Ikka edasi, ikka edasi - kas ma olen ikka veel võlglane?

Mul on teatud mõttes üks pseudoprobleem tekkinud. Või siis lausa pseudoidentiteedikriis - ma ei tea enam absoluutselt, kas ma olen tänaseks päevaks võlglane või mitte. Kui lihtsalt tuimalt faktidele otsa vaadata, siis mu viimased makseprobleemid ja viivised pärinevad 2020. aasta novembrist. Selles mõttes pole ma justkui ju enam ammu mingi võlglane. Teisalt on mul siiski väga suur laenujääk kukil, rääkimata hiiglaslikust igakuisest kohustuste kogusummast. Kui võtta arvesse ainult mu põhipalka, siis kulub mul endiselt kõvasti üle poole palgast jooksvate laenukulude katteks.

Eks kõige hirmutavam ongi minu jaoks endiselt siiski see laenujääk. Sest olgem ausad - kui minuga midagi juhtuma peaks, siis jääks minust maha ikka väga inetu pärandus. Igas mõttes. Ja selle nimel ma hetkel muidugi siin rabelengi. Et saaks ikkagi võimalikult kiiresti kogu sellest taagast igaveseks lahti. Kõiki mu erinevaid sissetulekuallikaid arvesse võttes on tänaseks mu igakuine teenistus ligikaudu 3 korda suurem kui see oli mu probleemide tunnistamise alguses 3 aastat tagasi. See on meeletu areng. Muidugi vähenevad need laenud üsna märkmimisväärse kiirusega, aga kui arvestada, et kõige hullemas seisus oli mu igasuguste kiirlaenude ja tabimislaenude jääk ligikaudu 100 000 eurot, siis on ka arusaadav, miks neist muredest päris üleöö jagu ei saa.

Aga mis seal salata - aegajalt viskab mul ikka sisse ka neid hetki või isegi terveid päevi, kus vaim tahab ära väsida. Et vaatad seda seisu ja mõtled, et noh, 1000 euro võrra jälle kuu ajaga eesmärkidele lähemal, aga samas on veel nii meeletult palju minna. Et seda kõike arvesse võttes olen ma kindlasti kohe täiega endiselt võlglane. Kuid ega mul midagi ju muud üle ei jää ka, kui lihtsalt edasi rühkida. Alternatiivid selles mõttes puuduvad ning vaevalt neid protsesse enam oluliselt kiiremini ja paremini üldse läbi viia annakski. Tuim töö, karm rutiin. Tuleb lihtsalt aegajalt puhata, hinge tõmmata, vaimule midagi toredat pakkuda ja nagu juba kauges minevikus ühes lastesaates nimega "Tammetõru seiklused" üks vahva tigu nentis: "Ikka edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi."  

Kusjuures, kui rääkida rõõmuhetkedest, siis omamoodi verstapost sai mu blogil eile, 26. märtsil täis. Mul pole au küll teada, kes seda tegi või ega ka täpsemalt mis kell see juhtus, aga ma jõudsin siis eilsega nende blogide hulka, mida on klikitud kokku üle 500 000 korra! Pool miljonit! Ise olen selle üle igal juhul uhke ja tekitab endiselt seda uskumatuse tunnet. 2 ja pool aastat blogimist, üle 350 erineva postituse ning kokku üle 60 000 unikaalse külastaja. Vägev. Lisaks on selle aja jooksul tiksunud üle 2000 euro reklaamiraha. Kõik need numbrid on minu jaoks täiesti jaburad ja ebareaalsed. Aitäh teile kõigile, kes te neisse numbritesse olete oma panuse andnud.

Andsin oma panuse ühe lõputöö valmimisele

Eelmisel nädalal kirjutas mulle Janno Rasmus Dreger (täisnime avaldan siinkohal tema enda palvel). Janno on tudeng. Ning ta on hetkel TalTechis oma lõputööd kokku panemas. Teemaks võlglaste igapäevane elu ja see, kuidas sellises seisus oma eluga toime tulla. Selle juures on oluline märkida, et kuigi see teema üleüldiselt puudutab sisuliselt kogu Eestit ja on muutumas järjest progresseeruvaks vähk-kasvajaks, siis on selle kohta akadeemilisi analüüse ja lõputöid tehtud ääretult vähe.

Janno oli oma erinevate otsingute ja uurimistega jõudnud ka minu blogini. Tema eesmärk on kokku saada u. 15 inimest, keda sel teemal põhjalikumalt usutleda. Minu lugu oli talle piisavalt huvitav ja mitmekesine, et ka minu poole vastava palvega pöörduda. Pärast väikest kirjavahetust ja ka teatavat taustauuringut olin hea meelega nõus selles "projektis" osalema.

Käiku läks siis taaskord mu juba varasemalt Levila intervjuu jaoks loodud Skype'i konto ja mõned päevad hiljem me selle vestluse käima lükkasimegi. Kuigi plaani järgi pidime umbes poole tunniga hakkama saama, siis reaalsuses kujunes sellest 53-minutiline meeldiv vestlus (kuigi mitte just kõige meeldivamal teemal, eks ole).

Kuigi Janno oli alguses veidi mures, kas suudab selle jutuajamise minu jaoks samale tasandile viia nagu oli Levilaga intervjuu, siis tegelikult oli see kartus täiesti asjatu. Tema ettevalmistus selleks vestluseks oli tegelikult isegi grammikese võrra veelgi sügavam kui Levila ajakirjaniku oma. See detailsus, millega Janno mind üllatas minu looga tutvumisel, oli täiesti hämmastav. Oli näha, et ta oli põhjalikult märkmeid teinud ja mu mõttekäikudega vägagi hästi kursis. Ning loomulikult pani see mind end veelgi rohkem avama, justkui tänutäheks või nii. Loomulikult oli siin minu jaoks ka tore see, et õnneks Levila ja Janno teemakäsitlus läks teineteisest piisavalt palju siiski erinevaid teid mööda, et mul ei tekkinud ka seda enese kordamise tunnet. Levila keskendus siiski ennekõike spordiennustusele ehk siis minu jamade algallikale ning Janno soovis rääkida rohkem võlgadest. Kuigi ei saa siinkohal salata - eks need teemad siiski on omavahel ristirästi seotud, seega lõpuks ei saa ühest teemast rääkida ilma teist mängu toomata ja vastupidi. Aga erineva perspektiivi saab võtta sellegi poolest.

Liiga detailseks ma selle intervjuu edasiandmisel ei soovi minna, aga mul oli kokkuvõttes ääretult hea meel, et sain sellele lõputööle oma panuse anda. Ning soovin Jannole kogu südamest edu selle kokkupanekul, vormistamisel ja kaitsmisel.

Siia lõpetuseks aga paar näidisküsimust, milliseid teemasid me käsitlesime.

Janno: Kas sinu hinnangul on Eestis piisavalt hea tugisüsteem ehitatud üles inimestele, kes soovivad laene/võlge tagasi maksma hakata?

Mina:Tegelikult on süsteem olemas. Meil on päris adekvaatne võlanõustajate võrgustik, mille puhul on oluline, et see on üles ehitatud kohaliku omavalitsuse rahastusele. Lisaks on meil seadusandlikus mõttes päris head meetmed nii kohtuliku võlgade ümberkujundamise kui ka isikliku pankroti näol. Jah, need ei ole mingid lihtsad "homme olen võlgadest vaba" vahendid, aga need on tegelikult päris asjalikud õlekõrred, mida kasutada, kui on näha, et enam tõesti muud üle ei jää (ehk siis, kui ei paista kuskilt mingit lisasissetulekut või võimalust ka igakuiseid kulutusi piisaval määral vähendada). Reaalsuses ei peaks tegelikult mitte ükski võlglane inkassodega tegelema. Kui juba sinna lauale on laenuleping jõudnud, siis tuleks ruttu juba kohtu kaudu abi otsida, et ei laseks end niiöelda igavesti "peedistada." Ehk siis kokkuvõttes - süsteem on, aga seda on avalikkusele liiga vähe tutvustatud. Ainus, mida riiklikult veel ehk teha annaks, on kogu see inkassode maailm - sinna tuleb päitsed peale panna, et lõpetada see metsik lääs, kus inkassod justkui ei allu mitte millelegi ega mitte kellelegi.

Janno: Mis oli sinu jaoks kõige efektiivsem lahendus, kuidas saada võlad kontrolli alla? Eelarvestamine, palga juurde saamine, lisa töökoht või midagi neljandat?

Mina: Siin ei saagi ilmselt võtta asju kuidagi eraldi. See lahendus ongi üks tervik, mis algab loomulikult Exceli tabelitega - kuhu siis tuleb 100% aususega kõik jamad kirja panna. See võib alguses emotsionaalselt küll üliraske olla, sest tihtipeale inimesed alahindavad oma seisu ja loodavad pealiskaudselt, et seis on parem kui tegelikult need numbrid näitavad. Kui ise seda kokku panna ei suuda või ei oska, siis tuleb võlanõustaja appi paluda, kõik lepingud ja seisud ette laduda ja küll siis spetsialist juba Exceli tabeli valmis teeb. Lõpuks oli minu jaoks muidugi oluline see palgatõus, ilma selleta ilmselt ma pikaajaliselt poleks sellest jamast välja ehk pääsenudki, vähemalt mitte nii väikeste armidega. Ehk siis kokkuvõttes aitas mind esmalt kohustuste kaardistamine, seejärel II pensionisammas, siis sõbra laenuabi, mis kõik aitas mul vee peal püsida kuniks saabus lõplik ja järjepidev lahendus suurema palga näol.

Inimlik nõrkus, mis viib inimesed võlaorjusesse

Ma usun, et tänase mõtisklusega suudavad samastuda väga paljud võlglased. See on kuidagi nii inimlik, et inimene käitub võlgnevuste tekkides just nii nagu ma allpool kirjeldama asun. Aga olgem ausad - just selline muster ongi reeglina see, mis inimesed lõpuks lootusetult sügavale jamadesse viib.

Iga kord, kui me endale midagi uut soetame, siis me hoiame seda. Iga kriim või kahjustus tundub neil hetkedel justkui südamesse haava kriipimine. Midagi sarnast on ka võlgadega. Pole vahet, miks see esimene laenuleping saab sõlmitud või miks esimesed raskused tekivad. On see siis mingi sõltuvus, ostuhullus, liiklustrahv või kasvõi elatisvõlg. Selles protsessis on justkui paratamatu ja üldlevinud seis, kus inimene asub tekkinud raskusi korrastama uute laenulepingutega. Ning nii see lumepall siis veerema lähebki. Ja oi kuidas veel läheb - see kõik viib väga eksponentsiaalsel moel lõpuks sisuliselt pankrotini.

Inimese jaoks on reeglina tema maine ääretult oluline. Ning just see on tihtipeale tuumpõhjuseks, miks võlaringi langenud inimene hakkab valesid otsuseid tegema. Eks seda kõike muidugi toetab hästi tugevalt ka meie riigis vohav meeletu (kiir)laenuturg. Igasuguseid laenupakkumisi tuleb igast uksest ja aknast sisse, ole vaid mees ja võta need vastu.

Kui esimesed lepingud sõlmitud ja järgmisel kuul avastad, et kõigi kohustuste katmiseks senise elustiili juures enam raha ei jätku, siis on ju ääretult loomulik/inimlik uus kohustus peale võtta. Sest alternatiivideks on sel hetkel kas elukvaliteedi langus või probleemid laenulepingute täitmisel. Ei tahaks ju nagu kumbagi. Seda enam, et peas on ju mõte, et ah, mis see paarkümmend eurot igakuist lisakulu mulle ikka teeb - vähemalt saan kenasti laenumaksed makstud.

Kui inimene end esmakordselt võlamurede algusest avastab, siis on ta pea täis igasuguseid hirme. Sest siit-sealt on ju ikka kuulda olnud, kuidas ühel hetkel võivad inkassod ja kohtutäiturid kallale tulla ja siis võetakse lõpuks varad ära ja arestitakse sissetulekud. On ju teada fakt, et kõik, mis on teadmata, see hirmutab. Ning nii jõuabki värske potentsiaalne võlglane olukorrani, kus ta teeb oma arusaamise järgi kõikvõimaliku, et see lumepall mäe otsas veel paigal püsiks. Ehk siis võtab järjest uusi laene juurde, sest nende abil saab ju järjekordse kuu üle elada, ilma, et keegi pahandama hakkaks. Ja nii see muudkui siis ketrama hakkabki. Ja see lumepall küll tõepoolest veel ei veere, kuid see paisumistempo muudkui kasvab ja kasvab. Kuniks ühel hetkel selgub, et enam uusi laene peale võtta ei saa.

Ning siis saabub paratamatus - tulevad esimesed hilinemised maksetega (ehk siis tekivad esimesed kriimustused laitmatusse mainesse). Lumepall hakkab veerema. Ning olgem ausad - nüüdseks on see juba kordades suurem probleem kui oleks esimeste tõrgete puhul eales olnud. Kardetavasti ongi nüüd juba lootusetult hilja tegelikult midagigi päästa. Heade valikute aeg on otsa saanud - nüüd tuleb paratamatult arvestada sellega, et hakkab tulema üsna ebameeldivaid kõnesid-kirju laenuandjatelt, tuleb vastu võtta esimesed kirjed maksehäireregistris, tuleb leppida esimeste laenulepingute ülesütlemistega ning varem või hiljem jõuavad esimesed lepingud ka inkassodeni, kes siis omakorda omapoolse terrori püsti panevad. See kõik muutub täiesti hoomamatuks ning mõnes mõttes isegi šokeerivaks. Sel hetkel mõtleb inimene suure kahetsusega, et kui oleks vaid juba selle esimese raskuse peale muudatusi suutnud teha ning mõistlikke lahendusi otsida või kasvõi leppida selle väikse võlgnevusega ning ehk otsida uusi kokkuleppeid laenufirmaga. See kõik oleks võinud viia oluliselt paremate võimalusteni see olukord veel suhteliselt kiiresti ära lahendada. Nüüd paraku enam mingeid kiirlahendusi enam pole.

Eks sel hetkel tunneb inimene end kahtlemata kõige läbikukkunuma inimesena kogu maailmas. Kõik on justkui kokku varisenud. Aga olgem ausad - ega siin ju samas mingit valikut ei ole, parem hilja kui mitte kunagi - nüüd tuleb endale see jama üles tunnistada ning abi otsida. Otsida mõni hea mainega võlanõustaja, kaardistada oma seisud ning seejärel asuda oma kokkuvarisenud elukest kokku lappima. Küllap siis juba spetsialist nõu annab, mida üldse teha saab - õnneks on meil mitmesuguseid meetmeid olemas, millega olukord mingilgi määral normaalseks muuta: alates kohtulikust võlgade ümberkujundamisest kuni pankrotini välja.

Lihtne on muidugi öelda, et oleks vaid see esimene laen võtmata jäänud, eks ole. Aga no, mis teha, tegu on tehtud. Pigem on oluline võimalikult kiiresti aru saada, et valitud teekond on vale. Mina mõistsin oma vigu ääretult hilja, ole sina targem. Ära tee minu vigu. Otsi abi nii pea, kui sa esimest korda hakkad tundma, et sa käitud valesti. Ära eita endale probleemi, ära peida oma rahamuresid uute laenude taha. Varem või hiljem lõpeb see kõik katastroofiga, mis võib su elust 5-10 kvaliteetset aastat röövida, rääkimata läbi elatud stressist, depressioonist ja igaveseks kaotatud närvirakkudest.

Jah, kunagi tulevikus võib selliste inimeste kaitseks tekkida niiöelda positiivne krediidiregister, mis loodetavasti välistab edaspidi selliste lõhkilaenavate inimeste massilise juurdekasvu, aga kokkuvõttes võiks ja peaks see arusaam tulema siiski ka inimese enda seest. Seda teadlikkust on vaja inimeste seas kindlasti tõsta.

Numbripostitus - 2023. aasta esimene kvartal

Juba mõnda aega olen ma siin hoogu võtnud, et üks numbripostitus kokku panna. Aga teate - no kohe üldse ei tule inspiratsiooni peale. Eks suurim põhjus on siin ilmselt selles, et iga sendi taga ajamine ei ole tänaseks päevaks minu jaoks enam nii eluliselt oluline. Tegelikult ei pea ma ju juba mõnda aega iga kuu alguses mõtlema, et kuskohast ma küll kõikide oma kohustuste jaoks rahad kokku saan (ning mis seal pattu salata - juhtus ju ka selliseid olukordi, kus alati seda raha 100% kokku ei saanudki).

Niisiis. Numbrid, rahanumbrid. Ega ma siin sendi täpsusega neid ette laduma ei hakka. Ma arvan, et suures plaanis see peale mu enda eriti kedagi ei huvita ka. Aga mingi pildi ma siia siiski üritan kokku maalida. Kui nagu realistlikult asjadele peale vaadata, siis ega see seis ju endiselt midagi väga roosilist ei ole. Mul on endiselt ca. 2000 EUR eest igakuiseid laenukohustusi (siin sees on ka kodulaen). Olgem ausad - see on ikka väga jõhker summa, mida igakuiselt tagasi maksta. Sellest summast moodustab intressikulu tänaseks ca. 750 EUR (juba ainuüksi kodulaenu intress on sellest üle 350 EUR). See igakuine summa võiks tegelikult ka väiksem olla, aga ma olen üritanud oma laenulepingud selliselt ümber optimeerida, et nad vastaksid võimalikult hästi mu tänasele majanduslikule seisule - ehk siis, et ma maksaksin võimalikult suurt põhiosa (ehk siis nii mõnegi lepingu tegin ajalises mõttes lühemaks), aga samal ajal saaksin ma summa-summarum siiski ka igapäevaste argikuludega kenasti hakkama ja saaks paar korda kuus endale ja oma perele ehk ka midagi mõnusat lubada (mõni spa või kasvõi ägedam söögikord). Rääkimata siis ka meelerahufondi rahade tiksutamisest. Eesmärk on siiski ju endine - võimalikult ruttu võlavabaks saada, aga samal ajal olen ma ju tänaseks sellises seisus, et saan lubada olukorda, kus mu argipäev ei pea otseselt mu tehtud vigade pärast enam kannatama. Aga eks see üks selline pidev tasakaalustamine on, sest kõik hinnad ju muudkui tõusevad, rääkimata sellest viimase 12 kuu jõhkrast Euribori rünnakust.

Ning sellest Euriborist ma siis peangi nüüd veidi rääkima. Veel 8 kuud tagasi oli mu kodulaenu makse 465 eurot + kindlustus. See oli veel aeg, mil minu jaoks kehtis 0% Euribor. Esimese laksu sain ma kätte eelmise aasta hilissuvel, mil kuumakse tõusis 0,6% peale tõusnud Euribori tõttu 500 EUR peale. Suures plaanis ei midagi tapvat veel, eks ole. Aga nüüd siin keset talve sain siis järgmise litaka - nüüd on mul pooleks aastaks see näit 3,01% peale tõusnud ja kuumakseks 616 EUR + kindlustus. Ehk siis 150 EUR igakuiselt rohkem. Ning sellel kõigel on oma varjukülg ka veel lisaks: kui eelmisel aastal oli mu kuumaksest põhiosa oluliselt suurem kui intressikulu (sisuliselt 300 vs 165), siis nüüdseks on see seis ikka päris halvasti minu kahjuks (246 vs 370). Kuigi laenujääk on ju selle aja jooksul vahepeal vähenenud. Aga selline see hetke reaalsus on. Ning nagu igasugused analüütikud järjepidevalt räägivad - see ei ole veel kaugeltki mitte tipp. Huvi pärast piilusin ka tänase seisu üle - tänane 6-kuu Euribor on juba üle 3,4%. Ehk siis selle aasta suve lõpus võib järgmist lööki oodata. Esialgu ma selle kõige taustal midagi ette võtta ei kavatse, tuleb lihtsalt maksta. Ja ega mul väga mõtteid polegi, mis selles osas teha annaks.

Vahepeal tuli siis veidike rahalist leevendust ja lisasüsti maksuametist. Siin ma ka liiga detailidesse ei hakka minema. Mu tulumaksutagastuse põhiosa tuli loomulikult III samba ostude pealt, ehk siis maksimaalse 6000 euro eest anti mulle 1200 eurot tagasi. Lisaks sain 300 eurose kodulaenu intresside pealt 60 eurot ning veidi raha ka lasteaia kohatasu ning erinevate annetuste pealt (Ukraina abistamiseks jne). Kokku sain siis tagastuse veidi üle 1400 euro. Abiks ikka. Eelmine aasta oli mu senise elu kõige edukam aasta, rahalise tulu mõttes siis just - kui vanasse vääringusse ümber arvestada, siis esmakordselt ületas mu brutotulu miljoni krooni piiri. Ning tegelikult võib loota, et 2023. aasta lööb selle numbri üle, sest sel aastal töötan ma lisatöökohal arvatavasti kogu aasta (eelmisel aastal alustasin teises firmas keset suve). Lisaks loodan ma endiselt ka veel seda, et ehk toovad lähinädalad ka mingi palgatõusu mu põhitöökohas. Rääkimata siis aastapreemiast. Aga see on juba tulevikumuusika ja sellest hetkel pikemalt veel midagi rääkida ei saa.

Ja ongi kõik. Rohkem ma hetkel rahanumbritest rääkida ei soovi. Kõik muu tiksub vaikselt omasoodu ja olgem ausad - võlgadega võitlus on ikka ääretult pikk protsess, kus kannatlikkus on märksõnaks. Reeglina mingeid kiireid otseteid siin ei eksisteeri.

Ahjaa, vahepeal olid siis meil need Riigikogu valimised ka ära. Ning olgem ausad - mina olen ülimalt rahul nende tulemustega. Siit võib ühtteist head ja toredat veel kooruda. Vahvat kevadeootust kõigile!

Närvimineku postituse järelkajad

Nädala alguses kirjutasin ma sellest, kuidas ma veidi närvi läksin ühe teatud võlglase ja tema käitumismustrite peale. Nagu ma ka selles postituses rõhutasin, siis suures plaanis on see ilmselgelt minu enda mure ja vaevalt, et tema sellest kuidagi muutub (kuigi tean, et tänaseks on see postitus ka temani jõudnud). Aga minu jaoks veidi ootamatult selgus, et minuga samamoodi mõtlejaid on päris palju ja sain täitsa palju vastukaja, mis kõik olid minuga sama meelt. Kui päris aus olla, siis juba mõnda aega pole mitte ükski mu postitus nii palju avalikku elevust ja reaktsioone tekitanud. Jagaksingi nüüd neid mõtteid teiegagi, sest need on mööda erinevaid blogisid ja ka ühes Facebooki grupis laiali, rääkimata ka mõnest e-mailist. Kuna meie riigis kehtib sõnavabadus, siis oma arvamust võib igaüks täitsa vabalt avaldada, kartmata, et sellest mingi jama võib tekkida.

Alustan aga hoopis sellest, et ma sain huvitava vihje, et ma olen justkui mingeid müügitingimusi rikkunud oma postitusega. Et väidetavalt olen avaldanud sellist infot, mis tegelikult oli kuskil maksumüüri taga peidus. Aga võin kõigile rahustuseks öelda, et kogu minu teave pärineb siiski täiesti avalikest allikatest (postituste kommentaarid jne) ning loomulikult ei saa ma mitte kuidagi mingeid müügitingimusi rikkuda, kui ma pole isegi ostutehingut teinud :) No ei hakka ma never-ever kellegi blogipostituse eest raha maksma (selle juures ei heida ma kuidagi inimestele ette seda, kui nad oma postitusi tasulisteks muudavad - täitsa vaba valik, aga mina lihtsalt ei ole see, kes nende eest maksaks).

Aga olgu, see selleks. Nüüd siis aga vastukajade juurde. Päris sõna-sõnalt ma neid siin kõiki üles loetlema ei hakka, pigem nopin neist lihtsalt tsitaadid välja.

• "Jagan täielikult samu tundeid ja arvamust. Tema hoiak tundub olevat see, kuidas aidata vaesel võlglasel leida viise oma kohustutest kõrvale hiilida ja võlausaldaja elu võimalikult keeruliseks teha. Isiklikult (ei ole võlgnik ega võlausaldaja, aga lihtsalt naisena) on minu jaoks ka väga häiriv, et tema pikaaegsed võlad on tegelikult täitmata kohustused oma lapse ees ja sellegipoolest otsustas ta saada veel järgmise, mis teatud detaile arvestades jääb mõistetamatuks, ning pean seda kõike kokku väga vastutustundetuks. Meenus veel, kuidas ta kunagi on avaldanud imestust, miks elatisvõlglastesse suhtutakse halvasti aga kodulaenuvõtjatesse mitte. Umbes et võlg on võlg ja kõik ju üsna samal pulgal."
• "Täpsustuseks - ta ei ole siiski 10+ aastat võlglane olnud, aga 7-8 aastat kindlasti. Muus osas olen täiesti nõus - ta elab oma fantaasia maailmas, kus ta on õudsalt tark ja tubli ja nii palju saavutanud, peaaegu et miljonäriks saanud. Ja teised on lollid ja argpüksid, et oma võlad ära maksavad ja meelerahufondi koguvad."
• "Täiesti 100% nõus. Sellise suhtumisega inimene peaks teiste inimeste rahaasjadest väga kaugele hoidma. Veel vähem võlanõustajana töötama."
• "Mulle tundub, et oled äkitse inimese eesmärkidest valesti aru saanud. Võibolla peaks ma ravile minema (või Meie mõlemad), aga mulle tundub see "nõustaja" läbis koolituse ainult selleks, et teaks kuidas laenuandjaid peedistada."
• "Küsida nõustaja käest, kes ise jamas olnud a la 10 a ja välja pole tulnud.. Sry, ma ei usu ühtegi sõna."

Sellised näited siis erinevate inimeste arvamustega. Minu jaoks on aga see teema sellega ka lõppenud. Arvamused avaldatud, mõtted jagatud, lähme aga eluga edasi. Kaineid otsuseid ja valikuid! Väike taustauuring ei tee mitte kunagi paha.