Kolmapäev, 10. august 2022

Kuidas mul läheb?

See blogi on viimasel ajal kuidagi liiga filosoofiliseks muutunud. Tõele au andes tuleb nentida, et selline mõtisklemine ja arutlemine annab küll teatavat hingerahu, aga ega ta praktilist väärtust eriti ei oma. Lihtsalt hea enda jaoks mõtteid korrastada ja suuri sihte ehk seada. Kõlab mõnes mõttes natuke sama mõttetult kui "läbi raskuste tähtede poole". On küll tore neid tähti vaadata, aga reaalne elu toimub siiski nüüd ja täna, siin ja praegu.

Räägikski vahelduseks natuke sellest, kuidas mul siis ka läheb ja kas mingeid arenguid ka olnud on. Ning tuleb nentida, et ühtteist on ikka toimunud ka ning suures plaanis summa-summaarum pigem positiivses suunas.

Alustuseks aga pigem negatiivsetest asjadest. Mõni aeg tagasi sain siis teada oma järgmise poole aasta kodulaenu makse. Nagu ühes varasemas postituses märkisin, siis viimati fikseeriti see mul veebruaris, mil Euribori määr oli -0,499%. Nüüdne uus, minu jaoks siis järgneva kuue kuu reaalsus on aga +0,689%. Ehk siis tõus on ikka päris märkimisväärne. Igakuine laenusumma tõusis selle tõttu hoobilt 32,50 EUR. Ei ole mitte väike summa, mida nüüd siis edaspidi rohkem maksta. Aga samas pole midagi eriti parata ka, tuleb hakkama saada.

Järgmine karm reaalsus on siis üleüldine hinnatõus. Vaikselt oleme jõudnud juba sinnapaika, kus uudistest tulev info järjekordse rekordinflatsiooni kohta ei pane enam eriti isegi kulme kergitama. Rekordinflatsioon tuleks siin siiski tegelikult muidugi jutumärkidesse panna. Igasugustest rekorditest oleme me oma 23% inflatsiooniga siiski üsna kaugel. 90ndatel olid need protsendid ikka oluliselt karmimad. Aga kes siis enam neid aegu mäletab, eks ole. Samuti pole vaja rääkida ka tegelikult mingist hüsteeriast ja hüperinflatsioonist. Igaks juhuks siia definitsioon ka - formaalselt defineeritakse hüperinflatsiooni inflatsioonina, mis on suurem kui 50% kuus. Meil aga on see 23% siiski aastane inflatsioon. Niiet, ei midagi erilist, ei midagi superit, ammugi siis mitte hüpervärki. Aga noh, samas tuleb mõista kogu seda ärevust ja kerget paanikat. Olukord ju kuidagi roosiline siiski pole.

Elektri ja gaasihinnad õnneks mind otseselt kuidagi ei mõjuta (eks läbi üldise hinnatõusu muidugi puudutab, aga see selleks). Minu energiaarved on stabiilselt kontrolli all. Praegune elektrileping (fikseeritud hinnaga 10,2 senti kwh) kehtib mul kenasti 2024. aasta septembri lõpuni. Ehk siis see mulle siin mingit lisastressi õnneks ei tekita. Ning gaasiga ei puutu ma otseselt üldse kokku. Kütusehinnad tanklates on ka õnneks vaikselt pigem allapoole tulnud, seega selles osas ka kõik normaalne.

Ning lõpetuseks siis üks väike sammuke mu elus, mis mu olukorda veelgi parandama peaks. Kuidagi iseenesest koperdasin ühe lisatöö otsa. Ning see on oma olemuselt sisuliselt sama töö, mida ka põhikohaga harrastan. Ehk siis IT. Ning kui mulle see pakkumine tehti, siis esitasin neile palgasoovi, mille puhul tunnetasin, et kui nad sellega nõus on, siis olen väga rõõmus (ehk siis tegelikkuses kõrgem palk kui mu põhikohal). Ning nad olidki nõus. Tingimused on ka täpselt sellised, et palka saan täpselt nii palju kui tööd teen - ehk siis tunnitasu alusel. Mingeid alampiire ega ülempiire otseselt ei ole. Esimesed ülesanded on mul tänaseks juba kenasti täidetud, esimesed töötasudki käes ning kõik sujub suurepäraselt. Selle kõige juures austan loomulikult ka oma põhitööandjat ja mingeid järeleandmisi selles osas ei tee. Põhitöö ajal teen siiski ainult põhitööd. Lisatöö tegemise aeg on ikkagi vaba aja arvelt (õhtud, nädalavahetused jne). Ehk siis mingit legaalset või vaimset konflikti selles osas ei ole.

