teisipäev, 6. oktoober 2020

Maskid

Koroonaajastul on maskid kuum teema. Ühiskonnas arutletakse selle üle, kas maskid peaksid avalikus ruumis olema kohustuslikud või mitte. Kas selle abil saaksime ära hoida viiruse levikut, kas selle abil saaksime ühiskonnana olla tervemad. Eestis selles suhtes mingit ühtset seisukohta justkui polegi. Isegi selles osas pole seisukohta, kas meie põhiseadus üldse lubaks maskide kandmise kohustuslikuks muuta või mitte. Valitsus ütleb nii, juristid pigem naa. Võta siis kinni, kuidas tegelikult on.
Reaalsus kanname me aga kõik maske, täiesti igapäevaselt ja juba ammu enne koroonat olime me sellega harjunud. Teatud mõttes me valetame, varjame oma tõelisi tundeid vägagi tihti. Ja see ongi normaalsus. Kui mõni kolleeg või teretuttav peaks küsima, kuidas sul läheb, siis sa ei hakka talle ju oma hingemuresid kurtma. Ikka ütled, et ah, mis ta seal ikka, täitsa OK läheb. Väga vähestele julgeme tunnistada, et oleme katki või mõni mure närib hinge. Kõik sõltub kontekstist ja konkreetsest vestluspartnerist. Igaühega neist on erinev mask ees. Nii jääbki justkui mulje, et inimesed on õnnelikud, rahulikud ja eluga rahulolevad. Samas jõuab järjest rohkem inimesi siiski tee psühholoogi, psühhiaatri, sõltuvusnõustajate, võlanõustajate, kohtutäiturite, inkassaatorite juurde. Need inimesed on kõik tegelikult katki. Kui aga isegi neilt küsib pooltuttav, kuidas läheb, siis vastavad nad endiselt, et kõik on hästi. Või noh - kõik on normaalne.
Ekstreemsed vastused ("mul läheb suurepäraselt" või "mul läheb väga halvasti") on justkui tabu. Ühelt poolt ei taha justkui uhkustada, teiselt poolt ei taha kurta ka. Sest kõik peab ju normaalne olema. Nii võtamegi taaskord oma maskid kaasa ja lähme inimestega suhtlema.
Minu elus on aga hakanud maskid langema. Sest enam ei ole olukord kaugeltki normaalne. Mul on järjest raskem teha seda naeratavat nägu pähe ja öelda, et asjad on hästi. Sest no üldsegi ei ole enam hästi! Kuradima halvasti on. Nii ma hävitangi järjest oma maske, viskan neid minema. Kuniks olen üdini aus enda ja kõigi lähedaste suhtes. Kuniks suudan kõik üles tunnistada. Siis ongi kõik mu maskid langenud...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar