Kui elutahe peab olema suurem kui häbi

On olemas selline häbi, mis kaitseb inimest. See hoiab meid tagasi tegemast asju, mis alandavad teisi või lõhuvad meie enda väärikust. Aga on olemas ka teistsugune häbi. Selline, mis võib inimese aeglaselt ära lämmatada. Häbi, mis käsib peitu pugeda just siis, kui oleks vaja abi paluda.

Eriti teravalt ilmneb see rahalistes raskustes inimese puhul. Kui võlad kuhjuvad, kontojääk läheneb nullile ja telefonikõne tundmatult numbrilt tekitab südamekloppimise, siis ei valuta ainult rahakott. Valutab identiteet. Inimene ei näe enam ennast lihtsalt inimesena, kellel on probleemid. Ta hakkab nägema ennast probleemina.

Hasartmängusõltuvus, eriti spordiennustuste maailm, lisab sellele veel ühe kihi. Kaotus ei ole siis ainult raha kaotus. Kaotatud saab ka usk iseendasse. Iga panus sisaldab vaikset lubadust: "Selle korraga teen kõik tagasi." Ja iga läbikukkumine annab häbile uue toidukorra. Inimene ei häbene enam ainult võlgu olemist. Ta häbeneb seda, et ta teadis paremini ja ometi tegi jälle sama.

Just siin tekib üks keeruline paradoks.

Mõnikord peab elutahe olema suurem kui häbitunne.

Mitte sellepärast, et häbi oleks vale. Vaid sellepärast, et ellujäämine on tähtsam kui enesesüüdistamine.

On hetki, kus inimene peab ületama tohutu sisemise vastupanu ja ütlema: "Ma ei saa praegu üksi hakkama." Ta peab võib-olla laenude ümberkorraldajaga rääkima. Võib-olla lähedastelt abi küsima. Võib-olla tunnistama, et sõltuvus on suurem kui tema senine enesekontroll. Kõik need sammud riivavad ego. Kõik need sammud võivad tunduda alandavad.

Kuid paradoksaalsel kombel on just alandlikkus sageli taastumise algus.

Probleem tekib siis, kui häbi vastureaktsioonina tekib nahhaalsus.

Mõni inimene, väsinud enda süüdistamisest, hakkab õigustama kõike. "Ma olen niigi piisavalt kannatanud." "Teised on mulle ka halba teinud." "Mul on õigus võtta, küsida või nõuda." Sellest hetkest muutub alandlik enesehoid eneseupitamiseks teiste arvelt. Häbist põgenetakse, kuid koos häbiga visatakse minema ka vastutus.

Siin jookseb õhuke piir.

Ühel pool on inimene, kes ei julge abi küsida, sest häbi on liiga suur.

Teisel pool on inimene, kes nõuab abi nii, nagu maailm oleks talle võlgu.

Tarkus seisneb selles, et mitte jääda kummalegi poole.

Võlgades inimene peab mõnikord õppima vastu võtma rohkem mõistmist, kui ta enda arvates väärib. Kuid samal ajal ei tohi ta hakata uskuma, et teised peavad kandma tema valikute tagajärjed. Hasartmängusõltlane peab õppima endale andestama, kuid mitte nii kiiresti, et kaoks aus mälestus sellest, mis teda sellesse olukorda tõi.

Võib-olla on küpsus just võime taluda korraga kahte tõde.

Esimene tõde on see, et ma olen teinud vigu.

Teine tõde on see, et ma olen ikkagi väärt päästmist.

Kui inimene suudab neid kahte tõde korraga hoida, siis ei hävita häbi teda enam. Aga ta ei muutu ka nahhaalseks. Ta jääb reaalsusesse. Ta tunnistab võlgu, tunnistab sõltuvust, tunnistab oma eksimusi. Samal ajal ei loobu ta elust.

Sest lõpuks ei ole küsimus selles, kas inimene väärib uut algust. Iga inimene väärib.

Küsimus on selles, kas ta suudab olla piisavalt alandlik, et seda uut algust vastu võtta, ja piisavalt julge, et häbitundest hoolimata selle poole kõndida.

Vahel on see julgus palju suurem saavutus kui ükski võidetud panus või tagasi teenitud euro. Sest just seal, häbi ja nahhaalsuse vahelisel kitsal rajal, hakkab inimene uuesti iseendaks saama.

Blogi sai 6 - võlaajaloo detailne kokkuvõte

Täna on mu blogil 6. sünnipäev. Selleks puhuks olen ma end lõpuks kokku võtnud ja kokku pannud detailse tabeli kõikidest ametlikest laenudest, millega olen selle aja jooksul pusinud. See teekond on olnud meeletult keeruline ja ei saa öelda, et see kuidagi lähiajal kergemaks läheks. Kogu seda infot inimkeelde ma panna ei jaksa, seega piirdun puhtalt numbritega. Kokkuvõttes saab öelda ehk seda, et kui niiöelda "tipphetkel" oli mul 25 laenuandja juures kokku 34 krediidilepingut, siis tänaseks olen jõudnud 15 laenuandja ja 18 lepinguni. Ning sellel teekonnal olen tänaseks saanud tunda kõiki etappe - nii korrektseid laenu teenindamisi, inkassosid, notariaalseid võlatunnistusi, kiirmaksekäske, tavalisi kohtumenetlusi, kohtuväliseid kokkuleppeid ja ka kohtutäiturite poolseid töötasu areste ning ka pangakontode areste. See kõik on mind meeletult vintsutanud ning kindlasti poleks ma tänaseks enam elus, kui ma poleks saanud tuge, nii sõpradelt kui ka täiesti võõrastelt blogilugejatelt. Aitäh kõigile, kes sellel teekonnal minuga on olnud! Hetkel puuduvad sellest tabelist eraisikute laenud, nii sõprade ees kui ka FB laenuhaide omad. Õnneks tänaseks mul neid viimaseid enam ei ole (ja teatud põhjustel ma ka ei saa neid enam kunagi), aga see etapp ise oli meeletult intensiivne ja vaimu tappev. Aga mis seal ikka, sünnipäevaks valminud verivärske laenuajaloo tabel on siin. Kui kellelgi tekib küsimusi või sooviks midagi täpsemalt teada, siis andke aga kommentaariumis või mu postkasti poole tuld! Seniks aga kõike kõige paremat ja et see vaim ikka ei murduks!

Toetus, mis läheb otse minu vaimse ja füüsilise tervise heaks

Vahetevahel kirjutatakse mulle ja küsitakse, kuidas oleks võimalik mind toetada nii, et ei peaks tegema makset Bondorasse või muude laenukohustuste katteks. Seetõttu jagan üht võimalust, mis toetab otseselt minu heaolu, tervist ja taastumist.

Selleks kasutan ma eestimaist Stebby platvormi, mille kaudu saab soetada erinevaid spordi-, liikumis- ja heaoluteenuseid. Teisisõnu täidab selline toetus väga konkreetset eesmärki: minu füüsilise ja vaimse tervise parandamine.

Kui soovid sellisel viisil panustada, saab teha sissemakse minu Stebby kontole kasutades allolevat viitenumbrit:

Saaja: Stebby OÜ

Pank: LHV

Arveldusarve: EE907700771001824666

Viitenumber: 60553804010

Iga panus, olgu see suur või väike (mingeid piiranguid siin pole - summa saad ise valida, kasvõi vaid 1 EUR), aitab mul investeerida tervisesse, liikumisse ja paremasse enesetundesse. Suur aitäh kõigile, kes on kaasa elanud, julgustanud või soovivad omalt poolt toetada. 

PS. Ülekande teostaja nime mina teada ei saa (kui sa just ise seda mulle ei ütle)

"Puhas leht pole ma enam kunagi" – Keni ausad vastused elust pärast pankrotti

Kuigi Keni võlalugu on tänaseks lõppenud, saabusid mõned lisaküsimused, mida Ken hea meelega detailselt lahkas. Siinkohal avaldaksingi need vastused ja mõtted. Usun, et siin on väga palju informatsiooni, mida kõrva taha panna või lihtsalt silmaringi laiendamiseks hea teada. Igal juhul - aitäh sulle veelkord, Ken, et oma lugu nii avameelselt meie kõigiga jagasid! Sügav kummardus sulle ja kõike kõige paremat!

