Ühed võidavad, teised kaotavad

Täna teeksin ühe kõrvalepõike oma igasuguste raha ja pensionijuttude sekka. Räägiksin vahelduseks taaskord ka natuke hasartmängurlusest. Eriti just siis sellest, kuidas seda avalikkusele esitletakse.

Juttu tuleb kolmest erinevast artiklist, mis kõik puudutavad kasiinosid ja slotimänge. Neist kaks esimest räägivad suurtest võitudest, mis sel suvel eestlastele osaks said - 1. võit, 2. võit. Ning kolmas artikkel räägib inimesest, kes pensioniraha kätte saanuna kihutas kohe kasiinosse ja mängis seal ühe ööga 8000 eurot maha. 

Hetkel jääb justkui mulje, et need kaks esimest kodanikku on tõelised kangelased, suure asjaga hakkama saanud inimesed. Mõelda vaid, kui rikkad nad nüüd on. Imetleme ja kadestame neid nüüd kõik, tahaks ju samuti niimoodi palju raha võita. Ning see kolmas...oh, see on üks mõttetu sõltlane, see tuleks mutta taguda ja seejärel ravile saata, või siis vastupidises järjekorras, vahet pole.

Olles ise väga pikka aega olnud hasartmängur, kes küll väga tihti slotimasinate taha ei sattunud, julgen öelda, et tegelikkuses on need kolm inimest täiesti ühesugused sõltlased. Kui vaadata lähemalt neid kaht esimest, siis nad mängisid tõeliselt suurte panustega (mõlemad üle 3,50 EUR iga keerutuse kohta - võrdluseks: mina pole kunagi üle euroseid spinne teinud, tavaliselt olid need pigem 20-40 senti) - seega võib väita, et nende sõltuvus oli selleks hetkeks neile ilmselt päris palju probleeme põhjustanud. Võib aimata ka võlgnevusi, aga see on hetkel pigem spekulatsioon, sest faktid mul selle kohta puuduvad (aga lihtsalt muster on selline, kus pikalt kasiinodes käinud inimesed on peaaegu alati ka võlgades, puhtalt tõenäosusteooria tõttu). 

Nende võitjate ainus erinevus selle kolmanda tüübiga ongi see pime õnn. Nad said vähemalt ajutiselt omadega ikka korralikult mäele. Kuna võidusummad on meeletult suured, siis ehk võib isegi loota, et nende edasine tulevik on kindlustatud ja seda raha enam maha mängida ei suuda. 

Ajakirjanduse omapära näitab seegi, et need kaks võidulugu on Delfis täiesti tasuta loetavad (reklaam ju ikkagi, tulge mängige) ning kolmas, see karm lugu on maksumüüri taha ära peidetud.

Lõplikke hinnanguid ma siinkohal andma ei hakka, aga no ilmselgelt ei ole need kajastused kuidagi tasakaalus... Või mis teie arvate?

Tegelikult sobib siia lõppu ideaalselt meeldetuletuseks täispikk film "Deemonid". https://www.youtube.com/watch?v=-45yCmbZOv8

Krediidikontod kinni - kui palju ja kuidas

Nii. Nüüdseks olen siis end natuke kogunud, vaimselt hakkab järjest rohkem ka päike paistma ja hakkan aru saama, millega hakkama olen saanud. Ma olen sisuliselt võlavaba. Loomulikult on mul päris mitu laenukohustust endiselt üleval, aga need on kökimöki võrreldes kõige sellega, kust ma välja roninud olen (rääkimata ka oluliselt tõusnud sissetulekutest). Mul on veel mõned kiirlaenulepingud lõpetamata (nendega tegelen oktoobris, kui pangalimiidid taas seda lubavad), ca 5000 EUR on veel pangakontol vabalt vedelemas - kõik on kontrolli all.

Plaan on tegelikult lihtne - lõpuks peaks alles jääma vaid kodulaen, suurpankade tarbimislaenud, sõbralaen ja kaks järelmaksu. Ei mingeid krediidikontosid, kiirlaene enam. See etapp saab kohe-kohe otsa ja no ei ole mitte mingit plaani seda uuesti käima tõmmata. Ärge teie ka seda tehke. Kui ikka teie kodupank teile enam väikelaenu ei anna, siis ärge vaadake enam uusi võimalusi. Minu meelest sellega võikski igasugused laenukohustused piirduda. Laenamine ei ole iseenesest paha, kui eesmärgid on õiged ja tingimused head. Laias laastus julgeks öelda, et minu piiriks saab edaspidi olema 20% KKM. Kui ikka sellest kallimalt teile raha pakutakse või lausa peale surutakse, siis hoidke eemale. Väga vähe on neid eesmärke siin elus, mille peaks kinni maksma mingisuguse kiirlaenufirma krediidikontoga.

