pühapäev, 31. jaanuar 2021

Jälle see reklaamipiirang!

See juhtus taas! Mulle pandi taas Google poolt reklaami näitamise piirang peale. Ja seekord oli teadaanne natuke detailsem ja sain aimu, milles tegelikult asi võib olla. Ma loodan, et ma selle teadmisega nüüd hiljaks pole jäänud ja saan ehk taas reklaamid täisfunktsionaalsuse peale millalgi. Ja mis kõige hullem - loodetavasti ei panda mu AdSense kontot nüüd igaveseks kinni.
Aga olgu, nüüd asjast.
Põhjus on selles, et blogilugejate seas leidub inimesi, kes reklaamidele klikkimisega hoogu satuvad. Ehk siis Google robotid ja monitoorivad süsteemid püüavad selle üsna ruttu kinni, kui inimene tuleb mu lehele ja klikkab 5 minuti jooksul 7 reklaami peale. Ilmselgelt ei ole see enam ju tegelikult loomulik käitumine ja radaris lähevad punased tulukesed põlema. Siin ongi oluline mõista, et kogu see reklaamindus ei ole niisama tasuta vedelev raha. See on raha, mille reklaamitellijad kinni maksavad (nemad maksavad Google'ile iga kliki eest x senti, mille pealt Google võtab oma osaluse ja ülejäänu jääb siis selle lehe haldajale, kuskohast klikk tehti). Ja ilmselgelt vastutab Google ka reklaamitellijate ees, et kõik klikid oleksid võimalikult kvaliteetsed ja autentsed, tehtud tegelikust huvist toote või kampaania vastu.
Siinkohal olekski mul palve kogu südamest - kui ühel hetkel reklaamid loodetavasti taastuvad, siis palun ärge tehke ühe lehekülastuse ajal rohkem kui 2-3 klikki. Ja palun klikkige võimalusel tõesti ennekõike sellistele reklaamidele, mis teile tegelikult ka huvi võiks pakkuda. Aitäh tähelepanu eest!
Aga suures plaanis siiski pole hullu. Eks sellised tagasilöögid on esmaemotsiooni pealt üsnagi demotiveerivad, aga tegelikkuses ei ole see võimalik rahaline kaotus siiski nii meeletult suur, et määravalt hukatuslikuks saada. Seda kõike tulebki võtta lihtsalt võimaliku lisaboonusena. Võitlus jätkub!

laupäev, 30. jaanuar 2021

Investeerimine ja mängurlus

Tänase mõtiskluse ajendiks oli mu detsembris avaldatud postituse alla jäetud kommentaar. Tsiteeriksin seda siinkohal. "Ma pigem küsiks nii, et kust maalt algab mängurlus ja kust maalt algab investeerimine. Sest sisuliselt on tegu ju sama asjaga - maksad algsumma lootuses, et hiljem saad tagasi rohkem kui see algne. Mängurlusele vaadatakse ühiskonnas viltu, investeerimisele heaks kiitvalt."
Seoses pensionireformi ja sügisel saabuvate tuhandete vabade eurode tõttu on Eesti ühiskonnas kuidagi tõeline investeerimisbuum lahti läinud. Kõik võtavad sõna. Kõik tahavad arvamust avaldada, mida nemad küll oma rahaga teevad ja mida teised ka teha võiksid. Kõik on targad. Aga ometigi on väga suur hulk inimesi meie riigis lootusetult vaesed. Aga see vist ei takista justkui rahatark olemast. Igasuguseid artikleid tuleb päris palju. Haritakse inimesi põnevate börsiterminite alal ja tekitatakse justkui mingi teadmine ja arusaam, et see kõik on ju nii lihtne. Detailselt antakse ülevaade lausa sellestki, mis asi on lühikeseks müümine ja kuidas selle abil inimesed rikastuvad. Muidugi ei saa mainimata jätta ka tõelist kullaauku, bitcoini - sellega teenib ikka hästi lihtsasti raha. Vot, kui oleks eelmise aasta märtsis 3000 EUR investeerinud ja ühe bitcoini ostnud, siis nüüd oleks selle väärtus 10-kordne ja ujuks raha sees. Seda kõike eelnevat soovitan ma siiski teatava irooniaga võtta - see ei ole minu tegelik arvamus. Mina pole investeerimisega sisuliselt mitte kunagi tegelenud ja suhtun sellesse kõigesse väga suure aukartusega. Jah, mul on aegajalt olnud raha III sambas ja ma olen omanud läbi tööandja ka firmaosakuid, kuid see on olnud kõik selline peaaegu kogemata juhtunud kokkupuude. Pikas plaanis edukaks aktsiamänguriks saab vaid meeletu töö ja raske vaevaga. Ja ka siis ei ole see edu samas lõplikult garanteeritud.
Kuidas seda kõike aga võrrelda klassikaliste hasartmängudega? Tõele au andes, slotimängud ja loto võtaksin ma siit võrdlusest siiski välja. Need on 100% õnnemängud ja ei oleks aus ega õiglane neid kuidagi aktsiaturgudel orienteerumisega võrrelda. Aga võtkem aluseks spordiennustuse ja pokkeri (eriti siis Texas Hold'em ja ka Omaha näiteks). Need on tegelikult oma olemuselt mängud ja võimalused, millega on võimalik ka pikas plaanis edukas olla ja raha teenida. Kui vaid kinni pidada distsipliinist, oma teadmistest ja kogemustest, õppida pidevalt juurde, arendada ennast ja oma teadmisi. Ja mis kõige tähtsam - omada väga ranget ülevaadet ja reegleid oma panuste suuruste osas ja seda, kuidas tohib reageerida erinevatele kaotustele. Kui neid kõiki asjaolusid arvesse võtta ja neid järgida, siis ongi võimalik ka spordi peale panuseid tehes või kaarte vaadates ka pikas plaanis raha teenida. Aga oi, kui raske see tegelikult on. Ja oi kui vähesed seda tegelikult suudavad. Ma neid protsente peast ei tea, aga julgen arvata, et parimal juhul 5% spordiennustuse või pokkeriga tegelevatest inimestest suudavad sellega raha teenida. Eks paljud muidugi võtavadki seda kõike hoopis meelelahutusena, kus see rahaline võit või kaotus ei ole määrav, aga paljud viivad end siiski ka nende mängudega hukatusse.
Kui neid kahte eelnevat lõiku nüüd omavahel võrrelda, siis mida võiks järeldada? Kas on üldse mingit vahet aktsiaturul toimetava inimese ja spordiennustustega igapäevaselt tegeleva inimese vahel? No väga ikka ei ole ju. Mõlemal alal saab pikas plaanis edukaks saada vaid ränga tööga. Juhuslikke võite võib loomulikult saada iga inimene - oleks paar nädalat tagasi kogemata GameStopi aktsiaid ostnud ja vot kui rikas nüüd oleks. Oleks osanud 5 aastat tagasi ette näha, et Leicester City võidab Inglismaa Premier League meistritiitli ja oleks kohe megarikas (koefitsient oli tollal 1500, ehk siis 100 EUR panus oleks toonud 150 000 EUR). Ehk siis mõlemal alal võib ka kogemata läbi õnnefaktori raha teenida, aga pikas plaanis on see siiski ränkraske töö ja suurema tõenäosusega on ilma end harimata ja arendamata tulemuseks ikkagi kaos ja suured rahakaotused.
Aga ometigi suhtutakse neisse kahesse valdkonda ääretult erinevalt. Kui tegeled spordiennustuse või pokkeriga, siis oled ühiskonna silmis üsna automaatselt paadunud hasartmängur, kellele tuleb su "diagnoosi" tõttu kaasa tunda. Kui aga oled aktsiabörsil rahasid liigutamas, siis oled justkui automaatselt ühiskonna eliit. Kui isegi peaksid seal mingeid rahasummasid kaotama, siis tuntakse sulle kaasa, et oi, küll nüüd läks õnnetult. Keegi ei tao sind mutta ja sa ise räägid ka teatava uhkustundega, kuidas aktsiaturud on see äge koht, kus raha teenida. Ma pakun, et isegi pankade silmis on see kõik hoopis erinev. Kui sul on tehtud mõni ülekanne kuskile panustamislehele (unibet, optibet, olybet, pokerstars vms), siis oled sa panga silmis kohe sisuliselt "kõnts". Kodulaenust võid heaga näiteks suu puhtaks pühkida. Mängur oled ju! Aga kui sul on selles samas pangas investeerimiskonto, millega sa võibolla liigutad (kaotad?) veelgi suuremaid summasid, siis oled panga kuldklient.
Ma ei taha siinkohal öelda, et minusugustesse peaks kuidagi austusega suhtuma, aga teatud ebakõlad siin suhtumises siiski peituvad. Või kuidas teile tundub?

Lõpetuseks üks veider ekraanipilt TF Banki laenutaotluselt. 

Huvitav, kas keegi on tõesti seda valikut tehes neilt laenu saanud ka?

neljapäev, 28. jaanuar 2021

Mida teha, kui inkasso röögib ja alandab? 2. osa

Kõiki inkasso-teemalisi postitusi saab lugeda siit: https://volglane.blogspot.com/search/label/inkasso

Nagu mäletate, jäi Joel-Gustavi lugu üsna põneva koha peal pooleli. Mis siis sellise enesekehtestamise peale edasi juhtus?
Enne, kui sellest täpsemalt rääkima hakkan, panen mõned olulisemad faktid selle loo kohta siia kirja, et ei tekiks segadust või mitmeti mõistmist.
Joel-Gustavil on Julianus Inkasso hallata 3 erinevat võlgnevust. Ta oli nende kõigi osas üsna absurdsed kokkulepped sõlminud. No teate ju küll, kõik need ebaseaduslikud intressid, viivised, trahvid. Lisaks polnud graafikust konkreetselt sedagi näha, mis summa üldse põhiosa katteks läheb. Kahjuks kehtib selliste kokkulepete ja lepingute puhul aga paratamatus, et kui see asi kohtusse ei jõua, siis ongi osapooltel justkui ka õigus ebaseaduslike tingimustega lepinguid sõlmida. Ehk siis ise oled loll, kui sellisele asjale alla kirjutad. Inkasso lihtsalt hirmutab ja terroriseerib võlglast nii kõvasti, et need kokkulepped sõlmitakse.
Kuigi ei ole inkassol otsest voli intresse ja viiviseid nõuda. Aga see hirmutamistaktika toimib neil üsna jõudsalt, sest võlglane on tegelikkuses niiehknaa üsna maadligi oleva enesehinnangu ja enesekindlusega ja ta soovib lihtsalt, et see vaimne terror ja karjumine lõppeks. Ja siis nõustubki ta lõpuks igasuguse jamaga. Kohtus need asjad läbi ei läheks, aga võlglane kardab teadmatusest kohust veelgi rohkem kui inkassot. Sellest suuresti need probleemid alguse saavadki...
Nii juhtus ka Joel-Gustaviga. Kõik need kolm võlgnevust olid siis Julianuse juures ametlike kokkulepetega. Ebaseaduslike tingimustega, aga need olid korrektselt sõlmitud. Ja noormees täitis neid kokkuleppeid. Kuniks ta ärkas ja hakkas oma õiguste eest seisma. Kuigi üldlevinud on arusaam, et juba sõlmitud kokkuleppeid ei olegi võimalik muuta, siis tegelikkuses on see siiski võimalik ja seda see lugu ilmekalt ka tõestas.
Kahe esimese lepinguga (esimene neist oli nädal tagasi suuruses 2546 EUR ja teine 433 EUR) läks eriti libedalt. Pärast seda selle nädala alguse üsna teravat suhtlust inkasso ja Joel-Gustavi vahel leebus inkasso ja need kokkulepped vaadati üle. Ja saadeti uued võlatunnistuse ettepanekud. Nüüd järgneb teatud mõttes natuke selline uskumatu osa. Esimese lepingu võlgnevuses olev summa vähendati 1372 EUR peale. Ning teise lepingu puhul vähendati võlgnevus 346 EUR peale. Ehk siis juba nende kahe lepinguga vähendati võlgnevust müstilised 1241 EUR. Ning lisaks sellele kaotati ära intressid. Määrati küll uute lepingute sõlmimise tasud, vastavalt 20 ja 5 EUR, aga see oligi kogu lisandunud kulu. Ka viivis määrati seaduslik - 0,065% päevas. Lisaks kaotati ära igasugused leppetrahvid. Loomulikult soovitasin Joel-Gustavil nendele lepingutele all kirjutada. Ja seda ta ka tegi.
Kolmanda lepinguga nii lihtsasti ei läinud. Väidetavalt tekkisid mingid tehnilised tõrked ja süsteem ei lubanud ametlikult võlasummat vähendada. Olles ise IT valdkonnas väga palju aastaid töötanud, tundub see vabandus pehmelt öeldes kahtlane, aga jumal sellega. Igal juhul vähemalt suulise kokkuleppe alusel vähendati ka siinkohal põhivõlgnevust. Aasta alguses oli 3932 EUR, kuid nüüd lepiti kokku 2310 EUR suuruses nõudes. Kuna korrektset lepingut aga süsteem teha ei lubanud, siis sai siinkohal tehtud suuline kokkulepe, et Joel-Gustav maksab iga kuu 35 EUR ja inkasso arvestab selle kõik põhiosa katteks. See leping jäi seega vähemalt praegusel hetkel allkirjastamata. Aga oluline on siin siis jälgida, kuidas tegelikult iseteeninduses selle lepingu osas summad vähenema hakkavad iga osamakse järel. Ja vajadusel sekkuda, kui mingid ebakõlad ilmnevad.
Mul oleks siinkohal ka väike pöördumine inkassode poole (võimalik, et teatud määral olen muidugi naiivne, kui usun, et see midagi muudab, aga saan vähemalt hingelt ära öeldud) - kui teie eesmärk on tõesti võlglastelt raha kätte saada, siis muudke oma suhtumist. Sest tegelikult on võlglased muutumises. Nad teavad järjest rohkem oma õigusi, lisaks kohustustele. Jah, nad on võlgu jäänud, seda ei vaidlusta mitte keegi. Aga kui algne võlasumma tehakse kohvipaksu pealt võetud kordaja alusel mitmekordseks, siis see ei ole enam ju see alus, mille pealt võlglane teiega üldse tegemist tahab teha. See sõimamine, karjumine, röökimine ja alandamine on samuti täiesti mõttetu tegevus. Jääge inimlikuks, pakkuge lahendusi, leidke kompromisse. Ja näidake võlglasele rida rea haaval, millest see võlasumma koosneb. Kohtus peaksite ju seda niikuinii tõestama. Milleks väänata niigi lapikuks löödud võlglasele sadades eurodes leppetrahve ja pooleprotsendilise päevamääraga viiviseid kaela?
Kokkuvõttes - jah, minul endal puuduvad reaalsed kogemused inkassodega. Kuid Joel-Gustavi lugu annab mulle jõudu ja jaksu ning isegi, kui mu seis peaks sinnamaani jõudma, siis oskan juba ette aimata, mis mind ees ootab. Oskan enda eest seista. Kallis kaasvõlglane, ole sina ka nagu Joel-Gustav! Kui inkasso saadab sulle pakkumise, siis vaata see üksipulgi üle. Kaasa ka mõni spetsialist, kui ise ei julge otsustada. Ära sõlmi lepinguid ja graafikuid, mis seadustele ei vasta.

