neljapäev, 14. oktoober 2021

Kohustuste seis, 14.10.2021

Hakkame lõpetama, hakkame lõpetama! Plaanipäraselt tuleb pärast seda postitust veel üksainus kirjatükk ja siis panen vähemalt regulaarsetele postitustele punkti. Eks näis, kas aja jooksul tiksub ka hiljem siia midagi juurde või mitte. Aga nüüd siis suures plaanis täitsa viimane numbripostitus. Ma annan ülevaate sellest, kuhu mu kohustused tänaseks päevaks jõudnud on. 

Ega's midagi, tabel on teie ees.

Usun, et see seis tekitab natuke ka küsimusi. Et mismõttes - endal 170 000 euro eest laenukohustusi üleval, millest lausa 70000 eurot sisuliselt tarbimislaenud, et mis võlavabadusest ma siin räägin? Aga siin tuleb tegelikult mängu kohustuste ja sissetulekute tasakaal, mitte niivõrd täielik laenuvabadus. Selles osas on mul tegelikult kõik suurepärane ja täielikult kontrolli all.

Täiendan siinkohal postitust ka infoga selle kohta, kui palju moodustavad intressid mu praegustest laenumaksetest. Panin selle tarbeks novembrikuu numbrid sisse ja tulemus tuli järgmine.


Kindlasti on siin omajagu arenguruumi. Osad suhteliselt mõistliku krediidikulukusega lepingud on lihtsalt tänaseks päevaks liiga pika graafikuga (eks ma ise need vastavad kokkulepped olude sunnil rasketel hetkedel tegin), seega on hetkel seal intresside osakaal liiga suur. Ilmselt asun millalgi neid perioode lühendama, et need laenud enda jaoks odavamaks muuta.

Samuti võib tähelepanelikes inimestes tekitada küsimusi see kohustuste seisu jääk. Eriti kui võtta võrdluseks viimatine avaldatud seis aprillikuust - et miks see saldo siis ometigi nii vähe on vähenenud? Aga siin on põhjus lihtne - aprillikuu arvestuses ei olnud mul sees sõbralaenu, sest tol hetkel oli kindel plaan see pensionirahadest tagasi maksta. Kuna aga hiljem see plaan muutus ja sellest sai veidi pikaajalisem laenukokkulepe, siis nüüd sai see kenasti graafikusse ja ka tabelisse asetatud (muude laenude alla). Kui meenutada mu kõige sügavamat madalseisu ja vaadata tolleaegset lepingute hulka ja üleval olnud laenude intresse/KKM suuruseid, siis võib nentida, et areng on olnud ikka meeletu. Tänaseks on kõik mu laenud alla 30% krediidikulukusega. Ning siit on juba hea edasi minna täiesti mõnusas tempos, mis lubab ka elust rõõmu tunda ja isegi hästi vaikselt investeerimistega tegeleda ning seda maailma tundma õppida.

Ma tahaksin veelkord öelda suure-suure aitähi kõigile teile, kes te olete oma panuse andnud, et ma oleksin selles olukorras, kus ma tänaseks olen! Ma ei unusta seda kõike mitte kunagi! Kogu südamest aitäh ja minu sügavaim kummardus teile!

reede, 8. oktoober 2021

Oktoober 2021 numbrites

Tegin just viimased kaks makset ja nüüd tulebki tõdeda, et mu II pensionisammas on lõplikult laiali lammutatud ja võlgade katteks ära jagatud. Eks mingis väga suures plaanis on natuke kurb tunne ka, aga olgem ausad - see kõik oli siiski vajalik ning edasise elu normaalseks jätkumiseks oluline samm. Ning ega seda enam taga nutta pole mõtet ka. Väga suures plaanis on see ikkagi ju kõigest raha ning tänu sellele summale sain ma tagasi oma hingerahu, vaimse tervise. Selliseid tehinguid teeks niimoodi mõeldes iga kell uuesti. Raha saab alati juurde teenida, kui tervis ja teotahe korras, motivatsioon paigas.

Aga nüüd siis oktoobri numbrite juurde. Suur pilt on siin.

Räägiksin nüüd natuke kogu selle pensionirahade detailsemast poolest ka. Et kuidas ma üldse tean, et mul nüüd just pensionirahad otsas on ja et kas need siis tavapärase sissetulekuga mul segunenud polegi. Vastus on lihtne - kodupanga jätsin ma neist rahadest puutumatuna. Kõik need eurod lasin ma kanda teisele pangakontole. Aga sellegipoolest täiesti tavalisele Eesti pangakontole, sest täiturite või kontode arestimisega mul õnneks tegemist teha ei tulnudki. Ning eks sellelt pangakontolt ma siis neid nõmedaid kiirlaene ja krediidikontosid klaarisingi. Kodupank, kus ühtlasi ka eluasemelaen üleval, ei tea eeldatavasti neist tehingutest mitte midagi. Teoorias peaksin ma nende silmis ikka päris heas seisus olema tänaseks. Kes teab, milleks see tulevikus hea on. Halba see nüanss mulle kindlasti ei tee.

Nagu juba ühes eelmises postituses kirjutasin, siis vaikselt olen alustanud ka investeerimistega. Mul on tänaseks soetatud kahe suurkorporatsiooni aktsiaid, III samba osas avasin igakuise püsikorralduse (esialgu 200 eurot kuus), samuti on mul natuke soetatud ka bitcoine (need on hetkeseisuga päris korralikus kasumis kusjuures - 200 eurost on saanud 254,15 eur). Mis aga veel sellesse investeerimisse puutub, siis tegelikult ma natuke kardan seda teemat. Lihtsalt oma teadmatuse tõttu - ma pole veel jõudnud end kurssi viia, kuidas kogu see maksustamine toimib ja mingeid pahandusi ma küll ei soovi. Nii palju olen ma siiski endale selgeks teinud, et kui lihtsalt ostan neid varasid kokku ja kuskil investeerimiskontol hoian, siis maksukohustust ei teki. Selle tõttu ma lihtsalt lasengi neil summadel rahulikult lesida, aegajalt neid suurendades. Mingit otsest plaani mul nende suhtes veel paika pandud ei ole. Selle jaoks peaksingi esmalt maksustamisreeglid endale selgeks tegema. Eks kõige lihtsam on arvatavasti otse EMTA-le kirjutada ja täpselt järgi küsida, aga aega on selle kiire asjaga.

Aga selline see numbrite seis siis hetkel ongi. Peagi võtan nüüd ka oma kohustuste seisude Exceli tabeli ette ja annan ka sellest detailsema ülevaate. Et mida kogu see mäsu siis mulle andis. Juba ette võin öelda, et seis on hea.

Minult on ka küsitud, kas ma ei võiks jätkata investeerimisblogiga, aga hetkel ma igaks juhuks neid lubadusi andma ei hakka. Sest neid sarnaseid blogisid on Eestis ja kogu maailmas päris palju ning raske on välja mõelda, millega ma eristuksin. Aga eks näis, las see mõte settib veidi minu sees.

esmaspäev, 4. oktoober 2021

Vaimne kokkuvõte - saatan peitub detailides

Kuna see blogi hakkab vaikselt aga kindlalt ikkagi lõpu poole liikuma, siis mõtlesin, et panen siia kirja ka vaimse ja mõistuse poole pealt, mida see periood minuga teinud on. Siin pole küsimustki, ma olen ikka hoopis teine inimene, kui siis, mil selle kõigega alustasin.

Mu mõtted on korrastunud - tuulelipuna ringi lehvivast inimvarest on saanud korraliku distsipliiniga elu nautiv inimene. Nagu armastatakse öelda: "Saatan peitub detailides" ja pean nentima, et just detailid on need, mida ma olen hakanud märkama ning hindama, seejuures suurt pilti unustamata. Mu maailm on liikunud sinna, kus ma naudin küll protsessi, aga seda ennekõike selle tõttu, et mul on selged sihid ees. Lisaks arengule on oluline ka jõuda tulemusteni. Kõik algab küll plaanist, aga lõpuks on tegelikult nii, et mitte ükski plaan ei saa teoks, kui sa selle nimel vaeva ei näe. Ning parim aeg alustamiseks on just nüüd ja praegu. Mõtle, analüüsi, otsi infot, õpi, tee endale asjad selgeks kuni pisiasjadeni välja, seejuures olles kriitiline ka allikate suhtes, mida tarbid... Ning siis hakka tegutsema! See kehtib minu meelest igal pool. Hea mõte pole mitte midagi väärt, kui teostus on puudulik või kehv. Inimene peaks olema lahendustele orienteeritud, ilma selleta on raske edu saavutada, ükskõik milles.


Alati on lihtne kedagi või midagi süüdistada, selle asemel, et analüüsida, mida ise võinuks paremini teha või kuskil ehk isegi midagi tegemata jätta. Ka siin on mu mõtted selginenud ja olen aru saanud, et minu asjad lähevad kõige rohkem korda minule endale. Mitte keegi teine ei vastuta minu heaolu eest, minu edukuse eest. Või siis veelgi rohkem süvitsi ja detailidesse minnes - mitte kedagi teist ei huvita minu rahaline seis nii palju kui mind ennast. Vähemalt nii peaks see ideaalis olema. Minu võlad on ennekõike minu võlad.

Ma ei ole raamatupidaja, kõik mu võlgade tabelid, arvestused on kahtlemata sellised kodukootud ja minu enda arusaamiste-teadmiste järgi nullist loodud. Kindlasti oleks saanud ka mingeid professionaalsemaid vahendeid selles osas kasutada, aga mulle selline rohujuuretasand meeldib ja sel moel saan ma igast numbrist aru, mille olen kirja pannud. Tean, kustkohast need tulevad või mida need mulle näitavad. Mu mõtteviis rahade, kohustuste suhtes on muutunud struktureeritumaks ja järjepidevamaks. Ja mulle meeldib see, kuhu ma olen selle kõigega jõudnud.

Ma olen hakanud mõistma ka oma rahavoogude mustreid. Kogu see periood on pannud mind analüüsima, sisuliselt iga sendi üle arvet pidama. Ning kuigi mul ei ole enam üle jõu käivat taaka seljas, siis see mõtteviis meeldib mulle. Ilmselt on see kõik teatud määral isegi juurdunud. Võiks ju tuua võrdluse mingi range dieediga, kus iga kalor on arvel ja kus normi ületada ei tohi. Ning dieedi lõppedes normaalellu naastes avastad, et toidu kaalumine ja selle kõige üle arve pidamine on täitsa vahva tegevus. Seda enam, et see hoiab selle kõik kontrolli all. Ning lubab pikemas plaanis isegi tulevikku investeerida parema tervise või finantsvabaduse nimel.

Hästi palju olen ma kogu selle protsessi käigus õppinud tundma ka erinevaid inimloomuseid. Ma olen siin päris palju ka vigu teinud. Meeleheites olen südant puistanud inimestele, kellele poleks pidanud. Uskusin, et saan tuge (ennekõike siis vaimset) ja mõistmist inimestelt, keda pidasin enda jaoks olulisteks. Kuid mitte alati ei pidanud see paika. Samas olen ma sellel teekonnal leidnud väga palju toetavaid inimesi nende seast, kellelt poleks seda võibolla osanud arvatagi. Teatavaid mustreid ja loogikaid olen selles kõiges tegelikult kuhjaga leidnud. Kogemusena kahtlemata hindamatu.

Loomulikult üks põletavamaid teemasid on ka lähedastele inimestele oma loo ära rääkimine. Mina otsustasin seda mitte teha. Või vähemalt otsustasin otsida muid lahendusi enne, kui seda teen. Ning tõele au andes, ma ei jõudnudki selleni. Teatud määral see kripeldab muidugi mu sees, aga samas tunnen, et see ei ole enam tähtis, see rääkimine ei teeks enam mitte midagi kuidagi paremaks. Ning nii olengi otsustanud, et see jääbki rääkimata. Need sisemised võitlused olid tegelikult päris massiivsed. Neid hetki, mil olin rääkimisele väga lähedal, oli ikka päris mitmeid. Aga nii see läks. Ma lihtsalt uskusin, et nii kaua, kui mul on veel mõtteid ja ideid, kuidas sellest välja tulla, siis saan seda kõike edasi lükata. Ma lootsin, et kõik saab ka ilma selleta korda. Ning saigi. Asjad lihtsalt jooksid õigesti paika. Võibolla olen selle kõige tõttu teatud mõttes argpüks ja võibolla tõesti ei mõistnud ma neil hetkedel reaalsust ning võibolla on mu lugejate seas ka neid, kes seda siiani ei mõista... Aga vabandama ma selles mõttes kellegi ees ei hakka, minu elu ikkagi. Koos minu enda otsuste ja valikutega.

Üks põhilisi asju, mida ma endast olen nüüdseks avastanud, on järjepidevus ja pühendumus, mille osas oli mul viimastel aastatel suuri raskusi. Pea uitas oma mõtteid, mitte miski enam eriti rõõmu ei pakkunud. Ma olin enda jaoks kadunud, ilmselt ka teiste jaoks, lähedaste jaoks. Aga nüüd olen ma tagasi. Juba täitsa mitu kuud olen tagasi. Ja enam ma kuhugi ära minna ei kavatse.

reede, 1. oktoober 2021

Teistmoodi numbripostitus

Kui ma eelmisel sügisel oma blogiga alustasin, siis polnud mul tegelikult mitte mingeid ootuseid selle edukuse või loetavuse suhtes. Ma lihtsalt tahtsin oma loo kuhugi talletada. Pigem mõtlesin, et no kui keegi seda lugema satub, siis on ju tore. Aga kui ei satu, siis pole ka hullu, vähemalt saan oma tunded ja mõtted hingelt ära.

Seega, kokkuvõttes ei saa kuidagi öelda, et see klikkide ja külastuste arv mu ootusi oleks ületanud. Sest mul lihtsalt polnud neid. Kindlasti ei saa minust aga niiöelda elukutselist blogijat. Hetkeseisuga arvan, et see jääb mu ühekordseks projektiks. Aga sellegipoolest meeldib mulle kõik, mis sellega seondunud on. Ning kuna ma olen juba lapsest saati paras statistika ja numbrite hull, siis tahaksin siinkohal jagada erinevaid numbreid, mis siis see blogi veidi üle aasta jooksul kaasa on toonud - nii rahanumbreid kui külastusnumbreid tuleb nüüd kamaluga.

Alustaks kohe kõige põnevamast. Kui palju see blogi mulle siis reklaamitulu ka toonud on? Esimest korda hakkasin ma blogist kui võimalikust tuluallikast mõtlema siis, kui olin mingi kuu aega neid postitusi siia treinud. Keegi vist lihtsalt kuskil kommentaariumis kirjutas, et võiksin seda kaaluda. Nii saigi siis Google AdSense'i loogika endale selgeks tehtud, vajalikud kontod ja värgid loodud ning siis algas ootamisprotsess. Sest ega uuel tulijal niisama lihtne pole seda heakskiitu saada. Küll ei sobinud mu kujundus neile või ei sobinud muud detailid, läks vist oma 2-3 avaldust enne kui lõpuks see "jah" kätte tuli ja sain oma blogisse esimesed reklaamid. Esimesed paar kuud olid selles mõttes muidugi vaevalised, et pidevalt sain ma "illegal clicks" hoiatusi ja siis pandi mul see teenus jälle pausile. Aga nüüd alates veebruarist-märtsist pole enam selle kõigega probleeme olnud ja raha vaikselt muudkui tiksub. Ühel hetkel, kui mul selle AdSense'iga suuremad jamad olid, sain vihje, et on olemas ka teisi teenusepakkujaid. Nii saigi liitutud ühel hetkel SmartAd programmiga ning ka need on rahulikult sendikesi mulle juurde tiksutanud. Ja nüüd siis selle numbri juurde (detailsem info allpool olevas tabelis) - 30.09.2021 kell 23:59 seisuga on see blogi mulle reklaamiraha sisse toonud 779,43 EUR. Mul ei ole tegelikult õrna aimugi, kas see on suur summa või mitte, aga mind on see kahtlemata väga palju aidanud. Võibolla sellise nišiblogi kohta igati hea tulemus.

Järgnevalt siis natuke külastajate arvust. Siin on väga suureks mõjutaks olnud loomulikult meediakajastus. Ennekõike siis Delfi, Ärileht. Kui seal ikka artikkel ilmub, siis on need arvud täiesti laes. Samuti on mulle loodud oma nurgake ka rahajutud.ee keskkonnas, kus teatava regulaarsusega mu postitusi jagatakse ning ka see avaldab mõju. Lisaks siis ka mu enda poolt mõjutatavad Facebooki gruppides jagamised jne. Lõpuni korrektsed need numbrid samas ei ole, sest Google Analyticsiga sain tuttavaks alles siis, kui olin juba paar nädalat blogitanud. Seega algusest on ilmselt mõned tuhanded klikid puudu. Aga see ei muuda suurt pilti. On nagu on - 40700 unikaalset külastajat/seadet ja 304296 klikki. Kõige vägevamaks kuuks oli 2020. aasta detsember, mil siin käis lausa 10868 erinevat inimest.

Kolmas numbrihulk, millest ma rääkida tahaksin, on Bondora ülekanded. Sisuliselt oli see "projekt" mul aktiivne 5 kuud kuni selle hetkeni, mil sain teada, et ma saan uue töökoha ja suurema palga peale. Siis peitsin info selle kohta ära. Kokku tehti minu Bondora kontole 45 ülekannet, kogusummas 1506,62 eurot! See on lihtsalt ulme, imeline. Suur suur aitäh teile kõigile selle eest. Kahjuks või õnneks pole mul õrna aimugi, kes need inimesed olid, aga teadke, et ma olen teile kõigile kogu südamest väga tänulik. Te olite mu jaoks olemas, kui mul oli tõeliselt raske.

Ning lõpetuseks panengi siia siis ülevaatliku tabeli kõigist neist numbritest, mida välja tõin. Kuna uus kuu on alanud, siis peagi on oodata ka tavapärasemaid numbripostitusi - kuuülevaade ja ka värskendatud kohustuste tabel. Püsige lainel!



esmaspäev, 27. september 2021

Töökohast, enam mitte nii uuest

Nagu ehk mäletate, siis kevadel sain ma ootamatu tööpakkumise. Tänaseks olen ma uuel töökohal juba täitsa mitu kuud arvutiklaviatuuri klõbistanud, hiirt liigutanud ja oleks aeg natuke muljetada. Vist võib juba isegi öelda, et see polegi enam uus töökoht. Vähemalt ajalises mõttes ja kui võtta see arvesse, mida juba tehtud on.

Üldjuhul võiks ju arvata, et kui inimene saab uue töökoha, millega kaasneb märkimisväärne palgatõus, siis läheb ka töötempo kiiremaks, lisandub stress ja üleüldse läheb kõik raskemaks. Vähemalt mina ise küll uskusin niimoodi. Aga võta näpust, selgub, et palk ja töö intensiivsus ei pruugi üldsegi omavahel seotud olla. 

Pigem on tööelu läinud mõnusamaks, rahulikumaks. Palgapäevad on minu jaoks endiselt sellised, kus ma mõtlen, et kas ma tõesti olen nii suure rahasumma välja teeninud. Olles mingi 15 aastat lasknud nagu orav rattal, siis tundub see kõik täitsa uskumatuna. Et pigem on nagu endal sisimas veel endiselt see tunne, et äkki ma ei anna endast piisavalt palju. Ei oska veel täiel määral lõõgastuda. Aga küll ma õpin. Ülemus on rahul, kolleegid ütlevad ka häid ja toetavaid sõnu. Kuigi hinges on teatav ebakindlus (ma ju polnud nii pikalt töökohta vahetanud), siis ma usun, et see on mööduv nähtus.

Natuke on kogu see ebakindlus muidugi seotud ka meie praeguse elukorraldusega. Igasugused isolatsioonid, piirangud ja muud värgid on viinud selleni, et ma olen kogu oma siinses töökohas töötamise veetnud kodukontoris. Null tööpäeva päriskontoris. Selle kõige tõttu olen ma oma ülemust reaalselt näinud vaid ühel korral (esimesel päeval) ja töökaaslasi pole üldse näinud. Inimlik touch puudub. Aga vähemalt igasuguste chativahendite kaudu suheldes on kõik ääretult toreda mulje jätnud. Loodetavasti toimub millalgi ikka mõni reaalne kohtumine ka. Aga suures plaanis on kõik väga tiptop.

Kokkuvõttes on see kõik oma olemuselt ikka täielik muinasjutt. Olgem ausad, ilma selle töökohavahetuseta oleksin ma ka pensionirahade abil veel päris pikalt väga suurtes raskustes... Aga sellele ma mõtlema enam ei pea. Reaalsuses olen ma hoopiski seisus, kus ma saan igakuiselt ka natuke raha kõrvale panna, täites kõiki alles jäänud kohustusi ja lepinguid, maksegraafikuid. See on hea tunne.