Krediidikontodest ma täna rääkida tahaksingi. Klassikalises mõttes krediidikontosid pakuvad tänaseks ikka väga mitmed Eesti laenukontorid. Nad ise reklaamivad seda muidugi ääretult toreda ja mõnusa vahendina. Et võtad ju raha sealt ainult siis, kui vaja. Et tule, tule, avame sulle 2000 eurot krediiti, aga nii kaua kui sa seda ei kasuta, siis ei maksa sa sentigi. Vahva, eks ole. Aga sellele lisandub muidugi eripära, et ega nad sul seda unustada ei lase. Nii pea, kui seal mõnigi euro vaba raha tekib, hakkavad kliendid saama kirju ja sõnumeid, kus neile seda meelde tuletatakse - sul on x eurot vaba raha ootamas. Samuti tehakse aegajalt mingeid loosimänge - "kõigi vahel, kes sel kuul oma krediidikontolt raha on välja võtnud, loosime terve laenusumma tagasi" jne. Kokkuvõttes on inimene korraliku lõa otsas ja ega laenukontor loll ei ole, tema huvi ei ole sind sealt vabaks lasta.

Minul oli tipphetkel avatud 6 krediidikontot 4 erineva firma juures - Ferratum, Credit24, Monefit ning Placet Groupi 3 erinevat teenust (smsraha, smsmoney ja laen). Kokku 12500 euro eest potentsiaalset krediiti, mille väljamakseteks ei küsinud keegi mitte ühtegi väljavõtet. Samas on neil kõigil intressimäärad julgelt üle 50% aastas ja see intressiarvestus käib koguaeg kasutuses oleva jäägi põhjal - ehk siis mida rohkem oled seda raha kasutusele võtnud, seda räigemad intressid sulle igakuiselt kaela lendavad. Aegade jooksul olen ma tegelikult kredidiikontode alla arvestanud ka mingid raha24 ja creditstar lepingud, aga reaalselt ei ole need päris tavapärased krediidikontod, sest neil on range tagasimaksegraafik, kus ei saa teostada osalisi lisamakseid krediidijäägi vähendamiseks (raha24 on siin siiski natuke paindlikum - neile kirjutades võib lisakokkuleppeid saada sõlmida).

Tänaseks on mul kõik need 6 lepingut tagasi makstud. Mu jooksev seis oli septembri alguseks nende lepinguteks 5719,41 EUR. Ning kõigi nende nulli saamiseks kulus mul 6166,47 EUR. Ehk siis laias laastus 450 euro eest pidin erinevaid tasusid ja intresse juurde maksma. Aga selle kõigega olin ma tegelikult arvestanud. Lisaks võtsin ette ka teekonna, et kõik need lepingud ära tühistada ning kontod sulgeda-blokeerida. Taaskord - see ei ole selline väga kindel protsess. Lihtsalt tuleb firmadele järjest avaldused kirjutada, digiallkirjad alla ja nii see läks. Hetkeseisuga nüüd ja kohe ei ole mul enam võimalik neid rahasid kasutada, aga... Paraku on aga nende kontode avamine sama lihtne kui nende sulgemine - lihtsalt taaskord avaldus, komisjon vaatab üle ja jällegi on kraanid lahti. Aga vähemalt olen ma enda kaitseks tänaseks kõik ära teinud, mis teha on saanud.

Selline see seis siis ongi nende krediidikontodega. Minu hing ja rahakott on neist nüüdseks vaba.

Teeks kokkuvõtteid, aga ei viitsi veel...

Ma tean, et päris mitu inimest ootab huviga postitust, kus oleks siis kirjas, kuhu ja kui palju ma siis makseid olen teinud. Kui palju lepinguid ära klaarinud ja nii edasi. Enamus tehinguid, mis mul plaanis oli, on mul reaalsuses tänaseks juba tehtud. Väikseks takistuseks on internetipanga limiidid, mis on tänaseks juba nii suured, et nende edasiseks suurendamiseks peaks pangainimestega juba suhtlema hakkama. Aga see mõte on mulle hetkel siiski piisavalt vastumeelne, ma ei viitsi kohe üldsegi kellegagi suhtlema hakata ja kellelegi midagi selgitama hakata. Sest mida madalamal orbiidil ja vaiksemalt ma asju toimetan, seda parem suures pildis. Sest noh, kohe üldsegi ei taha pikemas plaanis kellelegi silma jääda. 

Lisaks olen tegelikult tänaseks natuke motivatsioonikriisis kogu selle rahavärgi suhtes. Ma lihtsalt ei viitsi neid numbreid kokku võtta, neid Excelisse kirjutada, neid analüüsida. Vabandan nii enda kui kõigi teie ees. Usun, et küllap saan ühel hetkel sellest kõigest üle ja teen selle töö ära. Aga jah, praegu oleks nagu mingi täielik üleküllastus tekkinud. Ei taha. 

Samas saan rõõmuga öelda, et kõige tähtsam plaani osa on mul tänaseks 100% täidetud - mul ei ole hetkeseisuga enam mitte ühtegi aktiivset krediidikonto lepingut. Ning siia lisaks saan öelda seda, et tegelikult ongi nende lepingutega ka tehnilises mõttes kõige lihtsam kogu see enneaegsete tagasimaksete korraldamine. Ma ei pea kellelegi kirju saatma ja mingeid lõpparveid küsima. See summa on igapäevaselt nähtav. Võta lihtsalt ette ja maksa ära. No umbes nii nagu alljärgneval credit24.ee puhul. Lihtsalt vajuta nuppu ja tee asi ära.

Niiöelda klassikaliste kiir- ja tarbimislaenudega nii lihtne ei ole. Seal on vaja kirju kirjutada ja inimestega suhelda. Ilmselt on see mõistetav ka, sest kui krediidikontod ongi sellised vaba graafikuga lepingud, siis tavapärasemad laenulepingud on ju konkreetse fikseeritud graafikuga ja seal ongi vaja täpsemalt teada, mis seis on. Lisaks igasugused enneaegse tasumise lisatasud (enamasti ca. 1% laenujäägist), juba arvestatud intressid jne. Aga noh, suures plaanis pole hullu - saame hakkama. Lihtsalt päris palju energiat ja möllamist läheb selle kõige peale, kui neid lepinguid on oma 20 kanti. 

Kokkuvõttes, ma nüüd kogun veidi, puhkan sel nädalavahetusel kogu sellest värgist ja küllap tuleb peagi ka detailsem ülevaade.

Ohtlik pingelangus

Enne, kui ma siin lähinädala jooksul teen ühe detailsema kokkuvõtte sellest, kuhu ja kui palju ma oma pensioniraha kannan/kandsin, siis teeksin juttu kogu selle protsessi vaimsest poolest. Protsessi all pean ma silmas võlgadega võitlemist või suures plaanis üldse mingi olulise ja tähtsa eesmärgi suunas liikumist ning selle saavutamist pärast pikaajalist ja intensiivset pingutamist. Räägiksin sellest, mida see kõik tegelikult vaimuga teha võib.

Võiks ju mõelda, et oh, jess, eesmärk saavutatud, hea meel, lähme nüüd eluga edasi ja naudime seda kõike. Aga minu kogemus juba varasemast elust näitab, et inimese psüühika ei tööta nii lihtsal viisil. Ikka tahab see mingeid krutskeid sisse visata. Suhtlesin sel nädalavahetusel päris mitme inimesega, kes mind samuti hoiatasid kogu selle saavutuse järel tekkiva pingelanguse eest. See võib tihtipeale olla karmim kui see pidev võitlus ja lahing ise. Ka siin kommentaariumis toodi näide, kus inimene, kes oli maha pidanud pingelise ja pikaajalise kohtulahingu oma nime ja rahakoti puhtuse nimel, selle võitnud ja seejärel ära surnud. Süda ei pidanud lihtsalt enam pingelangusele vastu.

Mäletan oma keskkooliaja lõppu nagu eilset päeva. See oli mu elus esimest korda, kui ma olin justkui midagi suuremat ja olulisemat saavutanud. See oli 12 aastat ju mu elu sisuks olnud. Kodused ülesanded, kontrolltööd, eksamid. Ning ühel hetkel sai see kõik läbi. Ma olin täiesti tühi, täiesti audis. Eesmärk oli saavutatud ning uued uksed olid justkui ees ootamas, aga mul polnud õrna aimugi, millist neist valida või kuhupoole üldse liikumagi hakata. Ning see kestis oma paar nädalat. Alles siis hakkasin vaikselt taas silmi avama ja sihte seadma. Aga see tühjus oli megaehmatav.