Kuidas pankrotimenetlus siis on, kui mõelda seda, et kuulutatakse välja pankrot ja vabastatakse võlgadest?

Protsessi esimene samm on võlanõustaja juurde minek, kes aitab tuvastada, kas maksejõuetus on ajutine või püsiv, annab vastavaid soovitusi ning nõustab kohtule füüsilise isiku või abikaasade ühise maksejõuetuse avalduse koostamise osas. Mina esitasin võlanõustaja soovitusel avalduse võlgade ümberkujundamiseks. Avaldus võib vajada täiendusi-parandusi ja võlanõustaja aitas ka neid koostada. Kui puudused on kõrvaldatud, otsustab kohtunik menetlusse võtmise koos usaldusisiku nimetamisega, kes varad ja nõuded üle vaatab ning kohtule edasise protsessi valikuks ettepaneku teeb: kuritegelik põhjus või mitte, ajutine või püsiv maksejõuetus, mille põhjal võlgade ümberkujundamine või füüsilise isiku pankrot. Siin tulid minule esimesed konto kasutamise piirangud, mis kõigile ei rakendu, nagu teised võlgnikud rääkinud on. Kuidas kuriteoga kaasneb kriminaalmenetlus ja mis edasi saab, ei oska kommenteerida.

Kui on vaja vara säilitada, siis valitakse võimalusel võlgade ümberkujundamine, milleks koostab usaldusisik seaduslike nõuete põhjal tagasimaksete kava. Võlanõustaja näitas mulle Riigi Teatajast näidet selle kohta. [Äkki Maria teab sellest rohkem?] Kui maksegraafikut ei täida, algatatakse ikka pankrotimenetlus.

Kui vara pole või sissetulekud puudulikud, siis alustatakse pankrotimenetlust (on võimalik raugemine või kohustustest vabastamise menetluse algatamine), määratakse pankrotihaldur, kuulutatakse välja võlausaldajate koosolek (tavaliselt ei ilmu sinna neist kedagi kohale), haldur kogub seaduslikud nõuded kindlaks tähtajaks kokku, teeb kindlaks varade olemasolu (eelkõige kinnisvara ja autod) ja koostab oma aruande. Varade realiseerimist ei oska kommenteerida. Kontodele võidakse kehtestada piirangud: minu puhul sularaha väljavõtmine 1 kontolt miinimumpalk + kolmandik sellest iga ülalpeetava kohta. Ülejäänu kogub haldur võlausaldajate fondi, kust pankrotimenetluse lõpus võlausaldajatele kindlates proportsioonides väljamaksed tehakse ja halduri tasu määratakse.

Kui pankrotimenetlus ei kata kõiki nõudeid, siis edasises kohustustest vabastamise menetluses jälgib sissetulekuid ja võlausaldajate fondi minevaid makseid jällegi usaldusisik. Nüüd võivad kontod saada piirangutest vabaks ja miinimumpalgale + kolmandikule sellest iga ülalpeetava kohta lisandub 25% seda summat ületavast sissetulekust, 75% läheb võlausaldajate fondi. Niimoodi kuni 3 aastat (+1 aasta, kui kohustuste summa pole 3 aastaga “märkimisväärselt” vähenenud) peab tegelema tulu toova tegevusega.

Alles nüüd on see koht, kus võib tekkida võlgadest vabastamise otsuse moment. Kui ise kaasa ei tööta, siis kohustused ennistuvad menetluse käigus makstud osa võrra vähendatud mahus. Ei oska seda praktikat kommenteerida. [Kas siin on peidus ka mingi kuritegelik moment võimaliku tulude varjamise puhul? Äkki Riigi Teatajast leiab mõne kohase lahendi?]

Kas siis ongi nii, et kui maksehäired saavad läbi, siis oled jälle puhas poiss ja teoreetiliselt võid alustada jälle sama [ikka uue] laenamise ringiga? 

