Tere tulemast tagasi argipäeva! (alampealkiri - Toshl Finance ja MS Excel)

Hakkabki vaikselt läbi saama see 2022. aasta suvine periood. Lõppevad ka igasugused puhkusteajad ja saabub taas omamoodi ilmselt oodatud rutiin ja asjalikkus. Inimesed tõmbavad piltlikult öeldes taaskord lipsud sirgeks, viisakamad riided selga ja läheb jälle töörügamiseks. Vahet pole, kas siis päriselt kuskil tööpostil, koolipingis või lasteaias. Üks väga vinge ja erakordne suvi on lõppemas. Täiesti ebareaalne meie kliimavöötmes, et veel 28. augustil on sisuliselt +30. Mina sellist suve ei mäleta ja no arvestades mu peaaegu juba soliidset vanust, siis neid suvesid on mu elus ikka päris palju juba olnud. Oli see suvi siis kuidagi pöördeline ja nüüd saavadki need sellised olema? Või oli see siiski haruldus? Eks aeg näitab.

Teatud mõttes on mul tegelikult hea meel, et see suvi otsa saab. Ma küll naudin täiega mõnusat soojust ja puhkust, aga samas kaifin ma täiega ka rutiini. Ning olgem ausad - suvine aeg lööb igasugused rutiinid ikka täiega kaosesse. Kui ma vaatan oma rahalisi raporteid, siis vaikselt kippus seegi käest ära. Ei oska ma veel kaoses oma rahaasju lõpuni kontrolli all hoida. Erinevad väljasõidud ja ringreisid (sel suvel 100% Eestimaal) löövad need eelarved paratamatult siiski veidike uppi. Aga no pole hullu, lööme uuesti korra majja ja küll järgmine suvi tuleb veelgi parem (enne ma uut puhkust ei võta - mul kombeks võtta korraga pikem puhkus, mitte neid eriti aasta peale laiali laotada, saab korralikuma laksu).

Aga täna kirjeldaksingi natuke neid vahendeid, millega oma rahaasjadel silma peal hoian. Laias laastus on neid tegelikult kaks - eraldi äpp nimega Toshl Finance (mul on tellitud Toshl Finance Pro, mille eest ma maksan 2,89 EUR iga kuu) ning loomulikult vana hea Microsoft Excel. Kindlasti on neid vahendeid maailmas veelgi ja arvatavasti ka minu valikutest paremaid, aga kui kõik toimib, siis milleks enam vahetada. Kasutusmugavus ja -harjumus maksab ka ju ikkagi midagi.

Väga detailselt ei hakka ma siin Toshli funktsionaalsust kirjeldama, aga suures plaanis on asi lihtne - muudkui aga kannad igapäevaselt kõik oma tulud ja kulud sisse. Ning Toshl siis teeb sinu eest igasugused graafikud ja kokkuvõtted. Annab sulle üsna hea pildi sellest, kuhu siis raha õigupoolest kulub. Tegelikkuses saab selle ühendada ka oma pangakontodega, aga see on juba veidi kallima paketi sees ning mina seda vähemalt esialgu pole vajalikuks pidanud (seal siis teeb Toshl ka selle sisestamise poole sinu eest ära - vähemalt sellel määral, mis kuskil pangakontodel toimub). Aga asja iva siis ongi siin selles, et kõik tehingud tuleb sisse kanda (isegi, kui tegeled hasartmänguga, siis kanna need ka sisse) - ainult niimoodi on asjal mõte sees. Ehk siis nii, kui kuskil poes mingi ostu teed, siis mõistlik see üsna kohe ka oma äppi sisse kanda (kuupäev, poe nimi, arve suurus, mingid sildid-asjad ka külge ja läheb). Ning kokkuvõttes on see ju su enda isiklik aruandlus, seega petmine või varjamine oleks üsna mõttetu. 

Exceli tabelites on mul kirjas kõik kohustused. Sellest olen ma tegelikult kunagi ammu-ammu kirjutanud ka. Selles osas mul tänaseks struktuuri osas midagi muutunud ei ole. Ikka need samad tabelid, ikka need samad sheedid. Lihtsalt numbrid on tänaseks oluliselt väiksemad kui 2 aastat tagasi. Ning juba ainuüksi selles mõttes on hea neid tabeleid pidada, et annab ka hea ülevaate selle kohta, kuidas ajas asjad liiguvad. Ning kui ikka näha seda mõnusat positiivset progressi, siis seegi annab korralikult vaimset energiat ja motivatsiooni juurde.

