskiidu alles kolmandal-neljandal korral. Küll polnud nad rahul minu kujundusega, siis ei meeldinud neile paigutus ja nii edasi. Ega nad selle kõige selgitamisel väga detailsed ei ole ja selle kõige tööle saamine oli paras peavalu. Kui mu lugejate seas leidub AdSense kogemustega inimesi, siis selles osas nõu ja kogemusi vajan küll väga kõvasti. Et millele võiks tähelepanu pöörata ja mida teha, et Google lõplikult mu trafficuga rahule jääks. Kirjutage mulle. Igal juhul nagu näha sellest tabelist, siis tegelikult oleks nendel reklaamiklikkidel kõvasti potentsiaali mulle abiks olla.
Aga sellised need seisud siis hetkel on. Meel on hea, nädalavahetus on ees ootamas, hetkel ühtegi laenu võlgnevuses ei ole, ilm on kaunis. Seda kõike tuleb ära kasutada, et akud võimalikult täis laadida ning seejärel on juba lihtsam ka raskemate aegadega tõtt vaadata. Võitlus jätkub!

Pensionisammas on pikali, elagu pensionisammas!

Niisiis, nüüd on natuke kurb ka. Ma alustasin pensionisamba ehitamist juba siis, kui see loodi. Ehk siis 2002. aastal. Eks selle aja jooksul ole igasuguseid asju üle elatud ja ikka seda kogumist jätkatud. Kuid nüüd tuli oma suurte vigade tõttu selline otsus vastu võtta. Tunnistan ausalt - kui mul seda võlakoormat ei oleks, siis ma seda sammu teinud poleks ja koguksin rahulikult edasi. Aga mis seal ikka, eile õhtul tegin ma siis selle avalduse ära.
Mina tegin kogu selle protsessi läbi pensionikeskus.ee lehel. Igasuguste arvustuste ja hinnangute põhjal siis on see kõige odavam, kõige mugavam ja ka ilmselt kõige kiirem variant. Milleks minna ringiga kui saab ka otse. Esilehel oli nupp "Minu pensionikonto". Logisin kenasti sisse, valisin vasakult menüüst Minu avaldused -> II samba avaldused -> Raha väljavõtmine.
Ainus segane koht kogu selle protsessi juures on kohe esimene lahter "Dokumendi kuupäev". Siin on oluline teada, et see tulebki jätta selleks kuupäevaks, mis ta seal on (ehk siis jooksev kuupäev). Segadust tekitab see, et järgmine lahter on dokumendi number, mille tõttu võiks ju eeldada, et dokumendi kuupäev on seotud kuidagi enda ID-kaardi või passiga. Aga nii see pole (sai välja uuritud). Dokumendi number aga on just see sinu enda isikutunnistuse number, olgu ta siis pass või ID-kaart. Järgmisena tuleks vajutada nuppu "Järgmine", veidi kummaline "Sisesta ja kontrolli" ei peaks minu hinnangul sellel esilehel veel olema, aga see selleks.

Järgmisel lehel kontrollid üle, et sisestatud aadress oleks korrektne ja tegelikkusele vastav. Seejärel taaskord "Järgmine" ja nüüd siis avaneb pangakonto sisestamise võimalus. Ning lõpuks tuleb see kõik kinnitada ja veenduda, et kõik on korrektne. Seejärel tuleb tasuda riigilõiv, 4.70 EUR ja tehtud see ongi.

Kui tekib soov see avaldus tagasi võtta, siis antud hetkel saab seda teha kuni 31. juulini 2021. Selle jaoks tuleks siis avada Minu avaldused -> II samba avaldused -> Avalduse tühistamise avaldus. Ja sealt siis viimase tabi alt valida õige tühistatava avalduse liik, antud näite puhul siis "Raha väljavõtmine". Ja ongi kõik. Nüüd ei olegi muud, kui oodata septembrikuud, mil raha reaalselt pangakontole laekub. Käisin oma pensionikontol tänast seisu ka vaatamas ja praeguse seisuga laekuks mu pangakontole 18026,15 EUR (20% tulumaksu on juba maha arvestatud).
Mõned märkused ka pensionikeskuse enda poolt:
Tuletame meelde, et kogumispensioni II sambast raha väljavõtmise avalduste esitamisega on piisavalt aega.
Raha väljavõtmise avalduste esimene periood kestab kuni 31. märtsini 2021. a.
Raha väljamakse toimub septembris 2021. a, väljamakse tegemise aeg ei sõltu avalduse esitamise ajast (esimese kvartali jooksul).
Küsisin pensionikeskuselt täpsustuseks üle ka paar detaili, mis siis ehk olulised just pangakontode arestimise hirmus olevatele inimestele.
1) Kas avaldusele esitatud pangakontot saab hiljem ka muuta või peab selle jaoks algse avalduse tühistama ja seejärel uue avalduse juba uue pangakontoga tegema?
Oma pangakontonumbri saab ära muuta veebikeskkonnas www.pensionikeskus.ee, Minu Pensionikonto. Kui muuta menüüs “minu andmete” alt pangakonto number õigeks, siis väljamaksmisel arvestame muudetud pangakonto numbrit. Väljamakse tehakse ainult Teie isiklikule pangakontole.
2) Kas avaldus on näha ka kuskilt avalikust registrist? Kas näiteks pank või pensionifond ise näeb enne avalduste tühistamise lõppu, et ma olen teinud avalduse sambast lahkumiseks? Kas seda näeb ka näiteks inkasso või kohtutäitur? Või on seda võimalik teatud tingimustel näha ka täiesti kõrvalistel kolmandatel isikutel? Või on see kõik salastatud info ja kõrvalised inimesed seda ei näe, et olen teinud sellise avalduse?

Kõrvalistele isikutele ei ole nähtav Teie poolt esitatud avalduste info. 

Minu enda kommentaar lisaks: Siin on oluline teada, et kui teie pensionifond on seotud mõne pangaga (SEB, Swedbank, LHV pensionifondid), siis see konkreetne pank ikkagi näeb, kui olete avalduse teinud. Minu pensionifond on Tulevas ja selle puhul mitte ükski krediidiasutus ei näe, et olen avalduse teinud.

Võlglase argipäev

Kuigi ma olen üsna kehvas seisus võlglane, siis elu läheb edasi vaatamata kõigele sellele. Nii palju kui võimalik püüan ka mina siiski enamvähem normaalset elurütmi hoida. Kahjuks või õnneks ei saa seda kõike ajutiselt seisma panna. Ka võlglane peab süüa saama, teinekord ka end pesema. Ja no ei lülita ma ju võlgade tõttu end ka maailma küljest lahti - ikka jõuavad igasugused uudised ja tähtsad sündmused minuni. Olen minagi kursis, et Eesti jäi täna peaministrist ilma, tean sedagi, kui suured koroonahaigete numbrid Eestis ja ka minu maakonnas olid. Tegelikult tean isegi seda, et Inglismaa Premier League'i liidriks on üle pika aja Manchester United. Samuti olen lugenud, et Bitcoin teeb rekordeid ja siis teeb jälle meeletuid kukkumisi. Isegi poes käin ma muideks endiselt ja aegajalt kasutan isegi meie suuremate toidukettide kullerteenuseid.
Ning siis muidugi argipäevade põhiline tegevus - töö. Ilma milleta ei oleks mul siin tegelikult mitte millestki rääkida ega kirjutada. Just töised kohustused on need, mis aitavad mõistuse selge hoida, keskenduda sellele, mis oluline. Eks siingi muidugi on COVID omad korrektiivid teinud ja ega ma päriskontorisse oma jalga viimase 10 kuu jooksul just väga tihti pole tõstnud. Aga sellest pole tegelikult üldse hullu, kõik vajalikud vahendid on tööandja poolt lubatud koju võtta - sain endale näiteks mõnusa mugava tooli, mida vist hiljem tagasi viima ei peagi. Rääkimata siis korralikust arvutist, kõrvaklappidest (oh, kuidas mulle meeldib töö taustaks muusikat kuulata, ole sa tänatud, Spotify Free!) ja muudest vidinatest. Kuigi eile oli selline natuke nadim olemine ja kehvem tuju, siis tegelikult tööd see ei seganud. Ning tänaseks pärast mõnusat 9-tunnist und tunnen end igas mõttes nagu uue inimesena. Ajutine madalseis ületatud ja tagasi ka valmidus ja energia kõigi takistuste ületamiseks.
Igasugused õues tehtavad tegevused on ka tegelikult hästi olulised. Lihtsalt niisama jalutamised, lume rookimised ja muud talverõõmud. Aga päikest võiks ikkagi veidikenegi rohkem olla, sellest tunnen küll kõvasti puudust. Aga eks niimoodi see kodukontoris töötava võlglase argipäev möödubki, ilmselt mitte eriti teistmoodi mittevõlglase päevast - ärkamine, hommikusöök, laps lasteaeda, töö, lõunasöök, töö, laps lasteaiast, lastega tegelemine, õuetegevused, õhtusöök, TV, magamine. Eks ta selline üsna kodune on, aga teatud mõttes on see hea. Transpordikulud jäävad sellises tempos üsna väikseks.
Ahjaa, no kõige selle sisse mahutan ma kuidagi (ega ise ka täpselt ei tea, kuhu ja kuidas) ka kogu selle bloginduse ja saatusekaaslaste ning kaasaelajatega suhtlemise. Seda kõike naudin ma väga. Ei teagi, kas sellest kõigest suudan loobuda, kui ühel kaunil päeval võlgadest lahti olen saanud. Omamoodi mõnus sõltuvus juba.

