Tänasel rahvusvahelisel vaimse tervise päeval üllitas Delfi mu blogi põhjal järjekordse artikli. Lugesin minagi selle läbi ja julgesin ka kommentaare piiluda. Üks neist jäi kuidagi eriti hinge kriipima...
"Leidsin ka selel blogi. Ma ise pakuks, et tegemist on osava manipulaatoriga. Rahakratti teine alter ego äkki räägib? Blogi on bänneritega täis uputatud. Kirjastiil on kohati kaasahaarav ja pealkirjade eest saaks ajakirjanduse 2 kursusel ainult 5+ hindeid.
Lahendus oleks lihtne. Eraisiku pankrott ja kõik saaks korda. "
Huvitav oleks teada, kellega või millega ma üldse manipuleerima peaksin? Jah, reklaamid on mul tõesti blogisse pandud, aga see on pigem selline meeleheitlik katse näha, kas sellisel moel on mingit lisaraha võimalik teenida. Väga suureks patuks seda ise nagu ei pea. Kui näen, et see midagi sisse siiski ei too, siis eemaldan selle võimaluse üsna kiiresti. Kuna blogimine on minu jaoks täiesti uus ja tundmatu tegevus, siis lihtsalt katsetan erinevate võimalustega.
Samuti nägin, et üks kommentaator naeruvääristas seda, et laenuorjuses inimene üldse blogi peab. Miks see kuidagi halvem temaatika on, kui näiteks suunamudijate postitused õigest meigist või valest riietusest? Blogid on täitsa vabatahtlik tegevus, isiklik nägemus millestki või kellestki. Igaüks võib rääkida sellest, mis hingel.
Minu blogi eesmärk on olla hoiatuseks neile, kes on sarnase teekonnaga kuidagigi kokku puutunud või kokku puutumas. Tahan olla ühel ajal toeks ja teisalt ka koondada selliste probleemide küüsi langenud inimesi. Kui ma ise järjest rohkem mutta vajusin, siis otsisin samasugust abi ja tuge. Tahtsin leida inimesi või avalikke postitusi, kus sellest räägitakse. Aga ma ei leidnud.
Enamasti kirjeldavad võlaprobleemidega inimeste juhtumeid nende lähedased. Räägitakse, kuidas nad on selle avastanud või kuidas see on neile üles tunnistatud või neile vahele jäädud. Väga harva räägivad oma lugusid aga võlgnikud ise. Aga meie oleme ka inimesed. Meil on ka oma lugu, oma pere, oma hing. Tegelikult peaks rohkem selliseid inimesi toetama. Enamasti ei ole me kuidagi pahatahtlikud või meelega oma jamadesse sattunud. See on alati üks pikaajaliste ebaõnnestunud valikute ja sündmuste rada. Kui sellest ei räägita, siis korduvad need mustrid veel ja veel.
Veebiväljaannete kommentaarides peegeldub ühiskonna halvima osa mõttemaailm. Tean omast käest, kui raske on enda pihta kirjutatud halvustamisest mitte välja teha, aga kui oled juba pikemat aega avalikkuse ees figureerinud, siis tekib ka selles vilumus - lihtsalt ei vaata enam neid kommentaare või isegi kui vaatad, siis ei võta enam südamesse. Ma ütlen nende inimeste kohta "ühiskonna halvim osa" sellepärast, et need on inimesed, kes oma nime all ei julge iial samamoodi kedagi halvustada. Eile viskasin pilgu peale Yoko Alenderi intervjuu kommentaaridele ja sain aru, et olin juba unustanud, kui kohutavaid inimesi meie hulgas on. Kui on Estonia aastapäev, siis on loomulik, et kirjutatakse kellestki, kes hukkus, aga Yoko saab oma tunnete ja mõtete avalikustamise eest nii et tolmab. Ta koostab isast raamatut ja me ju teame, kui väga paljud sellist raamatut ootavad, Alenderil oli palju fänne - aga kui Yoko sellest räägib, siis on tal järelikult tähelepanuvajadus ja "kõik müügiks" ja mida kõike veel kommenteerijate arvates. Ma ei suuda mõista, kuidas üldse keegi saab nii mõelda. Ja teiseks - kas siis kõik tuntud inimesed peaksid iga kord intervjuudest loobuma? Needsamad lahmijad on ise suured meediatarbijad - päris huvitav oleks teada, kellest siis nende arvates kirjutama peaks, et see ei mõjuks kellelegi eneseupitamise ja tähelepanuvajadusena. Ühesõnaga - me ei peaks üldse nende kommenteerijate jutust välja tegema, sest nad on nii madalad inimesed, et nad ei vääri meie tähelepanu. Minu jaoks on sellised õelad lihtsalt üks inimrämps. Vabandust, et nii karmilt väljendun, aga nii ma arvan. Ja neist, kes on vabatahtlikult inimrämpsuks hakanud, ei pea välja tegema.
VastaKustutaAitäh toetavate sõnade eest! Eks ma teinekord pean neist kommentaaridest eemale hoidma.
KustutaLeidsin selle blogi siin hetk tagasi. Kindlasti ei tohi negatiivsetest kommentaaridest lasta ennast heidutada. Parem kommentaariumeid üldse mitte lugeda. Ning pigem igat "võitu" positiivsena tähistada, see aitab meelsust hoida. Neid võite ei saa muidugi väga suuri sellises olukorras olla, aga ka see kui toidupoes valid sooduspakkumisega müügil oleva piimapaki - võta seda kui võitu (a la 30 senti). Kassas vaatad et voilaa, võitsin kogu poeskäiguga 5 eur. Ning et vaimset tervis hoida, peab end ka premeerima. Ilmselt on Sul kasutusel vägagi põhjalik eelarvestamine. Vaata eelmise nädala kulutusi. Võta eesmärgiks järgmisel nädalal näiteks 5% vähem kulutada. Võibolla on tehtav? Aga 10% vähem? Ja kui õnnestub, luba endale aegajalt ka mingi preemia, olgu kas lastega koos midagi head süüa vms. :) Kindel on see et sellise suhtumisega nagu Sul, seljatad oma probleemid. Loodan et võimalikult kiiresti.
VastaKustutaAitäh nende toetavate sõnade eest! Vaimujõudu annavad juurde ka just sellised toetavad inimesed.
Kustuta