Kogu selle stressi ja varjamise olukorras on üks võtmekohti kaine mõistuse säilitamine. Üritada ellu jääda, üritada endiselt tööd teha (kuigi teatud kaod on selle juures peaaegu paratamatud), talitseda emotsioone. See kõik on nii meeletult raske ja koormav.
Ka hetkel siin seda teksti kirjutades olen tegelikult keset äriliselt keerulist Skype koosolekut. Peaksin kuulama, märkmeid tegema ja hiljem analüüsima. Kuid ma ei suuda. Õnneks on õlekõrrena olemas salvestus. Kui ma muidugi suudan seda hiljem ka kuulata. Igasugune keskendumisvõime on tegelikult halvatud. Ainsad mõtted on seotud häbi, hirmu, teadmatusega, lootusetusega. Ma reaalselt ei julgegi ühtegi sammu teha. Olen küll käinud mõned korrad psühholoogi juures, korra ka võlanõustaja juures. Olen endale selgeks teinud juriidilised nüansid, mis suures plaanis mind ees võivad oodata. Aga ma ei julge mitte midagi ette võtta. Ma ei julge rääkida neile, kellele peaksin. Ma ei julge oma probleeme tunnistada neile, keda see mõjutama hakkab. Ma olen katki, ma olen hävitatud. Hävitatud iseenda poolt.
Uinumisraskused, südametorked, apaatsus...see kõik on muutunud mu igapäevaelu osaks.
Ma arvan, et vägagi palju inimesi on sedasama läbielanud ja kogema pidanud - ka mina ise...ja see stress on muidugi jäle...aga hetkel loen ma seda blogi kui ilukirjandust - haaravat ja kaasakiskuvat - raamatuna kiirelt avaldatavana võiksid isegi kõik probleemid lahendatavad olla autoritasust - liialdan muidugi, aga tulevikule mõeldes poleks paha ettevõtmine...samas ise seda läbielanuna ütlen - kõik asjad loksuvad paika ajajooksul iseenesest..autorile jõudu vastupidamises selle ajani..!
VastaKustuta