Kurat, tegelikult olen ma tubli!

Me kõik vajame suuremal või vähemal määral kiitust ja tunnustust. Juba lapsepõlves saame me kuulda ilusaid ja häid sõnu, kui midagi hästi teeme. Ning olgem ausad - see tekitab hea tunde, onju. Loomulikult on inimesed erinevad ja mõne jaoks on kiidusõnad olulisemad kui teisele, aga natukenegi tahame me seda siiski kõik.

Eks elus on igasuguseid etappe. Ning on ka selliseid perioode, kus justkui polegi vaja mingit välist stiimulit, sest kõik sujub niigi mõnusalt ja sujuvalt. Need on need elu laineharjadel surfamise hetked. Aga paratamatult ei ole elu üks lõputu pillerkaar. Aegajalt tuleb ka tumedamaid toone sisse ning siis on vaja ka sõbralikku toetust, tunnustust, et natukenegi leida seda positiivset energiat edasi rühkimiseks.

Kuigi minu teekond viimastel aastatel on vahelduva eduga liikunud üsnagi õiges suunas, siis teatud põhjusel olen ma pidanud seda kõike läbi elama täielikus üksinduses. Minu saatjaks oletegi olnud ainult teie, mu kallid blogilugejad. Loomulikult on see kõik olnud mu enda valik, oma kõige lähedastematele inimestele oma jamadest mitte rääkida, aga samas ma ei kahetse seda otsust. Tegelikult olen ma ikkagi väga tubli olnud. Eks muidugi tahaks, et keegi peale mu enda ka mind kiidaks ja toeks oleks, aga samas tunnen ma ikkagi, et mul on väga palju põhjust iseenda üle uhke olla. Kui ma ühel hetkel selle otsuse tegin, et "nui neljaks" ma rabelen sellel teekonnal omaette, ma ronin sellest üksinda välja, siis mida aeg edasi, seda võimatumaks muutus tegelikult see niiöelda "kapist väljatulek". Ma leppisin sellega, et see on minu üsnagi eraklik teekond ning rakendasin kogu oma energia just sinna, et leida igakuiseid lahendusi, kuidas lõpuks see auk võimalikult kiiresti kinni katta.

Tänaseks olen ma olukorras, kus mu sissetulekud on üle kahe korra suuremad kui mu jamade alguses. Olen endast leidnud selle leidlikkuse, kuidas reaalselt pingutada ja raha teenida. Kui kõik mu igakuised tulud kokku liita (põhitöö, lisatöö, erinevad tõlketööd, lisakopikad blogi reklaamidest jne), siis teenin ma tänaseks rohkem kui Riigikogu lihtliige. Ning selle kõige juures ei pea ma üldsegi kuidagi üleloomulikult end katki rabelema. See elutempo on mulle täiesti jõukohane. Praeguses rütmis liikudes peaks ma järgmise aasta jõuludeks sisuliselt võlavabaks saama (ainult kodulaen peaks üles jääma). Selle juures ei ole ma arvesse võtnud võimalikke erinevaid preemiaid või palgatõuse. Ma võin tõesti lõpuks öelda, et tegelikult hakkab kaugelt kaugelt tunneli lõpust valgust paistma. Ning tegelikult on hästi julgustav mõelda, et kui ühel hetkel kõik need rämpslaenud mul läbi saavad, siis peaks mul olema tõesti võimekust elu nautima hakata. Ning siis saan ka ehk ka lõpuks oma lähedastele lubada sellist elu nagu ma tegelikult olen võimeline pakkuma.

Eks kogu sellel rabelemisel ja ebatavaliselt kõrgel stressitasemel on muidugi ka oma hind. Vähemalt kahel korral on sel aastal juhtunud seda, kus inimesed, keda ma mõned aastad pole näinud, on mulle nentinud, et mind ei tunne enam ära ja olen justkui ootamatult vanemaks jäänud. Seda ennustas mulle tegelikult juba paar aastat tagasi üks kaasteeline, et see pinge teeb juuksed halliks ja toob kortsud näkku. Kindlasti võib öelda, et selle jamaga kaotasin ma potentsiaalseid elupäevi. Aga samas - mis seal ikka parata. Mis tehtud, see tehtud. Ning taaskord pean endale ilmselt sisendama - ma olen tubli olnud, et sellest jamast välja ronisin!