Kes on süüdi?

Hästi inimlik on erinevate jamade puhul hakata süüdlasi otsima. Enamasti vaadatakse esmalt ikka endast väljapoole. Küll on süüdi mõni poliitik või kiirlaenufirma või inkasso või soojenev kliima. Aga esmalt peaks siiski pea külmana hoidma ja mõtlema, mida ise sai valesti tehtud.

Ilmselgelt ei ole ju näiteks EKRE või Donald Trump selles süüdi, et minust sai mängusõltlane ja võlglane. Kuigi just nemad ju sel ajal võimul olid, seega võiks ju 1+1 kokku panna ja kõik patud nende südametunnistusele kirjutada. Et miks nad mind ometigi ei takistanud sellel teekonnal, neil oleks ju ometigi see võimalus olnud, nad on lihtsalt nii võimsad!

Samuti võiks ju tagantjärgi ka koroonaviirust süüdistada, sest just siis läks mu seis lõplikult halvaks. Seega, hiinlased on süüdi. Soroslased, Bill Gates ja muud pahad farmaatsiafirmad ka! No muidugi on kõige suuremad süüdlased tegelikult online kasiinod ise. On siis vaja tegutseda üldse? Ja no kiirlaenufirmad, andke andeks, aga miks teil oli vaja siia turule ronida ja mulle laenu anda? Seda loetelu võikski siin ette lugema jääda, keda kõiki süüdistada annaks.

Oeh, aga reaalselt olen ma ju ikkagi ise süüdi. Mina hakkasin spordipanuseid tegema, mina langesin sõltuvuse ohvriks. Vahet pole isegi, miks ma seda kõike tegin või alustasin. Oli see siis igavus või ahnus või misiganes.

Kah Võlgu blogija kirjutas siin mõned päevad tagasi huvitava postituse. Ega minagi tegelikult täpselt ei tea, kui suured need kaotused lõppude lõpuks olid, mis maha said mängitud, aga karta on, et korraliku korteri kasvõi Tartu linna oleks nende rahadega juba kindlasti osta saanud. Kardan, et see summa võis kokkuvõttes täiesti vabalt olla kuuekohaline. Aga kahjuks või õnneks ei saa ma seda enam väga täpselt välja ka uurida. Kui just ei hakkaks oma ülekandeid (sissemakseid ja väljaakseid) Exceli tabelisse kokku panema, aga ma ilmselt ei tahaks seda teha. Ning see võtaks päris palju aega ja energiat. Oleks-poleks, need summad on läinud ja keegi seda raha mulle tagasi ei anna. Selle teadmisega pean ma edasi elama. Küllap ma kunagi siiski andestan endale selle jama, aga arvatavasti ei unusta mitte kunagi. Tähtis on teada, et ma suutsin sellele lõpu teha, pidureid tõmmata.

Mulle on päris palju üsna karme lugusid saadetud sellest, mida hasartmängusõltuvus on endaga kaasa toonud. Igasugused enesetapud on seal pigem need leebemad lood. Reaalsed lood reaalsete inimestega, kus afektiseisundis sõltlane on läinud ka oma lähedaste elude kallale. See on hirmutav. Ning kahjuks on see kõik meie keskel endiselt väga tugevalt esindatud. Sellest lihtsalt ei räägita. Igasugused pandeemiad, piirangud, majanduse kokkukukkumised võimendavad neid protsesse. Minul on küll hirm, mis paari aasta jooksul juhtuda võiks. Meie seas on tuhandeid sõltlasi, kellel on viimase aasta jooksul olnud väga palju vaba aega. Jah, nad ei saa enam käia päriskasiinos, aga seda ohtlikumad on tegelikult netikasiinod, sest see tegevus on varjatud, peidus. Inimene võib minna rahulikult WC-sse ja seal poti peal 10 minutiga sadu eurosid maha mängida. Naksti. Ja need pinged muudkui kuhjuvad, sest nii võlad kui mängurlus on suuresti tabuteemad. Keegi ei julge avalikult neid asju tunnistada. Siiamaani vist ainus tuntud inimene, kes on sellest kõigest rääkinud, oli Paul Neitsov. Kuid kas te tõesti usute, et rohkem kuulsusi ei tegelegi hasartmängudega? 

Igal juhul see probleem on tegelikult suur, aga sellest ei räägita. Kuigi peaks. Kas on siin mängus kasiinode karvane käsi, mis lihtsalt toidab riigi rahakotti hasartmängumaksudega ja selle tõttu riigil polegi huvi eriti selle teema varjukülgedest rääkida? Kõlan nagu vandenõuteoreetik juba, eks ole :)