Ning tegelikult tahakski öelda, et kuigi ma armastan rutiini, siis viimaste nädalate kaootiline suvine elutempo (puhkused, väljasõidud jne) on kuidagi märkamatult akud ikkagi täis laadinud. Energia ja tegutsemislust on täiega tagasi. Võibolla on siia kaasa aidanud ka teatav mõtete ja plaanide selginemine. Ma olen hakanud mõistma, et liiga pikalt ei tohiks ka oma samme ette mõelda, sest sellisel moel võibki lõpuks ülemuretsemisest ja ülestressamisest tekkiv depressioon tekkida. Elu tuleb ikkagi nautida ka ja aegajalt lubada endale siiski ka tänases päevas elamist. Suvi kestab veel, nautigem seda! Küll sügisest jõuab jälle täiega rabeleda.

Esmaspäev, 1. august 2022

Positiivne krediidiregister tulekul

Viimastel nädalatel on hakanud keerlema üks huvitav potentsiaalne seadusemuudatus või isegi uus seadus. Pean siis silmas loomulikult juba päris mitu aastat valitsuskihtides arutlusel olnud positiivse krediidiregistri seadust. Täiesti julgelt võib öelda, et kui see tõesti teoks saab ja ka reaalselt rakendub, siis on see ikka korralik mängumuutja kogu meie laenuturul.

Ühelt poolt hakkab see loomulikult meie metsikut läänt päris märkimisväärselt korrastama, muudab (loodetavasti) ametlikud laenud odavamaks ja no üleüldse ehk kasvatab ka veidi finantsteadlikkust meie kodanike seas. Ning kahtlemata peaks kogu see asi ka kogu laenutaotluste protsessi oluliselt kiiremaks muutma (sest kohustuste nimekirja ei pea enam ise kokku panema ning lõpuks võibolla ei pea ka enam neid kontoväljavõtteid laenuandjatele saatma). Teisalt võib see muidugi ka päris palju segadust tekitada ning võimalik, et ehk ka veelgi suuremaks muuta ebaseaduslikku laenuturgu (igasugused eraisikute laenude teemad jne).

Juba ette julgen aimata, et alustuseks toob see pigem isegi võlaorjusesse langevate inimeste kasvu. Sest reaalsuses on ilmselt Eesti täis inimesi, kes elavadki praeguses ajahetkes laenulepingust laenulepinguni. Ehk siis neid hetkel hoiabki vee peal puhtalt see, et neil on võimalik erinevaid varjamistehnikaid ja isegi pettuseid kasutades uusi laene hankida. Kunagi oma blogikarjääri alguses natuke kirjeldasin ka seda värki, kui lihtne on neid asju ikka korraldada ja selle käigus tegelikkuses oma juba kaevatud auku veelgi sügavamaks muuta. Ning ühel hetkel pannakse sellele kõigele nüüd punkt, sest kõik ametlikult võetud laenulepingud lähevad ühtsesse andmebaasi kirja ja seda enam potentsiaalne laenuklient laenuandjate eest mitte kuidagi peita ega varjata ei saa. Ning kui juba võetud laenude register ületab kogusumma osas sissetulekute koguse, siis lihtsalt ei saagi uut laenu ja ongi kõik. Sisuliselt võetakse narkomaanidelt uue doosi saamiseks ametlikud kanalid ära.

Paratamatult toob see kõik veidrad seisud ka minusuguste klientide jaoks. Ehk siis kuigi otseselt ei ole mul plaanis ega vajadust uut laenu peale võtta, siis tegelikkuses võib siit välja ujuda asjaolu, et praegused lepingud on ju ka pettusega saadud. Õnneks aga päästab meid see detail, et päris niisama uudishimust keegi sinna registrisse päringuid teha ei tohi. Piilumise lubamise või keelamise õigus jääb siiski inimese enda kätte. Lihtsalt põhitingimus on siin see, et kui uut laenu tahad kuskilt, siis pead igal juhul selle loa andma.

Siiamaani veel kuupäevadest juttu pole olnud, aga pakun, et järgmisel aastal on see uus reaalsus meil kohal. Suures plaanis see seadus mulle muidugi meeldib, sest see peaks tõepoolest korra majja lööma. Aga jah, see niiöelda üleminekuaeg saab üsna kaootiline ilmselt olema. Ning kes teab - võibolla leidub laenuandjate seas neidki, kes nüüd siis viimasel hetkel hakkavad ruttu-ruttu hoopis laenulepinguid andma, et oma praegust ärimudelit toita (olgem ausad - kõik laenufirmad pole kaugeltki mitte vastutustundlikud laenuandjad ja annavad üsna teadlikult raha neile, kellele nad seda anda ei tohiks). Oskaksin oma kogemuse pealt tegelikult päris hea nimekirja kokku panna, millised firmad tõesti teevad taustauuringut ja millised ilmselt elavadki sellest, et kliendid neile pikaajaliselt võlgu jäävad. Aga kuna see on siiski mu enda personaalne kogemus ning lisaks on viimasest laenuvõtmisest mul mõned aastad juba mööda läinud, siis ei võta ma siiski endale seda julgust kedagi avalikult maha tegema hakata.

Sellised põnevad ajad siis ka sellel turul siis tulekul. Eks ma võin siin vaid kahetsusega mõelda, et kui oleks see seadus näiteks juba 5 aastat tagasi olemas olnud, siis poleks mina ka ilmselt võlglaseks end kaevanud. Aga on nagu on, midagi selles osas parata enam ei saa. Parem hilja kui mitte kunagi, eks ole!

Teisipäev, 26. juuli 2022

Tagasilöökidest paranemise teekonnal...

Tänast postitust pani mind kirjutama ootamatult saabunud kirjade laviin (OK, OK, mitte nüüd päris laviin, aga no 3 kirja ikkagi), mis kõik justkui ühe ja sama sisuga. Kuidas küll oma hasartmänguga seotud tagasilöökidega hakkama saada ning kuidas neid eos juba ära hoida. See on tegelikult üks ülimalt ränkraske teema. Ega siin mingeid kuulikindlaid lahendusi kahjuks polegi. Sest mänguri sees olev deemon on ääretult kaval ning suudab peaaegu alati leida need nõrgad kohad kaine mõistuse teekonnal.

Jah, muidugi võime me siin igasuguseid piiranguid ja limiite endale seada, aga paraku on reaalsus see, et lõplikke takistusi polegi olemas. Kui inimene ikka vaatamata kõigele on endale pähe võtnud, et tema peab mängida saama, siis leiab ta ka need võimalused. Sisuliselt saame me oma kainetel hetkedel tagada vaid seda, et see mängima pääsemine oleks võimalikult ebamugav, tüütu ja võibolla isegi natuke ebaseaduslik. 100%-list kaitset aga olemas ei ole. 

Üks tõhusamaid meetodeid on tegelikult hoopis inimlikku laadi tõke. Sa lihtsalt leiad endale usaldusisikud, kellele sa oma loo ja oma sõltuvuse ära räägid. Ning palud neil aegajalt sind natuke nagu isegi kontrollida. Et noh, kuidas seisud on - kas oled vahepeal mänginud ka? Omaette meetod oleks muidugi ka kogu oma rahaajamise (pangakontod jne) näiteks elukaaslase või mõne muu lähedase inimese kätte andmine (ehk siis keegi reaalselt vaatab aegajalt, mis su pangakontodel toimub). Eks ka siin on omad turvaaugud sees, millest võimalik mööda hiilida, aga ikkagi on see üks üsna tõhus ja ilmselt ka päris radikaalne variant. Aga usun, et suures plaanis töötab. Iseasi, kui paljud on end üldse selliselt võimelised avama ja kogu oma elu kellegi teise ette laduma. Sisuliselt oleks siis tegemist ju sellega, et sa lubad kellelgi enda järel nuhkida.

Lõpuks sõltubki tegelikult kogu see värk sellest, kui suur on inimese reaalne sõltuvus ning kui karmilt see teda juba rajalt on maha tõmmanud - mis probleeme tekitanud (tujud, emotsioonid, võlad). Ning suur ja oluline aspekt on siin loomulikult ka sõltlase enda soov sellest jamast üldse jagu saada. Hästi oluline on siin ka mõista seda, et inimene, kelle kaaslane on sõltlane, ei muudaks end ise kaassõltuvuse ohvriks. Mängur tuleb spetsialisti juurde saata ja saada. Ning reaalselt tulebki kogu kuur läbi teha - ei tohi mõelda, et ah, mis ma seal enam ikka käin, ma olen juba ju terve. Samuti on vajalik ka see, et kaaslane saaks abi ning nõu, kuidas kogu selle kupatusega hakkama saada.

Mulle on natuke isegi ette heidetud seda, et noh, mis sul ka viga, sul ju hea sõber tuli appi ja klaaris asjad ära. Aga tegelikult ei olnud see sugugi nii. Loomulikult oli sõbra laen väga oluliseks tõukeks, aga samas moodustas see siiski kokkuvõttes vaid viiendiku mu saastalaenude summast. Ehk siis kokkuvõttes tulid siin mängu ikkagi ka teised tegurid, mis mind taas rajale aitasid. Ühesõnaga, see teekond reeglina ei ole selline, et andke palun vaid mingi suur laenusumma ja siis ma enam mitte kunagi ei mängi. See on üks meeletu töö iseendaga, väga sügav sisekaemus. Mis mind ikkagi üldse mängima ajas?

Tagasilöögid on selle teekonna paratamatu osa. Ning inimese tugevust näitabki ehk see, et ta suudab neid endale ja ka teistele üles tunnistada. Kuigi teab, et reeglina toob see kaasa halvakspanu ja võibolla lõpuks isegi hülgamise. Aga paraku on see protsessi osa. Ilma aususe ja avatuseta terveks ei saa. Ning lisaks peab arvestama ka sellega, et kiiret paranemist pole siin loota. See võtab aastaid, palju aastaid.

Esmaspäev, 18. juuli 2022

Murelik kooner

Käes on suvi, mõnus puhkuste aeg ja värki. Ka mina olen siin vahelduva eduga puhkuste lainel ja viimastel nädalatel väga tihti enam arvuti taha pole sattunudki. Ja juba ette võin öelda, et sellist natuke kaootilisemat aega tuleb veel vähemalt kuu aega. Võiks ju seda kõike nautida ja akusid laadida, eks ole. Aga no... ma ei tea, mingi jama on minuga. Miski hingeseisund või asi ei lase hinge vabaks. Koguaeg on tunne, et mingi ora oleks kuskil sees, mis muudkui kriibib. Seejuures ei tea ma ise ka täpselt, mis värk on.

Elu on näidanud mulle, et ma vajan rutiini. Ma olen selline üsna klassikaline inimene, kes tahaks pidevalt kahe jalaga maa peal olla. Igasugused riskialtid tegevused ja sarvede mahajooksmised ning muud möllud on mul kõik juba ammu selja taha jäänud. Ma ei vaja seda, ma tahan mõnusat, vaikset kulgemist. Nautida looduse ilu, linnakärast eemalolekut jne. Vabalt võib ka öelda, et kogu see mänguriaeg tõmbas minust välja viimasedki soovid mingeid suuri riske siin elus ette võtta.

Teatud mõttes on minust saanud ka pesuehtne kooner. Eks ma mingeid kulutusi ikka teen ja oma kohustusi täidan eeskujulikult (kõik arved ja maksed tasun alati esimesel võimalusel). Aga näiteks kasvõi toidupoes käies (enamasti mõnes meie suurketi e-toidupoes) kaalun ma tavapärasest oluliselt kauem, otsin muudkui igasuguseid sooduspakkumisi jne. Igasugust kaalumist ja hinnavõrdlust on mu ellu tulnud oluliselt rohkem kui varem. Kuigi mu rahaline seis seda otseselt ei nõua. Ning tegelikult on ka puhkused vähemalt hetkel natuke piinavaks muutunud, sest teadupärast on need just sellised perioodid, mil on eriti palju aega, võimalust ja põhjust raha kulutada, rääkimata igasugustest väljasõitudest ja muudest värkidest. Suures plaanis on selline koonerlik või säästlik käitumine ilmselt ka õige ja vastutustundlik, sest räägitakse ju ikkagi, kuidas suurem majanduskriis ja rasked ajad on tulekul jne. Aga tegelikkuses on see natuke nagu vastuolus mu enda olemusega. Eks ilmselt see viimaste aastate meeletu rahapõletus spordiennustusportaalides ja hilisem, siiani kestev hingekriipiv intresside tasumine on lihtsalt mu vaimu sisse omad sügavad jäljed jätnud. Need pidurdused, mida suure hirmuga viimasel ajal teinud olen, on mu mootori ilmselt natuke kinni jooksutanud. Lisaks hirmutatakse ka kasvõi Euribori tõusudega ning olgem ausad, see vaikselt hakkab ka minu pangakontole jõudma. Mul on kodulaen selline klassikaline 6-kuulise Euribori fikseeringuga. Ning viimati fikseeriti seda mul veebruaris, mil see oli veel kenasti alla 0, täpsemalt -0,499. Augustis saan siis veel viimast korda seda rõõmu tunda. Septembris tuleb aga Euribor paratamatult ka minu kodulaenu graafikule kallale. Juba praeguseks on see korralikult üle 0 tõusnud - 0,532. Ehk siis mõne kuuga on see üle ühe protsendipunkti võrra tõusnud. Aga samas, ega midagi teha pole ka. Tuleb see kõik üle elada.

Õnneks on mul kuidagi õnnelikult läinud aga elektrilepingu osas. Ma olen algusest peale siin valdkonnas olnud börsivälist usku. Ning eelmise aasta oktoobris sain oma elektripakkujalt järjekordse uue kolmeaastase perioodiga fikseeritud hinnaga lepingu. Maksan 10 senti/kwh. Seega, toogu see sügis elektri osas mida iganes, minu hind peaks paigas olemas. Ei ole vist kuidagi näha, et see börsihind ligilähedanegi oleks sellele, mis hinda mina maksan. Tundub, et vahel võib isegi vedada ka.

Aga suures plaanis jah, ma ei tea, ärevus ja hirm on hinges. Mul on tunne, et praegu vist ei ütleks enam isegi Ansip, et just sellises kriisis ta elada tahakski. Eks ma olen muidugi üks paras ülemõtleja ja ülemuretseja ka. Aju muudkui genereerib igasuguseid mõtteid, mis kõik võiks juhtuda ja mis need kõige hullemad stsenaariumid olla võiksid. Peaks end kuidagi suutma vabaks lasta. Tegelikult on täna, siin ja praegu kõik täitsa hästi. Mingit abi või hingerahu pean ma kuskilt otsima ja leidma. Aga ma veel ei tea lihtsalt, mis see kõik täpsemalt olema peaks. Aga samas, mis mul muud ikka üle jääb, kui edasi kulgeda ning proovida päev päeva järel end taas uuesti korralikult käima saada.

Pühapäev, 10. juuli 2022

Kui sa avastad end august, siis lõpeta kaevamine!

Üks asi, millele ma viimasel ajal päris palju mõtlema olen hakanud, on fenomen nimega "õpitud abitus". Ja minu meelest on ka näiteks hasartmängusõltuvus teatud määral natuke nagu õpitud abitus. Kui see haigus sind tabab, siis peaaegu alati on lihtsam sellele alluda, mitte hakata selle vastu võitlema. Et kui ikka mängukihk peale tuleb, siis tuleb minna ja mängida. Inimene kohaneb selle jamaga üsna kiiresti ja sama kiiresti algab koos sellega ka totaalne allakäigukiirtee. 

Teoorias me teame, et see kõik on üks suur jura ja midagi head see endaga kaasa niikuinii ei too. Usun, et enamus mängusõltlasi on igasuguste raamatute, hoiatuste või kasvõi blogidega kursis, kus inimesed oma hävinguteekondi kirjeldavad ning igasugused psühholoogid ja filosoofid neil teemadel arutlevad. Neid ehmatama panevaid üsnagi traagilisi lugusid on ka internet täis. See on üks paras vaimne pandeemia, mis muudkui levib ja levib. Ning selle juures hävitab ilmselt igapäevaselt sõna otseses mõttes nii inimhingi kui ka paraku inimkehasid. Olen mõelnud ka seda, et isegi, kui ma oma lugu siin üsna detailselt jagan ning kirjeldan ka seda, kui pikaajaline on see protsess paranemise teele, siis ilmselt libastuvad ka paraku need sõltlased, kes neid ridu siin lugema satuvad. Tegelikult ei saa see paranemine mitte kuidagi otseselt pihta hakata väljastpoolt, see peab algama inimese enda seest. Mängur peab ise ära tunnetama, et nüüd aitab, rohkem ei tohi see teekond jätkuda, ees on kuristik, kust enam tagasiteed ei oleks. Mingi suvaline blogi võib anda küll suuna ja ehk ka hoogu, aga algatus peab tulema oma südamest, selles osas mina paraku aidata ei saa. Ka minu postkasti on jõudnud juhtumeid, kus inimene tunnistab oma olukorda, räägib oma sõltuvusest, hasardist, kuid paar nädalat hiljem tunnistab, et ta pole seda endiselt tegelikult lõpetada suutnud ja mängis taas (ning loomulikult ka kaotas). Need on need mänguri jaoks rasked ja kohati isegi sisimas piinlikud hetked, mil tahaks lihtsalt maa alla vajuda. Sest taaskord on endale ja teistele antud lubadusi petetud.

Neid erinevad etappe ja paraku ka paratamatuid tagasilööke on kogu sellel teekonnal väga palju. Üks selline hästi klassikaline verstapost, kuhu enamus mängureid ühel hetkel jõuavad, on see, kus nad saavad aru, et asi on kehvasti ja tuleks mingeid mustreid muutma hakata. Ning paljud neist jõuavad varem või hiljem selle sammuni, et hästi geniaalne idee oleks ära kasutada oma mängurikogemust ja nüüd siis tõesti hakata oma olukorda parandama. Aga enne, kui mängud lõpetada, tuleb ju ometigi kaotatud raha tagasi võita. Ning selleks tuleks siis üks korralik viimane laenuleping kuskilt hankida. Seejärel pannakse kindlasti mingi masterplan paika ja läheb laenurahadega mänguks, iseenesest ju vägagi õilsa eesmärgi nimel. 

Hästi tavaline juhtum - mängur avastab, et tal on pangakontol 100 eurot, aga kohustusi tuleks sel kuul veel tasuda 200 euro eest. Kui kainelt mõtlev inimene maksaks selle 100 eurot ära ja võtaks siis laenuandjaga ühendust, siis mängusõltlase jaoks on siin sisuliselt ainult üks variant - äkki saaks selle 100 eurot ikka kuidagi duubeldada. Ma usun, et praktiliselt kõik mängurid on end sarnasest olukorrast leidnud ning selle sammu siis ka ära teinud. Ning väga, väga suure tõenäosusega on asjal konkreetne lõpp - see 100 eurot kaob kiiresti mutiauku ja ongi kõik.

Kokkuvõttes astuvad minusugused inimesed sellel teekonnal kahel korral iseenda poolt seatud lõksu - laenu võetakse lõpuks ainult kahel eesmärgil: kas vanade kohustuste katmiseks või siis selleks, et proovida mänguväljakul õnne abil oma kohustusi klattida. Mõlemad juhud on aga juba eos üsnagi katastroofilise lõpuga. Kokkuvõttes sobib siia üks geniaalne meem, mille sisu on lihtne - kui sa avastad end august, siis lõpeta kaevamine!