Lihtsalt üks mõtisklus

Elu liigub vaikselt omasoodu. Aja kulgemine on siin ilmas üks selline välistest teguritest sõltumatu faktor. Inimesed võivad siin küll omavahel igasuguseid asju kokku leppida ja mingeid reegleid paika panna, aga aeg liigub ikkagi sellest kõigest täiesti eraldi.

Minu aeg liigub hetkel tasapisi siis uue töökoha suunas. Kahtlemata olen hetkel praeguse tööandja juures natuke alamotiveeritud. No ei anna enam endast nii palju kui varasemalt. Aga samas ei taha ma kellegagi mingeid konflikte tekitada ja annan endast ikkagi nii palju, kui suudan ja jaksan. Tahan, et see lahkuminek oleks sõbralik ja heade emotsioonidega. Sest tegelikkuses olen ma oma praegusele tööandjale väga tänulik. See aeg, mis ma siin olen olnud, on mind inimese ja oma eriala spetsialistina meeletult arendanud. See on avardanud igas mõttes mu mõttemaailma ja võimaldanud mul mööda maailma ringi sõita. Olen kohtunud paljude fantastiliste inimestega nii professionaalses mõttes kui loomulikult ka vaimses mõttes. Ma olen siit leidnud palju sõpru ja mõttekaaslasi. See kõik jääb ka edaspidi minuga. Mis siis, et palka kannab mu kontole tulevikus juba teine firma.

Ma ootan suure elevuse ja ärevusega seda päeva, mil esimest korda uue töökoha kontori uksest sisse astun. Nagu selline koolilapse tunne enne 1. septembrit. Põnev on, aga samas natuke ikka hirmuäratav ka. Kokkuvõttes on see kõik muidugi igati positiivne. Sest see annab lootust.

Viimastel päevadel olen ma paari saatusekaaslasega pikemalt filosofeerima sattunud. Olen jõudnud tõdemuseni, et kuigi võlglaste ja mängurite lood on omavahel justkui äravahetamiseni sarnased, on nad samas tegelikult ka ääretult erinevad. Kuid suheldes on mõnusalt toetav tunnetada seda teineteise mõistmist. Tavainimesele, kes selliste pahedega kokku pole puutunud, ei saa neid lugusid tihtipeale rääkidagi. Sealt tuleks pigem hukkamõistu kui midagi muud. Ühe inimesega vestledes jõudsime järeldusele, et ega meiesugused sõltlased ühiskonna silmis eriti paremas kirjas pole kui need netipettuste (igasugused panga ja investeerimiskõned) ohvriks langenud inimesed. Ühesugused "lollid" kõik. Summadki tihtipeale sarnased. Ainus reaalne vahe ongi ehk see, et mängurid ja laenusõltlased justkui langevad legaalsemalt oma jamadesse. Kedagi selle eest vastutusele võtta ei saa, keegi midagi kriminaalset toime ei pane, seadusi ei riku. Natuke selline peenem ärakasutamiskunst.

Neil teemadel lihtsalt peab rääkima. Oluliselt rohkem kui seda tänapäeval tehakse. Teadupärast on kõik, mis on vähegi tundmatum, meie jaoks natuke ka hirmuäratav. Nii on ka mängurlusega. Keegi ei hakka ju meelega mänguriks. See on haigus. Ning kuna see on väga suur tabuteema, siis sellega ei julge keegi ka avalikult kapist välja tulla. Kuigi reaalsuses aitaks õigeaegne sekkumine ära hoida asjade eskaleerumise. Inimesed julgeksid oma olukorda tunnistada, kui nad teaksid, et neid ei lööda selle jama eest risti. See on haigus, millele on olemas ka ravi, tugiteenused. Rohkem teadlikkust tähendaks ka rohkem mõistmist. Kogu ühiskond tervikuna võidaks sellest. Kui vaid leiduks kedagi, kes selle asja õiges suunas liikuma paneks...