Ma olen omadega hädas

Ma olen omadega hädas. Päris ausalt kohe. Ja selle tõttu pole ma suutnud viimasel ajal end ka kokku võtta, et mingeid postitusi valmis kirjutada. Kuigi tegelikult on päris palju teemasid ja juhtumisi kuhjunud, mida ehk ka teile rääkida. Aga täna proovin esmalt enda tegemistele keskenduda.

Nagu juba öeldud sai - minuga ei ole praegu hästi. Ma olen küll oma kaitseingli abil alustanud erinevaid kuure/seansse/koolitusi, aga see kõik võtab veel aega kuniks need positiivses mõttes mõju hakkavad avaldama. Praegu on selles mõttes isegi veel raskem kui muidu, sest teatud mõttes kistakse nende protsesside käigus lahti need mullid ja kaitsekihid, mida ma siin oma eitusfaasides olen endale ümber ehitanud. Aga usun ja loodan, et lõppude lõpuks teeb see kõik mu olukorra ikka paremaks. Mulle on siin korduvalt soovitatud ka psühholoogi/psühhiaatri poole pöördumist. Ning võin siinkohal kinnitada, et üks neist pakettidest, mida hetkel läbin, ongi sisuliselt psühholoogiteenus. Võimalik, et millalgi räägin nendest asjadest pikemalt ka, aga hetkel on kindlasti veel liiga vara. Alla ma ei anna ning võitlen enda ja oma lähedaste heaolu nimel muudkui edasi. Mis siis, et kuradima raske on. Isegi koos antidepressantidega on raske. Ei taha enam ettegi kujutada, mida ma ilma nende kollaste pillideta teeksin.

Aga see selleks. Natuke avaksin siis tausta ka selles osas, miks ma ikkagi omadega teatavas madalseisus taaskord olen. Vahepeal läks ju ometigi juba palju paremini ja silmad peaaegu juba särasid. Ma võtaksin selle kokku järgmise lausega: "Kui inimene vireleb mingi jama sees juba pikemat aega, siis ühel hetkel muutub ta paratamatult kärsitumaks ning hakkab otsima kiiremaid ja riskantsemaid lahendusi." Nii juhtus ka minuga. Mäletavasti läksin ma millalgi suure entusiasmiga investeerimismaailma. See tundus nii põnev ja tore. Mingil hetkel muutus see mu jaoks igavaks ning siis lohutasin end mõttega, et edukas investeerimine peabki omamoodi igav ja rahulik olema. Kuid siis järgnes sellele järjekordne kriis (Ukraina sõda), kõik aktsiad hakkasid kiirelt kukkuma ja mina tulin padavai sellest maailmas kahjumiga välja. Närv lihtsalt ei pidanud vastu. Sain õppetunni, millest ma siiski õppust ei võtnud. Hiljem proovisin kätt ka krüptorahadega ning siingi sain ma korralikult vastu vahtimist. Valusamalt isegi kui aktsiaturgudel. Ning loomulikult pani see mind mõneks ajaks nurka haavu lakkuma ja kahetsustundeid tundma. Järjekordsed valusad õppetunnid, mida minu vaimses seisundis tegelikult endale mitte kuidagi lubada ei saanud. Aga et asi veelgi valusam oleks, siis tegin sel kevadel veel paar lollust juurdegi. Mingi emotsiooni ja laste rõõmustamise soovi ajel ronisin ma kurikuulsatesse Facebooki eraisikute laenuandmise gruppidesse. Oeh, kui lihtne sealt ikka neid summasid saada on. Pakkujaid on hulgim (no julgelt 10 vähemalt), võta aga need järjest ette ja kirjuta neile, et oleks soov näiteks 300 eurot saada. Mõni üksik neist soovis mingeid kontrolle ka läbi viia (väljavõte eesti.ee keskkonnast, et mingeid kohtutäitureid või maksehäireid pole, paar tükki soovis ka konto väljavõtet), aga üldiselt ei huvitanud kedagi, mis seisus sa omadega parasjagu oled. Visati aga leping ette (enamasti üsna vigases kirjakeeles ja suhteliselt ebaseaduslike tingimustega), anti teada, mis kõik juhtub, kui raha õigeks ajaks ära ei maksa (ähvardused, et annavad kohe kõigile lähedastele ja tööandjatele teada ja lisaks panevad kuskile Facebooki võlglaste gruppi ka postituse, rääkimata siis otse kohtutäituri poole pöördumisest). Nii saigi siis need allkirjad alla pandud ja peagi oligi piiks-piiks raha kontol. Ja eks siis hiljem oli üsnagi paha tunne, et kui oli vaja selle rumaluse eest 450 eurot tagasi maksta. Kui keegi peaks küsima, et miks inimene selliseid lollusi teeb, siis selgitus on minu puhul ilmselt minu iseloomus. Või siis minu praeguses ebakindluses. Ma ei julgenud lihtsalt sõprade-tuttavate poole pöörduda. See tundus sel hetkel vaimses mõttes veel keerulisem kui see meeletu protsendiga intressi tasumine. Sest need laenuandjad ei muretse su pärast, neil on suva, mille jaoks sa seda raha tahad. Eks hiljem on muidugi mõistus taaskord veidi selginenud ja olen julgenud ka teistsuguseid valikuid ja otsuseid teha, aga sellised teod jätavad paratamatult hinge järjekordsed haavad. Et mis kuradi pärast on vaja selliseid asju endale korraldada. Ma kujutan juba ette, et ma olen tänaseks vist kõik vead ära teinud, mida üks võlgades siplev inimene üldse teha võiks. Nagu mingi näidiseksemplar.

