Üks omamoodi takistus probleemide lahendamisel on tegelikult reaalse pealehakkamise võimetus. Kui tihti me tabame end mõttelt, et ma ju tean küll, mida ma tegema pean. Ning tihtipeale isegi tean, kuidas seda kõike teha, aga mingil põhjusel ei julge, ei suuda neid esimesi samme teha, et asjaga siis tegelikult ka pihta hakata. Ma ju tean, et kaalu alla saamiseks pean end rohkem liigutama, vähem magusat sööma, rohkem jälgima, millal ja mida täpsemalt suhu pista. Tundub ju nii lihtne. Nädal aega võibolla suudan seda jälgida ka, aga siis toimub ikka mingi libastumine. Ainuüksi mõtte jõul vist väga kaalu ei langeta, rääkimata ka muudest probleemidest.
Kahjuks ei kao ka võlad lihtsalt niisama ära, isegi kui tean väga täpselt, milliseid samme astuda. See on see klassikaline teema sarjast "Ma tean...miks ma siis ei tee?" Krediidikontode/krediitkaartide uuesti kasutusele võtmine ei ole see viis, mis probleeme lahendaks. Uute laenude otsimine "nui neljaks" ei aita pikas plaanis mitte kuidagi. Meeleheites kuhugi FB gruppi laenu küsima minemine lõpeb suure tõenäosusega veelgi suuremate jamade ja ilmselt ka kuskile petturite gruppi sattumise ja maine ärarikkumisega. Miks siis inimesed neid samme ikkagi astuvad? Miks me teeme neid asju, kuigi teame, et see on vale. Eks siin tulebki mängu see, et kui inimene kord juba omadega mudas on, siis üritab ta end lihtsalt kuidagigi välja sipelda, et äkki teeb olukorra paremaks. Äkki päästab? Homse ja ülehomse päeva ju ilmselt teebki korda. Jälle saab süüa osta ja äkki isegi paar õlut pealekauba.
Inimene on meister endale ja teistele vabanduste genereerimises. Ma ei saa välja jooksma minna, sest õues sajab vihma. Ma ei saa praegu seda aruannet ära teha, sest mu arvuti nõuab restarti. Ma ei viitsi selle referaadiga veel tegeleda, sest seda on alles ülehomseks vaja. Ma ei viitsi, ma ei taha. Hiljem teen. Ma ei taha seda või teist asja teha, sest mida siis küll teised minust arvavad.
Igasuguste kohustustega on ka tegelikult kuidagi samamoodi. Pean silmas siinkohal nii töiseid kohustusi kui ka samas rahalisi kohustusi. Pahatihti, kui on kuskil nurga taga ootamas mingi varuvõimalus, miks seda ülekannet mitte teha täna või miks mingit tööd edasi lükata, siis see võimalus ka kasutusele võetakse. See kõik algab mõnes mõttes juba kooliajal. Kui esmaspäeval on kontrolltöö tulemas, siis ega enne pühapäeva õhtut selleks õppida ju ei viitsi. Koguaeg on vabandus varnast võtta, et aega ju on veel. See on nii inimlik, see on nii tavaline. Ma võtan selle kiirlaenu, sest ma tean, et tegelikkuses on kolm firmat veel, kust ma võtta saan. Ma lähen teen selle panuse seal slotimasinal või panen raha Kalev/Cramo võidule, sest ma tean, et hiljem saan kaotatud raha tagasi laenata. Kõiki neid samme tehes ja selle asja sees olles, ei pane me tähelegi, kui sügavale auku me end kaevame. Kuniks selgub, et referaat oli tegelikult palju mahukam ja ühest õhtust selleks ei piisagi. Kuniks selgub, et kõik laenukraanid on tühjaks pumbatud ja raha enam kuskilt juurde laenata ei saa. Mõnus on ju pidevalt musti nõusid kraanikaussi vedelema jätta. Kapist on ju puhtad võtta. Küll kunagi pesen. Kuniks selgub, kuhu me tegelikult oma suhtumise ja käitumisega jõudnud oleme. Kuniks on hilja.
Kas see kõik ikka peab niimoodi olema? Äkki tasuks end rohkem piitsutada ja laiskusest-mugavusest jagu saada ning teha asju nüüd ja kohe, igakord natuke, üks väike lisaliigutus. Või mis teie arvate?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar