Võlglane peab olema säästlik

Üks teema, millel ma siin oma jutustustes eriti peatunud pole, on säästmine. Kui võtta aluseks lihtsalt igapäevane hakkamasaamine, siis tegelikkuses on olukord selline, kus ma tegelikult olen vaesem kui kirikurott. Kuskil raadiosaates öeldi hiljuti, et inimene, kellel on taskus 10 dollarit vaba raha ja tal puuduvad laenukohustused ning krediitkaardid, on rikkam kui ligi kolmandik ameeriklastest. Sisuliselt sipleb tegelikult kogu maailm võlgades. Kogu ühiskond on justkui sellele üles ehitatud.

Eks põhjuseid nendeks laenudeks on inimestel väga erinevaid. Detailselt neid ma siinkohal lahkama ei hakka. Reaalsus näitab, et kahjuks on ka neid "minusuguseid" liiga palju. Neid, kes pole otseselt elanud üle oma võimete, vaid kes sattunud mõne lihtsama või karmima sõltuvuse küüsi ja selle tõttu igasuguse kaine mõistuse kaotanud. Aga olgu, see selleks. Nüüd siis püüan väikese ülevaate anda sellest, mismoodi mina oma kulusid viimase aastaga vähendanud olen.

Tegelikkuses ei ole ma kunagi mingi meeletu laristaja olnud. Olen pärit paljulapselisest tavalisest nõukaaegsest perest ja jõukust pole ma kunagi tunda saanud. Kui lapsepõlves nädalas korra lutsukommi sai, siis oligi juba tuju hea. Siis oli kuidagi tavaline, et elatud sai õdede ja vendadega koos samas toas kuskil äärelinna tuult läbi laskvas korteris. Elu lihtsalt oli selline. Tollal polnud see justkui säästmine vaid lihtsalt selline see elu oligi. Ei osanud millestki enamast eriti unistadagi, sest teised elasid enamvähem samamoodi.

Teatud mõttes on koroonakriis tegelikult kogu seda säästuprogrammi oluliselt lihtsustanud. See kõik tundub selles valguses oluliselt loogilisem ja niiöelda orgaanilisem. Kõik suuremad otsused, ostud on niiehknaa edasi lükatud. Lisaks on ju praktiliselt välistatud igasugused reisiplaanid. Üks väga süsteemne tekkinud säästunipp on tegelikult kaubanduskettide e-poed. Võtad aga rahulikult selle nimekirja seal ette ja ostad ainult sooduspakkumises (olgu need siis Mammuti, Taksi või Laadapäevad) olevaid tooteid. Sellega säästab tegelikult ootamatult palju raha. Üks lihtne näide. Ma olen viimasel ajal näiteks nõudepesutablette ainult pakkumiste kaudu ostnud. Kui täishinnaga saab tavalised tabletid kätte 35 senti tükk (14 EUR eest 40 tabletti), siis pakkumiste puhul on hinnaks tihtipeale 14 senti tükk (selle sama 14 EUR eest 100 tabletti). Ja kuna need on sellised tooted, mis ei aegu ega vanane, siis on mõistlik neid alati piisavalt kokku osta, et kallimaid ei peakski kunagi ostma. Sama lugu ka näiteks mähkmetega. Sisuliselt võib öelda, et juba nende kahe tootega saab 25-30 eurot iga kuu kokku hoida. Ja eks sarnaseid tooteid on veelgi. Lisaks on e-poodide puhul ka märkimisväärne see, et emotsiooniostud on ära kadunud. Sest selleks, et midagi osta, pean ma seda otsima. Väga harva jääb midagi silma täiesti kogemata. Iga ost on kaalutletud ja vajalik. Ja tehtud vaid siis, kui see on soodne. Lisaks on meie uueks suureks sõbraks saanud sügavkülmik, kuhu saab ette osta ka igasuguseid soodsama hinnaga toiduaineid. Seega, igatepidi on muutunud igapäevatoodete ostmisharjumused.

Samuti sai juba pea aasta tagasi üle vaadatud igasugused koduga seotud teenuste paketid. Elekter, teleteenused, internet, mobiilsed teenused. Neis kõigis oli tegelikult päris palju õhku sees. Ehk siis need paketid olid kõik liiga kallid, mis sisaldasid ka lisateenuseid või kanaleid, mida tegelikult mitte keegi otseselt ei vajanud. Kui kõik oli kriitilise pilguga üle vaadatud ja vastavad muudatused ära tehtud, siis selgus, et jällegi ligikaudu 30 eurot sai säästetud.

Koroonakriis on tekitanud tugeva kokkuhoiu ka transpordi ja väljas söömise osas. Meie riigis (vähemalt minu kodumaakonnas) on olemas tasuta ühistransport. Kõik käigud, mida ma viimase 10 kuu jooksul olen pidanud üksinda tegema, olen ma ära teinud ühistranspordiga. Ja selle eest 0 eurot kokku maksnud. Last viime me küll endiselt autoga lasteaeda, sest see vahemaa sinna on lihtsalt liiga pikk ja ühistransport selles osas kahjuks ka aidata ei saa. Aga see kulu on tõeliselt väike. Kuna enne koroonakriisi (ja enne minu võlakriisi plahvatust) käisin ma igapäevaselt kontoris, siis tuli tollal ka igapäevaselt väljas süüa. Sellel oli oma sotsiaalne vajadus ka juures. Aga kokkuvõttes oli see kallis lõbu - iga tööpäev tõi läbi selle laias laastus 4 eurose lisakulu. Ehk siis terve kuu peale 80 eurot. Loomulikult kulub ka kodus süüa tehes ja seda süües mingi rahasumma, aga julgen öelda, et see on vähemalt 2 korda väiksem kui väljas süües.

Kui nüüd kogu see teema kuidagi kokku võtta, siis jah, kartulikoori ma sööma pole hakanud ja ilmselt ei hakka ka. Aga igasuguste väiksemate ja suuremate elumuutustega on siiski õnnestunud ligikaudu 100 eurot igakuistest tavapärastest kuludest kokku võtta. Ja see kõik on tänaseks saanud tegelikult uueks elustiiliks, uueks normaalsuseks.