Väike madalseis

Tunnistan ausalt - mul on mingi teatud motivatsioonikriis tekkinud. Vaimne väsimus. D-vitamiini puudus, liiga vähe päikest. Liiga aeglaselt kulgevad protsessid, liiga aeglaselt tulevad vastused finantsinspektsioonilt, tarbijakaitselt, laenufirmadelt-pankadelt. Google ka kiusab oma AdSense'iga. Särts on kuidagi otsa saanud. Pea ka valutab. Harry Potteri filmisaaga sai ka eile otsa. Korraks on head mõtted ka otsa saanud. Samas on nii palju asju juba ära tehtud ja väga palju kirju ka välja saadetud, mille vastused panevad ilmselt uuesti rattad käima.
Usun, et paljudel inimestel, saati siis veel stressis ja depressioonis vaevlevatel inimestel tuleb sarnaseid päevi ette, kus lihtsalt ei jaksa ega taha. Mott on maas ja tuju paha. Aga nagu ühes oma varasemas postituses ka mainisin - ma ei anna alla, ma puhkan ja võitlen edasi. Üleüldiselt olen ma positiivse ellusuhtumisega inimene ja päris lootusetuks pean olukordi väga harva. Usun, et seda positiivsust kajab ka minu postitustest omajagu. Aga tahangi mõista anda, et see on täiesti okei, kui vahepeal vaim puhkust vajab ja natuke jonnida tahab. Mäletan, et kunagi oli meil kontoris lausa motivatsiooni mõõtmise graafik, et kas täna on seda sädet või ei ole. Ütleme nii, et neid päevi tuli tegelikult päris tihti siiski ette, kui sädet ei olnud ega tulnud. Teinekord on muidugi tööl sellised tähtajad, et tööd tuleb teha ka ilma sädemeta, kasvõi hambad ristis. Kui palgapäeval ikka raha tahad saada, siis tuleb end kokku võtta ja see väike madalseis ületada. Eks nii on ka võlakoorma all olles. Korraks võiks jah end diivanile pikali visata, tunnikese pikutada ja mitte midagi teha, aga siis tuleb edasi tegutseda. Alla andmine ei ole variant, puhkamine aga on lubatud. Tahtsin lihtsalt natuke viriseda ja end välja elada. Ikkagi inimene.

Pikaajalise ja lühiajalise mõtteviisi dilemma

Hästi palju vigu siin elus algab mõtteviisist. Sellest, kas läheneme asjadele lühiajalises plaanis või pikaajalises. Kui inimene pole just surmavalt haige ja pole näha, et elupäevi ongi veel vähe alles, siis on lühiajaline mõtteviis peaaegu alati halb. Edukas inimene mõtleb alati kaugemale kui tänane või homne heaolu. Tema sammud on suunatud kaugemale. Kas see, mida ma teen täna, on mulle kasulik näiteks kahe aasta pärast. Lühiajalise ja pikaajalise mõtteviisi võitlus algab sisuliselt juba algklassides. Palju vahvam oleks ju kodus arvutimänge mängida, õues sõpradega hängida kui tuima näoga koolipinki nühkida. Mis kasu see junsu saab täna sellest, et tähed selgeks saab? Vanemad ju loevad tema eest kõike vajalikku ja hoolitsevad, et kommid oleks laual ja muidu ka oleks tore ning hea see elu.
Samasugune valikute küsimus on ka tegelikult igasugused kiirlaenud. Kas see tegevus, mille jaoks sa need üle 50% krediidikulukuse määraga eurod vastu võtad, toob sulle mingit kasu ka üldse? Kui kasutad neid lihtsalt eelmiste laenude teenindamiseks, siis tegeled sa taaskord lihtsalt ju tänase ja eilse päeva päästmisega (ja seda meeletult kalli hinnaga), mitte sellega, et sul aasta pärast ka hea elu oleks. Ning kui sul isegi on mingi ägedamat sorti investeerimisidee (spordiennustus!), siis söövad need intressid su kasumi mõnuga ära. Ilmselt maksaksid kõik investeerimisgurud sulle su koolituste eest head hinda, kui suudaksid neid veenda selles, et sul on idee, mis toob kindla peale vähemalt 50% tootlikkust.
Mina olen oma viimased aastad veetnud kahjuks just sellises lühiajalises mõtlemises ja just see ongi toonud mu siia, kus ma nüüd olen. Kõik need krediidikontod ja kiirlaenud olen ma ju võtnud mingi omast arust kavala plaaniga. Jah, ma olin haige, mängusõltlane, aga krediidiotsused tegin ma ju siiski mingi teistsuguse loogikaga. Ei olnud haruldus, kus ma tõemeeli uskusingi oma plaanide edukusse. Üks markantsemaid näiteid pärineb 2008. aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistlustelt. Summa ei ole tagantjärgi mõeldes suur, aga teguviis nii vale kui üldse olla saab. Algamas oli alagrupimäng Türgi ja Tšehhimaa vahel. Märkasin, et punase kaardi koefitsient oli 1,3. See tundus mulle nii imelikult suur, sest no punaseid kaarte saab ju nii harva. Tollal oli Bigbank veel sisuliselt kiirlaenufirma. Nii võtsingi sealt 1000 EEK laenu (jah, siis oli veel krooniaeg), kindla plaaniga sellest 1300 EEK teha ja siis kohe see tagasi ka maksta. Mõeldud-tehtud, paraku sai aga türklaste väravavaht 90+3 minutil punase kaardi ja sinna see plaan lendas. See oli sel korral väga erandlik juhtum ja ehmatas mind korralikult. Ja ega ma peale seda tükk aega selliste asjadega enam ei tegelenud ka.
Ma ei osanud mitte kunagi kogu oma mängimist ja panustamist võtta pikaajalise strateegiaga. Kunagi ma isegi alustasin ka sissemaksete ja väljamaksete arvestamist Exceli tabelis, aga ma ei suutnud sedagi väga pikalt pidada, sest kaotused muutusid nii suureks ja kadus motivatsioon selle kõige suhtes järge pidada. Mul oli eesmärk, et igapäevaselt oleks sissemaksete ja väljamaksete vahekord nö rohelises (väljamaksete summa suurem kui sissemaksete oma), aga see ei saanud mitte kuidagi olla jätkusuutlik.
Üks kirjakirjutaja noomis mind natuke. "Filosofeerimine võla üle tundub halb variant. Ma ise vaataksin kogu võlapundart hästi must-valgelt ja tegeleksin ainult nende asjadega, mis on edu toonud ja mis aitavad probleemi lahendamisele kaasa. Filosofeerimine varem või hiljem lõpeb alati küsimusega, et mis on elu mõte ja sellisel tasemel filosofeerimine tõmbab depressiooni musta auku." Ja tegelikult olen ma temaga nõus. Lõpuks loevad tegelikult reaalsed sammud. Võlaprobleeme aitavad lahendada lisatööd, tööampsud, raha võimendamised (kui mul on 100 eurot, aga laenumakse 150 eurot, siis mida ma peaksin tegema, et mul oleks 50 eurot rohkem või laenumakse 50 eurot väiksem?). Kokkuvõttes tahaks tegelikult nentida, et jah, tuleks mõelda kaugemale kui täna või homme, aga samas tuleb oma tegevustega siiski tagada ka see, et liiga pikaajalise planeerimisega enda olevikku ära ei rikuks. Minevikus tehtud vigu pole mõtet liiga palju põdeda, neist tuleb lihtsalt õppetunnid olevikku ja tulevikku kaasa võtta.