kolmapäev, 27. jaanuar 2021

Küsitlus nr. 3 - tulemused ja kommentaarid

Aeg "teemade valiku" küsitlus kokku võtta. Vastajaid kogunes seekord 66. Minu sügavaim kummardus ja suurim tänu teile kõigile!
Graafiliselt näeb tulemus välja selline:

Tegelikult pean tunnistama, et olen natuke üllatunud. Ma ei oleks uskunud, et just hasartmängulood enimnõutumaks osutuvad. Aga nagu öeldakse - rahvas on rääkinud ja nüüd tuleb rahva sõna kuulda. Kuigi eks omajagu on sõltuvuse ja mängurluse teemadel juba kirjutatud ka, aga neid lugusid mul sahtlis veel jagub.
Samuti on tulemas ka lugusid keerulisematest ja lihtsamatest keerdkäikudest suhtlustes laenufirmadega. Ja nii palju kui oskan, siis jagan jooksvalt ka praktilisi enda kogemusepõhiseid lugusid ja nippe finantsidega hakkama saamisel.
Nüüd aga küsitluse põnevama osa juurde. Mis siis inimestel hingel on selle blogiga seonduvalt? Oma sõnumi või hea sõna jättis mulle kokku 19 inimest. Päris kõiki neid ma siin välja tooma ei hakka, sest osa neist oli üsna isiklikku laadi. Ühtegi negatiivset hinnangut või etteheidet ei tulnud.
Alustaksin lihtsalt heade soovidega.

  • Tubli oled!
  • Olen nendest postitustest palju tuge saanud. Annab endalegi lootust kunagi sellest rattast välja saada.
  • Jõudu!
  • Soovin, et Su vaim ja hing vastu peaksid!
  • "Kui oled kõrini sita sees, ära lase pead norgu." :D
  • Jätka sama positiivselt ja hea hooga. Ära lase positiivsel inertsil vaibuda! Ja kui on tahe on ka võimalus. 
  • Pea vastu!
Tegelikult on sellised laused ja toetused minu jaoks hindamatu väärtusega. See tunne, et võõrad inimesed elavad mulle kaasa ja usuvad minusse. Aitäh teile veelkord!

Veel inimeste arvamusi:
  • Tahan öelda, et ma väga hindan seda kui hästi ja korrektselt Sa kirjutad - see näitab mu meelest lugupidamist nii meie keele kui oma lugejate suhtes. Haritust muidugi ka. Tundud väga sümpaatne inimene, soovin Sulle südamest palju jõudu ja vastupidavust!
  • Sul on väga hea kirjastiil ning korrektset grammatikat on lausa lust lugeda
Need laused-kiitused panid mind sõna otseses mõttes punastama. Eesti keel ja korrektne kirjalik väljendusviis on minu jaoks oluline olnud juba kuskilt 7.-8. klassist, mil meil koolis üks emakeele õpetaja asendus teisega. Mäletan, kuidas esimeses tunnis tegi uus õpetaja meile tasemetöö ja me saime kõik vist kahed, paari erandiga (nemad said parimal juhul kolmed). Ühesõnaga, meie tase oli olematu. See vastuseis uuele õpetajale oli alguses ikka väga tugev - jõudsime isegi õppealajuhatajani välja oma kaebustega. Kuid õpetaja jäi. Ja meie eesti keele oskus viidi juba poole aastaga väga korralikule tasemele. Keskkooli lõpukirjandi sain lõpuks 9 (tollal oli maksimaalne hinne 10). Hiljem ülikoolis õppisin eraldi ainena ka "kirjalikku väljendusoskust" ja tundub, et midagi vist siis lõpuks selle suure pusimise ja vaeva järel külge on jäänud.

Lõpetuseks lisan siia ühe arvamuse ka võimaliku raamatu kohta.
Kirjutan lihtsalt kommentaarina ühele Su varasemale postitusele, kus esitasid küsimuse, kas Su blogi põhjal kirjutatud raamatut oleks vaja. Vaadates numbreid, KUI palju Eestis võlglasi on, siis sellise raamatu järele oleks lausa karjuv vajadus. Iseasi, kas need, kellele see kõige rohkem kasu tooks, seda ka ostaksid. Vähemasti laenutaksid ehk raamatukogust? Usun, et kõige paremini kirjuta(ksi)d selle raamatu kokku ikka ise, Sinu elu ja Sinu kogemus. Postitusedki küllap Su enda nägu, praktiline jutt vaheldumisi filosofeerimisega. Mitte et see halb oleks, vastupidi. Pane raamatu selgroog (struktuur) paika ja selle ümber hakka aga ehitama. Algmaterjal on täitsa tasemel. Olles lugenud teisigi võlablogisid, pean tõdema, et kõige nauditavamaks lugemismaterjaliks (kui niimoodi tohib öelda sedavõrd tõsise teema kohta - pean siinkohal silmas teksti ladusust, keelekasutust, õigekirja jms) on olnud Sinu kirjutised. Ja järjest paremaks läheb. ;) Hoian Sulle pöialt, et motivatsioon ikka püsiks ja selle sasipuntra lahendatud saaksid!
See raamatu mõte ei ole mu peast tõepoolest endiselt ära kadunud. Aga tõenäoliselt ei ole see lugu lihtsalt veel nii valmis, et see terviklikku kooslust moodustaks. Eks alati oleks võimalik ka fantaseerida ja lõpp ise välja mõelda, aga see oleks natuke nagu enda ja ka lugejate petmine. Teatud määral ma siiski eeltööd olen raamatu osas teinud ja ühe kirjastusega ka läbirääkimisi pidanud. Suures plaanis on mul teada kirjastuse ootused ja ka võimalik minupoolne tulu. Kindlat lubadust ma veel välja andma ei hakka, aga ma usun tänases hetkes, et raamat ühel ilusal päeval pigem ilmub kui ilmumata jääb...

teisipäev, 26. jaanuar 2021

Mida teha, kui inkasso röögib ja alandab?

Saagem tuttavaks. Tema nimi on Joel-Gustav (anonüümsuse huvides kasutan temast rääkides siis varjunime). Ta on täiesti tavaline Eesti mees, võib öelda, et isegi noormees. Elab oma tavapärast elu, koos naise ja lapsega. Aga tal on oma lugu rääkida. Ta on endine mängusõltlane, tänane võlavõrgus siplev kodanik. Tegelikult olen ma temast varem ka rääkinud. See oli siis selles inkassojää sulamise postituses. Olen teda jõudumööda püüdnud siin juba veidi üle kuu aja nõustada ja aidata. Üldiselt oleme saavutanud päris häid tulemusi ja ka häid kokkuleppeid paari inkassoga.
Aga ühe inkassoga ei taha asjad kohe kuidagi sujuda. See on Julianus Inkasso. See meie inkassomaailma "lipulaev". See, kuhu paljud laenuusaldajad pöörduvad. Ka Joel-Gustavi puhul jõudsid mõned laenulepingud just Julianuse lauale. Eks erinevaid mõjutamistaktikaid on antud juhtumi puhul kõvasti kasutatud, kuid meie loo peategelane ei ole vaimses mõttes täna enam see, kes ta oli aasta tagasi. Varem ta lihtsalt lasi inkassol endast üle sõita ja sisuliselt sõlmis suurest hirmust endale väga kahjumlikke ja ebaseaduslikke kokkuleppeid. Siis aga Joel-Gustav toibus ja ta asus enda eest võitlema. Ta kaardistas ära oma seisud, pani kõik kenasti kirja. Otsis välja kõikvõimalikud kirjavahetused, maksekorraldused. Ta võttis inkassoga uuesti ühendust, et uusi kokkulepeid otsida. Sealt aga hakkas tulema vaid häma, sõimu ja ülbitsemist. Aga Joel-Gustav ei olnud enam see arglik ja hirmunud noormees. Ta oli lugenud erinevaid võlablogisid, erinevaid artikleid, ta viis end võimalikult palju kurssi oma õiguste ja võimalustega. Julianus jätkas oma absurdete nõuete ja väljapressimistega. Asjalikku ja seaduslikku kokkulepet ei tulnud ega tulnud. Küll räägiti mingitest tuleviku viivistest ja tuleviku intressidest, mis tuleks kõik kinni maksta, küll olid jutuks igasugused muud leppetrahvid, mis kõik vaja ära tasuda. Siis hakkas edasi ka trall iseteenindusega. Kord oli seal summaks X, siis järgmiseks päeval aga Y (mis oli X-st mitusada eurot väiksem).
Kõik see päädis eilse vihase telefonikõnega. Tsiteerin seekord Joel-Gustavit ennast. "Telefon helises ja võtsin automaatselt vastu. Helistas siis julianusest see tädi ja sõimas, et mina ei tee reegelid vaid nemad teevad ja mina pean neid täitma. Ütlesin, et teen kaebuse ja lähme siis kohtusse - mida te röögite seal. Ja panin toru ära." Ta plaanis seejärel ka finantsinspektsiooni kirjutada. Aga paraku on tõsiasi, et inkassod ei allu finantsinspektsioonile ja ega sealt abi saada ei ole väga suurt lootust. Nii soovitasingi tal hoopis tarbijakaitsesse pöörduda. Ja seda ta tegigi. Taaskord tsitaat: "Tegin tarbijakaitsesse kõne. Rääkisin loo ära ja ütlesin, et iga päev summa ka muutub. Õnneks on mul pildid ja tõestus ja ka kirjad. Nad ütlesid, et see pole OK. Et ma oleks võinud selle nõude suuruses Y ära tasuda ja nad tagantjärgi ei oleks midagi saanud teha. Lugesin mõned kirjad ka ette ja ütlesid, et teeksin avalduse vabas vormis, aadressile avaldus@komisjon.ee"
Mis ma selle looga siis kokkuvõttes nüüd öelda tahan? Aga seda, et tegelikult peaksid kõik käituma nii nagu Joel-Gustav. Ärge sõlmige kokkuleppeid, mis on juba eos ebaseaduslikud, mingite absurdsete intresside, viiviste, leppetrahvidega. Tegelikkuses ei ole inkassol seda õigust. Silmas tuleb pidada seda, et inkassol endal on üsna vähe relvi teie vastu. Üks neist on maksehäireregister ja teine on kohus. Esimest ei ole tõenäoliselt üldse vaja karta, sest arvatavasti on teil juba aktiivne kirje niigi maksehäiretes kirjas selleks hetkeks, kui nõue inkassosse jõuab. Ja teine "hirmufaktor" on kohus, mida aga pole samuti vaja karta, sest pigem on kohus teie poolt ja menetleb selle nõude ausaks ja seaduslikuks. Laseb sealt selle õhu ja jama välja, mida inkasso nii hoolega sinna sisse tahab kirjutada. Igal juhul on see lugu vähemalt minu silmis ääretult inspireeriv. Loomulikult hoian ma Joel-Gustaviga edasi aktiivset sidet, olen toeks nii palju, kui oskan ja suudan ja võimalusel hoian ka oma lugejaid kursis, kuidas see lugu edasi areneb. Võitlus jätkub!
Selle loo jätku ja lõpplahendust saab lugeda siit.

esmaspäev, 25. jaanuar 2021

Jaanuar 2021 numbrites

Vahelduseks üks postitus ka sellest, mis seisus ma tänaseks olen. Lisaks ka väike ülevaade jaanuari laenumaksetest.
Seis on selline, et nagu juba varasemalt sai öeldud, siis jaanuariks oli mul rahaline kate olemas tänu preemiale, lisatöödele ja tänu adsense rahadele. Hetkeseisuga paistab, et ka veebruar ja märts peaksid saama kaetud. Lisaraha peaks tulema taas paari lisatööga, adsense on õnneks täie hooga käima läinud (eelmisel nädalal sain lõpliku kinnituse, et minu blogi trafficuga on kõik OK ja ma ei ole enam uurimise all - isegi hoiatusteade kadus ära), tuludeklaratsiooni raha peaks veebruari lõpus/märtsi alguses laekuma ja veebruari alguses saan siis nüüd esimest korda ka veidike suurema palga (meil makstakse palka uue kuu alguses eelmise kuu eest ja uus palk hakkas kehtima alates 01.01.2021).

Jaanuarikuu osamaksed jagunesid mul järgnevalt.

Siin tuleb ilmselt eraldi välja tuua, et kodulaenu vastavad numbrid (need peituvad nende KOKKU üldnumbrites) olid: osamakse 467,50 EUR; põhiosa 285,24 EUR ja intress 182,26 EUR - seega ilma kodulaenu arvesse võtmata oleksid need numbrid: osamaksete summa: 1844,53 EUR; põhiosa maksete summa: 581,75 EUR ja intressiks kulus 1262,78 EUR. Nagu siit siis ilmekalt näha, maksan ma praeguses seisus kokkuvõttes intressi oluliselt rohkem kui põhiosa. Selline see reaalsus hetkeseisuga on. Sellises stiilis ülevaadet püüan nüüd hakata andma iga kuu lõpus.
Üht asja pean veel siinkohal rõhutama - Bondora on mul hetkel maksepuhkusel. Seal on mu praktika selline, et ma ise hoolitsen selle eest, et intressimakse saaks makstud ning kõik lugejate toetussummad lähevad otse põhiosa vähendamiseks. Selles tabelis kajastub aga vaid intressimakse, mis siis igakuiselt peaks tänu põhiosa jooksvale vähendamisele järjest vähenema. Jaanuaris kulus Bondora intressideks 138,73 EUR.
Üks väike üleskutse ka siia lõppu - kui märkate siin blogis mingeid kahtlaseid reklaame või laenudega seotud reklaame, siis palun andke mulle võimalusel sellest teada. Aitäh neile inimestele, kes seda juba omal initsiatiivil on teinud. Olen püüdnud igasugused kiirlaenudega seotud reklaamid juba eemaldada/blokeerida, kuid täna näiteks pöörati mu tähelepanu ka teatavatele petuskeemidega seotud reklaamidele (Baskaro OÜ). Kui jääb veel midagi sarnast silma, siis minu postkast ootab vastavaid teateid. Võiks ju öelda, et mis vahet seal on, reklaam on reklaam, peaasi, et sendid tiksuvad. Aga mingi eetilisus ja kvaliteet võiks siiski ka nende osas olla.

pühapäev, 24. jaanuar 2021

Võlablogide välimääraja

Päris mitu inimest on mulle kirjades vihjanud, et vahetevahel lähevad erinevad võlablogid omavahel sassi ja selline igapäevane jälgimine selle tõttu ehk natuke ka raskendatud. Mõistan muret, sest tegelikkuses ju ongi meil kõigil üks ühine joon - me oleme võlgu, kõvasti võlgu. Sipleme nii, et vähe pole. Aga ma võtan täna endale selle natuke meelevaldse vabaduse ja kirjeldan veidike neid blogisid oma sõnadega (vähemalt nii nagu nad mulle on mulje jätnud). 
Minu teada on selliseid klassikalisi võlablogijaid (just siis neid, kes on võlgu erinevatele krediidiasutustele) meil kokku neli - "Võlglase Blogi/Päevik" (mina ise), "Appi, ma olen võlglane!", "Jah, ka mina olen võlgu!" ja "Võlglase Päevaraamat". Staadiumid, põhjused, läbielamised on meil kõigil loomulikult ääretult erinevad. Järgnevad iseloomustused on kõik kooskõlastatud blogide autoritega (jah, küsisin ükshaaval kõigi käest üle).

Alustan iseendast ehk siis Võlglase Blogist/Päevikust. Mina kaevasin oma võlaaugu endale spordiennustustega. Ühel hetkel lihtsalt läksid panused ja ka kaotused nii suureks, et hakkasin seda kõike rahastama kiirlaenudest. Sealt edasi aga tekkis veelgi suurem vajadus uue raha järele, millest tulenevalt muutusid panused järjest riskantsemaks ja emotsionaalsemaks (kadus ära igasugune algne ratsionaalsus ja mõistlikud panused) ning lumepall oligi veerema pandud. Lumepall veeres tohutu hooga kuni eelmise aasta veebruarini, mil lõpuks reaalsus kohale jõudis. Tänaseks päevaks mul mitte ükski laenuleping üles öeldud pole ja hetkel pole ka mitte ühtegi laenu viivises. Seda kõike suuresti tänu sõbra abile, kes mulle pensionifondi rahade tagatisel laenu andis. Samas on mul endiselt kohustused igakuiselt suuremad kui mu sissetulekud, seega asi on veel väga kaugel normaalsusest (igakuiselt jääb tavaolukorras makseteks puudu laias laastus 300-400 EUR). Lähedased minu olukorraga kursis ei ole.

"Appi, ma olen võlglane!" - Neiu, kelle nimel võttis laenu tema endine elukaaslane, jättes maha väga suured võlad. Kogu laenatud raha mängis mees maha internetikasiinodes, slotimasinate taga. Paljud neist laenudest võeti tegelikult neiu teadmata ja sisuliselt oli siin tegemist identiteedivargusega. Tänaseks on paljud laenud ka inkassode käes ja kõige hullemal hetkel jõudis üks nõue ka kiirmaksekäsuni, kuid siis saabus päästev ingel nimega Kristi, kes korraldas sotsiaalmeedias kampaania, mille käigus sai AMOV oma olukorra lõpuks kontrolli alla. Eks seda inkassodega jagelemist tuli aegajalt ette ka veel päris hiljuti, aga lõpuks on olukord siiski selline, kus sissetulekud ületavad kohustusi. Samas on peagi lõppemas emapalk ja siis läheb olukord taaskord natuke keerulisemaks. Olen aru saanud, et kõige olulisemad lähedased on neiu seisuga tänaseks kursis.

"Jah, ka mina olen võlgu!" - Mees, kes oma suured võlad on tekitanud slotimasinatega. Taaskord on kogu tegevus toimunud internetikasiinodes. Tänaseks päevaks on seisud üsna rasked ja nukrad, sest vähemalt ajutiselt on ära kadunud stabiilne sissetulek (ennekõike siis koroonamurede tõttu). Samas siiani pole veel mitte ükski laenuleping üles öeldud ja inkassodega pole kokkupuuteid veel olnud. Mõned lepingud on aga siiski juba viivises. Siiamaani on kogu see lugu elukaaslase eest varjatuks jäänud.

Võlglase Päevaraamat - Neiu, kes võttis ise laenu, et olla oma tänaseks endise elukaaslase meele järgi (mehe teadmata samas). Hiljem selgus ka põhjus, miks mehel endal kunagi raha polnud ei arvete ega igapäevaste kulutuste tarbeks - ta mängis selle kasiinos maha. Päris mitmed võlad on jõudnud inkassode lauale ja igakuine puudujääk sissetulekute ja kohustuse vahel on üsnagi märkimisväärne. Mõned laenud on ka juba kohtusse andmise ohus. Oma olukorrast ei ole ta mitte kellelegi rääkinud.

Nagu näha, on kõigil neljal lool ühine juurpõhjus - hasartmängud, lihtsalt osa meist on selle ise endale tekitanud ja osa on elukaaslase sõltuvuse ohvriteks. Aga vähemalt me kõik võitleme ja anname endast parima, et sellest olukorrast välja tulla. Kui ka sinul on oma lugu rääkida, aga blogi pidamine tundub liig, siis tule meie foorumisse ja jaga oma lugu seal. Anonüümsus on garanteeritud.
Ahjaa, viimasele küsitlusele saab ka veel endiselt mõned päevad vastata. Vastuseid on juba omajagu tulnud, aitäh kõigile! Kokkuvõtteid hakkan tegema ilmselt järgmise nädala keskpaigas.

reede, 22. jaanuar 2021

Võlglaste foorum

Kallid blogilugejad! Väike reklaamteade! Juba päris ammu viskas üks kommentaator õhku uitmõtte, et võlglastel võiks olla omaette virtuaalne kogunemiskoht, kus mõtteid vahetada. AMOV blogija algatusel ongi tänaseks valminud Eesti esimene (arvatavasti?) võlglaste foorum. Esimene mõte oli teha see kõigile kättesaadavaks ka ilma igasuguse registreerimisvajaduseta, aga üsna pea sai seda põhjalikumalt analüüsides selgeks, et sellisel juhul oleksid võlglased sisuliselt nagu alasti kogu maailma ees. Kõik saaksid siis märkamatult foorumis ringi käia. Ei saa olla naiivne ja uskuda, et laenufirmad neid blogisid ja nüüd ka seda foorumit lugeda ei sooviks. Selle tõttu sai siiski sisse viidud registreerimiskohustus. Inimesed saavad küll jääda anonüümseks (täiesti vabalt võid endale kasutajanimeks võtta placet24krediidikonto vms), aga konto tuleb siiski luua. Koostatud said ka mõned reeglid, millest kindlasti tuleb kinni pidada. Täpsemat infot saab juba tegelikult lugeda siit: https://olenvolgu.com/lubage-esitleda/
Foorumi aadress: https://olenvolgu.com/community/?foro=signin
Loomulikult ei ole see mõeldud ainult võlglastele. Oodatud on ka kõik kaasaelajad ja kaasamõtlejad. Eriti oodatud on inimesed, kellel finantsilised või juriidilised teadmised keskmisest inimesest kõrgemal. Inimesed, kes oskaksid võlglastele reaalset abi anda. Eks siis vaatame, kuidas see käima läheb ja kas inimestel tekib selle vastu huvi. Meie ise oleme igatahes elevil ja lootusrikkad. Kirjutamiseni!

Endale valetamine ei tee probleemi olematuks

Elu on nagu malemäng. Võidab see, kes suudab rohkem käike ette mõelda. See, kes suudab võimalikult palju oma kogemuste, töökuse, andekuse ja kohati ka juhusliku õnne abil ette aimata, mis tulevik tuua võib. Muidugi ei piisa ainult asjade ette tunnetamisest, lisaks tuleb end ka selleks kõigeks ette valmistada. Uskuda sellesse, mis ees ootab ja käituda vastavalt. "Kui juhtub nii, siis ma pean tegema sedasi, mis põhjustab mingi sündmuste jada ja sellele reageerin ma just naa...". Inimeste hirmud on enamasti seotud teadmatusega, sest kõike lihtsalt ei olegi võimalik ette ennustada. Kui oleks olnud võimalik ette ennustada (spordi tulemusi siis), siis oleksin ma vähemalt miljonär, mitte siin võlaori.
Olles tänaseks päevaks suhelnud kümnete erinevate võlglastega, siis praktiliselt kõigi nende juures on ühine joon - hirm ja teadmatus. Inimesed lihtsalt ei tea, mida selles väga raskes olukorras ette võtta. Kuidas päästa kõik see, mida on siiani üles ehitatud. Kuidas mitte kaotada neid, kes kallid. Ja kuidas selle kõige juures ise vaimselt terveks jääda. See on ränkraske koorem kanda. Seda lõpuni kirjeldada ilmselt ei olegi võimalik. Seda mõistavad arvatavasti ainult need, kes ise seda kogenud või kes näinud oma lähedast seda kõike läbi elamas. Lisaks muidugi kõik see süütunne, ühiskonna hukkamõist.
Koolis küll õpetatakse arvutamist, teinekord ka isegi Exceli kasutamist. Võõrkeeled saame selgeks, teame, kuidas ajaloos tähtsad sündmused kulgesid ja mõistame ehk ka elevandi kihvade ehitust. Aga mitte keegi ei õpeta meile, kuidas hakkama saada, kui oled võlgades.
Juba vanarahvas oskas öelda, et "tark õpib teiste vigadest, loll ei õpi enda omadestki". Nii on ilmselt ka päris paljude võlglastega. Üks viga ajab teist taga, aga õppetund saadakse alles siis, kui enam mitte keegi uut laenu ei anna. Üks kõige hävitavamaid vigasid võlglase perioodil on liiva alla peitu pugemine. Just siis tekitatakse tegelikult selles protsessis enda jaoks suurimad probleemid. Kahjuks probleemi eitamine seda probleemi ära ei kaota. Siinkohal tahaksin tsiteerida üht oma viimaste aastate lemmikumat teleseriaali, "Chernobyl". See kõlab niimoodi: "When the truth offends, we lie and lie until we can no longer remember it is even there, but it is still there. Every lie we tell incurs a debt to the truth. Sooner or later, that debt is paid." Ehk siis, kui me valetame muudkui teistele ja ennekõike iseendale, et meil pole seda taaka seljas, siis see ei tee seda olematuks. Iga valega muudame me tegelikult seda aga hoopis veelgi suuremaks. Ja varem või hiljem tuleb see koos kõigi intresside ja viivistega ikkagi tagasi maksta. Väga palju on neid, kes kahetsevad just seda perioodi, mil oldi liiva all. Mil oleks saanud laenuandjatega suhelda ja kokkuleppeid sõlmida. Mil oleks saanud suurimad plahvatused ära hoida või neid vähemalt pisendada. Seega, peamine tarkus kogu võlaprotsessis - ärge pugege peitu, vaadake oma seisudele otsa, küsige abi, koostage plaan. Või kui oletegi juba peitu pugenud, siis ronige sealt välja. Kohe nüüd, täna. Iga päev ootamist teeb selle seisu hullemaks. Võtke see telefonitoru vastu, kui laenufirma helistab. Vastake nende kirjadele. Jah, nad võivad teie peale aegajalt ka karjuda (kuigi tegelikult ei või, aga nad teevad seda ilmselt siiski) ja kurjad olla, aga kirjeldage oma olukorda neile ausalt. Lisaks tasub kõik suhtlused tegelikult lõpuks viia kirjalikule tasemele, et jääks alati märk maha, mida te õigupoolest kokku lepite. Ärge andke neile lubadusi maksta rohkem ja kiiremini, kui te seda tegelikult suudate. Ainult niimoodi võivad need mäed liikuma hakata ja pikkamisi ehk hakkavad asjad ka paika loksuma.

neljapäev, 21. jaanuar 2021

Maksehäireregistriga seotud müüdid ja hirmud

Creditinfo Ametlik Maksehäireregister on asutatud 2001. aastal Eesti pankade poolt ning seda haldab Creditinfo Eesti AS. Ametlik Maksehäireregister on Eestis ainus järjepidevat ja kvaliteetset võlainfot koondav register, kuhu on sisestatud ligi 1,8 miljonit unikaalset maksehäiret nii ettevõtete kui ka eraisikute kohta. Maksehäirete infot sisestavad ja kasutavad Eesti krediteerijad kõikidest elutähtsatest valdkondadest nagu näiteks pangandus, side, telekommunikatsioon, kütus, kaubandus, ehitus, rentimine, veondus jne. Mainin ära, et tegelikkuses on arvestatavaid avalikke maksehäireregistreid Eestis lausa kaks - lisaks sellele eriti ametlikule pankade ja muude krediidiasutuste poolt loodud Creditinfo tootele on olemas ka Julianus Inkassole kuuluv taust.ee. Taust.ee on samuti ametlik maksehäireregister, mis avaldab enamuse Eesti suurimate võlausaldajate (telekomid, pangad, inkassofirmad) nõudeid. Hetkeseisuga on registris avaldatud üle 160 000 aktiivse maksehäire. Maksehäirete olemasolu teistele isikutele on parim kriteerium, mille alusel teha otsus krediidi andmise. Eks seda kasutatakse ka, aga kindlasti on mastaabid olulised väiksemad. Kogu järgnev jutt käib üldiselt maksehäireregistrite kohta, sest reeglistikud on neil suures joones sarnased. Suurim erinevus on see, et taust.ee süsteemi võidakse lisada juba ka 30 päevase võlgnevuse järel.

Mis on maksehäire?

Maksehäire on võlgniku poolt rahalise kohustuse rikkumine (kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine), mis vastab järgmistele tingimustele:
  • rikkumine on kestnud rohkem kui nelikümmend viis (45) päeva arvates rahalise kohustuse täitmise päevale ehk maksetähtpäevale järgnevast päevast;
  • summa on vähemalt kolmkümmend (30) eurot, mis võib sisaldada nii rahalise kohustuse põhinõuet ja/või kõrvalnõudeid;
  • maksehäire aluseks olev võlgnevus peab olema tõene, kontrollitud ja sissenõutav.
Maksehäireregister on paljude jaoks justkui midagi väga müstilist. Midagi sellist, kuhu satuvad need, kes kohe üldse oma elus hakkama ei saa. Eks sellele hirmule ja müstikale aitavad laenufirmad omalt poolt muidugi meeletult kaasa ka. Sest nad lihtsalt ähvardavadki, et vot kui sa nüüd ära kohe ei maksa oma võlgnevust, siis paneme su sinna registrisse ja siis läheb sul kõik väga halvaks. Püüaksingi siinkohal natuke seda hirmu jahutada ja mõningaid müüte purustada. Arvestades selle blogi temaatikat, siis loomulikult keskendun ma siinkohal vaid krediidilepingutega seotud võlgnevustele. Igasugused telefoni- või elektriarvete võlgnevused jätan sellest arutelust välja, sest ma lihtsalt ei ole nendega kursis. Kuigi võimalik, et suures osas need asjad kattuvad, sest lõppude lõpuks on võlg ikkagi võlg, vahet pole, mis selle algpõhjuseks oli.
1. müüt - maksehäireregistrisse lisatakse ilma ette hoiatamata. Ei lisata. Kui teil on laenuandjale edastatud korrektsed kontaktandmed, mida te ka regulaarselt kontrollite, siis neid teavitusi saate te hulgim. Alguses hoiatab teid laenuandja ise. Kui neil aga kannatus katkeb, siis võivad nad teie kohta info lõpuks MHR-i edastada. Siin ongi oluline rõhutada ka seda, et laenuandja ei ole otseselt kohustatud "kella kukkudes" teid sinna lisama. Kui ikka nendega inimlikult suhelda ja vettpidavaid lubadusi anda, siis võib sellest pääseda ka 45-päevase võlgnevuse korral. Kui aga info on lõpuks registripidaja lauale jõudnud, siis ei kuulu see samuti veel koheselt avalikustamisele. Seejärel saadavad juba nemad ka teile teate, et kui nädala jooksul ära ei maksa, siis pannakse see teave kõigile üles.
2. müüt - maksehäireregister rikub inimese elu ära. No ei riku. Ma võrdleksin maksehäireregistrit natuke nagu hasartmängukeeluga. Kui teie kohta on avatud registrikirje, siis te lihtsalt ei saa uut laenu. Aga olgem ausad - te ei tohikski saada. Jah, see jääb sinna üles rippuma ka pärast võlgnevuse tasumist ja segab ka mõned aastad hiljem (3-5 aastat sõltuvalt krediidiasutuse liigist: pankade puhul 5 aastat, aga näiteks ära makstud inkassode võlgnevused on üleval 3 aastat), aga tegelikkuses ei riku see teie elu ära. Pigem annab teile aega rahulikult omad järeldused teha ja mitte uuesti sinna rattasse sattuda.
3. müüt - kui laenuandja annab võlgnevuse üle inkassole, aga pole teid veel maksehäireregistrisse lisanud, siis algab võlgnevuse ajaline arvestus nö "nullist". Kahjuks või õnneks nii see ei ole. Ehk kui teil tekkis laenuandja juures 2 kuud tagasi võlgnevus (ehk siis 60 päeva võlgnevust) ja see firma teid registrisse ei lisanud, siis inkasso saab teid täiesti seaduslikult sinna lisada kohe esimesel päeval (kui te nendega mingit mõistlikku kokkulepet ei suuda sõlmida).
4. müüt - tööandja saab koheselt teada, kui teid sinna lisatakse. Ei saa. Tegelikkuses ei sega maksehäireregistris olev kirje (isegi kui see on avatud) teie tavaelu praktiliselt mitte üldse. Jah, laenu te suure tõenäosusega ei saa, aga kui tööandja just teie kohta päringut ei tee, siis ei saa ta seda infot teie kohta teada. Omaette küsimus on, miks ta sellist päringut üldse peaks tegema. Tehke aga oma tavapärast tööd edasi, olge lojaalne ja pühendunud töötaja ja ei ähvarda see väike registrikirje teie töö ega eraelu mitte kuidagi.
Kindlasti on neid müüte ja hirme veelgi. Võite neist mulle teada anda kas siinsamas kommentaariumis või eraldi kirja teel. Kui neid piisavalt palju tekib, siis tuleksin selle teema juurde tagasi.
Mida aga siis kokkuvõttes öelda? Kui te siplete suurtes võlgades, siis maksehäireregister ei ole kaugeltki teie suurim mure. Tegelikult ma tean mitmeid võlglasi, kes on end teadlikult ja meelega end sinna nimekirja lisada lasknud, et lihtsalt talitseda oma laenamisehimu ja -vajadust. See on üks tõhusamaid meetodeid, et sellele meeletule laenurallile punkt panna, sest krediidiasutuste jaoks on see register praktiliselt "A ja O" ning avatud registrikirjega ei võta sisuliselt mitte ükski litsentseeritud laenuandja teid jutulegi. Mõned viisakamad laenufirmad hakkavad võimalusi andma siis, kui viimasest tasutud häirest on möödas vähemalt aasta. Kiirlaenufirmad võivad küll ka järgmisel päeval pärast võlgnevuse ja avatud kirjete sulgemist uusi laene pakkuda, aga neist tasuks niiehknaa eemale hoida. Seega jah, iga hinna eest häiretest ja kirjetest enese eemale hoidmine (võttes uusi laene peale, et ohtu sattunud lepinguid klaarida - minu enda isiklik kogemus ja suur viga) on väga lühinägelik plaan ja lõpeb lõpuks arvatavasti ikkagi sinna registrisse sattumisega. Üks oluline märkus siia lõpetuseks veel - kogu see eelnev kirjeldus kehtib tagatiseta laenude puhul. Kui teil on reaalne tagatis (auto, kinnisvara) olemas, siis ei huvita kirje maksehäireregistris mitte kedagi.

teisipäev, 19. jaanuar 2021

Küsitlus nr. 3 - teemade valik

Aeg taaskord pöörduda jälle teie poole, mu kallid lugejad. Mis teemadele ma võiksin edaspidi rohkem tähelepanu pöörata? Loomulikult on vastamine igati vabatahtlik, aga olen südamest tänulik iga vastuse eest! Seekordne küsitlus asub siin - https://forms.gle/e2KXiXt8FhjV1nAa8
Eelmiste küsitluste küsimuste-vastustega saab tutvuda siin:
Küsitlus nr. 1 - https://volglane.blogspot.com/2020/11/kusitluse-tulemused.html
Küsitlus nr. 2 - https://volglane.blogspot.com/2020/11/kusitluse-tulemused-ja-kusimusedvastused.html

Väike täpsustus ja natuke ka ajupesust

Enne, kui tänast teemat lahkama hakkan, siis väike täpsustus. Eile ilmus siis järjekordne Delfi/Ärilehe artikkel, mille aluseks minu blogipostitused. Selle leiab siit. Paar inimest pööras mu tähelepanu ka seal mõnele kommentaarile ja sellele, et justkui on inimestel tekkinud arusaamatus, mida ma oma pensionirahaga siis õigupoolest teen. Eks see funktsionaalne lugemisoksus ongi selline natuke keeruline kunst, selle tõttu kirjutan puust ja punaselt - sõber andis mulle pensionifondi rahade tagatisel laenu ja selle plaani järgi ma tegutsengi. Väljamakseavaldus on mul tehtud, septembris saan raha kätte ja see läheb 18000 euro väärtuses koheselt sõbrale. Kui raha tuleb üle selle (see sõltub kõik reaalsest müügihinnast), siis see on minu enda raha ja sellega teen, mis tahan - ostan kasvõi endale kaks hamburgerit näiteks. Lisaks - tegelikkuses ei ole mul mitte mingit plaani väljamakse avaldust tühistada. Oma postituses tõin selle välja lihtsalt nende jaoks, kes samasuguseid mõtteid mõlgutavad. Tahtsin lihtsalt oma reaalse avalduse näite põhjal väikese juhendi teha. Aga tundub, et mõnede inimeste jaoks oli see märk sellest, et kavatsen avalduse tagasi võtta. Aga ei kavatse. Ning veelkord tahaksin märkida ka seda, et kuigi see tundub põnev idee, siis reaalsuses on kogu see blogi siiski kahjuks nii päris kui olla saab. Ei ole tegemist mingi sisuturunduse või näitemänguga. Ei esinda ma siinkohal mitte kellegi huve peale iseenda.
Aga olgu, see asi siis on loodetavasti nüüd selgeks räägitud-kirjutatud.
Täna tahaksin järelloona põgusalt kirjutada sellest, kui intensiivsed on ikkagi kiirlaenufirmade ajupesukampaaniad. Selle kõige illustreerimiseks siia üks ekraanipilt mu telefonist. See puudutab siis seda nüüdseks juba kurikuulsat Placet Groupi krediitkaardi lugu. 

Nagu siit näha, siis ega nad väga ei kipu leppima sellega, et ma nende kaarti pole kasutusele võtnud ja ära aktiveerinud. SMSe saadetakse ikka päris tihedalt. Väga sarnast taktikat kasutavad ka muidugi teised firmad. Credit24, Ferratum - firmad, kus mu krediidikonto tänaseks tervenisti ära tasutud - saadavad samuti iga nädal mõne e-kirja või smsi, et kas ma ikka tean, et mul on 2500 või 4000 eur vaba krediiti seal. Mõnikord pakutakse ka lausa võimalust mingis ägedas loosimises osaleda - saaks võetud summa koheselt tagasi võita. Siinkohal on muidugi kaks erilist asjaolu lisaks: neist sõnumitest ei ole väga lihtne loobuda ja samuti pole väga lihtne oma krediidikontost loobuda. See on neil tasuline teenus. Ehk siis ma peaksin neile raha maksma selle eest, et ma neilt laenu võtta ei saaks! Loogiline, kas pole? Muidugi on tegelikult kõik need sammud ja protsessid üleni seaduslikud ja ega siin väga midagi pahandada või kuskilt kinni hakata polegi. Aga see lihtsalt on selline "hea" näide sellest, kuidas käib pidev töötlemine. Et sa jumala eest ometigi sellest ringist välja ei roniks - tule ikka tagasi, me väga vajame sind ja sina vajad ju meid ka! Ehk, et isegi kui ma täna pean sellele kõigele vastu, siis ega nad ei lase seda kõike ära ka unustada. Oluline on, et see kõik mul kuskil ajusagarates ikka edasi tiksuks. Hea ju teada, et kui keegi kohtu või inkassoga ähvardab, siis on koheselt 60% KKM-iga raha varnast võtta!

esmaspäev, 18. jaanuar 2021

Võlglane peab olema säästlik

Üks teema, millel ma siin oma jutustustes eriti peatunud pole, on säästmine. Kui võtta aluseks lihtsalt igapäevane hakkamasaamine, siis tegelikkuses on olukord selline, kus ma tegelikult olen vaesem kui kirikurott. Kuskil raadiosaates öeldi hiljuti, et inimene, kellel on taskus 10 dollarit vaba raha ja tal puuduvad laenukohustused ning krediitkaardid, on rikkam kui ligi kolmandik ameeriklastest. Sisuliselt sipleb tegelikult kogu maailm võlgades. Kogu ühiskond on justkui sellele üles ehitatud.
Eks põhjuseid nendeks laenudeks on inimestel väga erinevaid. Detailselt neid ma siinkohal lahkama ei hakka. Reaalsus näitab, et kahjuks on ka neid "minusuguseid" liiga palju. Neid, kes pole otseselt elanud üle oma võimete, vaid kes sattunud mõne lihtsama või karmima sõltuvuse küüsi ja selle tõttu igasuguse kaine mõistuse kaotanud. Aga olgu, see selleks. Nüüd siis püüan väikese ülevaate anda sellest, mismoodi mina oma kulusid viimase aastaga vähendanud olen.
Tegelikkuses ei ole ma kunagi mingi meeletu laristaja olnud. Olen pärit paljulapselisest tavalisest nõukaaegsest perest ja jõukust pole ma kunagi tunda saanud. Kui lapsepõlves nädalas korra lutsukommi sai, siis oligi juba tuju hea. Siis oli kuidagi tavaline, et elatud sai õdede ja vendadega koos samas toas kuskil äärelinna tuult läbi laskvas korteris. Elu lihtsalt oli selline. Tollal polnud see justkui säästmine vaid lihtsalt selline see elu oligi. Ei osanud millestki enamast eriti unistadagi, sest teised elasid enamvähem samamoodi.
Teatud mõttes on koroonakriis tegelikult kogu seda säästuprogrammi oluliselt lihtsustanud. See kõik tundub selles valguses oluliselt loogilisem ja niiöelda orgaanilisem. Kõik suuremad otsused, ostud on niiehknaa edasi lükatud. Lisaks on ju praktiliselt välistatud igasugused reisiplaanid. Üks väga süsteemne tekkinud säästunipp on tegelikult kaubanduskettide e-poed. Võtad aga rahulikult selle nimekirja seal ette ja ostad ainult sooduspakkumises (olgu need siis Mammuti, Taksi või Laadapäevad) olevaid tooteid. Sellega säästab tegelikult ootamatult palju raha. Üks lihtne näide. Ma olen viimasel ajal näiteks nõudepesutablette ainult pakkumiste kaudu ostnud. Kui täishinnaga saab tavalised tabletid kätte 35 senti tükk (14 EUR eest 40 tabletti), siis pakkumiste puhul on hinnaks tihtipeale 14 senti tükk (selle sama 14 EUR eest 100 tabletti). Ja kuna need on sellised tooted, mis ei aegu ega vanane, siis on mõistlik neid alati piisavalt kokku osta, et kallimaid ei peakski kunagi ostma. Sama lugu ka näiteks mähkmetega. Sisuliselt võib öelda, et juba nende kahe tootega saab 25-30 eurot iga kuu kokku hoida. Ja eks sarnaseid tooteid on veelgi. Lisaks on e-poodide puhul ka märkimisväärne see, et emotsiooniostud on ära kadunud. Sest selleks, et midagi osta, pean ma seda otsima. Väga harva jääb midagi silma täiesti kogemata. Iga ost on kaalutletud ja vajalik. Ja tehtud vaid siis, kui see on soodne. Lisaks on meie uueks suureks sõbraks saanud sügavkülmik, kuhu saab ette osta ka igasuguseid soodsama hinnaga toiduaineid. Seega, igatepidi on muutunud igapäevatoodete ostmisharjumused.
Samuti sai juba pea aasta tagasi üle vaadatud igasugused koduga seotud teenuste paketid. Elekter, teleteenused, internet, mobiilsed teenused. Neis kõigis oli tegelikult päris palju õhku sees. Ehk siis need paketid olid kõik liiga kallid, mis sisaldasid ka lisateenuseid või kanaleid, mida tegelikult mitte keegi otseselt ei vajanud. Kui kõik oli kriitilise pilguga üle vaadatud ja vastavad muudatused ära tehtud, siis selgus, et jällegi ligikaudu 30 eurot sai säästetud.
Koroonakriis on tekitanud tugeva kokkuhoiu ka transpordi ja väljas söömise osas. Meie riigis (vähemalt minu kodumaakonnas) on olemas tasuta ühistransport. Kõik käigud, mida ma viimase 10 kuu jooksul olen pidanud üksinda tegema, olen ma ära teinud ühistranspordiga. Ja selle eest 0 eurot kokku maksnud. Last viime me küll endiselt autoga lasteaeda, sest see vahemaa sinna on lihtsalt liiga pikk ja ühistransport selles osas kahjuks ka aidata ei saa. Aga see kulu on tõeliselt väike. Kuna enne koroonakriisi (ja enne minu võlakriisi plahvatust) käisin ma igapäevaselt kontoris, siis tuli tollal ka igapäevaselt väljas süüa. Sellel oli oma sotsiaalne vajadus ka juures. Aga kokkuvõttes oli see kallis lõbu - iga tööpäev tõi läbi selle laias laastus 4 eurose lisakulu. Ehk siis terve kuu peale 80 eurot. Loomulikult kulub ka kodus süüa tehes ja seda süües mingi rahasumma, aga julgen öelda, et see on vähemalt 2 korda väiksem kui väljas süües.
Kui nüüd kogu see teema kuidagi kokku võtta, siis jah, kartulikoori ma sööma pole hakanud ja ilmselt ei hakka ka. Aga igasuguste väiksemate ja suuremate elumuutustega on siiski õnnestunud ligikaudu 100 eurot igakuistest tavapärastest kuludest kokku võtta. Ja see kõik on tänaseks saanud tegelikult uueks elustiiliks, uueks normaalsuseks.

laupäev, 16. jaanuar 2021

Allikakriitilisus ja meelevaldsed järeldused

Seda postitust ajendas mind kirjutama ühe kommentaatori avaldus. Tsiteerin: "Nüüd kus keskerakonna, isamaa ja ekre koalitsioon ja valitsus lõhki läks ning keskerakond reformiga valitsust teeb siis kaudselt juba vihjati ka siin videos https://www.postimees.ee/7156985/reformierakond-ja-keskerakond-otsustasid-2-2-teedega-joudsalt-edasi-minna et ilmselt ikka ei saa seda pensionireformist tulevat raha kätte. Ehk siis kogu asi keeratakse ilmselt ümber." Selliste sõnade ja meelevaldsete avaldustega tuleks natuke ettevaatlikum olla. Kuidas saavad olla ühes ja samas lauses korraga mõisted "kaudselt vihjati" ja "ilmselt ei saa"? Kuulasin ja vaatasin selle video minagi läbi ja ei lugenud sealt isegi seda kaudset vihjet tegelikult välja, et tekiks seda hirmu, et nüüd hakatakse 50000 inimese avaldusi tühistama. Jah, eluga tuleb kursis olla, aga kasuks tuleb faktidele keskendumine. Hetkel on faktiks see, et pensionireform on jõustunud ja rakendunud, sisuliselt poole Tartu jagu inimesi on juba avalduse teinud ja tegelikult pole uus valitsus ega koalitsioon isegi veel kinnitatud ning siiani pole tegelikult ju selliseid väiteid õhku visatud, et neil oleks plaanis seda pensionireformi tagasi keerama hakata. Õnneks ei käi demokraatlikus riigis need asjad päris nii, et üks valitsus teeb täna ühe seaduse ja pärast jõustumist ja rakendumist saab selle järgmine valitsus päevapealt ära lõpetada. Loomulikult on võimalus, et mingid muudatused tulevad, aga hetkel ma midagi traagilist veel õhus hõljumas selles osas ei näe.
Teine asi, mis mind viimasel ajal kulme kergitama pannud, on see, et inimesed annavad nõu ja isegi noomivad teisi niiöelda kuulujuttude alusel. Täpsemalt tahaksin rääkida sellest, kuidas niiöelda juriidilist nõu püütakse anda sisuliselt sõprade tuttavate või tuttavate sõprade kaudu kuuldud lugude põhjal. Paaris kohas on silma hakanud see, et imestatakse, miks võlglased küll inkassoga kokkuleppeid ja graafikuid sõlmivad. Et see olevat ikka täitsa mõttetu ja võiks maksta täpselt nii palju kui ise jõukohaseks pead. Kui seejärel küsida, et kas need nõuanded põhinevad ka millelgi või on lihtsalt soovmõtlemine, siis selgubki tõsiasi, et sõbra kaudu on kuuldud, et ühel teisel sõbral läks niimoodi hästi. Ma ei tea, see kõlab kuidagi niimoodi nagu ma läheks kuskile perekooli foorumisse sünnitusabi osas sõna võtma ja nõuandeid jagama. Ma ju ka olen ühtteist kuulnud ja korra isegi seda kõike pealt näinud. Nüüd jagan ju matsu küll ja saan ehk abiks olla. Soov aidata on loomulikult igati inimlik ja tore, aga teinekord võib valesti antud abi või nõuanne hoopis karuteene teha. Seega, tuleks hoolega mõelda ja veenduda, kas see kõik ikka tõele vastab, mida soovitatakse.
Kokkuvõttes tahaksin öelda, et tuleks usaldada rohkem oma ala spetsialiste ja riiklikke asutusi (võlanõustajaid, finantsinspektsiooni, tarbijakaitset või kasvõi hugo.legali juriste). Sõprade soovitused on enamasti küll olulised ja emotsionaalselt ka kindlasti väga vajalikud, aga sõbrad ei pruugi olla juriidikas või finantsmaailmas eksperdid. Võlglase eesmärk ei ole mitte kellelegi ära panna või kedagi paika panna, isegi mitte inkassot või kohtutäiturit. Tegelikult tuleks pidevalt otsida kompromisse ja jõukohaseid kokkuleppeid. Loomulikult tuleb jälgida, et liiga ei tehtaks, aga seda kõike siiski seaduse piirides. Kui sõber ütleb, et saada see inkasso pikalt, mul lehmalellepoeg tegi nii ja nüüd on Balil elu nautimas, siis jah, nii võib teha, aga esmalt tasub siiski see rahulikult läbi mõelda ja ka spetsialistide poole pöörduda. Rohkem kainet mõistust, allikakriitilisust ja vähem paanikat! Vabandan, kui see postitus ehk liiga otsekohene või kuri tuli.

reede, 15. jaanuar 2021

Ilusast ilmast ja blogi statistikast

Päike paistab! Ilm on küll päris märkimisväärselt külm, aga ikkagi - päike paistab. Aknast vaadates on väljas ikka meeletult kaunis. Minu meelest alahinnatakse ilma mõju meeleolule ja töövõimele. Vähemalt siin põhjamaades, kus me elame, on sellel kõigel ikka päris suur tähtsus. Kui järjest on 2-3 nädalat sombusust ja halli taevast, siis mõjub selline ootamatu päikesekiir nagu tõeline palsam. Mõnus. Eks sellel kõigel on muidugi omad negatiivsemad küljed ka - meie pere auto näiteks täna käima ei läinudki ja laps jäi lasteaeda viimata. Aga pole hullu, täna on reede ja ei juhtu midagi enneolematult halba sellest kõigest.
Tegelikult tahtsin teiega aga natuke oma blogist rääkida ja veidike ka statistikat jagada. Hea meel on mul muidugi ka selle üle, et üleeilsest on vähemalt ajutiselt taaskord Google oma reklaamid tagasi keeranud ja vaikselt on neid klikke ja sente ka siin tiksunud. Samas on endiselt hoiatus "The number of ads you can show has been limited. For details, go to the Policy center" üleval, seega ilmselt ei pruugi see taaskord lõplik olla.
Niisiis, blogi statistika numbrid 2020. aasta septembrist detsembrini on järgnevad.

Tegelikult ei ole septembri numbrid muidugi kaugeltki korrektsed, sest Google Analytics sai mul seadistatud alles paar nädalat pärast blogiga alustamist ja seega on sellest statistikast puudu esimeste päevade hiigelsuured numbrid (kahel päeval järjest üle 5000 külastuse). Sama lugu on teatud mõttes ka AdSense kontoga, mille osas sain ma Google heakskiidu alles kolmandal-neljandal korral. Küll polnud nad rahul minu kujundusega, siis ei meeldinud neile paigutus ja nii edasi. Ega nad selle kõige selgitamisel väga detailsed ei ole ja selle kõige tööle saamine oli paras peavalu. Kui mu lugejate seas leidub AdSense kogemustega inimesi, siis selles osas nõu ja kogemusi vajan küll väga kõvasti. Et millele võiks tähelepanu pöörata ja mida teha, et Google lõplikult mu trafficuga rahule jääks. Kirjutage mulle. Igal juhul nagu näha sellest tabelist, siis tegelikult oleks nendel reklaamiklikkidel kõvasti potentsiaali mulle abiks olla.
Aga sellised need seisud siis hetkel on. Meel on hea, nädalavahetus on ees ootamas, hetkel ühtegi laenu võlgnevuses ei ole, ilm on kaunis. Seda kõike tuleb ära kasutada, et akud võimalikult täis laadida ning seejärel on juba lihtsam ka raskemate aegadega tõtt vaadata. Võitlus jätkub!

neljapäev, 14. jaanuar 2021

Pensionisammas on pikali, elagu pensionisammas!

Niisiis, nüüd on natuke kurb ka. Ma alustasin pensionisamba ehitamist juba siis, kui see loodi. Ehk siis 2002. aastal. Eks selle aja jooksul ole igasuguseid asju üle elatud ja ikka seda kogumist jätkatud. Kuid nüüd tuli oma suurte vigade tõttu selline otsus vastu võtta. Tunnistan ausalt - kui mul seda võlakoormat ei oleks, siis ma seda sammu teinud poleks ja koguksin rahulikult edasi. Aga mis seal ikka, eile õhtul tegin ma siis selle avalduse ära.
Mina tegin kogu selle protsessi läbi pensionikeskus.ee lehel. Igasuguste arvustuste ja hinnangute põhjal siis on see kõige odavam, kõige mugavam ja ka ilmselt kõige kiirem variant. Milleks minna ringiga kui saab ka otse. Esilehel oli nupp "Minu pensionikonto". Logisin kenasti sisse, valisin vasakult menüüst Minu avaldused -> II samba avaldused -> Raha väljavõtmine.
Ainus segane koht kogu selle protsessi juures on kohe esimene lahter "Dokumendi kuupäev". Siin on oluline teada, et see tulebki jätta selleks kuupäevaks, mis ta seal on (ehk siis jooksev kuupäev). Segadust tekitab see, et järgmine lahter on dokumendi number, mille tõttu võiks ju eeldada, et dokumendi kuupäev on seotud kuidagi enda ID-kaardi või passiga. Aga nii see pole (sai välja uuritud). Dokumendi number aga on just see sinu enda isikutunnistuse number, olgu ta siis pass või ID-kaart. Järgmisena tuleks vajutada nuppu "Järgmine", veidi kummaline "Sisesta ja kontrolli" ei peaks minu hinnangul sellel esilehel veel olema, aga see selleks.
Järgmisel lehel kontrollid üle, et sisestatud aadress oleks korrektne ja tegelikkusele vastav. Seejärel taaskord "Järgmine" ja nüüd siis avaneb pangakonto sisestamise võimalus. Ning lõpuks tuleb see kõik kinnitada ja veenduda, et kõik on korrektne. Seejärel tuleb tasuda riigilõiv, 4.70 EUR ja tehtud see ongi.