Lisaks sellele, et need äpid ja tabelid hoiavad rahaasjad kontrolli all, kasvatab see ka võimalikult meeldival moel rahalist distsipliini. Liiga kergelt need asjad ikka lappama ei lähe (vähemalt mitte lootusetult lappama). Eks minu üks eripärasid on muidugi ka see, et ma sisuliselt vihkan sularaha ning selle tõttu on praktiliselt kõik mu rahalised tehingud arvelduskontodel kirjas. Selliste asjadega läbisin mina üsna klassikalise arengutsükli - alguses oli see kõik uus ja huvitav, siis vahepeal tundus veidi isegi tüütu, aga nüüdseks on täiesti iseenesest mõistetav harjumus. Ning see ongi ilmselt suures plaanis eesmärk. Kokkuvõttes käib asi parema finantsilise tuleviku nimel (igaks juhuks väldin siiski sõna finantsvabadus, sest see pole siiani veel mu reaalseks eesmärgiks koorunud).

Aga selline see värk siis ongi. Tegusat argipäeva kõigile! Lõpetuseks ka üks põnev uudis - mäletate ju veel AMOVit, onju? Ta on tagasi, oma uue blogiga. Seekord on aga temaatika teatud mõttes isegi veelgi karmim - ehk siis juttu tuleb vaimsest ja füüsilisest vägivallast - millest vaimsel kujul ei ole tänase päevani saabunud ei otsa ega äärt.

Kasiinosõltlase mõttemaailma kirjeldus (autor: Artur)

Tänane jutuke ei ole minu kirjutatud. Nende ridade autoriks on teile juba tuttav Artur. Algupäraselt jagas ta neid mõtteid ühe mu postituse all. Tema lahkel loal võtsin selle aga taaskord püünele, tegin veidi keelelisi korrektiive ja avaldan eraldi postitusena. Minu meelest on see lihtsalt nii hästi ja valusalt ausalt sõnastatud protsessikirjeldus, et paremini väga ei saagi kogu seda kasiinosõltlase mõttemaailma kirjeldada. 

Mingil ajahetkel, kus võidu sagedused ilmnesid või vähemalt tundusid ilmnevat algoritmi järgi, kus pärast mõnda kaotatud summat kaasnes "Big win-ne" tihti... hakkas tunduma mingi mustri teke ja mängimine ja kaotus bilanss pigem positiivne olema! See aga viis eksirännakule, kuna lasi uskuda, et ju siis vaja pikemat kaotusmõõna, et lõpuks hakkab taas võite andma. On ka juhtunud sedasi, kus mängud annavad riburadapidi üksteise järel võite sõltumata panuse astmest - ja see on olnud tõestus, et: "lõpuks on mõõn möödas ja kasiinokassad on chakrad avanud," kuid nagu ikka pärast õnnelikke minuteid, on päevade kui mitte nädalate viisi vabalangust! Sellesama seisundi uuesti kogemine - pärast päevade viisi järjest kaotamist, on pannud klienditeenindajatele kirjutama, et: "kammoon ebareaalne ju, terve nädal teile raha kandikul toonud ja pole isegi free spinne saanud!"

Ükskõik, mida nad on vastanud, ei rahulda see tegelikult kliendi küsimust mitte kübetki, sest kasiino olemusse on juba konflikt ja ebavõrdsus alusdokumendina sisse kirjutatud. Inimene, nagu mina, kes enne mängimisega alustamist olin teadlik sellest, et neid ei koti sinu finantsseis ega sinu kaotusvalud ega ka rõõmud. Nagu sa isegi mainisid, on see business, mitte sotsiaalne tasakaalu otsiv keskkond!

Kuna teenindajad vastavad absoluutselt alati ühte ja sama teksti nagu papagoid, ei suutnud mina neid enam kuulata ja valasin oma kaotusviha nende pihta välja, mille tõttu mu konto suleti. Kuna see tundus veel enam olevat nendepoolne rahavargus ning nüüd lisaks veel mu rahad seal veel lukus, siis sai tehtud teised kontod jne.

Aga ekslik oli arvata juba seda, et su kantud raha oli seal käibena ning peaks iga hetk tagasi teenitud olema. Sedasi suurte mõõnade ajal sai teenindajaid sõimatud... muidugi mitte sellepärast, et teenindaja loll ja mitte arusaaja on, vaid ikka kaotusvalu tõttu. On mitmeid kordi vabandust palutud ja saadud seetõttu konto jätkamisvõimalused, aga kahjuks on ka ühtlasi lastud inimestel jätkata veelgi suuremate kaotustega, mida oleks suutnud blokeerimisega ennetada.

Ma kirjutasin perioodist, kus kaotasin igasuguse kontrolli rahavoogude üle, mis sinna sisse kandsin ning, kus astusin otseses mõttes nendega lahinguväljale. Muidu toksisin 10-15€ numbreid 1-3x nädalas, aga kui see kibestumise lahing valla pääses, siis panin päevas 100-300€ ja mõtlesin, et: "krt, ma võidan selle kõik tagasi ja topelt!"

Panused muudkui kasvasid ja enam ei olnud rahavoog ega vaoshoitus küsimus, vaid nõiajaht oli sellega alanud ning kindel eesmärk võita nii suur summa, et neile ära teha või vähemalt võitjana välja tulla... see oli mu mängimise karjääri üks kõige haiglasem periood üldse, kus muutuski see haiguseks - täielik enesekaotus. Ja seda pettumust nad kahjuks ei korva - isegi mitte ükski "Big Win", summa suurus ei kompenseerinud enam kaotatud summat!

Alles nüüd olen ajas tunnistanud, et selle lahingu võitsid nemad ja tuli nende ees kaotust tunnistada.

Siit aga pärast pikka kahetsust ja väikseid atendaate uuesti proovida, on üks pisike mõistmine sellest mind välja aidanud: milleks nendega üldse lahinguväljal kohtuda, kui tulemus ette teada. Milleks nendega uuesti sõlmida lepingud, kui nad ette on loonud kliendile ebavõrdse seisu. Kahjuks vaid tänu kahetsusele suutsin sellest fiktsioonist üldse välja kasvada ehk nendest lahti lasta ning isegi mitte proovidagi nende poole vaadata. Muidugi oleks võinud mind aidata lahinguväljal terapeudid, psühholoogid ja nõustajad, aga ma jäin lahingusse täiesti omapäi ja alles hiljem tuli ratsavägi appi! Neid hasartmängu platvorme ei huvita inimene personaalselt, vaid neid huvitab VAID su raha - siit saate järeldada, mida soovite. 

Kurat, tegelikult olen ma tubli!

Me kõik vajame suuremal või vähemal määral kiitust ja tunnustust. Juba lapsepõlves saame me kuulda ilusaid ja häid sõnu, kui midagi hästi teeme. Ning olgem ausad - see tekitab hea tunde, onju. Loomulikult on inimesed erinevad ja mõne jaoks on kiidusõnad olulisemad kui teisele, aga natukenegi tahame me seda siiski kõik.

Eks elus on igasuguseid etappe. Ning on ka selliseid perioode, kus justkui polegi vaja mingit välist stiimulit, sest kõik sujub niigi mõnusalt ja sujuvalt. Need on need elu laineharjadel surfamise hetked. Aga paratamatult ei ole elu üks lõputu pillerkaar. Aegajalt tuleb ka tumedamaid toone sisse ning siis on vaja ka sõbralikku toetust, tunnustust, et natukenegi leida seda positiivset energiat edasi rühkimiseks.

