kolmapäev, 13. jaanuar 2021

Võlglase argipäev

Kuigi ma olen üsna kehvas seisus võlglane, siis elu läheb edasi vaatamata kõigele sellele. Nii palju kui võimalik püüan ka mina siiski enamvähem normaalset elurütmi hoida. Kahjuks või õnneks ei saa seda kõike ajutiselt seisma panna. Ka võlglane peab süüa saama, teinekord ka end pesema. Ja no ei lülita ma ju võlgade tõttu end ka maailma küljest lahti - ikka jõuavad igasugused uudised ja tähtsad sündmused minuni. Olen minagi kursis, et Eesti jäi täna peaministrist ilma, tean sedagi, kui suured koroonahaigete numbrid Eestis ja ka minu maakonnas olid. Tegelikult tean isegi seda, et Inglismaa Premier League'i liidriks on üle pika aja Manchester United. Samuti olen lugenud, et Bitcoin teeb rekordeid ja siis teeb jälle meeletuid kukkumisi. Isegi poes käin ma muideks endiselt ja aegajalt kasutan isegi meie suuremate toidukettide kullerteenuseid.

Ning siis muidugi argipäevade põhiline tegevus - töö. Ilma milleta ei oleks mul siin tegelikult mitte millestki rääkida ega kirjutada. Just töised kohustused on need, mis aitavad mõistuse selge hoida, keskenduda sellele, mis oluline. Eks siingi muidugi on COVID omad korrektiivid teinud ja ega ma päriskontorisse oma jalga viimase 10 kuu jooksul just väga tihti pole tõstnud. Aga sellest pole tegelikult üldse hullu, kõik vajalikud vahendid on tööandja poolt lubatud koju võtta - sain endale näiteks mõnusa mugava tooli, mida vist hiljem tagasi viima ei peagi. Rääkimata siis korralikust arvutist, kõrvaklappidest (oh, kuidas mulle meeldib töö taustaks muusikat kuulata, ole sa tänatud, Spotify Free!) ja muudest vidinatest. Kuigi eile oli selline natuke nadim olemine ja kehvem tuju, siis tegelikult tööd see ei seganud. Ning tänaseks pärast mõnusat 9-tunnist und tunnen end igas mõttes nagu uue inimesena. Ajutine madalseis ületatud ja tagasi ka valmidus ja energia kõigi takistuste ületamiseks.

Igasugused õues tehtavad tegevused on ka tegelikult hästi olulised. Lihtsalt niisama jalutamised, lume rookimised ja muud talverõõmud. Aga päikest võiks ikkagi veidikenegi rohkem olla, sellest tunnen küll kõvasti puudust. Aga eks niimoodi see kodukontoris töötava võlglase argipäev möödubki, ilmselt mitte eriti teistmoodi mittevõlglase päevast - ärkamine, hommikusöök, laps lasteaeda, töö, lõunasöök, töö, laps lasteaiast, lastega tegelemine, õuetegevused, õhtusöök, TV, magamine. Eks ta selline üsna kodune on, aga teatud mõttes on see hea. Transpordikulud jäävad sellises tempos üsna väikseks.
Ahjaa, no kõige selle sisse mahutan ma kuidagi (ega ise ka täpselt ei tea, kuhu ja kuidas) ka kogu selle bloginduse ja saatusekaaslaste ning kaasaelajatega suhtlemise. Seda kõike naudin ma väga. Ei teagi, kas sellest kõigest suudan loobuda, kui ühel kaunil päeval võlgadest lahti olen saanud. Omamoodi mõnus sõltuvus juba.

1 kommentaar:

  1. Kusjuures mulle ka istus see kodus töötamine. Sai kuidagi rohkem tehtud, motivatsioon oli suurem ja raha hoidsin ka kokku. Aga selle õueskäimise peaksin ka endale tõesti päevaplaani võtma.
    Nii tore lugeda, et su ajutine madalseis on ületatud! 🙂

    VastaKustuta