Täna võtan ma taaskord ühe mõtiskluse oma sahtlipõhjast. Ma olen tegelikult korduvalt selle sama reha otsa astunud, kus ma loodan lähikuudelt, lähiaastatelt justkui rohkemat kui reaalne seis lubab. Ja siis ma pettun. Eriti iseendas, et näe, taaskord nägin ma kõike palju ilusamana kui see tegelikult oli. Aga rahanumbrid on hästi pragmaatilised. Ilma väga põhjaliku analüüsita ei saagi neid tulevikupilte täiesti adekvaatsena maalida. See tulebki vildakas.
Laenuvõlglane elab sageli kahe maailma vahel. Ühes neist maksab tööandja igal kuul palga täpselt nagu kellavärk, kord aastas lisandub ka helde boonus – justkui kinnituseks, et kõik on kontrolli all. Teises maailmas, mis eksisteerib rohkem peas kui paberil, on tulevik helge, võimalused lõputud ja võlad ajutised. See on maailm, kus järgmine aasta toob kindlasti palgatõusu, kus boonus on suurem kui kunagi varem ja kus elu lõpuks "hakkab minema".
Aga tegelikkus on visam. See ei allu unistustele ega lootustele. Iga kuu, mil laenumakse läheb teele, sööb see ära osa sellest lootusest. Ja kuigi Exceli tabelis võib kõik tunduda tasakaalus, on see tasakaal habras – sõltuv ühest palgast, ühest boonusest, ühest lubadusest, mis võib jääda täitmata.
Optimism on inimlik. See on see, mis hoiab meid liikumas, isegi kui jalgealune on kõikuv. Kuid kui optimism muutub enesepettuseks, siis muutub see ohtlikuks. Võlglane, kes vaatab tulevikku läbi roosade prillide, võib jätta märkamata, et tema olevik vajab kainet pilku. Et boonus ei ole garantii, vaid võimalus. Et palk võib jääda samaks, aga kulud kasvada. Et elu ei küsi, kas sul on plaan B – see lihtsalt juhtub.
Tarkus ei peitu lootuse hülgamises, vaid selle tasakaalustamises reaalsusega. Võlglane, kes suudab näha oma olukorda ausalt, ilma illusioonideta, on juba poolel teel vabanemise suunas. Sest ainult siis, kui me näeme, kus me tegelikult oleme, saame hakata liikuma sinna, kuhu tahame jõuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar