Abiandja vaade: kui headusest üksi ei piisa

Ma olen enamasti oma postitusi kirjutanud iseenda vaatenurgast. Minust kui võlglasest, minust kui inimesest, kes on vajanud abi. Aga täna tahaksin ma mõtiskleda oma loo teisest poolest. Ehk siis inimestest, kes on mulle nende aastate jooksul toeks olnud, nii vaimselt kui ka rahaliselt. Kuidas nemad mind ja minu olukorda on näinud. Loomulikult ei kandideeri see mitte kuidagi mingile absoluutsele tõele, aga ma usun, et äratundmist leiavad siit mitmed mu lugejad. Mina saan siin vaid öelda seda, et ma olen kogu südamest tänulik teile kõigile. Ilma teieta oleksin ma ilmselt juba ammu murdunud. 

Abiandmine algab harva kalkulatsioonist. Enamasti algab see usaldusest, kaastundest ja lootusest. Kui keegi tuleb abi paluma – eriti sõber või lähedane –, siis esmane impulss on aidata, vahel isegi rohkem, kui mõistus lubaks. Usutakse juttu "viimasest korrast", "ajutisest raskusest" ja "kohe-kohe paranevast olukorrast". Abiandja näeb inimest, mitte ainult probleemi, ja annab koos rahaga ka usu, et see abi aitab teisel jalad alla saada.

Alguses see sageli nii ongi. Abi aitab kustutada kõige suurema tulekahju, annab hingamisruumi ja loob tunde, et nüüd saab hakata päriselt edasi liikuma. Kuid abiandja vaatepunktist hakkab ajapikku joonistuma ka teine pilt. Kui hoolimata abist korduvad samad mustrid, samad kiirustavad otsused ja samad rahalised augud, tekib vaikselt väsimus. Mitte pahatahtlikkus, vaid pettumus. Küsimus ei ole enam rahas, vaid vastutuses.

Abi saamine ei ole kunagi neutraalne tehing. See toob endaga kaasa kohustuse. Abiandja ootab – vahel isegi sõnades välja ütlemata – et abi saaja pingutaks, õpiks ja muudaks oma käitumist. Kui abi muutub millekski, millele saab loota ka siis, kui otsused jäävad samaks, tekib ohtlik nihe: abi ei aita enam edasi, vaid hoiab paigal.

Eriti valus on abiandjal näha, kui tema pingutus nullitakse otsustega, mis on vastuolus lubaduste ja kokkulepetega. Kui abi, mis pidi looma stabiilsust, kaob ludinal uutesse laenudesse või vanadesse harjumustesse, tekib küsimus: kas ma toetan inimest või toidan tema sõltuvust? Sellisel hetkel ei tunne abiandja end enam aitajana, vaid vahemehena, kes kannab raha edasi järgmisse auku.

Abisaaja jaoks on suurim oht muutuda abist sõltuvaks. Kui teadmine, et "keegi aitab nagunii" hakkab alateadlikult mõjutama otsuseid, kaob vajadus päriselt vastutada. Kuid abi ei peaks kunagi võtma ära inimese enda pingutust. Vastupidi – hea abi peaks suurendama iseseisvust, mitte vähendama seda. Abiandja ei saa ega tohi olla eluaegne päästerõngas.

Iga kord, kui keegi aitab, paneb ta lauale ka oma usalduse. See ei ole lõputu ressurss. Kui abiandja näeb, et hoolimata toetusest ei kaasne muutust ega õppimist, kulub usaldus kiiremini kui raha. Ja kui usaldus kaob, kaob ka abi. Mitte seepärast, et süda oleks kivinenud, vaid seepärast, et piirid on ületatud.

Aastaid kedagi "kraest kinni hoida" ja vee peal hoida tähendab sageli seda, et abiandja ise hakkab vaikselt uppuma – väsimusse, süütundesse või kibestumisse. Tõeline abi ei ole pidev päästmine, vaid vastutuse järkjärguline tagasiandmine. Mõnikord on kõige hoolivam tegu samm tagasi astuda, isegi kui see on mõlemale poolele valus.

Abiandja vaatenurgast ei ole suurim hirm raha kaotus. Suurim hirm on see, et abi ei muutu kasvuks. Ja kui abi ei too muutust, saavad ka kõige tugevamad ja heldemad aitajad otsa. Abi on võimalus – aga vastutus selle võimaluse kasutamise eest jääb alati abi saajale.

Ma ei ole alati olnud selle abi vääriline, mida te mulle olete andnud. Ma olen teinud meeletult palju vigu. Aga tänaseks olen ma olukorras, kus ma lõpuks ometi mõistan, et edasi pean ma ise tugev olema. Ma ei tohi enam mitte kuskil libastuda, ma teen kõik endast sõltuva, et siit platoolt leida ise see teekond mäkke. Ma võtan vastutuse.

Miks on rahalistes raskustes abi küsimine nii ränk teekond?

Rahaliste raskuste keskel on tihti kõige raskem just see, mida väljastpoolt näha pole: häbi, hirm ja sisemine võitlus, mis muutub mõnikord isegi suuremaks koormaks kui tegelik rahapuudus ise.

Hädaolukorras abi küsimine peaks loogiliselt olema lihtne: kui kukud, sirutad käe ja lased end püsti aidata. Aga rahaliste raskuste puhul muutub see sirutatud käsi justkui tunnistuseks, et "ma ei saanud hakkama".

Ja see mõte on kole valus. Raha on ühiskonnas sidunud end väärtusega — mitte ainult ostujõuga, vaid enesetunde, eneseväärikuse, vastutustunde ja edukusega. Kui hoiad peos mõranevat rahakotti, tundub, et koos sellega puruneb midagi sinust endast. Ja seetõttu tundub abi küsimine justkui katkise koha paljastamine.

Rahal on ebameeldiv omadus suhteid pingestada. Raha ümber tekivad ootused, arusaamatused ja vahel ka solvumine. Kuid enne kui päriselt abi küsida jõuad, loob mõistus juba hulga tumedaid stsenaariume, mis teevad julgustüki peaaegu võimatuks. See kõik tekitab paratamatult küsimuse: "Kas elada häbis, otsida lahendusi, küsida abi või surra ilma proovimata?" See on karm küsimus, milleni jõutakse tavaliselt siis, kui inimese sees on toimunud väga pikk kulumine — mitte ühe kuu, vaid paljude kuude või aastate jooksul. Kui tunned, et sul on valida justkui ainult kolm teeotsa, siis on tavaliselt tõde hoopis sügavam: sa oled juba kandnud liiga kaua, liiga palju, liiga üksinda.

Lahenduste otsimine ja abi küsimiseni jõudmine tähendab võitlust, mis võib tunduda nagu lumes müttamine – iga samm väsitab järjest rohkem. Ja "ilma proovimata" alla andmine pole tegelikult valik, vaid märk sellest, et inimene on jõudnud väga ohtlikult madalasse punkti. Nendes hetkedes on kõige olulisem meeles pidada: kõige raskem ei ole tegelikult raha puudumine, vaid tunne, et sa oled üksinda ja ummikus. Jah, sa oled küll ju siiani suutnud kuidagi vee peal püsida, sa oled korduvalt suutnud kustutada erinevaid tulekahjusid täiesti viimasel hetkel. Aga see kõik tundub kuidagi nii juhuslik, sinus puudub see kindlus, et need pääsemised olid välja teenitud. Ning see kõik lisab seda ebakindlust iga uue takistuse või tõrke ees.

Aga tegelikkuses - abi küsimine ei ole enda alandamine, vaid see on usalduse väljendus. Kui inimene julgeb öelda: "Mul on raske, kas sa saad mind aidata?", siis see pole nõrkus. See on: julgus olla aus, avatus tunnistada oma piire, lootus, et teiste inimeste headus pole illusioon, valmisolek proovida veel kord, kuigi kõik tundub liiga raske. Ühe vaimse tervise terapeudi (tervitused sulle, Reelika!) mõtteid parafraseerides - mõtle hetkeks: kui sinu lähedasel oleks sama raske, kas sa tahaks, et ta räägiks? Enamik meist vastaks "jah, muidugi!". Miks me siis endale seda sama lahkust ei paku?

Miks see kõik siis ikkagi nii raske on? Sest abi küsimine rebib lahti kõik need kihid, mida me endale oleme aastate jooksul ehitanud: iseseisvus, tugevus, kontroll, näiline "korras elu". Abi küsimine tähendab hetkeks kõigest sellest loobumist — ja see nõuab meeletut julgust. Aga vahel on just see julgus otsus elu kasuks. Mitte niivõrd dramaatilises, vaid väga inimlikus, väga reaalses mõttes. Kui seisad tänaseks selle kuristiku serval, kus kõike tundub liiga palju, siis võib abi küsimine olla esimene samm tagasi valguse suunas — isegi kui see samm tundub värisev, pisarane ja ebakindel.

Elu statistika: kuidas iga päev nihutab meie saatuse protsente

Elu võib vaadata kui lõputut tõenäosuste jada – mitte külma matemaatikana, vaid pideva võimaluste voona, kus iga meie mõte, otsus ja tegu nihutab nähtamatut kaalukausi ühele või teisele poole. Me ei saa kunagi täielikult kontrollida tulemusi, kuid saame mõjutada protsente. Iga päev on justkui väike eksperiment: panustame oma aega, energiat ja tähelepanu ning loodame, et positiivsete sündmuste tõenäosus suureneb kasvõi mõne protsendipunkti võrra.

Kui mõelda elu peale kui tõenäosusteooriale, muutuvad ka ebaõnnestumised mõistetavamaks. Mitte iga negatiivne tulemus ei ole läbikukkumine või halb iseloomujoon – mõnikord lihtsalt juhtus nii, sest elu statistika pole kunagi 100% meie kasuks. See arusaam võib tuua kummalist lohutust. Me ei pea olema täiuslikud; piisab sellest, kui teeme järjepidevalt otsuseid, mis kallutavad pikas perspektiivis kaalukaussi paremuse poole. Väikesed harjumused – aus suhtlemine, enese eest hoolitsemine, tööle keskendumine – on nagu korduvad katsed, mis kasvatavad positiivse tulemuse tõenäosust.

Samas nõuab selline vaade vastutust. Kui elu on tõenäosuste mäng, siis meie roll on olla teadlikud mängijad, mitte juhuse ohvrid. Me ei saa valida kõiki kaarte, mis meile kätte jagatakse, kuid saame valida, kuidas neid mängime. Mõnikord tähendab see ebamugavaid otsuseid: loobuda hetkekasust pikaajalise stabiilsuse nimel, seada piire, võtta vastu tagasilööke kui õppetunde. Nii muutub ka kannatlikkus väärtuslikuks strateegiaks – sest tõenäosused töötavad enamasti nende kasuks, kes suudavad pikemas plaanis järjekindlad olla.

Rahaasjad ja laenuvõlgadega toimetulek on üks selgemaid näiteid, kus elu kui tõenäosusteooria tuleb eriti teravalt esile. Iga makstud arve, iga tehtud eelarve, iga päev, mil inimene otsustab oma kohustustega silmitsi seista, suurendab tõenäosust, et olukord ei lähe hullemaks. Samamoodi suurendab vältimine ja lootmine, et “küll kuidagi läheb”, negatiivsete sündmuste tõenäosust. Laenulepingud ei jõua kohtutäiturite lauale tavaliselt ühe suure otsuse tõttu, vaid paljude väikeste sammude tagajärjel – ja samamoodi saab neid vältida paljude väikeste, järjekindlate tegudega.

Oluline on mõista, et tõenäosuste muutmine ei tähenda ainult raha. See on ka suhtumine. Kui inimene suhtub oma olukorda kui protsessi, mitte kui lõplikku hinnangut enda väärtusele, tekib rohkem ruumi tegutsemiseks. Iga uus päev on uus katse, uus võimalus teha vähemalt üks samm parema statistika poole: helistada võlausaldajale, teha realistlik makseplaan, otsida lisasissetulekut, õppida paremini oma kulutusi jälgima. Need on väikesed sammud, kuid just väikesed sammud muudavad pikaajalist tõenäosusjaotust.

Elu ei ole kunagi täiesti õiglane ega etteaimatav. Mõnikord annab inimene endast kõik ja siiski juhtub midagi halba. Kuid isegi siis ei kao võimalus mõjutada järgmisi protsente. Võib-olla on elu suurim tarkus mõista, et kontroll ei seisne tulemuste garanteerimises, vaid protsessis osalemises. Meie ülesanne pole muuta maailma täielikult ohutuks, vaid teha iga päev neid valikuid, mis suurendavad võimalust, et homme on veidi stabiilsem, veidi rahulikum ja veidi helgem.

Nii muutub elu kui tõenäosusteooria vaade mitte hirmutavaks, vaid vabastavaks. See tuletab meelde, et me ei pea olema kõikvõimsad. Piisab, kui oleme kohal, püüame järjepidevalt ja teeme oma parima, et positiivsete sündmuste protsent kasvaks. Ja kuigi me ei saa kunagi nullida negatiivsete sündmuste võimalust, saame muuta nende mõju väiksemaks – samm-sammult, päev-päevalt, teadlike otsuste kaudu. Just selles pidevas pingutuses peitub elu tõeline matemaatika: mitte täiuslikkus, vaid järjepidev liikumine parema tõenäosuse suunas.

Muutused ei juhtu üleöö: minu tõusud, langused ja tagasitulek

Viimastel aastatel olen ma järjest enam mõistnud, et suured asjad – nii head kui halvad – ei juhtu kunagi üleöö. Need tekivad tasa ja targu. Sammudest, kordustest, väikestest valikutest. Ja teinekord ka väikestest libastumistest, mis lõpuks kuhjuvad millekski palju suuremaks, kui me oleksime tahtnud.

Kui mu võlakoorem kunagi üle pea kasvas, tundus selle lammutamine alguses peaaegu võimatu. Aga samm-sammult, kuu-kuult, järjepidevate otsustega suutsin ma siiski seda paari aastaga oluliselt vähendada. Ning loomulikult oli siin suur osa ka sellel, et ma sain väga palju välist abi. Aga siiski, see ei olnud mingi imehetk – see oli töö. Vaikselt, ilma vaatajate aplausita.

Sellesse perioodi mahtus palju enesedistsipliini, ratsionaalseid valikuid ja sisemist kasvu. Ja ma jõudsingi punkti, kus tundus, et kõik on lõpuks kontrolli all. Et olen läbi teinud "oma suure muutuse".

Aga paradoksaalselt ei võta langus sugugi nii kaua aega kui tõus. Mõnikord piisab vaid mõnest valest otsusest, mõnest liiga emotsionaalsest hetkest… või minu puhul – krüptovarade maailmast.

Ma astusin uuesti mängu, kus mu nõrgim koht – impulsiivsus ja hasart – said kohe võimaluse kaasa tantsida. Ja nad tantsisid. Kiirelt. Rahaliselt katastroofiliste otsusteni. Ning kui asjad halvenesid, pöördusin ma lahenduste poole, mis ei olnud tegelikult mitte ühestki otsast mõistlikud lahendused – Facebooki eraisikulaenud, kiired süstid, valed valikud.

See kõik hävitas mõne kuuga praktiliselt selle, mille olin aastate jooksul ehitanud. Ja see oli valus. Mitte ainult rahaliselt, vaid tunnetuslikult – justkui oleksin reetnud inimese, kelleks olin vahepeal muutumas.

Huvitav tähelepanek, mida paar inimest on mulle viimasel ajal välja öelnud, oli see, et nad lõpetasid mu blogi lugemise sel ajal, kui mul hästi läks. Mitte pahatahtlikkusest, vaid sest kõik paistis juba nii stabiilne ja korras. Justkui oleks lugu lõppenud ja midagi enam juurde lugeda polnudki. Hiljem juhuslikult tagasi tulles avastasid nad, et asjad polnud sugugi üldse nii roosilised kui oleks võinud eeldada. Mõne jaoks oli see lausa šokk – kuidas nii? Kuidas pärast edukat perioodi on üldse võimalik nii kiiresti tagasi kukkuda?

Aga elu ei ole sirgjooneline. Me ei liigu ainult üles. Vahel liigume küljele. Vahel alla. Ja vahel õpime valusalt, et oleme ikkagi inimesed.

Täna olen ma aga taas enam-vähem seal, kus mu parim periood kunagi oli. Mitte täpselt samas kohas, sest see tagasitee on olnud täis närvikulu, reaalsuskontrolli ja edaspidiseks vajalikku ettevaatlikkust. Aga ma olen püsti. Ja mis kõige olulisem – ma tean nüüd, et tagasilöök ei nulli kõike. Ta lihtsalt tuletab meelde, et muutused ei ole kunagi ühe hetke sündmus. Need on protsessid. Esimene tõus oli usk. Teine on teadmine.

Midagi tõeliselt olulist ei juhtu ühe päevaga. Ei edu, ei langus, ei taastumine. Kõik need on ajas kujunevad protsessid. Ja kuigi ma tegin vigu ning kaotasin teel oluliselt rohkem, kui tahtnuks, siis see, et ma täna saan sellest kirjutada, näitab ainult üht - ma tulin tagasi. Ja vahel pole tähtis kui kiiresti – oluline on, et üldse tulin. Parem hilja kui mitte kunagi.

Paar lisanüanssi eraisikute laenude teemal

Järjekordne aastavahetus üle elatud ja uus aastaring alanud. Ausalt öeldes olen ma viimasel ajal vaimselt täiesti tühi olnud ja paar nädalat pole mul olnud vähimatki isu mingeid postitusi kirjutada ega üldse mingeid sügavamaid mõtteid formuleerida. Aga eks need kõikvõimalikud halamised ja igasugused sisekaemused on niikuinii siin blogiveergudel iga nurga alt läbi lahatud, et selles mõttes mitte midagi uut siin polegi.

Täna teeksin hoopis ühe tagasipöörde ja räägiksin natuke veelgi detailsemalt nendest sotsiaalmeedia (Facebook, Telegram jne) kaudu levivatest eraisikulaenudest. Usun, et päris paljude jaoks on siin omajagu uut ja huvitavat informatsiooni ja teatud mõttes isegi ehk intriigi. Selle postituse valmimisele ja tõendite kogumisele on suure panuse andnud ka blogilugejad. Aitäh teile!

Nüüd aga siis asja juurde. Teatavasi on nii Eestis kui kogu Euroopa Liidus kehtiv selline määrus nagu GDPR (ehk siis maakeeli Isikuandmete kaitse üldmäärus). See paneb üsna detailselt paika, milliseid andmeid üldse tohib kolmandate isikutega jagada ja milliseid mitte. Ning juba eos saan öelda, et kogu see eraisikulaenude "turg" rikub seda määrust ikka kohe täiega. Alustades juba sellest, mis niigi kõigile tegelikult teada - isegi võlainfot ei tohiks avalikult üles panna (ometigi tehakse seda meeletult palju). Nüüd aga järgmiste "avastusteni", mida siis on aidanud paljastada (ja ka tegelikult tõestada, kui see kellelegi vajalik peaks olema, aga neid detaile ma hetkel avaldama ei hakka) siis eelpool mainitud kaasteelised ja blogilugejad.

Teadupärast üritab Eesti Vabariik juba pikki aastaid luua niiöelda positiivset krediidiregistrit, kus oleks siis kõigi laenuandjate ametlikud laenulepingud sees ja laenutaotleja peab andma laenuandjale loa sealt välja pärida, kui palju neid kohustusi juba üleval on (seejuures pole oluline, kas mõni leping on juba viivises ka või mitte). Kui riik ei suuda sellega kuidagi hakkama saada, siis eraisikutest laenuhaid on selle juba ammu ära teinud. Võib täiesti vabalt öelda, et tegelikult on Eestis olemas täiesti omaette tsunft - eraisikutest laenuandjate "liit", kes siis on omamoodi kogukond ning nad jagavad omavahel lahkelt infot, kellele ja mis tingimustel laenud välja on antud. Ning mis veel delikaatsem - nad jagavad omavahel üsnagi süüdimatult ka laenusoovijate pangakontode väljavõtteid.

Ehk kui te olete näiteks mõne Margusega just lepingu sõlminud ja proovite ka näiteks Aivo või Raini käest laenu küsida, siis tegelikult on kõigil juba teada, mis tingimustel te just Margusega lepingu sõlmisite. Ja ega need laenuandjad seda väga ei varja ka, teinekord ütlevad nad ka üsna otse, et kuule, sul on ju juba kaks lepingut teistega olemas, mis sa veel tahad. Ometigi peaks siin kehtima ju reegel, et privaatseid lepinguid ei jagata kolmandate osapooltega. Aga niimoodi see turg ja metsik lääs siis toimibki. Eks selle "teenuse" eripära ongi see, et laenuandjad on siin kindlasti oluliselt tugevamas positsioonis ja laenusoovijad sisuliselt peavad leppima nende tingimustega ja reeglitega, mis neile ette pannakse. Ideaalses maailmas ei tohiks sellist jama üldse eksisteeridagi. Minu kindel soovitus on muidugi see, et kui sul tõesti tekib vajadus sellise laenu järgi, siis mõtle ikka hoolega, kas sa tõesti tahad sinna rattasse sattuda, see on oma olemuselt ikka ääretult õhuke jää ning oht sisse kukkuda on väga suur. Varem või hiljem oled sa olukorras, kuskohast justkui ei olegi enam väljapääsu.