Kas investeeriv võlglane on rahatark?

Viimase aja üks trendikamaid sõnu on "rahatarkus". Kõik tahaksid olla rahatargad, sest siis saad korraga olla (või vähemalt näida) tark ja lõpuks toob see tarkus äkki raha ka. Mulle see sõna aga üldse ei meeldi. Sest mina olen võlglane. Teoorias võiks ju jah siin raamatuid ja muid kirjutisi lugeda, kuidas rahast veel rohkem raha teha, aga mul ei ole hetkel seda võimalust. Oleks üsna veider, kui ma osa oma rahast praeguses seisus (igakuine kohustuste hulk on 120% sissetulekutest) hakkaksin kuskile oma raha investeerima. Toon ühe lihtsa näite. Võtame 100 EUR. Minu hinnangul ei saa olla mitte ühtegi paremat paigutust sellele rahale, kui see ära maksta kõige suurema KKM-iga krediidilepingusse, näiteks 60% aastamääraga krediidikonto vähendamiseks. Seda lihtsalt ütleb mu kaine mõistus, et kindlamat ja paremat investeeringut sellele rahale ei saa olla. Sisuliselt toob see lüke mulle aasta peale 60 EUR "sisse" või kui täpsem olla, siis takistab selle 60 EUR välja voolamist, lihtsalt niisama. Tavalised investorid on ilmselt rahul, kui aastane tootlus on seal 30-40%. Sellega võrreldes tundub see 60% ju lausa kuninglik, kas pole?
Mina ei ole rahatark. Aga samas, ma ei julge end ka päris rahalolliks pidada. Kui ma poleks sellises olukorras, kus ma praegu olen, siis uuriksin neid teemasid kindlasti suure huviga. Kindlasti on see võlglaseks olemise periood mu suhtumist rahasse kõvasti muutnud.
Kindlasti ei kandideeri ma siin mingile absoluutsele tõele ja ei hakka kedagi selles osas ka ümber veenma, aga minu enda nägemus raha teemadest on see, et ära topi oma nina sinna, millest sa mitte midagi ei tea - vii end enne asjadega kurssi ja analüüsi oma rahaline olukord läbi. Jah, vahest harva võib näkata ja saadki mingi rahalise võidu. Ka algaja aktsiamängur võib kogemata raha teenida, aga pikas plaanis on raske näha selle jätkusuutlikkust. Sellest kirjutasin veidi pikemalt oma "Investeerimine ja mängurlus" postituses. 
Loomulikult ei taha ma siinkohal öelda, et rahast raha tegemine on paha. Kaugel sellest. See lihtsalt ei ole mitte kuidagi võlglase teema. See lihtsalt ei oleks mitte kuidagi vastutustundlik laenuandjate suhtes. Et kui Credit24 helistab sulle ja küsib, miks selle kuu arve maksmata, siis ütled, et sorry, see kuu läks see Amazoni aktsiatesse? Kahtlustan, et nad pole selle vastusega rahul.
Minu praegune suhtumine või strateegia raha osas on järgmine: esmalt tuleb garanteerida ellujäämine, seega kodu peab olema ja sellega seonduvaid võlgnevusi ei tohiks tekkida, samuti peab toit laual olema. Teiseks tuleb tagada töökoht. Ehk siis kõikvajalikud kulutused, et töötegemiseks vajalikud tingimused oleksid täidetud (transport, elekter, internet). Ning kolmandaks võlad. Sisuliselt kõik raha, mis kahest esimesest on üle jäänud, tuleks suunata julmalt võlgade katteks. Nii lihtne ongi. Tõele au andes - kui sul jääb neist kolmest punktist veel raha üle, siis sa polegi võlglane. Siis oled sa arvatavasti täiesti tavaline keskklassi eestlane oma kohustuste ja rõõmudega.
Sellega olekski hea tänast pidupäeva postitust lõpetada - kaunist vabariigi aastapäeva teile!