Kuigi minu teekond viimastel aastatel on vahelduva eduga liikunud üsnagi õiges suunas, siis teatud põhjusel olen ma pidanud seda kõike läbi elama täielikus üksinduses. Minu saatjaks oletegi olnud ainult teie, mu kallid blogilugejad. Loomulikult on see kõik olnud mu enda valik, oma kõige lähedastematele inimestele oma jamadest mitte rääkida, aga samas ma ei kahetse seda otsust. Tegelikult olen ma ikkagi väga tubli olnud. Eks muidugi tahaks, et keegi peale mu enda ka mind kiidaks ja toeks oleks, aga samas tunnen ma ikkagi, et mul on väga palju põhjust iseenda üle uhke olla. Kui ma ühel hetkel selle otsuse tegin, et "nui neljaks" ma rabelen sellel teekonnal omaette, ma ronin sellest üksinda välja, siis mida aeg edasi, seda võimatumaks muutus tegelikult see niiöelda "kapist väljatulek". Ma leppisin sellega, et see on minu üsnagi eraklik teekond ning rakendasin kogu oma energia just sinna, et leida igakuiseid lahendusi, kuidas lõpuks see auk võimalikult kiiresti kinni katta.

Tänaseks olen ma olukorras, kus mu sissetulekud on üle kahe korra suuremad kui mu jamade alguses. Olen endast leidnud selle leidlikkuse, kuidas reaalselt pingutada ja raha teenida. Kui kõik mu igakuised tulud kokku liita (põhitöö, lisatöö, erinevad tõlketööd, lisakopikad blogi reklaamidest jne), siis teenin ma tänaseks rohkem kui Riigikogu lihtliige. Ning selle kõige juures ei pea ma üldsegi kuidagi üleloomulikult end katki rabelema. See elutempo on mulle täiesti jõukohane. Praeguses rütmis liikudes peaks ma järgmise aasta jõuludeks sisuliselt võlavabaks saama (ainult kodulaen peaks üles jääma). Selle juures ei ole ma arvesse võtnud võimalikke erinevaid preemiaid või palgatõuse. Ma võin tõesti lõpuks öelda, et tegelikult hakkab kaugelt kaugelt tunneli lõpust valgust paistma. Ning tegelikult on hästi julgustav mõelda, et kui ühel hetkel kõik need rämpslaenud mul läbi saavad, siis peaks mul olema tõesti võimekust elu nautima hakata. Ning siis saan ka ehk ka lõpuks oma lähedastele lubada sellist elu nagu ma tegelikult olen võimeline pakkuma.

Eks kogu sellel rabelemisel ja ebatavaliselt kõrgel stressitasemel on muidugi ka oma hind. Vähemalt kahel korral on sel aastal juhtunud seda, kus inimesed, keda ma mõned aastad pole näinud, on mulle nentinud, et mind ei tunne enam ära ja olen justkui ootamatult vanemaks jäänud. Seda ennustas mulle tegelikult juba paar aastat tagasi üks kaasteeline, et see pinge teeb juuksed halliks ja toob kortsud näkku. Kindlasti võib öelda, et selle jamaga kaotasin ma potentsiaalseid elupäevi. Aga samas - mis seal ikka parata. Mis tehtud, see tehtud. Ning taaskord pean endale ilmselt sisendama - ma olen tubli olnud, et sellest jamast välja ronisin!

Kuidas saada edukaks spordiennustajaks?

Mu viimasest spordiennustuspanusest on tänaseks möödunud 2,5 aastat. Ning järjest rohkem on mul jõudu ja jaksu oma tolle aja tegevusi analüüsida. Varem ma lihtsalt ei olnud valmis nii sügavale oma sõltuvuse sisse vaatamagi. Mul hakkas lihtsalt endast kahju.

Alustuseks pean muidugi mainima, et reaalsus on see, et peaaegu kõik inimesed, kes pole mitte kunagi mitte ühtegi spordipanust teinud, on selles oluliselt edukamad kui need, kes on seda teinud. Natuke lohisev lause küll tuli, aga point siis selles, et erinevate küsitluste ja uuringute alusel on ca. 85% hasartmängudega tegelevatest inimestest suuremas või väiksemas kahjumis. See on valdkond, milles rahaliselt edukaks saamine nõuab ikka väga suurt ja sügavat teadmistehulka ning mis kõige tähtsam - meeletut enesedistsipliini.

Ma võin enda kohta üsna julgelt väita, et seda teadmiste ja kogemuste kogumit mul jagub. Ning potentsiaalselt ma võinukski olla päris edukas spordiennustaja. Aga paraku tean ma, et enesekontroll jääb mul varem või hiljem alati hasardile alla. Niiet isegi, kui mul näiteks õnnestuks täna teha üks edukas spordiennustus ning ehk isegi teine ja kolmas, siis ma tean, et lõpuks lõpeb see ikkagi katastroofiga.

Mida siis ikkagi oleks vaja, et olla rahalises mõttes edukas spordiennustaja?

• raha, mille kaotamist sa saad endale lubada
• pidevat teadmiste värskendamist (iganädalast spordiuudiste jälgimist - kes mis vormis või meeleolus parasjagu on jne)
• enesekontrolli, et mitte rikkuda punkti nr. 1 (kui lähed oma leivaraha või veel hullem laenuraha kallale, siis oled oma hukatuse alguses)
• ausat aruandlust kõigi oma ennustuste ja ülekannete kohta (ning järelduste tegemist, kui saldod vales suunas liikuma hakkavad)
• emotsioonide mahasurumist 
• mõistete "ootus" ja "soov" erinevusest arusaamist (kui spordivõistluse üks osapool on keegi, kes sulle sümpaatne, siis on väga raske endale tunnistada, et ta võiks kaotada)
• oluline on mõista, et iga spordiennustus eraldiseisvalt on sisuliselt õnnemäng ja tulemus on juhuslik, kuid pikas plaanis määrab edukuse õige mustri äratundmine

Kindlasti on neid punkte veelgi. Kuid kui kõigi nendega juba hakkama saad, siis võiks teatav edu siiski saabuda. Mina võin julgelt öelda, et pikas plaanis sain mina neist hakkama vaid 2. punktiga. Oli küll perioode, mil katsetasin nende kõigi järgimist, kuid varem või hiljem kukkusin neis läbi.

Kokkuvõttes tuleb öelda, et jah, edukaks spordiennustajaks on võimalik saada. Kuid see on nii ränkraske protsess, läbi meeletu distsipliini hoidmise. Kohe kindlasti ei ole see pikas plaanis kuidagi lõbus. See on pidev enesekontrolli ja eneseharimise töö. Mina ei soovitaks seda mitte kellelegi. Ning uskuge mind - ma tean, millest ma räägin. Ma olin selles rattas julgelt üle 15 aasta... ning mu kogukahjum selle protsessi sees oli kümneid tuhandeid eurosid (ei saa ka välistada, et see võis lõpuks isegi 100 000 euro kanti jõuda...). Totaalne rahapõletus...

Kuidas mul läheb?

See blogi on viimasel ajal kuidagi liiga filosoofiliseks muutunud. Tõele au andes tuleb nentida, et selline mõtisklemine ja arutlemine annab küll teatavat hingerahu, aga ega ta praktilist väärtust eriti ei oma. Lihtsalt hea enda jaoks mõtteid korrastada ja suuri sihte ehk seada. Kõlab mõnes mõttes natuke sama mõttetult kui "läbi raskuste tähtede poole". On küll tore neid tähti vaadata, aga reaalne elu toimub siiski nüüd ja täna, siin ja praegu.

Räägikski vahelduseks natuke sellest, kuidas mul siis ka läheb ja kas mingeid arenguid ka olnud on. Ning tuleb nentida, et ühtteist on ikka toimunud ka ning suures plaanis summa-summaarum pigem positiivses suunas.

Alustuseks aga pigem negatiivsetest asjadest. Mõni aeg tagasi sain siis teada oma järgmise poole aasta kodulaenu makse. Nagu ühes varasemas postituses märkisin, siis viimati fikseeriti see mul veebruaris, mil Euribori määr oli -0,499%. Nüüdne uus, minu jaoks siis järgneva kuue kuu reaalsus on aga +0,689%. Ehk siis tõus on ikka päris märkimisväärne. Igakuine laenusumma tõusis selle tõttu hoobilt 32,50 EUR. Ei ole mitte väike summa, mida nüüd siis edaspidi rohkem maksta. Aga samas pole midagi eriti parata ka, tuleb hakkama saada.

