Investeerimine ja mängurlus

Tänase mõtiskluse ajendiks oli mu detsembris avaldatud postituse alla jäetud kommentaar. Tsiteeriksin seda siinkohal. "Ma pigem küsiks nii, et kust maalt algab mängurlus ja kust maalt algab investeerimine. Sest sisuliselt on tegu ju sama asjaga - maksad algsumma lootuses, et hiljem saad tagasi rohkem kui see algne. Mängurlusele vaadatakse ühiskonnas viltu, investeerimisele heaks kiitvalt."

Seoses pensionireformi ja sügisel saabuvate tuhandete vabade eurode tõttu on Eesti ühiskonnas kuidagi tõeline investeerimisbuum lahti läinud. Kõik võtavad sõna. Kõik tahavad arvamust avaldada, mida nemad küll oma rahaga teevad ja mida teised ka teha võiksid. Kõik on targad. Aga ometigi on väga suur hulk inimesi meie riigis lootusetult vaesed. Aga see vist ei takista justkui rahatark olemast. Igasuguseid artikleid tuleb päris palju. Haritakse inimesi põnevate börsiterminite alal ja tekitatakse justkui mingi teadmine ja arusaam, et see kõik on ju nii lihtne. Detailselt antakse ülevaade lausa sellestki, mis asi on lühikeseks müümine ja kuidas selle abil inimesed rikastuvad. Muidugi ei saa mainimata jätta ka tõelist kullaauku, bitcoini - sellega teenib ikka hästi lihtsasti raha. Vot, kui oleks eelmise aasta märtsis 3000 EUR investeerinud ja ühe bitcoini ostnud, siis nüüd oleks selle väärtus 10-kordne ja ujuks raha sees. Seda kõike eelnevat soovitan ma siiski teatava irooniaga võtta - see ei ole minu tegelik arvamus. Mina pole investeerimisega sisuliselt mitte kunagi tegelenud ja suhtun sellesse kõigesse väga suure aukartusega. Jah, mul on aegajalt olnud raha III sambas ja ma olen omanud läbi tööandja ka firmaosakuid, kuid see on olnud kõik selline peaaegu kogemata juhtunud kokkupuude. Pikas plaanis edukaks aktsiamänguriks saab vaid meeletu töö ja raske vaevaga. Ja ka siis ei ole see edu samas lõplikult garanteeritud.

Kuidas seda kõike aga võrrelda klassikaliste hasartmängudega? Tõele au andes, slotimängud ja loto võtaksin ma siit võrdlusest siiski välja. Need on 100% õnnemängud ja ei oleks aus ega õiglane neid kuidagi aktsiaturgudel orienteerumisega võrrelda. Aga võtkem aluseks spordiennustuse ja pokkeri (eriti siis Texas Hold'em ja ka Omaha näiteks). Need on tegelikult oma olemuselt mängud ja võimalused, millega on võimalik ka pikas plaanis edukas olla ja raha teenida. Kui vaid kinni pidada distsipliinist, oma teadmistest ja kogemustest, õppida pidevalt juurde, arendada ennast ja oma teadmisi. Ja mis kõige tähtsam - omada väga ranget ülevaadet ja reegleid oma panuste suuruste osas ja seda, kuidas tohib reageerida erinevatele kaotustele. Kui neid kõiki asjaolusid arvesse võtta ja neid järgida, siis ongi võimalik ka spordi peale panuseid tehes või kaarte vaadates ka pikas plaanis raha teenida. Aga oi, kui raske see tegelikult on. Ja oi kui vähesed seda tegelikult suudavad. Ma neid protsente peast ei tea, aga julgen arvata, et parimal juhul 5% spordiennustuse või pokkeriga tegelevatest inimestest suudavad sellega raha teenida. Eks paljud muidugi võtavadki seda kõike hoopis meelelahutusena, kus see rahaline võit või kaotus ei ole määrav, aga paljud viivad end siiski ka nende mängudega hukatusse.

Kui neid kahte eelnevat lõiku nüüd omavahel võrrelda, siis mida võiks järeldada? Kas on üldse mingit vahet aktsiaturul toimetava inimese ja spordiennustustega igapäevaselt tegeleva inimese vahel? No väga ikka ei ole ju. Mõlemal alal saab pikas plaanis edukaks saada vaid ränga tööga. Juhuslikke võite võib loomulikult saada iga inimene - oleks paar nädalat tagasi kogemata GameStopi aktsiaid ostnud ja vot kui rikas nüüd oleks. Oleks osanud 5 aastat tagasi ette näha, et Leicester City võidab Inglismaa Premier League meistritiitli ja oleks kohe megarikas (koefitsient oli tollal 1500, ehk siis 100 EUR panus oleks toonud 150 000 EUR). Ehk siis mõlemal alal võib ka kogemata läbi õnnefaktori raha teenida, aga pikas plaanis on see siiski ränkraske töö ja suurema tõenäosusega on ilma end harimata ja arendamata tulemuseks ikkagi kaos ja suured rahakaotused.

Aga ometigi suhtutakse neisse kahesse valdkonda ääretult erinevalt. Kui tegeled spordiennustuse või pokkeriga, siis oled ühiskonna silmis üsna automaatselt paadunud hasartmängur, kellele tuleb su "diagnoosi" tõttu kaasa tunda. Kui aga oled aktsiabörsil rahasid liigutamas, siis oled justkui automaatselt ühiskonna eliit. Kui isegi peaksid seal mingeid rahasummasid kaotama, siis tuntakse sulle kaasa, et oi, küll nüüd läks õnnetult. Keegi ei tao sind mutta ja sa ise räägid ka teatava uhkustundega, kuidas aktsiaturud on see äge koht, kus raha teenida. Ma pakun, et isegi pankade silmis on see kõik hoopis erinev. Kui sul on tehtud mõni ülekanne kuskile panustamislehele (unibet, optibet, olybet, pokerstars vms), siis oled sa panga silmis kohe sisuliselt "kõnts". Kodulaenust võid heaga näiteks suu puhtaks pühkida. Mängur oled ju! Aga kui sul on selles samas pangas investeerimiskonto, millega sa võibolla liigutad (kaotad?) veelgi suuremaid summasid, siis oled panga kuldklient.

Ma ei taha siinkohal öelda, et minusugustesse peaks kuidagi austusega suhtuma, aga teatud ebakõlad siin suhtumises siiski peituvad. Või kuidas teile tundub?

Lõpetuseks üks veider ekraanipilt TF Banki laenutaotluselt. 

Huvitav, kas keegi on tõesti seda valikut tehes neilt laenu saanud ka?