Võlglaste mainest

Niisiis, mu Facebooki kampaania on nüüdseks ligikaudu ühe ööpäeva üleval olnud. Paraku on see aga hakanud tõestama minu üht suuremat hirmu - võlateemad on (vähemalt Eesti) ühiskonnas nii suureks tabuks, et avalikult oma nimega ei juleta isegi näidata seda, et loetakse võlgadega seotud kirjandust või postitusi. Justkui jätab külge märgi, et küllap on sul endal ka mingeid probleeme sellega. Teades kui palju inimesi on tegelikult võlgadega hädas, siis on raske uskuda, et need teemad inimesi ei huvita. Huvitavad ikka, aga neid asju loetakse salaja, teiste eest varjatult. Sest häbi on. Kohati isegi tundub, et lihtsam on tunnistada mõne narkomaania või alkoholiteemalise kirjutise lugemist. Ja no igasuguseid räigeid mõrvaromaane loetakse ka hea meelega ja kiidetakse takka. Aga võlglane on häbiplekk.
Tutvusin nädalavahetusel ühe Facebooki grupiga, "Petturid ja võlgnikud avalikuks". Sellel grupil on metsikult liikmeid - tänahommikuse seisuga 16785. Lugesin ka sealseid lugusid. Kurb hakkas. Ja pani ka mõistma natuke seda, miks võlglased on nii põlu all. See, kuidas inimesed end paarikümne euro eest mutta kaevavad, samas end õigustades, ülbitsedes... Kui sa võtad ühe inimese käest 40 EUR laenu, lubad 2 nädala pärast 80 EUR tagasi maksta, seejärel hakkad vabandusi laduma ja ajapikendusi küsima ja lõpuks laenuandjat laimama. Loomulikult paneb ta su nime avalikult üles, sa ise annad selleks ju põhjuse. Eks omaette teema muidugi on seegi, kui jätkusuutlik laenuvõtja seisukohalt see mudel üldse olla saakski. Aga no kui lõpuks võlgu jääd ja kokkuleppeid ei täida, siis otsi võimalusi ja kompromisse, ära hakka laenuandjat sõimama. Samas, kujutan ette, et see eraviisiliste laenuandjate-laenuvõtjate kommuun ongi selline viimane auk, kuhu end meeleheites kaevata annaks. Sest minu arusaamise järgi peaks olema see siis laenuvõtja jaoks koht, kuhu pöörduda sel hetkel, kui enam kiirlaenu ka ei saa. Siis, kui kohtutäiturid ja arestitud pangakontod on juba igapäevane reaalsus, maksehäireregistrist rääkimata. Siis, kui laenu vist võetaksegi juba kellegi teise pangakontole (äärmisel juhul kuskile Revoluti kontole). Asjaga rohkem kokku puutunud inimesed võivad muidugi mu väiteid julgelt tagasi lükata, sest ega ma ise selle kõigega kokku pole puutunud ja ei plaani ka puutuda. Minu ainus eraisikult saadud laen on see pensionifondi tagatisel saadud laen sõbralt, mille septembris ära klaarin. Siin võib olla muidugi mängus taaskord ka minu enda olemus - olen sisuliselt terve elu niimoodi hakkama saanud, et ega ma abi pole osanud küsida. Olen alati püüdnud ise hakkama saada, isegi kui alati ei oska ja teiste abiga võiks probleemid palju kiiremini lahendatud saada. Laenufirmadega on kuidagi teistmoodi, need on sellised anonüümsed paari kliki teemad tihtipeale. Teinekord ei pea mitte ühegi inimesega mitte ühtegi sõna vahetama ja ongi soovitud raha pangakontol. Samas on tegelikult ju isegi kiirlaenu küsides häbitunne hinges. Ma ei kujuta ettegi, mis emotsioonidega ma mõnelt eraisikult laenu küsiksin...
Nüüd võib lugejates muidugi tekkida tunne, et ma olen veidi silmakirjalik. Pahandan siin eraisikutele võlgu jäänud inimestega, endal laenufirmade ees meeletud kohustused kukil. Aga ei, asi pole selles. Teema on rohkem selles, kuidas oma võlgadesse ja laenuandjasse suhtuda. Mina ei sõima neid, kes on mulle laenu andnud. Ma ei süüdista neid. Mina ise olen ju süüdi selles jamas, selles olukorras. Kahtlemata ei tohiks lasta endast üle sõita, aga elementaarne viisakus peaks säilima. Seda loomulikult mõlemalt poolelt - nii laenuandja kui laenuvõtja osas. Ole lihtsalt aus nii enda kui laenuandja suhtes. Ära aja talle mingit jura ja ära mõtle mingeid suvalisi vabandusi välja. Ning anna lubadusi, mida suudad täita.
Aga tulles tagasi selle postituse alguse juurde, siis ilmselt on õhus õigustatud küsimus - kas võlglase maine üldse võiks kunagi paraneda? Või ongi võlgu jäänud inimene automaatselt kõnts, kelle läheduses võid ise ka nakatuda? Nagu mingi koroonaviirusega pihta saanud inimene, kellest tuleb eemale hoida ja ammugi ei tohi näidata, et sellistega suhtled. Eks igasugused liiva alla peitumised ja laenuandjate suunas tehtud sõimamised muidugi rikuvadki seda mainet koguaeg. Eriti, kui selle taga on vaid emotsioonid, valetamised ja katteta lubadused. Võlglased peavad ka muutuma. Inimesed peavad mõistma, et võlg ongi võõra oma ja see on kohustus, millega sa pead tegelema. Laenusaaja peab mõistma, et laenuandja ei ole tema vaenlane. Laenuandja on justkui su äripartner. Suhtu temasse austusega. Ja eks muidugi tagantjärgi tarkusena peab nentima teadatuntud elutarkust - ära võta laenu, mida sa tagasi maksta ei suuda. Ära ole nagu mina.

Veebruar 2021 numbrites

Järjekordne kuu hakkab läbi saama ning aeg sellest kokkuvõtteid teha. Täna tasusin viimased veebruarikuu arved ja kohustused ära ning sellega võib siia punkti panna. Jälle üks kuu üle elatud. Järgmisel nädalal siis peaks eelduste kohaselt saabuma tuludeklaratsioonirahad ja siis saab juba vaikselt märtsikuu arveid ka tasuma hakata. Homme-ülehomme peaks tulema ka Google käest väike kopikas AdSense reklaamide eest, jaanuarikuu näitude põhjal. Kahjuks aga on Google selles osas korralikult käru keeramas, et veebruaris seda lisatulu tulemas ei olegi. Tänaseks on reklaamiraha veebruari eest tiksunud vaid 2,54 EUR. Ilmselt olete aga märganud, et siia blogisse on tekkinud teistsugused reklaamid. Ühe blogilugeja soovitusel võtsin ühendust sellise teenusepakkujaga nagu SmartAd (http://smartad.eu/). Eestimaine firma, kuulub samasse gruppi TV3 telekanalitega, kokkuvõttes üsna soliidne ja usaldusväärne värk. Mahud ei ole loomulikult Google'iga võrreldavad, aga midagi ikka tiksub. Ja lisaks on tore see, et suhtluse ja klienditeeninduse osas on asjad ikka meeletult palju paremad kui eelmainitud suurkorporatsioonil. Loodetavasti see koostöö laabub ja vaikselt kogub ka kiiremat hoogu. Eks näis.

Panen siia ka tavapärase ülevaate oma laenumaksetest.

Nagu siit siis näha, siis ega see jaanuarist eriti ei erine, pigem natuke isegi on intresside osakaal suurem. Selle põhjus on tegelikult selles, et päris mitmete laenulepingute maksekuupäev on mul pandud 6. kuupäevale ja see sattus veebruaris olema laupäev. Selle tõttu võeti laenumaksed maha alles 8. veebruaril ning seega tiksus veidi ka rohkem (paar päeva) intresse kui tavapäraselt. Märtsis on lugu üsna sarnane, sest ka siis on kuues kuupäev laupäeval. Ka Bondora maksete summa oli seekord jaanuarist suurem - 155,27 EUR. Summad ka ilma kodulaenuta: osamaksete summa 1873,64 EUR, põhiosa 582,50 EUR ja intressideks kulus 1291,14 EUR.

Bondora kandeid on tänaseks hetkeks veebruaris tehtud kokku 4, kogusummas 125,50 EUR. Suur aitäh teile nende ülekannete eest!

Ja lõpetuseks üks uudis ka! Ma panin käima ühe Facebooki mängu, millel on ka auhind! Mängu võitja saab aasta otsa lugeda kõike, mida Delfi oma portaalis pakub. Täpsem info ja juhised on leitavad siit: https://www.facebook.com/volglane/posts/228328872352984 

Võtke julgelt osa ja soovin head loosiõnne!

Närvilisusest ja selle peitmisest

Tavapäraselt peaks elurütm olema selline, kus puhkepäevade hommikud erinevad kardinaalselt tööpäevade hommikutest. Sest no sa lihtsalt tead, et sel päeval on kohustusi reeglina vähem, hommikud rahulikumad, kellaaja peale kuskile tormamist või millegi tegemist ei ole. Loivad end ärgates lihtsalt kööki, kohv tilkuma või teevesi hakkama ja nii see vaikselt kulgema hakkab. Argipäeva hommikud on tavaliselt aga oluliselt äkilisemad. Kõik peab kuidagi õigeks hetkeks valmis olema, paika loksuma. Et siis lõpuks hilinemata autosse jõuda või kodukontoris laua taha istuda.
Stressis või depressioonis oleva inimese jaoks selliseid erinevusi argihommiku ja puhkepäeva hommiku vahel ei pruugi aga esineda. Sest ärevus on koguaeg hinges. Loomulikult ei saa ma siin rääkida kõikide inimeste eest ja tegelikult saan kajastada vaid iseenda emotsioone, aga usun, et midagi tuttavat on järgnevas paljude jaoks.
Niisiis. Minu hommikud on kõik tegelikult täiesti ühesugused. Sõltumata konkreetsest nädalapäevast või riigipühast. Need on täis ängi, ärevust, teatavat hirmu. Kusjuures siiamaani on tegelikult hinges see tunne, et ega ma ometigi eelmisel õhtul/ööl midagi kuskil maha ei mänginud. Kuigi juba aasta otsa pole enam mitte ühtegi panust teinud, siis endiselt on see emotsioon ja kaotushirm mu sees alles. Ei teagi, millal see üldse kaduda võiks. Aga see selleks.
Kui olen igasugused tavapärased hommikused toimetused ära teinud, siis tutvun sellega, mis öö jooksul blogiga ja ka võlgadega seonduvalt on juhtunud. Kõik need kirjad, kommentaarid, blogi statistika. Lisaks siis tekitab hirmu ja ärevust ka kõik see Google AdSense'iga seotud draama. Ühesõnaga, tegelikult on iga tegevus seotud teatava stressi ja ootusärevusega. Kas on midagi halba vahepeal juhtunud? Või siis samamoodi mingi lootuskiir, et äkki on midagi head hoopis öö jooksul juhtunud. Oma sisemuses olen ma tõeline närvipundar tegelikult.
Paar päeva tagasi kirjutas mulle üks hästi oluline inimene. Inimene, kes tuli mu ellu just seoses selle blogiga ja kellega me ikka ja jälle pikemaid kirju vahetame. Ta kirjutas ka just sellest ärevusest ja närvilisusest. Ning selle varjamisest või millegi taha peitmisest. Tsiteeriksin siinkohal tegelikult tema enda sõnu. "Lähedased märkavad igal juhul suurenenud närvilisust. Siis on minu arust võimalik neid petta ainult kui: 1) seda õnnestub seostada mõne muu asjaoluga, 2) inimene ongi/on olnud keskmisest närvilisem ja kõik on sellega juba harjunud..." Ja tegelikult nii lihtne see ongi. Praegusel pandeemiaajastul saab kõik tavapärasest rütmist kõrvalekaldumised panna koroonast põhjustatud stressi arvele. Alati saab vabanduseks tuua pingelisema perioodi tööl. Majandusliku ebakindluse või mille iganes. Seega, närvilisust varjata on keeruline, aga seda millegi muu arvele panna on üsna lihtne. Ja enamasti tundubki see ju usutav.
Hommikune ärevus kaob tegelikult päeva peale siiski ära. Sest lihtsalt tulevad igasugused asjalikumad tegevused peale. Ennekõike siis töö, mis õnneks siiski suudab veel köitev olla ja endasse haarata. Puhkepäevadel tuleb muidugi teistsugusemaid tegevusi leida, mis mõtteid eemale viiks. Selleks puhuks aitab kasvõi lume rookimine. Tegelikult ootan juba pikemat aega vähe soojemaid ilmasid, et saaks pojaga koos lumelinna ehitada. Järjest rohkem olen kuidagi hakanud väärtustama tegevusi, millel on silmaga nähtav tulemus. Lumelinn ja lumest puhtaks roogitud teerada on ühed hästi ilmekad näited selles osas.
Kuigi sellest on tegelikult väga vara veel mõelda, siis olen aegajalt hakanud ka mõtlema sellele, mida see kogu võlglase periood mu psüühikaga üldse pikas plaanis teha võiks. Kas ma üldse taastungi kunagi sellest kõigest või jääbki elu lõpuni mulle mingi äng, ärevus hinge. Isegi, kui kõik on korras. Arvestades, et kogu see protsess on nüüdseks kestnud juba üle aasta, rääkimata tegelikult ka mängurikarjääri viimaste aastate pingetest, siis kardan, et mingit pöördumatut mõju on see juba tänaseks avaldanud ka. Aga ma ei oska või ei julge seda veel nii põhjalikult analüüsida. Kas kasvab see lõpuks ravimatuks depressiooniks, mida saabki kontrolli all hoida vaid antikatega või suudan oma tahtejõu ja elurõõmuga siiski endise mina juurde naasta. Natuke tuleb hirm peale sellele kõigele mõeldes. Ja taaskord tuleb endamisi vanduda: "No kurat, oli mul vaja siis nii mutta end mängida!" Siia lõpetuseks sobib väga hästi lause ühest pikemast kommentaarist, mille jättis VorArt ühe postituse alla: "Stressi seisund on inimese normaalne reaktsioon vabaneda olukorrast, mis teda ei teeni". Ja eks ma selle stressi ja kõige muu kiuste ju sellega tegelengi, et see "olukord" ära kaoks. Et tuleks tagasi selline elu, mis mind teenib.

Väike võlateemaline viktoriin

Selleks, et igasugused teadmised kinnistuksid ja mõtted selgineksid, on viktoriinistiilis mäng alati üks tore ja hea variant. Nii saigi ühe Võlglaste Foorumi kasutaja poolt kokku pandud väike mälumäng. Mingeid punkte ma siin jagama ei hakka ja võitjat ka ei selgita, aga õigeid vastuseid koos väikese analüüsiga jagan ma hiljem küll. Suuremal või vähemal määral on kõik need teemad mu blogist tegelikult ka aruteludena läbi käinud. 

Aga et oleks natuke vahvam, siis kogun siiski natuke infot ka vastajate kohta (vanus ja nimi/alias vaid). Mäng jääb üles kuni veebruari lõpuni ja siis teen ka kokkuvõtteid. Sarnaseid mänge on mul plaanis teha tulevikus veel ja veel. Ja loodetavasti siis juba koos mõne põnevama auhinnaga ka. Aga, mis seal ikka - tähelepanu, valmis olla, läks! Link mängule on siin: https://forms.gle/8xVCe2SXJjCuPJr29