Järgmine karm reaalsus on siis üleüldine hinnatõus. Vaikselt oleme jõudnud juba sinnapaika, kus uudistest tulev info järjekordse rekordinflatsiooni kohta ei pane enam eriti isegi kulme kergitama. Rekordinflatsioon tuleks siin siiski tegelikult muidugi jutumärkidesse panna. Igasugustest rekorditest oleme me oma 23% inflatsiooniga siiski üsna kaugel. 90ndatel olid need protsendid ikka oluliselt karmimad. Aga kes siis enam neid aegu mäletab, eks ole. Samuti pole vaja rääkida ka tegelikult mingist hüsteeriast ja hüperinflatsioonist. Igaks juhuks siia definitsioon ka - formaalselt defineeritakse hüperinflatsiooni inflatsioonina, mis on suurem kui 50% kuus. Meil aga on see 23% siiski aastane inflatsioon. Niiet, ei midagi erilist, ei midagi superit, ammugi siis mitte hüpervärki. Aga noh, samas tuleb mõista kogu seda ärevust ja kerget paanikat. Olukord ju kuidagi roosiline siiski pole.

Elektri ja gaasihinnad õnneks mind otseselt kuidagi ei mõjuta (eks läbi üldise hinnatõusu muidugi puudutab, aga see selleks). Minu energiaarved on stabiilselt kontrolli all. Praegune elektrileping (fikseeritud hinnaga 10,2 senti kwh) kehtib mul kenasti 2024. aasta septembri lõpuni. Ehk siis see mulle siin mingit lisastressi õnneks ei tekita. Ning gaasiga ei puutu ma otseselt üldse kokku. Kütusehinnad tanklates on ka õnneks vaikselt pigem allapoole tulnud, seega selles osas ka kõik normaalne.

Ning lõpetuseks siis üks väike sammuke mu elus, mis mu olukorda veelgi parandama peaks. Kuidagi iseenesest koperdasin ühe lisatöö otsa. Ning see on oma olemuselt sisuliselt sama töö, mida ka põhikohaga harrastan. Ehk siis IT. Ning kui mulle see pakkumine tehti, siis esitasin neile palgasoovi, mille puhul tunnetasin, et kui nad sellega nõus on, siis olen väga rõõmus (ehk siis tegelikkuses kõrgem palk kui mu põhikohal). Ning nad olidki nõus. Tingimused on ka täpselt sellised, et palka saan täpselt nii palju kui tööd teen - ehk siis tunnitasu alusel. Mingeid alampiire ega ülempiire otseselt ei ole. Esimesed ülesanded on mul tänaseks juba kenasti täidetud, esimesed töötasudki käes ning kõik sujub suurepäraselt. Selle kõige juures austan loomulikult ka oma põhitööandjat ja mingeid järeleandmisi selles osas ei tee. Põhitöö ajal teen siiski ainult põhitööd. Lisatöö tegemise aeg on ikkagi vaba aja arvelt (õhtud, nädalavahetused jne). Ehk siis mingit legaalset või vaimset konflikti selles osas ei ole.

Ning tegelikult tahakski öelda, et kuigi ma armastan rutiini, siis viimaste nädalate kaootiline suvine elutempo (puhkused, väljasõidud jne) on kuidagi märkamatult akud ikkagi täis laadinud. Energia ja tegutsemislust on täiega tagasi. Võibolla on siia kaasa aidanud ka teatav mõtete ja plaanide selginemine. Ma olen hakanud mõistma, et liiga pikalt ei tohiks ka oma samme ette mõelda, sest sellisel moel võibki lõpuks ülemuretsemisest ja ülestressamisest tekkiv depressioon tekkida. Elu tuleb ikkagi nautida ka ja aegajalt lubada endale siiski ka tänases päevas elamist. Suvi kestab veel, nautigem seda! Küll sügisest jõuab jälle täiega rabeleda.

Positiivne krediidiregister tulekul

Viimastel nädalatel on hakanud keerlema üks huvitav potentsiaalne seadusemuudatus või isegi uus seadus. Pean siis silmas loomulikult juba päris mitu aastat valitsuskihtides arutlusel olnud positiivse krediidiregistri seadust. Täiesti julgelt võib öelda, et kui see tõesti teoks saab ja ka reaalselt rakendub, siis on see ikka korralik mängumuutja kogu meie laenuturul.