Maksehäirete info edastab registrisse võlausaldaja ja see on suunatud teistele võlausaldajatele. Mulle tekkis maksehäireregistrisse esimene märge suurima võlausaldaja poolt ja see lõppes, kui viimane makse võlausaldajate fondist neile laekus. Oma määruskaebuse rahuldamata jätmise peale sisestas vastutustundliku laenamise põhimõtte vastu eksinud võlausaldaja teise kirje, mis on eelmisel sügisel lõppenuks loetud. [Praegu avastasin, sest pole registrisse väga ammu vaadanud. Mingit teadet lõppemise kohta ei tule.]

Kui leiad võlausaldaja, kes uusi laene pakub, siis võib neid võtta nii palju, kui süda lustib. Kui maksetega hätta jääd, siis 10 aasta jooksul uut maksejõuetuse menetlust ei algatata. [Kas uus maksejõuetus on kriminaalne, seda ma ei oska kommenteerida. Võib-olla on Riigi Teatajas mingi sellekohane lahend?]

Või ikkagi kui oled kord pankroti külge saanud siis mingisugune märge jääb elu lõpuni?

Juba siis, kui maksejõuetust menetlema hakatakse, tuleb selle kohta märge portaali Ametlikud Teadaanded. Sealt võib igaühe kohta päringu teha. Kui menetlus edeneb, siis uuendatakse seal infot ja eelmised märked jäävad viitena juurde. Igal teatel on oma avaldamise algus ja lõpp. Minu kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise info on seal nähtav veel 3 aastat. Elu lõpuni sinna märget ei jää, aga organistasioonid, millega menetluse käigus infot vahetati, jätavad andmebaasidesse info enda kaitseks ju alles. Seega ma ei usu, et Swedbank, SEB, LHV, Coop Pank, TF Bank, Bondora, Ferratum, Placet Group mulle laenu edaspidi pakuvad või on limiidid ja intressid riskigruppi kuuluvale kliendile vastavad.

Hetkel tundub, et see pankroti teema ikkagi nagu väga kerge. Et võtad hullult palju laenusid selliselt, et võtad end maksejõuetuks korralikult, ning siis esitad pankrotiavalduse, paar aastat kannatad ja jälle elu lill. Kuidagi väga kahtlane. Kas Ken võiks neid telgitaguseid avada, et kuidas tema edasine elu nüüd käib, kas on mingeid piiranguid elu lõpuni või ongi kõik puhas leht nüüd?

Kui ennast nimelt lõhki laenad, varad tahtlikult laiali jagad ja see menetluse käigus tuvastatakse (ka mitu aastat tagasiulatuvalt), siis on see minu arusaamise järgi finantskuritegu, mis kuulub juba kriminaalõiguse valdkonda. Maksejõuetusavalduses saab esitada soovi oma pankroti algatamiseks, kuid usaldusisik peab soovitama olukorrale sobivaimat lahendust. Ka meediast olen aastate jooksul lugenud, kuidas mõni avaliku elu tegelane ei karda pankrotti, kuid mulle tundub, et see on poos. Asjaolud muutuvad oluliselt, kui teiste eluolu ohtu satub.

Minu pere oli korduvalt lagunemise äärel, mida elasin raskelt läbi. Ma pole küll abielus ega oma kinnisvara, autot või väärtuslikku realiseeritavat vara. Kohtule maksejõuetuse avalduse esitamise ajal olin pingetest haige, osalise töövõimega ja minu olukord hakkas kahjustama lapse heaolu, sest ma ei saanud selleks hetkeks liiga pikalt pere eelarvesse enam panustada. Esimese lahendusena oleks teise samba pensioniosakud välja maksta lasknud, aga õnneks soovitas võlanõustaja seda mitte teha. Avaldus oli esitatud, kuid kogunenud vahenditest jätkunuks ainult olukorra ajutiseks leevendamiseks. Võtsin avalduse tagasi, kuna seda raha pankrotimenetlus ei puutu. Kolmandasse sambasse jäi seal olnud paarsada eurot ka alles. Hakkasin teistsuguseid tulevikuväljavaateid aduma.

