Eesti mehe alalhoidlikkus ja hirmud

Eesti inimene, ammugi siis Eesti mees on üks väga alalhoidlik indiviid. Me palume abi väga erandjuhtudel või alles siis, kui võibolla enam midagi päästa polegi. Me ei pöördu kogu sõpruskonna või kogu maailma poole, et palun aidake mind, ma olen suures hädas. Me lihtsalt ei tee selliseid asju, sest see näitaks meie nõrkust. Paljud meist on veel nõukaaja lapsed. Või siis nõukaaja laste lapsed. Meid on kasvatatud selliseks, kus vaimsel nõrkusel ei ole kohta. Meid on õpetatud ise hakkama saama. Ja no üleüldse on teiste inimestega suhtlemine meie jaoks pigem raske. Sotsiaalne isolatsioon ongi meie jaoks ideaalne seisund. Elagu COVID-19, eks ole!

Isegi, kui me ühel hetkel tunneme, et tahame oma muret jagada, siis teeme selle alustuseks palju väiksemaks. Kurdame ära justkui ainult pool probleemist, sest äkki muidu langeme hukkamõistu osaliseks. Kui on rahalised mured, siis räägime heal juhul ainult pooltest võlgadest. Kui on mured tervisega, siis jätame samuti vähemalt pooled hädad kurtmata. See on justkui mingi test. Viskame alustuseks osa teemast letti ja vaatame, mis juhtub. Vaatame, kuidas reageeritakse. Kas see on midagi sellist, mis üldse mingitki kaastunnet tekitab...

Üht asja tahaksin siiski selle kõige juures ära märkida. Kui teile kurdab keegi oma südamemuret, siis ärge oodake hiljem, et ta teile ikka ja jälle sellest uuesti ise rääkida tahab. Või kui isegi tahab, siis ta ei pruugi selleks enam võimeline olla. Ta on end korra kokku võtnud, selle kõik endast välja lasknud. Ta on usaldanud teid. Ta on avameelselt kogu oma mure (või kasvõi pool) ära rääkinud. Tegelikult tahab see inimene seda, et te aegajalt talt küsiksite, kuidas tal läheb. Või siis, et te päriselt ka mõtleksite tema peale. Äkki isegi prooviksite mingeid lahendusi välja pakkuda. Isegi, kui ta kurtis teile oma mure niimoodi vaikselt, rahulikult, võibolla isegi pooleldi naeratades, tagasihoidlikult, siis suure tõenäosusega on ta tegelikult suuremas hädas, kui võiks väliselt tunduda. Kui te vähegi päriselt tunnete seda inimest, siis märgake muutusi. Kui varem üsna osavõtlikust ja lõbusast inimesest saab aja jooksul eemale hoidev inimene, siis on tal midagi väga suurt hingel. See inimene on nagu uppuja, kes karjub hääletult appi. Sisuliselt iga kord, kui ta ise ühendust võtab, siis võib seda tõlgendada appikarjena. Ta on muutunud iseenda vangiks. Isegi, kui ta vajab abi, siis ta lihtsalt ei julge seda paluda. Sest ta ei taha, et tema probleemid muutuks ka kellegi teise probleemiks.

See inimene kardab. Tal on väga suured hirmud kõige suhtes, mida ta teeb. Proovisin eile koos klassivennaga natuke mõtiskleda sellel teemal, mis on üldse hirm. Wikipedia defineerib seda järgnevalt - hirm on tundmus, mis tekib olendi turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või paistab, et enda turvalisust ei saagi tagada. Inimene tunneb hirmu siis, kui ta tunnetab mingit ohtu oma elule, oma heaolule, oma lähedastele ja ta mõistab, et ta on võimetu seda ohtu kuidagi kontrolli alla saama. Mina ka kardan oma olukorda. Aga ma kardan ka appi karjuda, sest äkki keegi mõistab seda valesti.