esmaspäev, 12. aprill 2021

Tuleb nautida ka progressi - töö käib!



Eile õhtul, kui teised olid juba magama läinud, leidsin mina taaskord aja iseenda jaoks. Sellise õdusa õhtupooliku. Ja ma lugesin oma blogi. No täitsa kohe algusest peale võtsin postitused ette ja muudkui vajutasin "Uuem postitus" linki ja liikusin järjest tagasi tänase päeva suunas. Lugemist jätkus vist kokku lausa kaheks tunniks. Kui tihtipeale igasugused loovate kunstidega tegelevad inimesed justkui häbenevad oma varasemaid töid (või lihtsalt väljendavad seda vastavalt), siis ma peaks ütlema, et kohati oli täitsa tore lugeda ka juba mu esimesi postitusi. Kuigi kahtlemata oli alguses seda veidrat naiivsust ja teadmatust siiski päris palju. Seega, eks oli ka natuke piinlikumaid kirjutisi ning kohati pani õlgu kehitama, et no milleks nüüd seda või toda postitust üldse vaja oli. Aga mitte midagi ma kustutama ei hakanud, see kõik ongi minu teekond, minu areng võlglasena, minu areng inimesena.

Kusjuures, siiamaani kõige loetum postitus siit blogist on esimesel päeval avaldatud "Pensionireform". Samuti on populaarsust kogunud ka "Ootamatu kiri postkastis" ja "Sissejuhatus". Eks siin on palju mõju avaldanud ka erinevad artiklid Delfis, mis seda järjekorda kindlasti omasoodu mõjutanud on. Kui ikka massimeedias levib mingi reaalne link, siis toob see automaatselt kordades rohkem külastusi kui ükskõik milline muu postitus. Kahjuks Delfiga on tänaseks päevaks pigem kurb seis. Kuna senine mu põhine suhtluskanal Tanel Saarmann sai ametikõrgendust, siis tänaseks mul seal enam sellist otsesuhtlust ei ole. Ning selle kõige tõttu pole juba mitu kuud enam ühtegi artiklit tehtud ka. Arvatavasti see nii ilmselt jääbki. Aga loomulikult olen ma kogu sellele portaalile ülimalt tänulik, et nad mulle üldse sellise boosti andsid ja kogu selle temaatika üles korjasid. See on tegelikult hindamatu väärtusega. Kes teab, võibolla võlablogindust kui sellist meie riigis ei eksisteerikski tänasel päeval sellisel kujul. Aitäh veelkord, Delfi ja Tanel!

Tegelikkuses on mul siin niiöelda kulisside taga päris palju asju toimumas. Aga need on kõik sellised toimingud, millest ei ole mõtet enne rääkida, kui tulemused käes. Ehk siis ei taha kaagutada enne, kui muna munetud. Kuid need võiksid minu jaoks olla üsna murrangulise tähendusega. Ning kui kõik ideaalselt kulgeb, siis võibolla muutub ka selle blogi meelsus. Üks tark inimene ütles mulle kunagi, et üks olulisemaid oskusi siin elus on ära tunnetada, kust läheb see piir, et mitte rääkida inimestele rohkem, kui neil parasjagu teada vaja on. Ehk siis teinekord võib just selline liigne lobisemishimu asjad ära rikkuda. Muud ei tahagi ma hetkel öelda, kui et tegelikult on väga põnevad ajad.

laupäev, 10. aprill 2021

Võta end käsile, mine õue!

Paar nädalat tagasi kirjutas mulle üks väga armas blogilugeja järgmised read: "Oled küll kirjutanud, et käid vahel looduses, aga kas igapäevaselt mingit sporti ka teed? Hommikuvõimlemist või päeval mingi füüsiline vahepala?" Tunnistan päris ausalt, mul on olnud pärast koroonaperioodi algust enda liigutamisega ikka päris suuri raskusi. No lihtsalt ei saa kodust välja ja kõik. Vahepeal on lausa kolm päeva järjest selliene periood, kus mu ainus õueskäik on prügikasti tühjendamiseks 78 sammu värskes õhus. 

