Anonüümsed võlglased

Võlgu olemine on midagi äärmiselt häbiväärset. Mis siis, et tegelikult on peaaegu kõik mingeid laene võtnud ja väga suur osa inimesi on kellelegi midagi ka elu jooksul võlgu jäänud. Rääkimata muidugi riikidest, mis on teineteisele miljardeid ja triljoneid võlgu. Mõni riik on selle üle lausa uhke ja on samas ju ka ilmselge, et need võlad jäävad igaveseks maksmata. Ühel hetkel need lihtsalt unustatakse või aeguvad mingite reeglite ja seaduste järgi.

Reakodaniku jaoks need asjad aga nii lihtsad ei ole. Meile keegi halastust ei paku. Pole veel kuulnud, et mõni laenufirma ütleks võlglasele, et olgu, sa oled tegelt tubli, me kustutame su võla ära. Aga vaata, et sa enam niimoodi ei tee. Pigem üritatakse koorida kõik 7 nahka ja kaasatakse ka kõik tütarettevõtted inimese käest raha välja pressima. Nii kasvabki lõpuks tavainimese 1000 EUR laen 2500 EUR suuruseks nõudeks. Kontod arestitakse, varad pannakse müüki ja inimene kaotab igasuguse huvi ametliku töö järele, sest täitur võtab niikuinii enamuse ära. Parem teha kuskil naabrinaise juures sularaha eest juhutöid, on vähemalt võimalus ellu jääda. Ja äkki kunagi 10 aasta pärast, kui võlad lõpuks aegunud, siis saab naasta tavaellu.

Ma vaatasin oma postkasti üle. Mulle on kokku sinna kirja saatnud 47 inimest. Neist vähemalt näiliselt oma nime alt (pole isikukontrolli teinud) on kirjutanud vaid 2 inimest. Kõik kardavad midagi. Ka mina nende hulgas - muidu ju kirjutaksin seda blogigi siin oma passis oleva nime alt. Kui vaadata näiteks Facebookis ringi, siis seal on võlglastega seotud päris palju gruppe ja erinevaid lehti. Kuid need kõik on seotud võlglaste taga ajamisega, nende sõimamise ja avalikustamisega. Võlglane tähendab sisuliselt automaatselt kohe ka petist. Kedagi, kes on tahtlikult loonud olukorra, kus ta on raha laenanud ja teadlikult selle maksmata jätnud. Keegi, kellel oli kohe alguses plaan võlausaldaja üle lasta.

Väga harva võtavad võlglased ise kuskil sõna. Sest neid ei usutaks niikuinii. Paraku, enamasti on see ka tõene ja põhjendatud. Lihtsam on peitu pugeda ja end sel viisil kaitsta selle hukkamõistu eest. Mis siis, et sellega tekitavad inimesed endale võib olla veel suuremaid probleeme, vähemalt majanduslikus mõttes. Aga vähemalt ei piina nad nende sammudega oma niigi puruks kistud vaimset tervist. Sisuliselt elavad kõik võlglased vähemalt kaksikelu (osa kindlasti on endale neid paralleelseid elusid rohkemgi tekitanud). Esiteks on muidugi see karm reaalne elu, kuhu võlglane on end mässinud. See on siis inkassod, kohtutäiturid, ähvardused. See on see elu, mille eest tahaks võimalikult kaugele põgeneda. Ja see, kellel mingigi võimalus on, see põgenebki. Ükskõik, kas ära kaugele välismaale või hoopis lähimasse tiiki, alkoholivanni või esimese kuuse otsa rippuma. Sellest psüühilisest seisundist on juba väga raske välja tulla. Teiseks üritatakse siiski elada veel niiöelda standarditele vastavat elu. Seda, mida elati enne võlgade teket. See ei ole enam kaugeltki jätkusuutlik ja see on täis suuri ja väikeseid valesid. Aga seda vähemalt üritatakse. Sest sellisel moel põgenedes jääb hing kuidagi ellu. Lihtsalt eitatakse seda kõike, mis seis tegelikult on.