Ühelt poolt hakkab see loomulikult meie metsikut läänt päris märkimisväärselt korrastama, muudab (loodetavasti) ametlikud laenud odavamaks ja no üleüldse ehk kasvatab ka veidi finantsteadlikkust meie kodanike seas. Ning kahtlemata peaks kogu see asi ka kogu laenutaotluste protsessi oluliselt kiiremaks muutma (sest kohustuste nimekirja ei pea enam ise kokku panema ning lõpuks võibolla ei pea ka enam neid kontoväljavõtteid laenuandjatele saatma). Teisalt võib see muidugi ka päris palju segadust tekitada ning võimalik, et ehk ka veelgi suuremaks muuta ebaseaduslikku laenuturgu (igasugused eraisikute laenude teemad jne).

Juba ette julgen aimata, et alustuseks toob see pigem isegi võlaorjusesse langevate inimeste kasvu. Sest reaalsuses on ilmselt Eesti täis inimesi, kes elavadki praeguses ajahetkes laenulepingust laenulepinguni. Ehk siis neid hetkel hoiabki vee peal puhtalt see, et neil on võimalik erinevaid varjamistehnikaid ja isegi pettuseid kasutades uusi laene hankida. Kunagi oma blogikarjääri alguses natuke kirjeldasin ka seda värki, kui lihtne on neid asju ikka korraldada ja selle käigus tegelikkuses oma juba kaevatud auku veelgi sügavamaks muuta. Ning ühel hetkel pannakse sellele kõigele nüüd punkt, sest kõik ametlikult võetud laenulepingud lähevad ühtsesse andmebaasi kirja ja seda enam potentsiaalne laenuklient laenuandjate eest mitte kuidagi peita ega varjata ei saa. Ning kui juba võetud laenude register ületab kogusumma osas sissetulekute koguse, siis lihtsalt ei saagi uut laenu ja ongi kõik. Sisuliselt võetakse narkomaanidelt uue doosi saamiseks ametlikud kanalid ära.

Paratamatult toob see kõik veidrad seisud ka minusuguste klientide jaoks. Ehk siis kuigi otseselt ei ole mul plaanis ega vajadust uut laenu peale võtta, siis tegelikkuses võib siit välja ujuda asjaolu, et praegused lepingud on ju ka pettusega saadud. Õnneks aga päästab meid see detail, et päris niisama uudishimust keegi sinna registrisse päringuid teha ei tohi. Piilumise lubamise või keelamise õigus jääb siiski inimese enda kätte. Lihtsalt põhitingimus on siin see, et kui uut laenu tahad kuskilt, siis pead igal juhul selle loa andma.

Siiamaani veel kuupäevadest juttu pole olnud, aga pakun, et järgmisel aastal on see uus reaalsus meil kohal. Suures plaanis see seadus mulle muidugi meeldib, sest see peaks tõepoolest korra majja lööma. Aga jah, see niiöelda üleminekuaeg saab üsna kaootiline ilmselt olema. Ning kes teab - võibolla leidub laenuandjate seas neidki, kes nüüd siis viimasel hetkel hakkavad ruttu-ruttu hoopis laenulepinguid andma, et oma praegust ärimudelit toita (olgem ausad - kõik laenufirmad pole kaugeltki mitte vastutustundlikud laenuandjad ja annavad üsna teadlikult raha neile, kellele nad seda anda ei tohiks). Oskaksin oma kogemuse pealt tegelikult päris hea nimekirja kokku panna, millised firmad tõesti teevad taustauuringut ja millised ilmselt elavadki sellest, et kliendid neile pikaajaliselt võlgu jäävad. Aga kuna see on siiski mu enda personaalne kogemus ning lisaks on viimasest laenuvõtmisest mul mõned aastad juba mööda läinud, siis ei võta ma siiski endale seda julgust kedagi avalikult maha tegema hakata.

Sellised põnevad ajad siis ka sellel turul siis tulekul. Eks ma võin siin vaid kahetsusega mõelda, et kui oleks see seadus näiteks juba 5 aastat tagasi olemas olnud, siis poleks mina ka ilmselt võlglaseks end kaevanud. Aga on nagu on, midagi selles osas parata enam ei saa. Parem hilja kui mitte kunagi, eks ole!