Aga see kiri pani kuidagi tegutsema. Ning pärast seda olen oma elurütmi muutnud. Minust on saanud või saamas hommikuinimene. Ma reaalselt ärkan kell 6, kui kogu pere veel väga sügavas unes. Ja seejärel ei lähe ma lihtsalt niisama kuskile diivanile vedelema ja telekast hommikuprogrammi vaatama, vaid ma reaalselt sirutan end, teen natuke võimlemise moodi asju ja siis lähen õue. Vahet pole isegi, mis ilm väljas on või mis tuju mul on. Lihtsalt lähen ja kõik, tuimalt. See kargus, mis sealt vastu vaatab ja kontide vahele ronib, on kuidagi eriliselt mõnus tegelikult. Mul on juba oma vaikne ringikene välja kujunenud, mida mööda kõndida. Kahjuks Endomondo lõpetas siin millalgi tegevuse ära ja selle tõttu ma päris täpselt ei teagi, kui pikk see ring on või kui kaua ma seda kõnnin, aga suures plaanis polegi see oluline (lihtsalt vahemärkusena, et Endomondo oli siis üks nutirakendus, millega sai oma füüsilisi tegevusi salvestada, GPS ja muud värgid küljes, tekitas kena kaardikese ka, mida pärast ka arvutiekraanilt vaadata sai; kahjuks aga lõpetati selle rakenduse elutsükkel 31.12.2020). Sellise varahommikuse õueskäimise üks võluvamaid omadusi on see, et väljas pole sisuliselt mitte kedagi, seega sotsiaalset distantseerumist on väga lihtne rakendada, pole mitte mingitki hirmu, et keegi sulle sinu isikliku kahe meetri diameetri sisse roniks. Paaril korral on juhtunud sedagi, et ma pole mitte ühtegi autot ega inimest oma jalutuse ajal kohanud. See kõik annab väga mõnusa võimaluse olla lihtsalt iseendaga, korrastada oma mõtteid, rookida negatiivseid emotsioone, täita oma keha uute vallanduvate õnnehormoonidega. Ning selle kõige saatjaks vahva linnulaul.

Ning, kui kunagi 20-30 minuti pärast koju tagasi jõuan, siis olengi ärganud. Aeg kohv käima panna ja puder potti podisema. Siis millalgi ärkavad vaikselt juba ka teised ja päev lähebki käima. Kogu selle tegevuse üks oluline eesmärk on tegelikult ka see, mida mulle perearst nüüd viimasel visiidil ka toonitas. Ma pean vähemalt 10kg alla võtma. Loodan, et see kõik aitab sellele kaasa. Stress, ülekaal ja vähene füüsiline koormus on üsna surmav kompositsioon.

Igal juhul nagu näha, piisab teinekord väga vähesest, et inimene tegutsema panna. Kui see soov ja tahtmine vaid iseenda sees olemas on, siis ongi üks väike e-mail selleks otsustavaks tõukeks. Hoidkem teineteist ja hooligem ka iseendast.

reede, 9. aprill 2021

Kohustuste seis, 09.04.2021 seisuga

Annan vahepeal teile detailse ülevaate, kuidas mul need rahalised seisud siis on tänase seisuga. Mõned aprilli arved on veel maksmata ja olin sunnitud omaraha arve näiteks edasi lükkama, sest muidu poleks lihtsalt enam välja tulnud. Selle tabeli juures on oluline märkida, et kui keegi hakkab siin varasemate tabelitega seda võrdlema, siis tegelikult oli detsembris seis veidi segasem selle tõttu, et siis olid mõned laenud veel maksepuhkustega. Tänaseks on seis konkreetsem ja selgem - ainult Bondora laenud (kuuluvad väikelaenude gruppi) on maksepuhkustel. Kõik ülejäänud laenud on hetkel täislaksuga.


Kui ma vaatan neid praeguseid lepinguid, siis sel aastal lõpeb vaid üks kohustus - üks Telia järelmaks saab suvel makstud ja vabaneb igakuiselt 33,50 EUR. Abiks ikka. Järgmisel aastal on samuti oodata ühe lepingu lõppemist, aga sellega on hetkel raske arvestada, sest on teadmata, mis seisus ma selleks ajaks üldse olla võiksin - kas on juba inkassod või muud tegelased mu elus sees või mitte.