Ega see reedene reaalsus väga palju sellest kõigest ei erinenud. Samamoodi olin ma ju ülipingsalt elanud selle hetke nimel. Ma teadsin, et siis saab kõik korda, kui see pensioniraha saabub. Kui ma saan hakata oma rahasid võlausaldajatele üle kandma. Aga siis tabasingi end ehmatusega mõttelt, et aga mis siis edasi saab. Mis mu järgmine suur eesmärk on, kuhu püüelda. Kas tõesti on nüüd kõik korras ja saangi rahulikku rutiinset elu nautima hakata. Äkki suudan vahepeal isegi igavleda ja mitte igapäevaselt rahast mõelda? See mõtete ja emotsioonide tulv oli ilmselgelt kuidagi liiga palju. Erinevalt muidugi keskkooli lõpetamise ajast olen ma tänaseks inimene, kellel on kohustused ka teiste inimeste ees. Mul on pere ja lapsed, kelle eest hoolitseda. Kahte nädalat audis olemist ei saaks ma mitte kuidagi endale lubada ja küllap tõmbab reaalsus mu üsna pea sellest veidrast seisundist välja ka. 

Võite muidugi kommentaariumis või mulle kirja teel märku anda, kuidas äkilisest pingelangusest võimalikult rahulikult ja valutult välja tulla? Teha üks korralik pidu? Minna reisile?

See lugu hakkab lõppema

Minu loo/blogi selgrooks on algusest peale olnud pensionireform. Tegelikult on omamoodi muinasjutuline, et homme saab blogimise alustamisest täpselt üks aasta. Nagu olekski kõik täpselt niimoodi planeeritud! 

Juba oma esimesel blogipäeval kirjutasin ma järgmised read: "Nagu tuhanded võlglased üle kogu Eesti, ootan ka mina suure ärevusega oktoobrikuud, mil Riigikohus peaks tegema otsuse, kas lasta pensionireform käiku või mitte. Minul on II sambas üsna märkimisväärne summa raha ja teatud mõttes võiks ju isegi öelda, et see oleks raha, mis võiks päästa ühe perekonna." Sellele järgnes laias laastus poolteist kuud ootamist ning 20.10.2020 sain hõisata: "See otsus tuli ära. Pensionireform sai riigikohtult rohelise tule. Teate ju küll, see on seda värvi tuli, mis avab ukse ja lubab edasi minna. See on see värv, mis ei ole punane. See on see värv, mis ei keela ega takista. Ma olen rõõmus ja lootusrikas. Vabalt võib öelda, et see on viimase 8 kuu kõige rõõmsam päev minu jaoks." Edasi sai vaheetapina omapoolsed sissemaksed peatatud ning siis saigi jälle natuke oodata kuniks 2021. aasta jaanuaris avanes avalduste tegemise aken. Kohe esimesel päeval ma seda tegema ei tõtanud, jälgisin tasapisi uudiseid ja inimeste vastukajasid, kuniks 13.01.2021 sai siis see protsess läbi tehtud - "mis seal ikka, eile õhtul tegin ma siis selle avalduse ära." Nüüd oligi see siis tehtud. Kuni 31.07.2021 oleks saanud seda kõike veel tagasi pöörata, aga mida rohkem ma oma olukorda analüüsisin, siis seda rohkem sai selgeks, et seda avaldust ma siiski tagasi keerama ei hakka. Õnneks toimus (ja toimub siiani) kogu selle perioodi jooksul üks korralik börsiralli ning kuna paar aastat tagasi sai tehtud hea otsus liituda Tuleva Maailma Aktsiate Pensionifondiga, siis sealt tiksus ja tiksus seda raha korralikult juurde. Ning täna, 03.09.2021 kell 08:57 oligi see raha kohal. Selles loos on olnud igasuguseid pöördeid, tõuse ja mõõnasid, kuid nüüd on see kohal. Mu pangakonto on rahast pungil.

Kuna see rahasumma on nii meeletult suur, siis seda paari päevaga laiali ei kanna, limiidid lihtsalt ei luba. Seega, täpne ülevaade, kuhu ja kui palju ma nüüd kandma asun, tuleb millalgi lähitulevikus. Hetkel tõmban aga veidi hinge, püüan tööle keskenduda ja naudin hetke. Pinged on maas. See lugu hakkab lõppema.