Mul on megagigapeavalu. Selline tunne nagu eile oleks päev otsa viina joonud ja pärast mingit rummi veel otsa. Tegelikult võtsin just juba paratsetamooli sisse ja ootan siin, et see vaikselt mõjuma hakkaks. Vast kunagi ikka hakkab ka.
Mul on tegelikult üks hirm tekkinud. Või noh, eks igasugused ärevused ja muretsemised on mu igapäevaelu osa niiehknaa. Aga nüüd on üks uus asi. Ma kardan oma lähedasi, sõpru ja ka tundmatuid blogilugejaid alt vedada. Ma kardan, et kui ma oma praeguses elutempos ja iga hinna eest oma võlgade vastu võideldes peaksin ebaõnnestuma, siis inimesed pettuvad minus. Kui peaks juhtuma, et mõni leping öeldakse ikkagi üles, et kui midagi jõuab kuskile inkassode laudadele, siis olen läbikukkunud. Kui ma lõpuks ikkagi saan need kirjed sinna maksehäiregistrisse, siis olen üks hädapätakas, kes ei saa oma asjadega ikka üldse hakkama. Isegi, kui mind siin igakuiselt aidatakse ja mulle kaasa elatakse. Aga ma ei taha olla pettumus.
Mingi pool aastat tagasi lugesin kuskilt sotsiaalmeediast huvitavat mõtisklust. Kuna ma kahjuks seda hetkel üles leida ei suutnud, siis ei saa ma sellele mingit viidet panna ja ka täpset sõnastust üles otsida, aga proovin selle mõtte siiski oma sõnadega edasi anda, loomulikult enda loo kontekstis.
Nagu juba öeldud, ma ei taha olla pettumus. Ma ei taha iseendas pettuda. Kuigi eks ma juba niikuinii olen enda peale pahane, et end sellesse jamasse üldse vedanud olen. Ma küll rõhutan pidevalt, et üks hullemaid asju, mida teha saaks, on pea liiva alla peitmine, aga samas tunnen ma ka ise aegajalt, et tahaks pausi pidada, ära unustada selle jama, mille olen korraldanud. Ka mina olen ikkagi inimene. Ma ei ole vaimselt nii heas seisus, kui siin võibolla aegajalt mulje võib jääda. Neid nõrkushetki on tegelikult oluliselt rohkem, kui siia blogisse jõuab. Aga ma ei taha viriseda ega halada, sest see ei aita mitte kedagi.
Õnneks annab peavalu vaikselt juba järgi ning sain taaskord oma tundeid ja emotsioone siin jagada - hakkas parem.
Tere,
VastaKustutaMa olen sinu blogi lugenud vahelduva eduga ja sulle kaasa elanud. Mõelnud, et oleks ise kunagi õigel hetkel ka nii palju vaeva näinud, siis oleks ka laenude võlgnevustega vast parem seis. Aga kas oleks? Minu võlgnevused on täna enamus kohtust läbi käinud ja Kohtutäiturite poolt sisse nõutud. Sissetulek ja võlgnevuste summad on sarnased sinuga. Kuna palk on mõni Eesti keskmine, siis jäetakse ka elatusmiinimumiks mulle suurem summa kätta kui muidu. Palgast otse tasub iga kuu ca 1000 eurot kohtutäituritele minu tööandja. Olen selles tempos osad laenud juba makstud saanud ja ka see aasta saab mõnele joone alla. Ma mäletan kui olin samas ajahetkes kui sina praegu. Minu suurimad hirmud olid, et mis siis kui pere saab teada, et nii edukas inimene on erinevatel põhjustel teinud nii palju vigu ja abi ka ei ole küsinud. Lisaks, mis minu tööandja teeb ja ütleb kui teada saab jnejne. Ära muretse, elu läheb edasi. Ma olen hinnatud spetsialist ka siis kui olen elus vigu teinud. Kui kaasa ei mõista sind, siis tuleb uus leida. Ehk täna ma maksan kõike järjest, elades siiski päris okeilt. Töölt mind ära saadetud ei ole aga uue kaasa pidin küll leidma, kuna vana ei suutnud üle saada sellest, et ta siiski ei olnud koos ideaalse inimesega. Ei kahetse, õnneks ei olnud ka lapsi. Miks ma seda sulle kirjutan - ma mõistan kõike, mida sa tunned, super hästi. Elu läheb edasi, saavad need laenud makstud kõik, kas graafikuga või läbi kohtutäituri. Selle kõige juures tasuks mõelda, et see on kõigest raha. Asi, mille inimkond on endale ise mõõdupuuks loonud. Tähtis on sinu enda vaimne tervis ja kohalolek. Ära kaota seda. Ole tubli ja pea meeles, raha tuleb ja läheb aga sina pead iseendaga ikka edasi elama.
Aitäh selle kommentaari eest! Püüdsin oma tänasesse postitusse oma vastuse sisse pikkida, aga proovin ka siia ühtteist juurde lisada. Minu põhiline idee selle rabelemise juures ongi just see protsess põhiosajääkide vähendamise nimel. Mu vaim ei peaks vastu seda, et ma lihtsalt lasen mõne nõude inkassosse, kuigi võibolla oleks jaksu ju seda ära hoida. Jah, ma ei suuda ilmselt lõputult võidelda siin sellega, et seda peagi tulevat kõnede ja kirjade + meeldetuletustrahvide laviini tagasi hoida, aga ma peaksin ometigi olema võimeline lepingute ülesütlemisi ära hoidma. Sest seaduse järgi on see ikkagi päris pikk aeg, mil lepingu tohib üles öelda - laias laastus 100 päeva võlgnevuses olemist. Nii kaua kui mul on olemas stabiilne ja korralik sissetulek, ei tohiks liiga mustaks mu stsenaariumid siin minna. Kas sina jõudsid ka näiteks antidepressantideni? Otsisid sa mingitki abi oma vaimsele olukorrale? Või võtsid sa olukorda koguaeg nii laadnalt, et hingepiinu ei tekkinudki?
KustutaJah, selleks, et kohtuni jõuda, on sinul veel päris pikk tee ees ja kui on võimalik seda vältida mõistlike kokkulepetega, siis tasub seda ka teha. Minu kommentaar pigem oligi selleks, et rääkida niiöelda ajast pärast kohut. Mis siis tegelikult juhtub ja kas on võimalik edasi elada. Kogu selle protsessi juures, mis on kestnud aastaid, ei tohi ennast ära kaotada. Oli minulgi raskeid aegu aga tuleb leida võimalus ka ennast vaimselt turgutada. Ma ei jõudnud antidepressantideni aga ma ka ei väida, et ma ei kasutanud vaimu turgutamiseks topingut. Tol hetkel ei olnud mul võimalik mitte kellgiga rääkida ka nendest võlgadest ehk siis olin üksi oma muredega. Süümepiinu oli palju - rikkusin ju 7 aastat kestnud ilusa elu enda kaasaga ja rahalises mõttes hävitasin ennast lõplikult. Loomulikult see ei ole lihtne aeg aga mulle tundub, et inimese ellu saadetakse vajalikel hetkedel õiged inimesed. Eelmisel suvel, pärast esimese võla tasumist läbi kohtu, saingi tuttavaks enda praeguse kaasaga, kellega olen kõike jaganud ja analüüsinud, miks asjad läksid nii. Uskumatu aga tulemus, millele me mõlemad jõudsime, oli igavus. Igavusest hakkavad inimesed lollusi tegema. Kui nüüd tagasi tulla antidepressantide juurde, siis ma lugesin teaduslike artikleid nende kohta ja mis nende koostises tegelikult on. Ütleme nii, et ma ei soovitaks neid kasutada, kuid ma ei saa ka anda sulle soovitust, et mida kasutada vaimu turgutamiseks muud legaalset. Vast rääkimine muredest oma kõige kallima inimesega aitaks ka aga seda sa vist hetkel teha ei soovi veel.
KustutaTegemist on sellise kommentaariga mis paneb mõtlema. Kas maksta teatud laenu 50 euro kaupa või kui läheb kohtusse siis suurema summaga ja ühel ilusal hetkel saab see kõik läbi ja võimalik, et isegi kiiremini kuna maksetempo on kiirem. Pikalt neid maksnud oled sellise meetotiga?
VastaKustutaTäpselt samad mõtted olid ka minul, kumb maksmiseviis on minule tegelikult kasulikum. Kas õudne lõpp või lõputu õudus? Suure tõuke lasta asi kohtutäiturini, oli ühe õigusbürooga raksu minek, kes soovis minuga sõlmida võla tagastamiseks liiga kõrge viivisemääraga lepingu. Umbkaudselt siis summadest: võlg 5500 eurot(millest põhiosa oli 4000 eurot), 200 eurot kuumakse ja 30% viivisemäär aastas. Kui ma keeldusin, siis läks see kohtutäiturile ja kontod mul suleti. Selle summa maksin ma neile 4 kuuga. Kui ma oleks nende tingimustel lepingu teinud, siis vast alla kolme aasta ei oleks juttugi olnud. Rääkimata, et 5500 euro pealt oleks päris suur summa aastas juurde tiksunud. Kõik see juhtus täpselt aasta aega tagasi ehk siis märts kuni juuni. Sügisel keeldus üks pank minuga läbi kohtutäituri graafikut sõlmimast ning kontod suleti uuesti. Seekord oli summaks 10 000 eurot (põhiosa oli 7500 eurot), mille saan neile tasutud see aasta juuni/juuli. Vaadates, kui palju oleks selle laenu kulu olnud 5 aasta peale, siis pigem maksan ma neile vähem. See oleneb suuresti ka sellest kui palju oled jõudnud juba intresside näol laenu tagasi maksta. Lisaks peab arvestama, et läbi kohtutäituri tuleb juurde nende tasu ehk siis 10 000 eurost oli kuskil 800-900 kohtutäiturile. Täna on minu eest mingil määral see valik tehtud ja kõik nõuded lähevad läbi kohtu või on juba läinud ja ootavad järjekorras tasumist. Üldiselt ma soovitan leida võlausaldajatega mõistlikud kokkulepped ja vältida kohut aga kui muudmoodi ei saa, siis midagi karta ka ei ole. Minul lihtsalt ei tõusnud käsi selle liigkasuvõtja lepingut allkirjastama ja asjad läksid omasoodu.
KustutaVõlgnevused ei lähe lihtsalt niisama kohtutäiturile. Kohtutäiturile lähevad nad pärast kohtuotsust.
Kustuta