Osa minu vaimse ja füüsilise tervise keerdkäikudest on varasemates postitustes kajastust leidnud. Neid ei tee kuidagi olematuks, samuti lähedastele tekitatud kannatusi. Elu ühed suurimad ärevushood olen üle elanud just viimaste aastate jooksul. Rohkem kui 10 aastat valedes elamist ja võlakeerist ei tekitanud nii teravaid vastuolusid, kui hiljuti sisemiselt kogenud olen. Kõik see ei kannata avaldamist, aga blogipidajat olen arengutega kursis hoidnud ja teatud teemadel valgustanud. Kirjutamine on aidanud üht-teist endast välja saada, aga puhas leht pole ma enam kunagi. Väliselt võib kõik kerge paista, kuid kogu seda taaka mõistab ilmselt vaid see, kes igast suunast ähvardavaid pingeid pikemat aega talunud on. Igati tänuväärne, et see blogi neid siseheitlusi ka teistele sõnastada püüab.

– – –

Mina olen selle blogi algusest peale tundnud, et lugejateüleselt on Eestis üks mõtteline kogukond, mis enamasti sõnadeta, kuid ühe rohkem ka sõnadega tuge pakub. Olen tänulik, et leidus kaasaelajaid ja küllap ka saatusekaaslasi, kes kirja saanut hinnata oskavad. Meie hulgas on uusi, kergemalt, raskemalt kui ka lootuseta võlakannatajaid, kuid meid ühendab teel olemine. Iga otsus on parem kui otsustamata jätmine, sest nii saab samm-sammult vastutust endale haarata ja välistest mõjutajatest vabamaks. 10 aastat uut maksejõuetuse menetlust ei saa algatada, kuid pole plaanis seda ka proovile panna. Seniks hoidkem meeles nihkevektori lõpp-punkti, sest trajektoor on elus igal juhul käänuline.

Lootusrikkalt

Ken

Koostööprojekt - Ken paneb oma võlaloole punkti

Minu võlalugu on lõppenud, sest kõik pankrotihalduri tuvastatud õiguspärased nõuded said tasutud. Sellist olukorda nimetatakse FIMSi (füüsilise isiku maksejõuetuse seadus) järgi kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks aluse äralangemise tõttu. Viimaste puhkuserahaliste pingutustega menetluse võimalikult kiire lõpetamise huvides tekitasin küll endale väga rahutu suve, mis teatud mõttes meenutab esimese kiirlaenu eelset olukorda aastast 2013, kuid ma pole praegu oma mures üksi ja oma pere on suur motivaator, et elu uus ülesehitamine võiks kulgeda sujuvalt. Mul on ühtpidi suur rõõm ja rahulolu võlgadest vabanemisest, kuid teistpidi ärev ja õõnes tunne, kuidas edasi hakkama saan. Teatud hetkedel kummitab endiselt elus läbikukkunud inimese tunne ja teistel hetkedel jällegi petturi sündroom. Sellist sisemist tühjust pole ammu tundnud, kuid pean end uute eesmärkide nimel mobiliseerima. Kui ärevustase sama sujuvalt edasi langeb (ei olegi mingit oh-jess-kõik-sai-kaelast-ära-tunnet), siis võiks vahepeal enneolematutesse kõrgustesse kasvanud kehakaaluga tegelema hakata, seekord loodetavasti püsivate harjumuste kujundamise teel. Ka rahaharjumused tuleb ümber mõtestada, et oma usaldusväärsust finantsinstitutsioonide silmis taas üles ehitada potentsiaalselt suurema kodu võimaldamise nimel. Märge Ametlikes Teadaannetes on aastani 2029. Laps käib siis juba koolis. Tema kooliminekuks võlarattast välja saada oli mu eesmärk ja see täitus oodatust varem. Nagu ikka kipume üle hindama, mida 1 aastaga suudame, kuid alahindama, mis on 3, 5 või 10 aastaga võimalik.