Järjest tähtsamasse rolli (nagu iga majanduskriisi ajal) tõusevad võlanõustajad. Minu tee võlanõustaja jutule oli aga üsna konarlik. Kuna ma elan omavalitsuses, millel endal vastavat teenust ei ole, siis hakkasin esmase hooga otsima tasulisi variante. Paraku selgus aga, et arvestades minu palka, siis mingit riiklikku soodustust ma nende juures ei saa ja oleksin pidanud arvestama ligikaudu 40 eurose tunnitasuga. Arvestades aga minu niigi habrast majanduslikku seisu, siis ei olnud see kuidagi mõeldav.
Siis aga sattusin kuidagi läbi mingi õnneliku juhuse vajaliku artikli peale, kus jäi mind kummitama lause, et iga omavalitsus on tegelikult kohustatud oma kodanikele võlanõustamisteenust pakkuma. Juhul, kui neil endal vastavat inimest palgatud ei ole, siis peavad nad leidma rahalised vahendid, et see kinni maksta. Nii tegingi suve alguses avalduse koduse omavalitsuse esinduskogule. Ja otsus tuli vaid paari päevaga. Mulle määrati 10 tundi nõustamisteenust. Algselt küll määrati konkreetse nõustaja juurde, aga kuna selgus, et sellel asutusel oli vabu vastuvõtuaegu pakkuda alles 2 kuu pärast, siis tuli uus avaldus ja uus nõustaja leida. Läks seegi bürokraatia üsna kergesti ja kiiresti.
Nii olingi vaevalt 2 nädalat pärast avalduse esitamist juba võlanõustaja ukse taga. Olin talle eelnevalt saatnud oma algelise versiooni oma kohustustest. Sel hommikul rääkisime me väga pikalt, ma arvan, et vähemalt 2 tundi. Väga positiivseid väljavaateid ta mulle ei andnud. Tema nägi mu loos sisuliselt vaid kahte võimalust – kohtulik võlgade ümberkujundamine või isiklik pankrot.
Kohtulik võlgade ümberkujundamine tähendab sisuliselt siis seda, et võetakse mu kohustused juppideks lahti (pean edastama lepingud, 3 aasta kontode väljavõtted, kirjavahetused sellest, et olen vähemalt proovinud võlausaldajatega lahendusi leida) ja proovitakse neist moodustada selline kompott, mis aitaks mul selliselt ellu jääda, et jääb ka elamisraha alles. Aluseks võetakse mu sissetulek, millest lahutatakse maha kodulaenu kuumakse (kodulaen ei kuulu ümberkujundamise plaani reeglina). Lisaks jäetakse mingi kokkuleppeline summa elutegevuseks (kindlasti arvestatakse ka lastega) ja ülejäänud summa määratakse võlausaldajatele proportsionaalseks ära jagamiseks. Ehk siis toon näite: oletame mu palk on 1500 EUR, kodulaen näiteks 300 EUR, lepitakse kokku, et elamiseks peab ka jääma 300 EUR. Ehk siis kokkuvõttes 1500 – 600 = 900 EUR arvestatakse ülejäänud laenude makseteks. Kui plaan läbi läheb ja kohtunik selle ära kinnitab, siis on see kõigile osapooltele kohustuslikuks täitmiseks ja aktsepteerimiseks.
Seadusega saab täpsemalt tutvuda siin - https://www.riigiteataja.ee/akt/131012014008
Kogu protsess ja sellega seotud avaldused on aga äärmiselt keeruline juriidiline protsess, kus tuleb näpuga järge ajada. Üldjuhul tavaline inimene sellega hakkama ei saa ja tuleb taas tasulise nõustaja jutule minna, kes plaani kokku paneb ja kõik vajalikud avaldused ja dokumendid ära täita aitab.
Loomulikult ei ole mitte mingit garantiid, et see plaan läbi läheb. Sest võlasumma võib lihtsalt nii suur olla, et seda ei olegi võimalik mõistliku aja (5-10 aastat) jooksul ära tasuda. Samas peab kohtunik tagama, et võlausaldajad saaksid siiski vähemalt sama palju raha kätte kui nad saaksid isikliku pankroti korral.
Mina siiani ei ole veel seda teed läinud, sest seal on üks üldtingimus juures – ümber kujundada saab vaid neid võlgasid, mis on juba üles öeldud. Minul on tänaseks veel väga väike osa viivisteni jõudnud ja üles ütlemise ohuni läheb veel vähemalt paar kuud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar