Kas maksaks võlgasid või ostaks jõulukinke?

Ka võlglane on inimene. Isegi temal on lähedased inimesed, kellele ta tahaks teha kingitusi ja üllatusi. Loomulikult peetakse seda automaatselt kuidagi vastutustundetuks. Mis mõttes sa soovid end hästi tunda ja vahepeal lausa lõõgastuda ja endale või perele kingitusi teha? Kes lubas? Maksa parem oma võlad tagasi!

Aga kas see kõik on pikas plaanis jätkusuutlik, kui võlglasest ori saab? Kui maha surutakse kõik inimlik ja elamisväärne? Kui isegi jäätisekokteil või Burger Kingi Whopper on surmapatt, rääkimata kord aastas naisele lillede ostmisest või lastele kommi lubamisest? Jah, kõigele sellele oleks pidanud mõtlema juba siis, kui lollusi sai tehtud. Aga mina ei mõelnud ja nüüd olen oma vigu mõistnud ja püüan teha kõik, et sellest olukorrast eluga välja tuua. Peaksin siis kogu muu elu sinnapaika jätma, tapma oma vaimu ja pühenduma ainult võlgadele? Kõlab nagu emotsionaalne enesetapp. Või on minu olukorras siiski kingituste tegemine ja kord kuus endale ja lähedastele rõõmu pakkumine siiski midagi sellist, mis justkui tähendaks üle oma võimete elamist ja seega peaks olema välistatud?

Ma ei pea ennast ihneks inimeseks. Hea meelega teen üllatusi ja kingitusi. Vähemalt hinges tunnen ma nii. Andmisrõõm on minu jaoks väga oluline emotsioon. Kuid praeguses eluetapis olen endale tekitanud kaks paksu müüri soovide ja võimaluste vahele. Esiteks siis jah see rahaline pool, aga teiseks ka vaimne pool. Lihtsalt ei suuda enam ka ideid genereerida, kuidas lähedasi üllatada. Ja väliselt võibki jääda mulje, et ma ei hooli enam, et ma ei armasta enam. Eriti olukorras, kus ei olda teadlikud mu raskest taagast, mida kannan.