Kui tekib soov see avaldus tagasi võtta, siis antud hetkel saab seda teha kuni 31. juulini 2021. Selle jaoks tuleks siis avada Minu avaldused -> II samba avaldused -> Avalduse tühistamise avaldus. Ja sealt siis viimase tabi alt valida õige tühistatava avalduse liik, antud näite puhul siis "Raha väljavõtmine". Ja ongi kõik. Nüüd ei olegi muud, kui oodata septembrikuud, mil raha reaalselt pangakontole laekub. Käisin oma pensionikontol tänast seisu ka vaatamas ja praeguse seisuga laekuks mu pangakontole 18026,15 EUR (20% tulumaksu on juba maha arvestatud).
Mõned märkused ka pensionikeskuse enda poolt:
Tuletame meelde, et kogumispensioni II sambast raha väljavõtmise avalduste esitamisega on piisavalt aega.
Raha väljavõtmise avalduste esimene periood kestab kuni 31. märtsini 2021. a.
Raha väljamakse toimub septembris 2021. a, väljamakse tegemise aeg ei sõltu avalduse esitamise ajast (esimese kvartali jooksul).

Küsisin pensionikeskuselt täpsustuseks üle ka paar detaili, mis siis ehk olulised just pangakontode arestimise hirmus olevatele inimestele.
1) Kas avaldusele esitatud pangakontot saab hiljem ka muuta või peab selle jaoks algse avalduse tühistama ja seejärel uue avalduse juba uue pangakontoga tegema?
Oma pangakontonumbri saab ära muuta veebikeskkonnas www.pensionikeskus.ee, Minu Pensionikonto. Kui muuta menüüs “minu andmete” alt pangakonto number õigeks, siis väljamaksmisel arvestame muudetud pangakonto numbrit. Väljamakse tehakse ainult Teie isiklikule pangakontole.
2) Kas avaldus on näha ka kuskilt avalikust registrist? Kas näiteks pank või pensionifond ise näeb enne avalduste tühistamise lõppu, et ma olen teinud avalduse sambast lahkumiseks? Kas seda näeb ka näiteks inkasso või kohtutäitur? Või on seda võimalik teatud tingimustel näha ka täiesti kõrvalistel kolmandatel isikutel? Või on see kõik salastatud info ja kõrvalised inimesed seda ei näe, et olen teinud sellise avalduse?

Kõrvalistele isikutele ei ole nähtav Teie poolt esitatud avalduste info. 
Minu enda kommentaar lisaks: Siin on oluline teada, et kui teie pensionifond on seotud mõne pangaga (SEB, Swedbank, LHV pensionifondid), siis see konkreetne pank ikkagi näeb, kui olete avalduse teinud. Minu pensionifond on Tulevas ja selle puhul mitte ükski krediidiasutus ei näe, et olen avalduse teinud.

kolmapäev, 13. jaanuar 2021

Võlglase argipäev

Kuigi ma olen üsna kehvas seisus võlglane, siis elu läheb edasi vaatamata kõigele sellele. Nii palju kui võimalik püüan ka mina siiski enamvähem normaalset elurütmi hoida. Kahjuks või õnneks ei saa seda kõike ajutiselt seisma panna. Ka võlglane peab süüa saama, teinekord ka end pesema. Ja no ei lülita ma ju võlgade tõttu end ka maailma küljest lahti - ikka jõuavad igasugused uudised ja tähtsad sündmused minuni. Olen minagi kursis, et Eesti jäi täna peaministrist ilma, tean sedagi, kui suured koroonahaigete numbrid Eestis ja ka minu maakonnas olid. Tegelikult tean isegi seda, et Inglismaa Premier League'i liidriks on üle pika aja Manchester United. Samuti olen lugenud, et Bitcoin teeb rekordeid ja siis teeb jälle meeletuid kukkumisi. Isegi poes käin ma muideks endiselt ja aegajalt kasutan isegi meie suuremate toidukettide kullerteenuseid.
Ning siis muidugi argipäevade põhiline tegevus - töö. Ilma milleta ei oleks mul siin tegelikult mitte millestki rääkida ega kirjutada. Just töised kohustused on need, mis aitavad mõistuse selge hoida, keskenduda sellele, mis oluline. Eks siingi muidugi on COVID omad korrektiivid teinud ja ega ma päriskontorisse oma jalga viimase 10 kuu jooksul just väga tihti pole tõstnud. Aga sellest pole tegelikult üldse hullu, kõik vajalikud vahendid on tööandja poolt lubatud koju võtta - sain endale näiteks mõnusa mugava tooli, mida vist hiljem tagasi viima ei peagi. Rääkimata siis korralikust arvutist, kõrvaklappidest (oh, kuidas mulle meeldib töö taustaks muusikat kuulata, ole sa tänatud, Spotify Free!) ja muudest vidinatest. Kuigi eile oli selline natuke nadim olemine ja kehvem tuju, siis tegelikult tööd see ei seganud. Ning tänaseks pärast mõnusat 9-tunnist und tunnen end igas mõttes nagu uue inimesena. Ajutine madalseis ületatud ja tagasi ka valmidus ja energia kõigi takistuste ületamiseks.
Igasugused õues tehtavad tegevused on ka tegelikult hästi olulised. Lihtsalt niisama jalutamised, lume rookimised ja muud talverõõmud. Aga päikest võiks ikkagi veidikenegi rohkem olla, sellest tunnen küll kõvasti puudust. Aga eks niimoodi see kodukontoris töötava võlglase argipäev möödubki, ilmselt mitte eriti teistmoodi mittevõlglase päevast - ärkamine, hommikusöök, laps lasteaeda, töö, lõunasöök, töö, laps lasteaiast, lastega tegelemine, õuetegevused, õhtusöök, TV, magamine. Eks ta selline üsna kodune on, aga teatud mõttes on see hea. Transpordikulud jäävad sellises tempos üsna väikseks.
Ahjaa, no kõige selle sisse mahutan ma kuidagi (ega ise ka täpselt ei tea, kuhu ja kuidas) ka kogu selle bloginduse ja saatusekaaslaste ning kaasaelajatega suhtlemise. Seda kõike naudin ma väga. Ei teagi, kas sellest kõigest suudan loobuda, kui ühel kaunil päeval võlgadest lahti olen saanud. Omamoodi mõnus sõltuvus juba.

teisipäev, 12. jaanuar 2021

Väike madalseis

Tunnistan ausalt - mul on mingi teatud motivatsioonikriis tekkinud. Vaimne väsimus. D-vitamiini puudus, liiga vähe päikest. Liiga aeglaselt kulgevad protsessid, liiga aeglaselt tulevad vastused finantsinspektsioonilt, tarbijakaitselt, laenufirmadelt-pankadelt. Google ka kiusab oma AdSense'iga. Särts on kuidagi otsa saanud. Pea ka valutab. Harry Potteri filmisaaga sai ka eile otsa. Korraks on head mõtted ka otsa saanud. Samas on nii palju asju juba ära tehtud ja väga palju kirju ka välja saadetud, mille vastused panevad ilmselt uuesti rattad käima.
Usun, et paljudel inimestel, saati siis veel stressis ja depressioonis vaevlevatel inimestel tuleb sarnaseid päevi ette, kus lihtsalt ei jaksa ega taha. Mott on maas ja tuju paha. Aga nagu ühes oma varasemas postituses ka mainisin - ma ei anna alla, ma puhkan ja võitlen edasi. Üleüldiselt olen ma positiivse ellusuhtumisega inimene ja päris lootusetuks pean olukordi väga harva. Usun, et seda positiivsust kajab ka minu postitustest omajagu. Aga tahangi mõista anda, et see on täiesti okei, kui vahepeal vaim puhkust vajab ja natuke jonnida tahab. Mäletan, et kunagi oli meil kontoris lausa motivatsiooni mõõtmise graafik, et kas täna on seda sädet või ei ole. Ütleme nii, et neid päevi tuli tegelikult päris tihti siiski ette, kui sädet ei olnud ega tulnud. Teinekord on muidugi tööl sellised tähtajad, et tööd tuleb teha ka ilma sädemeta, kasvõi hambad ristis. Kui palgapäeval ikka raha tahad saada, siis tuleb end kokku võtta ja see väike madalseis ületada. Eks nii on ka võlakoorma all olles. Korraks võiks jah end diivanile pikali visata, tunnikese pikutada ja mitte midagi teha, aga siis tuleb edasi tegutseda. Alla andmine ei ole variant, puhkamine aga on lubatud. Tahtsin lihtsalt natuke viriseda ja end välja elada. Ikkagi inimene.

Pikaajalise ja lühiajalise mõtteviisi dilemma

Hästi palju vigu siin elus algab mõtteviisist. Sellest, kas läheneme asjadele lühiajalises plaanis või pikaajalises. Kui inimene pole just surmavalt haige ja pole näha, et elupäevi ongi veel vähe alles, siis on lühiajaline mõtteviis peaaegu alati halb. Edukas inimene mõtleb alati kaugemale kui tänane või homne heaolu. Tema sammud on suunatud kaugemale. Kas see, mida ma teen täna, on mulle kasulik näiteks kahe aasta pärast. Lühiajalise ja pikaajalise mõtteviisi võitlus algab sisuliselt juba algklassides. Palju vahvam oleks ju kodus arvutimänge mängida, õues sõpradega hängida kui tuima näoga koolipinki nühkida. Mis kasu see junsu saab täna sellest, et tähed selgeks saab? Vanemad ju loevad tema eest kõike vajalikku ja hoolitsevad, et kommid oleks laual ja muidu ka oleks tore ning hea see elu.
Samasugune valikute küsimus on ka tegelikult igasugused kiirlaenud. Kas see tegevus, mille jaoks sa need üle 50% krediidikulukuse määraga eurod vastu võtad, toob sulle mingit kasu ka üldse? Kui kasutad neid lihtsalt eelmiste laenude teenindamiseks, siis tegeled sa taaskord lihtsalt ju tänase ja eilse päeva päästmisega (ja seda meeletult kalli hinnaga), mitte sellega, et sul aasta pärast ka hea elu oleks. Ning kui sul isegi on mingi ägedamat sorti investeerimisidee (spordiennustus!), siis söövad need intressid su kasumi mõnuga ära. Ilmselt maksaksid kõik investeerimisgurud sulle su koolituste eest head hinda, kui suudaksid neid veenda selles, et sul on idee, mis toob kindla peale vähemalt 50% tootlikkust.
Mina olen oma viimased aastad veetnud kahjuks just sellises lühiajalises mõtlemises ja just see ongi toonud mu siia, kus ma nüüd olen. Kõik need krediidikontod ja kiirlaenud olen ma ju võtnud mingi omast arust kavala plaaniga. Jah, ma olin haige, mängusõltlane, aga krediidiotsused tegin ma ju siiski mingi teistsuguse loogikaga. Ei olnud haruldus, kus ma tõemeeli uskusingi oma plaanide edukusse. Üks markantsemaid näiteid pärineb 2008. aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistlustelt. Summa ei ole tagantjärgi mõeldes suur, aga teguviis nii vale kui üldse olla saab. Algamas oli alagrupimäng Türgi ja Tšehhimaa vahel. Märkasin, et punase kaardi koefitsient oli 1,3. See tundus mulle nii imelikult suur, sest no punaseid kaarte saab ju nii harva. Tollal oli Bigbank veel sisuliselt kiirlaenufirma. Nii võtsingi sealt 1000 EEK laenu (jah, siis oli veel krooniaeg), kindla plaaniga sellest 1300 EEK teha ja siis kohe see tagasi ka maksta. Mõeldud-tehtud, paraku sai aga türklaste väravavaht 90+3 minutil punase kaardi ja sinna see plaan lendas. See oli sel korral väga erandlik juhtum ja ehmatas mind korralikult. Ja ega ma peale seda tükk aega selliste asjadega enam ei tegelenud ka.
Ma ei osanud mitte kunagi kogu oma mängimist ja panustamist võtta pikaajalise strateegiaga. Kunagi ma isegi alustasin ka sissemaksete ja väljamaksete arvestamist Exceli tabelis, aga ma ei suutnud sedagi väga pikalt pidada, sest kaotused muutusid nii suureks ja kadus motivatsioon selle kõige suhtes järge pidada. Mul oli eesmärk, et igapäevaselt oleks sissemaksete ja väljamaksete vahekord nö rohelises (väljamaksete summa suurem kui sissemaksete oma), aga see ei saanud mitte kuidagi olla jätkusuutlik.
Üks kirjakirjutaja noomis mind natuke. "Filosofeerimine võla üle tundub halb variant. Ma ise vaataksin kogu võlapundart hästi must-valgelt ja tegeleksin ainult nende asjadega, mis on edu toonud ja mis aitavad probleemi lahendamisele kaasa. Filosofeerimine varem või hiljem lõpeb alati küsimusega, et mis on elu mõte ja sellisel tasemel filosofeerimine tõmbab depressiooni musta auku." Ja tegelikult olen ma temaga nõus. Lõpuks loevad tegelikult reaalsed sammud. Võlaprobleeme aitavad lahendada lisatööd, tööampsud, raha võimendamised (kui mul on 100 eurot, aga laenumakse 150 eurot, siis mida ma peaksin tegema, et mul oleks 50 eurot rohkem või laenumakse 50 eurot väiksem?). Kokkuvõttes tahaks tegelikult nentida, et jah, tuleks mõelda kaugemale kui täna või homme, aga samas tuleb oma tegevustega siiski tagada ka see, et liiga pikaajalise planeerimisega enda olevikku ära ei rikuks. Minevikus tehtud vigu pole mõtet liiga palju põdeda, neist tuleb lihtsalt õppetunnid olevikku ja tulevikku kaasa võtta.

esmaspäev, 11. jaanuar 2021

Maksepuhkuste välimääraja, 3. osa - Bondora

1. osa - Maksepuhkuste välimääraja, 1. osa - krediidikontod
2. osa - Maksepuhkuste välimääraja, 2. osa - kiirlaenud
Jätkan sel nädalal "Maksepuhkuste välimääraja" postituste sarja, mis siin viimasel ajal mängusõltuvuste postituste ja üleüldise pühade perioodi tõttu natuke unarusse jäänud. Seekord tahaksin rääkida Bondorast.
Oma eelnevates postitustes olen teatud määral kirunud Bondora laenukontori puhul inimlikkuse vähesust. Aga tegelikkuses on nende juures ka väga palju head. Nad on oma süsteemid teadlikult ära automatiseerinud ja selle tõttu on see nende klienditeenindus just nii lakooniline nagu ta on. Nad ise ütlevad selle kohta nii (tsiteerin nende enda kodulehte): "Meie eesmärk on hoida teenustasud võimalikult madalal, et meie kliendid säästaksid raha ning meie oleksime võimelised konkureerima pankade ja teiste laenuandjatega. Seetõttu muutsimegi mõnda aega tagasi meie klienditoe täielikult digitaalseks." Neile ei saa helistada ja härdal häälel kurta, et raha ei ole ja sellisel moel kokkuleppeid sõlmida. Nende üldine vastus makseprobleemidele on see kurikuulus B Secure teenus - korra võtad (kasvõi maksepäeva muutmiseks) ja maksad kuni laenu lõppemiseni 10 EUR kuus.
Ilmselt on enamus laenuorjusesse langenud inimestest mingigi suurema või väiksema laenu Bondorast võtnud. See on justkui selline saareke suurpankade ja kiirlaenude vahel. Et pole päris nii soliidne ja nii hea mainega kui Swedbank või SEB, aga samas siiski oluliselt asjalikum (loomulikult ka odavam) kui Ferratum, Creditstar või Credit24.
Mida aga siis rääkida Bondora maksepuhkuse võimalustest? Tõele au andes võib sellest rääkida vaid ülivõrretes. Teist nii paindlikku, nii ulatuslikku ja nii automaatset maksepuhkuse võimalust vähemalt Eestis ei ole. Isegi mitte ligilähedast. Et seda kõige paremini demonstreerida, võtan ette iseenda näite.
Mul on Bondoras 3 laenulepingut. Nende igakuine kuumakse ilma igasuguste puhkusteta oleks 302,05 EUR. Kui ma nüüd võtaksin kasutusele B Secure teenuse, maksaksin edaspidi siis igakuiselt 10 EUR juurde ning aktiveeriksin selle raames 12-kuulise põhiosa maksepuhkuse, siis langeks mu igakuine maksekoormus selleks ajaks 140,99 + 10 EUR = 150,99 EUR peale. Ehk siis langetaksin igakuist koormust 151,06 EUR võrra. Selle raha saan siis rakendada oluliselt kallimate laenude teenindamiseks-kustutamiseks. Kogu selle protsessi teeb eriti mugavaks just asjaolu, et ma ei pea täitma eraldi avaldust või taotlust, ma ei pea esitama mingeid pangakonto väljavõtteid, seda ei menetle mingi müstiline "komisjon". Kõik on automaatne. Lisaks saab 12 kuu pärast, kui maksepuhkus lõppenud, sama mugavalt ka uue maksepuhkuse peale võtta. Jah, tõsi - sellel ajal maksan ma iga kuu 150,99 EUR tühja, aga siin avaldub veel üks Bondora eripära ja suur pluss - ka maksepuhkuse ajal on mul võimalik soovi korral omas tempos põhiosa vähendada. Ehk kui tuleb mingi preemia või tulumaksutagastus, siis saab selle sama mugavalt ja automaatselt põhiosa katteks ära kasutada. Taaskord ei pea tegema avaldust ega kellegagi suhtlema või kellegi otsust ootama. Paar klikki ja tehtud see ongi. Selle käigus arvutatakse koheselt ka uus maksegraafik ja väheneb ka intressimakse (lisaks siis väheneb muidugi ka põhiosa).
Sellised protsessid siis on Bondora välja mõelnud ja realiseerinud. Siit on teistel laenuandjatel vähemalt tehnoloogilises mõttes palju õppida ja areneda.

pühapäev, 10. jaanuar 2021

Lotokaotaja ei või!

"Lotovõitja võib!" Teame ju seda lausa klišeelikku lauset. Ühesõnaga, kui oled mingi suurema lotovõidu saanud, siis avanevad uksed, mis senini lukus ja kinni olnud. Aga paraku on meist enamus lotokaotajad - vähemalt neist enamus, kes kunagi mõnegi pileti ostnud. Tõenäosusteooria lihtsalt paneb need asjad paika. Võitjaid on vähe, kaotajaid palju.
Sel nädalal pöördus Facebooki Messengeri kaudu (jah, ka seal saab minuga suhelda, tippige sisse https://facebook.com/volglane ja saategi minuga vahetumalt suhelda) minu poole üks neiu, kes tahtis rääkida oma loo. See lugu räägib tema isa väga pikaajalisest sõltuvusest seoses erinevate lotodega. Teate ju küll need Bingo, Viking, Keno ja muud õnnemängud. Minu esimene mõte oli, et loomulikult saab ka lotoga end lootusetult sõltuvusse mängida, aga uskusin, et sel moel on need kaotatud summad pigem väikesed. Aga oi, kuidas ma eksisin! Antud näites on inimene end paarieuroseid pileteid ostes vähemalt 20000 EUR suurusesse võlaauku kaevanud.
Kuidas üldse aru saada, et midagi on valesti? Esimesed märgid on seotud ilmselt närvilisusega. Loto puhul siis vajadus olla õigel ajal teleka ees. Tsiteerin: "Mu isa puhul sai otsustavaks seik, kus ema ja isa olid poes ja see oli just peale jõule, kus isa hakkas emale meeleheitlikult peale suruma, et kuule lähme koju, me peame ruttu minema koju, mul on vaja osta lotopilet, vaata varsti kell kukub. Ema sõnul sai isa ta peale väga kurjaks ja muutus närviliseks. Siis hakkas kell tiksuma ja ema sai aru, et kõik pole korras, ta ostis too päev 20 lotopiletit..." Kui inimese jaoks on teatud tegevus (eriti kui see on rahadega seotud tegevus) muutunud lausa kinnisideeks ja see hakkab juba ka välja paistma, siis on asjad tõenäoliselt juba väga valesti. Siin loos selguski, et lotopileteid rahastas see inimene juba pikalt ka kiirlaenudest.
Mida üldse sellises olukorras teha, kui olete avastanud, et teie lähedane on selliselt oma sõltuvuse orjaks muutunud ja see hakkab mõjutama kõigi heaolu. Kui ta teile juba niiöelda "vahele on jäänud", siis tuleb kindlasti esmalt läheneda ikka väga vaikselt ja rahulikult. Tuleb mõista, et sisuliselt on tegemist haavatud saakloomaga, kes äkiliste sammude peale võib käituda üsna kontrollimatult. Hukkamõistmine on kõige hullem, mida teha saaks. Tuleb saavutada usalduslik suhe, rääkida-rääkida-rääkida. Anda inimesele mõista, et te kõik olete koos selles paadis. Te ei jäta teda ka siis, kui ta ausalt ära räägib, mis seisus ta päriselt on (alguses püüab sõltlane oma reaalsust kindlasti pisendada). Ja siis edasi tuleb juba reaalseid samme ette võtta, millest üks esimesi on kahtlemata Maksuameti keeld (lotomängude puhul toimib see 100%, sest üldjuhul on Eestis lotod kõik ametlikud ja isikukoodipõhised). Siis tuleb loomulikult kõik võlad ära kaardistada ja plaan paika panna, kuidas sellest supist välja ronida. See on raske ja pikaajaline protsess, aga paranemine algab sel hetkel, kui enam halvemaks minna ei lasta.
Ühtlasi tegelikult selle postitusega tahan ma mõneks ajaks nüüd sõltuvuste ja hasartmängudega seotud teemad pausile panna ja keskenduda edaspidi taas finants- ja juriidilistele teemadele seoses võlgadega. Tagasi selle blogi algse mõtte juurde. Aga seniks on mul siiski üks üleskutse ka. Kui blogi lugejate seas on keegi, kes sooviks oma lugu jagada seoses slotikate, ruletilaudade, Black Jacki, pokkeri ja muude kaardimängudega seotud sõltuvustega ning sellest tingitud rõõmude ja valudega, siis ootan teie kirju (nagu ikka - volglasepaevik@gmail.com). Anonüümsus on garanteeritud.

reede, 8. jaanuar 2021

Väsimusest, heast unest ja sõltuvusfaasidest

Kui inimene on väsinud, siis laias laastus on kaks võimalust end turgutada ja tagasi töövormi ajada - manustada ohtralt kofeiini-tauriini või muid ergutusaineid või minna lihtsalt pikali ja teha üks korralik uinak või lausa uni. Loomulikult ei ole küsimustki, kumb neist variantidest see jätkusuutlikum ja tervislik on. Hea ja korralik uni pidavat olema sisuliselt kogu kvaliteetse elu aluseks. Ning pikas plaanis see ju ilmselgelt nii ka on. Paraku ei saa meie kiire elutempo juures seda alati endale lubada ja nii me vaikselt pingeolukordades ennast läbi põletamegi. Tekitades endale päevast päeva väsimusvõlga. Umbes nii nagu hasartmängur, kes mängib selleks, et võita ja võlgadest vabaneda, aga tegelikult selle käigus hoopis suurendab neid võlgasid.
Üks blogilugeja saatis mulle ühe hästi hea ja detailse ülevaate mängusõltlaseks kujunemise faasidest. Tahaksin seda siinkohal ka teiega jagada.
Psühhiaater Robert L. Custer kirjeldab patoloogilise hasartmängimise erinevaid faase täieliku sõltuvuse kujunemiseni:
Võidu faasis tundub mängimine põnev ja mängija jaoks on olulisem võitmine kui võidusumma suurus. Võidud tekitavad õnnestumise- ja kontrollitunde ning toidavad fantaasiaid võiduseeriate jätkumisest: “See juhtus eile õhtul, miks ei võiks see juhtuda ka edaspidi ja anda mulle 10 korda, 100 korda nii palju raha?”. Tasapisi saab mängimisest valdav meelelahutus ning ümbritsev elu kaotab mänguri jaoks tähtsuse. Optimism ja reaalsusele mittevastavad kujutlused võimalusest kerge vaevaga raha saada pimestavad, mängimisega kaasnev hasart ja põnevus viivad panuste suurendamisele.
Kaotuse faasis viib võitmatuse illusioon panuste pidevale suurendamisele. Kaotust tõlgendatakse isikliku ebaõnnestumisena ning panustatud raha tagasi võitmiseks ja enesetunde taastamiseks jätkatakse mängimist (taas kaotades). Mõeldakse üha enam mängimisele, otsitakse erinevaid raha saamise võimalusi. Sageli ei suudeta laenatud raha tagasi maksta, kuid usutakse endiselt, et on võimalik „kaotatu tagasi teha, kui ainult õnn pöördub!” Mängur valetab perekonnale ja sõpradele, on rahutu, ärritunud ja endasse tõmbunud. Vähehaaval jõuab ta äratundmisele, et ei suuda mängimist lõpetada ka seda tõsiselt soovides ja teda valdab mängimise üle kontrolli kaotamise tunne.

Meeleheite faasis puudub mänguril kontroll mängimise üle ning ta on täielikult haaratud mängimise nõiaringi. Võlad kuhjuvad, elu keerleb mängimiseks vajaliku raha hankimise ümber kuni õigusvastaste tegudeni. Perekonnas ja tööl on kaotatud usaldus, kuid mängur usub endiselt, et tal hakkab varsti vedama. Kui seda ei juhtu, süveneb meeleheide veelgi kuni depressiooni tekkimiseni. Meeleheite faasi iseloomustavad lootusetuse tunne, emotsionaalne kokkuvarisemine, alkoholi ja/või muude uimastite kuritarvitamine, enesetapumõtted ja -katsed.

Kui mõtlen kõigile nendele enda läbielamistele, kui mõtlen kasvõi "Deemonid" filmi peale, siis pean tõdema, et täpselt nii see kõik ongi. Tagasi tulles selle postituse alguse juurde, siis mängusõltlane lihtsalt lahmibki endale muudkui seda kohvi ja energiajooki sisse selleks, et ärkvel püsida. Selleks, et elus oleks mingigi mõte, vajab ta uusi doose, uusi panuseid. Ta ei puhka. Hommikul ärgates on esimene mõte, kuidas küll õhtul rahaline seis jäi. Ja enne uinumist on viimane mõte, et peaks äkki veel ühe panuse või keerutuse tegema. Kogu elu sisuliselt keerlebki mängimise ja raha ümber. Korralikust unest ei ole siin enam ammu juttu.
Tajun, et viimasel ajal on mu postitused kuidagi liiga palju selle sõltuvuse poole kaldu läinud ja võlgnevuste teema kui selline natuke tahaplaanile jäänud. Oma osa selles ongi tegelikult ka sellel eelmainitud filmil, mis mind taaskord sellele kõigele mõtlema on pannud ja tundub, et tänaseks on sellest mängijakarjäärist juba nii palju möödas (peagi saab aasta täis), et olen valmis end analüüsima. Kusjuures küsisin ka paari saatusekaaslase või kaasmänguri käest, et kuidas nemad sellesse filmi suhtusid ja üks neist vastas selliselt: "Deemonite filmi ma ei saanud vaadata juba siis kui ta teles oli. Algust vaatasin. Mul hakkas nii vastik, päris paha kohe. Teades, missuguse jama ma tänu sellele ise kokku keeranud olen, siis ei suutnud vaadata. Päris füüsiliselt halb hakkas." Seega, võibolla ongi see film omamoodi tähis mängusõltlase elus - kui suudad juba vaadata, oled mingi etapi oma paranemises läbinud.
Kokkuvõttes tahan öelda, et puhake rohkem ja jooge vähem kohvi :)

neljapäev, 7. jaanuar 2021

Teise pensionisamba väljamaksetest

Kuna viimastel päevadel on mult vaikselt küsima hakatud, kas mul on juba pensionisambast väljumise avaldus tehtud ja lisaks avaldas Tanel Saarmann tänases Ärilehes ühe huvitava artikli sellel teemal, siis mõtlesingi, et jagaks oma värskemaid mõtteid sellel teemal.
Ütlen kohe alustuseks ära, et veel ma avaldust teinud ei ole. Sellega selles mõttes kiiret ei ole, et mitte mingit erilist vahet ei ole, kas teha seda täna või alles 31. märtsil. Korraks ma logisin küll sisse pensionikeskus.ee lehele, aga see avanes nii aeglaselt ja tundus, et kõik need 20000 inimest, kes juba avalduse ära teinud, olid korraga seal sees. Nii palju kui ma aru olen saanud, siis ongi kõige mõistlikum ja odavam seda kõike teha just eelmainitud lehel. Pangad loomulikult pakuvad samuti seda vajalikku nuppu, aga seal pidi protsess oluliselt tülikam olema (lisanduvad mingid ankeedid) ja ka kallim. Kui pensionikeskus.ee lehel maksab avaldus 4.70 EUR, siis pankades kuni 15 EUR. Ehk siis vahe lausa 3-kordne. Selle kõige eest teenustasu võtmine on muidugi omaette kuritegu niiehknaa, aga see selleks. Kui nii, siis nii.
Kui ma kunagi selle avalduse tegemise ette võtan, siis loomulikult jagan kogu protsessi ka siin blogis nii detailselt kui võimalik.
Nüüd aga siis selle Taneli artikli juurde. Kuna tegemist on tasulise artikliga, siis üsna palju sellest sisust jääb kahjuks maksumüüri taha. Õnneks mul on üks hea sõber, kes on minuga jaganud Delfi täispaketti ja seega saan seda lugeda. Ilmselgelt ei ole hea mõte hakata mul siinkohal endale probleeme tekitama ja teatud mõttes saagima seda oksa, millel ise istun, seega loomulikult tervet artiklit ma teiega paraku jagada ei saa. Aga kokkuvõte on lihtne - praegune süsteem lubab pensionifondi raha kanda ka oma välismaisele pangakontole, kuhu aga kohtutäiturid ligi ei pääse. Seega, piisab kasvõi sellest, kui endale revolut-is või muus taolises keskkonnas IBAN tekitada ja need pensionifondi eurod sinna suunata. Ainus tingimus reeglistikus ongi see, et tegemist peab olema pensionifondi omaniku isikliku pangakontoga. Liiga detailselt ei hakka ma neid asju siiski kirjeldama. See jääb juba teie enda välja uurida, kuidas sellist kontot luua. Igal juhul tundub, et seaduseloojad on taaskord natuke kiirustades oma otsuseid teinud (nagu praegusel valitsusel üleüldiselt kombeks - käib pidev katse-eksitus meetodil tegutsemine) ja jätnud võlglastele lahti päris mõnusa tagaukse. Eks näis muidugi, kas selle avastamine kedagi tegutsema ka paneb ja äkki mõeldakse väljamaksete ajaks midagi välja.

kolmapäev, 6. jaanuar 2021

Tagasi argirütmi

Tänase kolmekuningapäevaga lõpeb siis ametlikult seekordne pühadeperiood, kuused visatakse välja, süüakse ehk viimased verivorstid ja naastakse argirütmi tagasi. Võlglane peab ka nüüd oma akude laadimise pooleli jätma (ilmselgelt need täis ei saanud) ja taas oma Exceli tabelitele otsa vaatama, maksma sinna kuhu saab ja jõud peale hakkab ning lootma parimat. Nii ka mina.
Teema, millest ma viimasel ajal eriti rääkinud pole, on igasugused lisatööd ja muud ampsud. Natuke olen siin juttu teinud AdSense rahadest. Neid tiksus mul vaatamata Google vastuseisule detsembris ikkagi 50 EUR väärtuses ja see raha laekub loodetavasti jaanuaris lõpus mu pangakontole ka. Seega,  väike vajalik lisaboonus ka sellest suunast. Lisaks siis sain üleeile tavapärasest veidi suurema palga boonuse näol. Ning natuke on õnnestunud ka tõesti päriselt lisatöid teha, üks väike tõlkesutsakas tõi sisse 150 EUR. Igal juhul, kogu selle jutu kokkuvõte on see, et mul on jaanuari arved tervenisti kaetud ja vähemalt sel kuul taaskord keegi mu peale pahaseks ei tohiks saada. Selle seisu pealt on hea alustada läbirääkimisi erinevate laenuandjatega, eriti siis suurpankadega.
Lubasin ühes oma postituses, et peagi tuleb juttu ka laenuandjast, kes rikub seadusi ja ei näita ka kõige paremat suhtumist suhtlemise osas. Aga see lugu ei ole oma lõppu veel leidnud, sest kui mainisin neile finantsinspektsiooni, ajakirjandust ja selle juhtumi avalikustamist, siis muutus ka suhtlustoon ja hetkel on tekkinud teatud lootus, et äkki nad siiski tulevad mulle vastu ja klaarivad teemad ära. Seejärel saan muidugi hoopis positiivse alatooniga postituse nende kohta teha. Aga kuna lahendus ei ole veel käes, siis ei hakka enne kaagutama, kui muna munetud.
Eks ma pean väga oma sõnu valima ja olema kindel, et kõik mu avaldused on faktipõhised. Sest nagu oli näha Placet Groupiga seotud postitusest, siis jõuab see info lõpuks ka laenufirmadeni. Nii naiivne ma ei ole, et ei usuks, et laenuandjad juba vähemalt osaliselt mu isiku selgeks teinud on. Aga samas nagu Placeti vastus näitas, siis lõppude lõpuks rääkisid nemad aiaaugust, samal ajal kui mina pöörasin tähelepanu hoopis aiale. Ehk siis nad õigustasid küll ennast, aga reaalsuses oli teema hoopis milleski muus ja mina kordagi ei maininudki, et ma oleks selle krediitkaardi saanud võlgu olles. Seega jah, ma pean hoolega oma sõnu valima ja krediidiasutustest detailselt rääkides alati vaid faktidele põhinema. Vaikselt tekib juba ajakirjaniku tunne :) Aga, mis seal ikka - võitlus jätkub!

teisipäev, 5. jaanuar 2021

Deemonid (2012)

Eile hilisõhtul, kui ülejäänud pere oli juba magama läinud, võtsin mina ette ühe filmiõhtu. No sellise täiesti süvenenud filmiõhtu - klapid pähe, igasugune taustamüra vaigistatud ja olimegi ainult mina ja film. Ja see ei olnud mingi suvaline film, see oli Eesti kasiinosõltlaste film nimega "Deemonid". Tõeliselt kütkestav ja valus linateos Eesti tippnäitlejate osavõtul. Jah, see film on tegelikult juba peaaegu 8 aastat vana ja ma olin seda varem näinud ka, aga seekordne vaatamine oli oluliselt erilisem.
Kui ma seda filmi esimest korda nägin (no võiski olla ilmselt mingi 7 aastat tagasi), siis oli mu elu praegusega võrreldes nagu lust ja lillepidu. Ei mingeid võlgnevusi ega hasartmänguprobleeme. Seega see film oli tollal minu jaoks lihtsalt mõnus ja kerge meelelahutus, kuigi keerulisel teemal. Pigem oli mu mõttemaailm siis see, et no on alles lollid inimesed, langevad niimoodi sõltuvuse lõksu, mõistust ikka üldse ei ole. Ühesõnaga, ma olin tollal pigem veendunud, et see kõik on inimeste enda saamatus ja rumalus. Ja miks nad küll seda lõpetada ei suuda. Miks nad küll oma elud niimoodi ära rikuvad.
Ja nüüd olen ma ise kogu selle protsessi läbi elanud. Kõik see algne võidurõõm, elevus uutest võitudest, siis esimesed kaotused, esimesed valed ja varjamised, esimesed pohmelused. See mõistmatus ja segadus mänguautomaadi suhtes, kui see enam võitu ei taha anda - äkki on ta rikkis (minu küsimused keerlesid küll rohkem selle üle, et äkki polnud tegemist mitte kokkuleppemänguga ja selle tõttu mu panus kaotas)? Kõik see kujunemine oli selles filmis ikka meeletult valusalt ja tõeliselt esile toodud. Ma tunnetasin iga keharakuga kõigi nende peategelaste kujunemislugu, nende panuseid, nende lootusi ja lõpuks selle kõige purunemist siis kas enesetapu või perekonna kaotamise näol.
Ma ei tahaks siinkohal liiga palju sisu ümber jutustama hakata, aga filmi ajal mõtisklesin ka selle üle, millisele neist kolmest peategelasest mina kõige rohkem võiksin sarnaneda. Tegelikult kujunes vastus mu jaoks ääretult lihtsaks - Ain Lutsepa poolt kehastatud Ants oli oma mänguriomadustelt just minu moodi. Ta oli oma töös meeletult kohusetundlik, süsteemne ja täpne. Teda usaldati sisuliselt une pealt kõiges ja kõigi poolt. Samas oli ta täpselt selline minulikult introvertne. Ja ka mängima minnes (tema põhimänguks kujunes Black Jack) oli tal alati kindel süsteem, millesse ta üsna pimesi uskus. Ta jõudis isegi internetist järgi uurida, mida see mänguteooria endast kujutab. Ühesõnaga, korralik eeltöö ja ta tekitas endale teadmised tõenäosusteooria kohta. Aga lõpuks hävines ka tema.
Filmist käis läbi ka küsimus, mida ka minult on küsitud. "Miks sa mängisid, miks sa mängid? Miks?" Vastus sellele muutub vastavalt hetkele, milles mängur viibib. "Mis miks? Niisama, ma pole mingi sõltlane". "Lihtsalt meelelahutuseks". "Selleks, et võita". "Selleks, et kaotatud raha tagasi võita". "Selleks, et ma ei suuda enam teisiti". Kurb on ka see, kui palju ja kui tihti mängur endale tegelikult valelubadusi annab. Näiteks püüab ta endale sisendada, kui hommikul hakkab vihma sadama, siis ta täna panuseid ei tee. Kui ta jõuab esimesena pangaautomaadi juurde ja seal järjekorda pole, siis täna ei mängi. Inimene hakkab oma otsuseid tegema mingite täiesti suvaliste väliste tegurite mõjul. Aga ka see ei peata mängurit mitte iga kord. Sest no, kui vihma isegi sajab hommikul, siis saab ju panuste tegemise vabanduseks tuua, et vist ei saja ikka piisavalt tugevasti. Ka selles filmis oli neid viimasel hetkel muudetud otsuseid ja murdumisi nii valusalt välja toodud. Leides taskust viimase žetooni, oli Jokol kindel plaan see kasiinos rahaks vahetada, kuid taaskord toimus libastumine...
Kui ma olin selle filmi ära vaadanud ja lõputiitrid veel jooksid, siis mul sõna otseses mõttes käed värisesid. Nagu oleksin just ise oma elu uuesti tuksi keeranud. Nagu oleksin ise need tuhanded eurod kaotanud, oma perekonna maha mänginud. See oli vaimselt niivõrd valus, et see kandus üle füüsiliseks valuks. Ma ei taha seda kõike enam mitte kunagi kogeda! Ma ei taha teha enam mitte ühtegi panust. Mitte kunagi. 
Selles filmis oli päris palju ka teatud mõttes aegunud või aeguma hakkavad asjaolusid hasartmängumaailmast - pandimajad, kiilaspäised kantpead. Seega värskendav teine osa võiks täitsa teema olla - online kasiinod, spordiennustused, kiirlaenud, inkassod jne.
Kokkuvõttes soovitan seda filmi absoluutselt kõikidele. Eriti siis muidugi neile, kes natukenegi erinevate hasartmängudega kokku puutunud ja ka neile, kelle lähedased sellesse jamasse on end mässinud. Pahatihti ütlevad esimesi panuseid või keerutusi tegevad inimesed, et ah, mis see siis on, teen mingi paarieurose panuse ja ega ma sõltuvusse ikka ei lange ju. Võibolla ei langegi, võibolla ei paku see teema just sulle huvi, aga tegelikult on tõenäosus üsna suur, et hakkab pakkuma ja kuidas veel hakkab. See eskaleerub kiiresti ja märkamatult. Ja võitjaid on selles maailmas tegelikult väga vähe.
Üks parimaid arvustusi (vältisin arvustuste lugemist enne oma postituse tegemist, et mitte neist liialt mõjutada lasta), mille leidsin, on siin.
Film ise terves pikkuses on leitav ja vaadatav siinsamas:
Link videole, kui otsevaatamine ei peaks toimima: Deemonid (täispikk)