Ehk siis kokkuvõttes on seisud loomulikult oluliselt paremad, kui nad olid siin eelmisel sügisel. Progressi on näha ja tunda. Ning eks see tegelikult annab ka sellevõrra rohkem mänguruumi, kui uuesti erinevate laenuandjatega kompromisse pean otsima hakkama ja aegajalt ajutiselt siia-sinna võlgu jään. On ikka päris suur vahe, kas igakuine puudujääk on 1700 EUR või 600 EUR.

Nagu ma kunagi ühes postituses kirjutasin - "Ma panen siia kirja ka selle numbri, kui suur on mu kohustuste kogusumma tänase, 16.10.2020 seisuga. Siia sisse on arvestatud kodulaen, kõik väikelaenud, kiirlaenud, järelmaksud, krediidikontode kasutusse võetud summad. See summa on 197121,05 EUR. Võib siis ilmselt vabalt öelda, et see ongi see minu põhi.

Tänase seisuga on see summa 172800,19 EUR. Ehk siis poole aastaga on põhiosajäägid vähenenud laias laastus 24300 EUR (siin siis muidugi sees see juba ette ära kulutatud pensionifondi raha 18000 EUR). Kui võtta siit välja kodulaenu seis, siis on muude laenude jääk langenud 95757,01 EUR pealt (16.10.2020 seisuga) tänaseks 73175,51 EUR peale. Aga tegelikkuses ma sellele põhiosajääkide vähendamisele nii palju tähelepanu ei pöörakski. Minu jaoks ongi hetkel "A ja O" just see, et saada jooksvad kuumaksed nii väikeseks kui võimalik. Et saaks ometigi sellise rütmi, kus ma saan oma sissetulekutega (kasvõi ületundide või lisatöödega) kõik kohustused täidetud. Alles siis taastub enamvähem normaalne elutempo. Mis seal siis ikka - rutiinne igapäevapingutus jätkub.

kolmapäev, 7. aprill 2021

Kes on süüdi?

Hästi inimlik on erinevate jamade puhul hakata süüdlasi otsima. Enamasti vaadatakse esmalt ikka endast väljapoole. Küll on süüdi mõni poliitik või kiirlaenufirma või inkasso või soojenev kliima. Aga esmalt peaks siiski pea külmana hoidma ja mõtlema, mida ise sai valesti tehtud.

Ilmselgelt ei ole ju näiteks EKRE või Donald Trump selles süüdi, et minust sai mängusõltlane ja võlglane. Kuigi just nemad ju sel ajal võimul olid, seega võiks ju 1+1 kokku panna ja kõik patud nende südametunnistusele kirjutada. Et miks nad mind ometigi ei takistanud sellel teekonnal, neil oleks ju ometigi see võimalus olnud, nad on lihtsalt nii võimsad!

Samuti võiks ju tagantjärgi ka koroonaviirust süüdistada, sest just siis läks mu seis lõplikult halvaks. Seega, hiinlased on süüdi. Soroslased, Bill Gates ja muud pahad farmaatsiafirmad ka! No muidugi on kõige suuremad süüdlased tegelikult online kasiinod ise. On siis vaja tegutseda üldse? Ja no kiirlaenufirmad, andke andeks, aga miks teil oli vaja siia turule ronida ja mulle laenu anda? Seda loetelu võikski siin ette lugema jääda, keda kõiki süüdistada annaks.

Oeh, aga reaalselt olen ma ju ikkagi ise süüdi. Mina hakkasin spordipanuseid tegema, mina langesin sõltuvuse ohvriks. Vahet pole isegi, miks ma seda kõike tegin või alustasin. Oli see siis igavus või ahnus või misiganes.

Kah Võlgu blogija kirjutas siin mõned päevad tagasi huvitava postituse. Ega minagi tegelikult täpselt ei tea, kui suured need kaotused lõppude lõpuks olid, mis maha said mängitud, aga karta on, et korraliku korteri kasvõi Tartu linna oleks nende rahadega juba kindlasti osta saanud. Kardan, et see summa võis kokkuvõttes täiesti vabalt olla kuuekohaline. Aga kahjuks või õnneks ei saa ma seda enam väga täpselt välja ka uurida. Kui just ei hakkaks oma ülekandeid (sissemakseid ja väljaakseid) Exceli tabelisse kokku panema, aga ma ilmselt ei tahaks seda teha. Ning see võtaks päris palju aega ja energiat. Oleks-poleks, need summad on läinud ja keegi seda raha mulle tagasi ei anna. Selle teadmisega pean ma edasi elama. Küllap ma kunagi siiski andestan endale selle jama, aga arvatavasti ei unusta mitte kunagi. Tähtis on teada, et ma suutsin sellele lõpu teha, pidureid tõmmata.

Mulle on päris palju üsna karme lugusid saadetud sellest, mida hasartmängusõltuvus on endaga kaasa toonud. Igasugused enesetapud on seal pigem need leebemad lood. Reaalsed lood reaalsete inimestega, kus afektiseisundis sõltlane on läinud ka oma lähedaste elude kallale. See on hirmutav. Ning kahjuks on see kõik meie keskel endiselt väga tugevalt esindatud. Sellest lihtsalt ei räägita. Igasugused pandeemiad, piirangud, majanduse kokkukukkumised võimendavad neid protsesse. Minul on küll hirm, mis paari aasta jooksul juhtuda võiks. Meie seas on tuhandeid sõltlasi, kellel on viimase aasta jooksul olnud väga palju vaba aega. Jah, nad ei saa enam käia päriskasiinos, aga seda ohtlikumad on tegelikult netikasiinod, sest see tegevus on varjatud, peidus. Inimene võib minna rahulikult WC-sse ja seal poti peal 10 minutiga sadu eurosid maha mängida. Naksti. Ja need pinged muudkui kuhjuvad, sest nii võlad kui mängurlus on suuresti tabuteemad. Keegi ei julge avalikult neid asju tunnistada. Siiamaani vist ainus tuntud inimene, kes on sellest kõigest rääkinud, oli Paul Neitsov. Kuid kas te tõesti usute, et rohkem kuulsusi ei tegelegi hasartmängudega? 

Igal juhul see probleem on tegelikult suur, aga sellest ei räägita. Kuigi peaks. Kas on siin mängus kasiinode karvane käsi, mis lihtsalt toidab riigi rahakotti hasartmängumaksudega ja selle tõttu riigil polegi huvi eriti selle teema varjukülgedest rääkida? Kõlan nagu vandenõuteoreetik juba, eks ole :)

teisipäev, 6. aprill 2021

Unistuste täitumiseks tuleb esmalt unistada

Pikemat aega mingi probleemi või stressiallika keskel elades tuleb aegajalt endale meenutada, et kunagi saab see periood siiski otsa ka. Mida siis ikkagi sellest kõigest endaga kaasa võtta? Millised õppetunnid, millised kogemused? Millisena ma enda elu kujutan ette näiteks viie aasta pärast, kui (loodetavasti) on raskemad ajad juba kaugele selja taha jäetud? Niisiis - unistagem, seadkem eesmärke.

Esmalt loodan ma muidugi seda, et ma olen vaimses mõttes terveks jäänud või toibunud sellest pikaajalisest stressiseisundist. Ma ei tea veel, mis diagnoosi ma siin lähinädalatel oma olukorrale saada võin (ma sain täna perearstilt esmase ülesande 10 päeva oma vererõhku jälgida ja neid numbreid vastavasse päevikusse kirja panna, seejärel annan 12 tundi söömata olles vereproovi ja siis vaatame edasi, mis saama hakkab), aga ei tasu olla naiivne ja uskuda, et see jama siin mu tervisele mitte mingit jälge ei jäta. Kindlasti jätab.

Ma loodan, et tulgu, mis tuleb, aga et päris pangakontode arestimiseni mu olukord ei jõua. Mitte kunagi. Rääkimata kodu mahamüümisest või perest ilmajäämisest. Ning pigem olen ettevaatlikult optimistlik, et need soovid ka täituvad. Võimalik, et maksehäireregister või inkassod saavad mu siiski kätte, aga neid ma enam eriti ei karda. Olen end piisavalt palju harinud ja teiste kogemusi endast läbi lasknud, et oskan juba üsna täpselt aimata, mida sealt oodata.

Aga nüüd siis uuesti selle kõige juurde, milline võiks mu elu olla näiteks 5 aasta pärast. Oma unistustes loodan, et olen endiselt sama töökoha peal, kõrgelt hinnatud spetsialistina, kuigi samas töötan nüüdseks vaid poole kohaga, sest rohkemaks pole mul lihtsalt rahalises mõttes vajadust. Mu palka on viimasel ajal kõvasti tõstetud, sest ma olen end tõestanud väga pühendunud ja lojaalse töötajana. Mu palk on nii suur, et ma lasen 15% oma palgast igakuiselt otse oma Tuleva fondi III sambasse suunata ning mul jääb veel raha üle muudekski investeeringuteks. Meie kodu on alles, selle hind on nüüdseks peaaegu kaks korda kõrgem kui ostes. Tasahilju mõtleme isegi juba suurema kodu ostule, kuskile rohelisse privaatsusesse. Kahjuks seda veel kohe ei saa teha, sest mu viimased maksehäireregistri kirjed on veel mõned kuud üleval. Kuid siis kustuvad needki ja saabki mu võlglase periood ametlikult otsa. Kolm aastat tagasi andsin ma suure töö ja pingutuse tulemusena välja oma raamatu. "Võlglase teekond orjusest vabadusse". See raamat näitas täiesti ebareaalselt häid müüginumbreid ning kirjastus pidi lausa 3 lisatiraaži välja andma. Kusjuures mingi suure ime läbi jäi ka pärast seda mu isik endiselt avalikkusele teadmata. Sellest saadud honorariga tasusin ma ära viimasedki veel üles jäänud laenukohustused. Võlavabadust naudin ma juba tegelikult viimased 2,5 aastat, lihtsalt ongi veel vaid need kirjed seal maksehäireregistris, mis seda aega meenutavad.

Minust on saanud ka kogemusnõustaja. Eks seda tunnetasin ma juba blogi kirjutamise ajal, et see tegevus meeldib mulle. See tunne, et ma suudan kedagi aidata lihtsalt oma kogemustega. Saan olla inimestele toeks nende raskuste ajal. Jah, eks seda kõike oli selle võrra raskem teha, et ma ise polnud ju veel oma muredest jagu saanud. Kuid samal ajal aitas see ka mind ennast, et saada juurde teadmisi erinevatest võlaetappidest ja erinevatest asutustest.  Kindlasti olen ma nüüdseks oluliselt tugevam vaimses mõttes ja ma suudan koos võlahädas olevate inimestega minna veelgi sügavamale probleemi tuumadesse, pakkuda välja lahenduskäike ja koostada tegevusplaane. Ma läbisin ka vastava koolituse ja nüüd on mul ametlik kogemusnõustajatunnistus. Omavalitsused maksavad mulle selle teenuse pakkumise eest.

Ahjaa, me tegime eelmisel aastal muideks võlablogijate kokkutuleku. Loomulikult olid seal kohal nii AMOV, KahVõlgu, Võlglase Päevaraamat ja ka Vaikuse hetked. Hea meel on muidugi selle üle, et võlablogijaid on aastate jooksul veelgi juurde tulnud. Kõik nad siiski ei olnud veel valmis meiega liituma, kuid eks see kõik ongi selle protsessi loomulik osa. Julgus end avada, julgus sellest kõigest rääkida. Julgus sellega võidelda.

Ning lõpetuseks tegelikult kõige tähtsam teema - ma olen õnnelik. Mul on palju vaba aega, et olla koos oma perega. Olla koos abikaasa ja lastega. Me oleme õnnelikud. 

Unistused ei saa täituda, kui neid unistada ei julge. Ning sõnastatud unistused on ju täitsa suur samm juba nende täitumise poole, vähemalt võrreldes selle hetkega, mil ma neid veel enda jaoks lahti polnud mõtestanud.

Päris lõppsõnana muidugi ei saa mainimata jätta - palun hoidke hasartmängudest eemale! Ning kiirlaenudega ei maksa ka tegemist teha.