Kuidagi liiga palju on viimastel päevadel hakanud tulema väikeseid ja suuremaid tagasilööke. Esiteks siis see Facebooki blokeering, mis takistab mu blogi levikut. Mu hingesoov on, et see jõuaks kõigini, kellel sarnased mured. Aga ilma facebookita ei saa seda isegi jagada. Lisaks on nende support nii olematu, et mingit kindlustunnet ei teki, et kunagi võiks see blokeering üldse maha minna. Lisaks olen ma mõnda aega siin üritanud Googlega maid jagada, et nad natuke mu blogis reklaame näitaks ja mulle passiivset lisaraha tooks (ma tõesti vajan seda nagu õhku, loodetavasti saaksin andeks, kui siia 1-2 reklaami tekiks). Aga ka nemad lükkavad mu taotlusi tagasi koguaeg, jättes mind mitmeks nädalaks ootele. See on nii frustreeriv, nii väsitav.
Lisaks ei paku enam mingit rõõmu ka igapäevatöö. Kurbust ja negatiivseid emotsioone toovad kaasa ka sporditulemused - lemmiktiimid (Liverpool, Lakers, Kalev/Cramo, rääkimata Eesti jalgpallist) kaotavad kuidagi lootusetult...
Negatiivsed emotsioonid lihtsalt tahavad enda alla matta... Kui mul poleks mu lapsi, peret, siis ilmselt oleksingi juba alla andnud.
Vabandust sellise postituse pärast :(
Vahel on lihtsalt selline tunne, et enam ei jaksa isegi appi karjuda...
Vaatasin eile dokfilmi Aleppost, Süüria sõjast. See oli nii kohutav ja raputas korralikult läbi, sest sisuliselt näidati ilma igasuguse filtrita, mis seal toimus. Haavatud ja surevaid lapsi, inimeste elustamist, verd ja kannatusi. Nutsin lahinal mitmel korral, sest nii kahju hakkas neist inimestest. Kui film läbi sai, siis mõtlesin, et ükskõik, mis probleemid inimestel siin Eestis on, see kõik on lahendatav. Mitte keegi ei sure ära, kui läheb pankrotti, sellest kõigest on võimalik välja tulla ja pärast seda jääb veel palju-palju aastaid, mil pankrotti läinud inimene saab ennast uuesti üles töötada. Kui oleks valida viimase staadiumi vähi ja suurte võlgade vahel, siis ilmselt valiksime siiski võlad, sest need ei tapa. Ära heida meelt! Olen seda blogi juba pikemat aega lugenud ja näen, et oled väga arukas inimene. Jah, minevikus on tehtud mitte nii arukaid otsuseid, aga nüüd oled teistsugune, nüüd on võimalus sellest kõigest välja võidelda. Jätka lihtsalt samamoodi nagu oled viimasel ajal elanud ja kui ikkagi näed, et ei saa üksinda hakkama, siis räägi oma murest kõigile lähedastele. Usu mind, nad võivad küll ehmatada ja vihastada, aga nad ei taha sinust ilma jääda, seega nad aitavad. Ole vapper!
VastaKustutaAitäh heade sõnade eest! Välja toodud võrdlused on loomulikult täiesti õiged. Minu olukorda ei saa mitte kuidagi võrrelda sõjas või nälga kannatavate inimeste olukorraga. Nendega võrreldes on mu elu väga õnnelik ja kaunis.
VastaKustuta