Ehk siis kokkuvõttes - ma olen üks hädapätakas oma hädade otsas. Muudkui tõmblen ja teen vigu. Aga ma üritan tõesti end kokku võtta ja spetsialistide abiga vähemalt end vaimses mõttes elus hoida. Aga jah, jube raske on, kui muudkui pingutad ja pingutad ning siis tulevad mingid impulsiivsed otsused ning mitme kuu vaev lendab üsna kiiresti õhku. Vaimselt on see ülimalt raske. Aga noh, see on minu teekond ja ju siis on neid tagasilööke mul millegi pärast vaja teha ning taluda. Võitleme siis muudkui aga edasi.

Aitäh!

Aitäh teile, kallid lugejad! Eriti suur tänu muidugi teile, kes te mulle mu viimase postituse peale kirju kirjutasite või Facebookis minuga suhtlema hakkasite. Aitäh! Selle kõige taustal anti mulle ka kahes kirjas mõista, et ma võiksin taaskord avada võimaluse mind aidata. No nii nagu aastaid tagasi te aitasite mind läbi Bondora ülekannete. Ma pean tunnistama, et ega see mõte minus vaimustust ei tekita. Aga samas on mu olukord ju endiselt selline, kus iga lisaeuro kulub marjaks ära. Seega, kes tunneb, et see teema kõnetab, siis rekvisiidid on siin.

Saaja: Bondora AS

Kontonr: EE937700771004427510

Viitenumber: 105400

Aitäh veelkord!

Üks nutt ja hala, aga vähemalt ausalt...

Ma olen üks kuradima hädapätakas, ma ütlen. Kuidagi ei suuda enam oma asjadega hakkama saada. Juhe on koguaeg koos, pea valutab, iiveldab, söögiisu pole. Mõtted muudkui ketravad ja ketravad. Miks see kõik mulle kaela ikkagi on lennanud, mida siin juba oma 4 aastat läbi olen pidanud elama. Ma oleks nagu mingis tardunud olekus. Teatud mõttes on elusihid kuidagi ära kadunud. Täielik ebakindlus on mind haaranud. Isegi praegu siin seda postitust kirjutades kardan, et no keda ma enam siin kõnetan. Kellele seda üldse vaja on? Üks vastik halamine ainult. Mu enesehinnang on üsnagi kiires tempos kogu täiega miinustesse kihutanud. Seejuures, kui keegi isegi juhtub küsima, kuidas mul tegelikult läheb, siis ega ei jaksa ega soovigi väga pikalt oma muresid kurta. Energiat ei jagu selleks lihtsalt. Võibolla, kui kellegagi jooma satuksin ja piisavalt palju aega oleks, siis ilmselt plahvataks ja räägiks kõik pisarate saatel välja. Sest noh, olgem ausad, üks paras nutulaul vaikse ja kannatava maski varjus see mu elu ju praegu ongi. Aga eks see kõik ongi üks krediidivõlglase argipäev. See pinge ja stress, mis suuresti depressiooniks välja kasvanud.

See kõik on mu füüsilisele tervisele ka mõjuma hakanud. Ma vähemalt oletan, et see on see juurpõhjus. Juba kuskil maikuu algusest võitlen ma igapäevaselt ja igaöiselt väga tugevate peavaludega. Perearsti kaudu sain siin ka neuroloogi jutule, kes määras mulle MRT uuringud. Aga sellel teenusel on nii pikad järjekorrad, et löögile ma veel sinna pääsenud ei ole, seega mingit ametlikku diagnoosi ega selgust mul veel ei ole. Hetkel olen siin ca. 1,5 kuud elanud järjekordsete antidepressantide abil, mille neuroloog mulle välja kirjutas.

Suure kergendusohkega saan vähemalt nentida, et tööisu ja motivatsioon on mul üsna laes. Sest mu tööandja on mind päris palju toetanud ja aidanud (rääkisin neile mingil määral oma loo ära, detailidesse laskumata ja hasartmänge mainimata). See tänutunne nende sammude eest, mida nad mulle välja pakkusid, on ääretult suur. Ja tööl annan ma endast üle 100% (kuna mul kadus aasta alguses ootamatult lisatööamps ära, siis nüüdseks teen erikokkuleppel oma põhitöökohas veidi ületunde, eraldi töövõtulepingu alusel). Aga isegi kõike seda arvesse võttes vähenevad need laenud ääretult aeglaselt ja see närib mind sisemuses meeletult. Rääkimata igasugustest süümekatest, mis muudkui piinavad mind.

Kokkuvõttes ega ma ei ootagi, et keegi mind lõpuni mõistaks või sellest kadalipust aru saaks. Parafraseeriksin siinkohal üht Õhtulehe artiklit, mis rääkis alkoholisõltuvusest. "Iga sõltuvusega on nii, et reaalsustaju muutub. Juhtub see, et sa ei kujuta enam oma elu ilma mängudeta ettegi. Sa ärkad üles ega tea enam, kuidas olla. Vaatad kõiki teisi inimesi, imetled neid ja mõtled, et kuidas nad suudavad küll elada niimoodi, et nad ei mängi. Sinu jaoks pöördub kõik pahupidi ja mängud ja panustamised muutuvad normaalsuseks, ebanormaalne on ilma nendeta olla. Ja see on sõltuvuse juures ilmselt kõige hirmsam. Sa lõpetad elamise, sest see reaalsustaju kaob koos sinu isiksusega, koos sinu terve eluga ja sa muutud mitte millekski. Samal ajal on see ka tihti põhjus, miks inimesed panustavad ja hasartmänge mängivad – et tunda mitte midagi ja et sellesse ära kaduda. Kõik mõtted muutuvad abstraktseks ja kõigest hakkab lihtsalt suva.  Sa lepid enamiku asjadega. Sul on ükskõik, kas tuba on must, kas sa ei ole mitu päeva ennast pesnud, sul pole tööd või sul on kõik koolitööd tegemata. Sa lepid sellega, sest sa ei ela enam oma elu." Ning loomulikult kaasneb selle kõigega ka aastaid kestev võlaorjus. Sest varem või hiljem hakkavad kõik mängusõltlased mängima selle rahaga, mis ei kuulu enam neile. 

Mina olengi see ülimalt hoiatav ekstreemne näidis, mis võib sellisel juhul lõpuks juhtuda. Jah, väliselt olen ma endiselt funktsioneeriv. Aga sisimas tunnen tegelikult juba väga pikka aega, et ma pole midagi väärt ja ega ma neid asju enam hinnata ei oska, mida saavutanud olen. Sest igasugused rahamured on selle totaalselt ära varjutanud.

Ma loodan, et võidan kord sõja, millest ma kellelegi rääkida ei saa

Nii palju mõtteid jookseb minust läbi, aga paraku pean neist vaikima. 

Süda mõistab ja saab sellest aru, kuid häälega seda kõike ma välja öelda ei saa.

Need vaikivad, igapäevased meeletud võitlused. Vaikus nutab mu abituse üle.

Aga ikkagi ei saa ma neid sõnu öelda, kui palju see kõik mulle haiget teeb.

Aga lootus sosistab mu meeleheitel hinge: "Pea vastu, sõber, see valu lõpeb peagi."

Ning ma hoian endas seda lootust, teades, et ühel päeval võidan ma sõja, millest mitte keegi ei tea.

Keni maksejõuetusmenetluse tulemus. Lisakommentaarideta.

Keni maksejõuetusmenetluse tulemus. Lisakommentaarideta. Taaskord intervjuu vormis.

Alustame kõige tähtsamast - su menetlus on tänaseks lõppenud. Lasen sul selle tulemuse ise välja öelda.
Maksejõuetusavalduse menetlus on lõppenud ja selle tulemusena kuulutati välja mu pankrot. Alustati pankrotimenetlusega ja algatati võlgadest vabastamise menetlus.

Kuidas sa enda jaoks kogu selle protsessi lahti mõtestaksid? Milliste sõnade või emotsioonidega seda kirjeldaksid?
Spetsialistid tegid selgeks, et ma pole oma olukorra tõsidusest aru saanud ja suutsid mind veenda oma olukorda sisuliselt lahendama hakkama. Minu nägemuses makseraskused olid süvenenud püsivaks maksejõuetuseks, ehkki võlausaldajate sanktsioone mulle veel rakendunud polnudki. Sellega kaasnes vastuoluline rada häbist, kergendusest, pettumustest, ootamatustest, eufooriast, tühjusest, pingetest, aukartusest, lohutusest ja halbadest üllatustest. Raske on sellest nüüd kokkuvõtvalt mõelda, sest sündmuste käik oli konarlik ja rohkete pööretega, igaüks neist oma emotsionaalsete varjundite ja tagajärgedega.

Mis sinust nüüd edasi saab? Kui kaua see kõik kestab?
Käin tööl edasi, õpingud lähevad planeeritust pikemale pausile ja elan tagasihoidlikumalt. Pankrotimenetlus kestab umbes aasta, siis mingid piirangud leevenduvad ja jätkub võlgadest vabastamise menetlus. Kõik, mis ületab 1093€ (miinimumpalk ja lisaks kolmandik 1 ülalpeetava eest), arestib pankrotihaldur oma tasudeks ja võlausaldajatele. Nii sujuva koostöö korral 3 aastat, siis otsustab kohus võlgadest vabastamise üle.

Millised piirangud ja igapäevaelu segavad faktorid sulle nüüd osaks saavad? Ja kui pikaks perioodiks?
Olen kaotanud õiguse oma elu varasemas mahus kontrollida. Sellised tavapärased asjad nagu internetipank (arveid ei saa enamasti ise maksta) või kaardimaksed (sh veebiteenused) pole mulle lubatud. Saan deebetkaardiga sularaha automaadist välja võtta. Mingis mõttes on kõik pausil ja elukorraldus ajas mitukümmend aastat tagasi liikunud. Minu argipäevas on varasemast rohkem järjekordades seismist ja selgituste jagamist ootamatutes olukordades. Õppelaenu puhul läksid pangast kirjad käendajatele, kes oleks pidanud laenusumma koos kogunenud intressidega 2 nädala jooksul tasuma ja seejärel pankrotihaldurile tagasinõude esitama. Ajasin pereringis asja korda, et käendajad hätta ei jääks. Telefoniarveid pean esinduses maksmas käima (järjekorrad pangaautomaadi juures ja esinduses). Harjumatu sendi- ja mündimajandus lisaks. Iseteeninduskassades kõigepealt mündid automaati ja siis paberraha otsa. Nii saab osa münte kinnisemaks vahetada. Kontojääki saan kontrollida vaid automaadis. Konto väljavõttes näen automaadis 10 rida selgitusteta summasid. Kui palju raha mul kasutada veel on, pean ise arvet pidama. Muidugi piisava tahtmise korral saab kontakti pangatöötajatega internetis 9-17 (jutule saab siis, kui vestlusrobotile piisavalt täpne küsimus esitada), telefonil (kõige segasem kanal) või kontoris 10-17 (sõltub järjekorrast ja teenindajate hõivatusest). Ebamugavused on kolmeks aastaks, missugused piirangud ja mis mahus leevenduvad pole veel selgeks saanud. Kui palju mu kodust registreerimata vara realiseeritakse, pole selge.

Kas sa julgeksid seda protsessi teistele võlglastele ka soovitada?
Ei soovita, sest see on äärmuslik abimeede ja neil, kellel on kinnisvara või sõidukeid, saab see protsess veel dramaatilisem olema. Soovitan pöörduda võlanõustaja(te) poole, et enda olukorrale adekvaatne hinnang saada.