Pikemat aega mingi probleemi või stressiallika keskel elades tuleb aegajalt endale meenutada, et kunagi saab see periood siiski otsa ka. Mida siis ikkagi sellest kõigest endaga kaasa võtta? Millised õppetunnid, millised kogemused? Millisena ma enda elu kujutan ette näiteks viie aasta pärast, kui (loodetavasti) on raskemad ajad juba kaugele selja taha jäetud? Niisiis - unistagem, seadkem eesmärke.
Esmalt loodan ma muidugi seda, et ma olen vaimses mõttes terveks jäänud või toibunud sellest pikaajalisest stressiseisundist. Ma ei tea veel, mis diagnoosi ma siin lähinädalatel oma olukorrale saada võin (ma sain täna perearstilt esmase ülesande 10 päeva oma vererõhku jälgida ja neid numbreid vastavasse päevikusse kirja panna, seejärel annan 12 tundi söömata olles vereproovi ja siis vaatame edasi, mis saama hakkab), aga ei tasu olla naiivne ja uskuda, et see jama siin mu tervisele mitte mingit jälge ei jäta. Kindlasti jätab.
Ma loodan, et tulgu, mis tuleb, aga et päris pangakontode arestimiseni mu olukord ei jõua. Mitte kunagi. Rääkimata kodu mahamüümisest või perest ilmajäämisest. Ning pigem olen ettevaatlikult optimistlik, et need soovid ka täituvad. Võimalik, et maksehäireregister või inkassod saavad mu siiski kätte, aga neid ma enam eriti ei karda. Olen end piisavalt palju harinud ja teiste kogemusi endast läbi lasknud, et oskan juba üsna täpselt aimata, mida sealt oodata.
Aga nüüd siis uuesti selle kõige juurde, milline võiks mu elu olla näiteks 5 aasta pärast. Oma unistustes loodan, et olen endiselt sama töökoha peal, kõrgelt hinnatud spetsialistina, kuigi samas töötan nüüdseks vaid poole kohaga, sest rohkemaks pole mul lihtsalt rahalises mõttes vajadust. Mu palka on viimasel ajal kõvasti tõstetud, sest ma olen end tõestanud väga pühendunud ja lojaalse töötajana. Mu palk on nii suur, et ma lasen 15% oma palgast igakuiselt otse oma Tuleva fondi III sambasse suunata ning mul jääb veel raha üle muudekski investeeringuteks. Meie kodu on alles, selle hind on nüüdseks peaaegu kaks korda kõrgem kui ostes. Tasahilju mõtleme isegi juba suurema kodu ostule, kuskile rohelisse privaatsusesse. Kahjuks seda veel kohe ei saa teha, sest mu viimased maksehäireregistri kirjed on veel mõned kuud üleval. Kuid siis kustuvad needki ja saabki mu võlglase periood ametlikult otsa. Kolm aastat tagasi andsin ma suure töö ja pingutuse tulemusena välja oma raamatu. "Võlglase teekond orjusest vabadusse". See raamat näitas täiesti ebareaalselt häid müüginumbreid ning kirjastus pidi lausa 3 lisatiraaži välja andma. Kusjuures mingi suure ime läbi jäi ka pärast seda mu isik endiselt avalikkusele teadmata. Sellest saadud honorariga tasusin ma ära viimasedki veel üles jäänud laenukohustused. Võlavabadust naudin ma juba tegelikult viimased 2,5 aastat, lihtsalt ongi veel vaid need kirjed seal maksehäireregistris, mis seda aega meenutavad.
Minust on saanud ka kogemusnõustaja. Eks seda tunnetasin ma juba blogi kirjutamise ajal, et see tegevus meeldib mulle. See tunne, et ma suudan kedagi aidata lihtsalt oma kogemustega. Saan olla inimestele toeks nende raskuste ajal. Jah, eks seda kõike oli selle võrra raskem teha, et ma ise polnud ju veel oma muredest jagu saanud. Kuid samal ajal aitas see ka mind ennast, et saada juurde teadmisi erinevatest võlaetappidest ja erinevatest asutustest. Kindlasti olen ma nüüdseks oluliselt tugevam vaimses mõttes ja ma suudan koos võlahädas olevate inimestega minna veelgi sügavamale probleemi tuumadesse, pakkuda välja lahenduskäike ja koostada tegevusplaane. Ma läbisin ka vastava koolituse ja nüüd on mul ametlik kogemusnõustajatunnistus. Omavalitsused maksavad mulle selle teenuse pakkumise eest.
Ahjaa, me tegime eelmisel aastal muideks võlablogijate kokkutuleku. Loomulikult olid seal kohal nii AMOV, KahVõlgu, Võlglase Päevaraamat ja ka Vaikuse hetked. Hea meel on muidugi selle üle, et võlablogijaid on aastate jooksul veelgi juurde tulnud. Kõik nad siiski ei olnud veel valmis meiega liituma, kuid eks see kõik ongi selle protsessi loomulik osa. Julgus end avada, julgus sellest kõigest rääkida. Julgus sellega võidelda.
Ning lõpetuseks tegelikult kõige tähtsam teema - ma olen õnnelik. Mul on palju vaba aega, et olla koos oma perega. Olla koos abikaasa ja lastega. Me oleme õnnelikud.
Unistused ei saa täituda, kui neid unistada ei julge. Ning sõnastatud unistused on ju täitsa suur samm juba nende täitumise poole, vähemalt võrreldes selle hetkega, mil ma neid veel enda jaoks lahti polnud mõtestanud.
Päris lõppsõnana muidugi ei saa mainimata jätta - palun hoidke hasartmängudest eemale! Ning kiirlaenudega ei maksa ka tegemist teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar