teisipäev, 22. september 2020

Inimesed

Olen nende mõne blogipidamisnädalaga saanud väga palju kirju ja kommentaare saatusekaaslastelt. Ühelt poolt on see kahtlemata äärmiselt kurb, et meid siin väikses riigis nii palju on. Igal inimesel on oma lugu, oma taak kanda. Omad põhjused, miks on selleni jõutud, oma taustsüsteem.
Oma teekonnal puutusin sel suvel kokku ka natuke prominentsema inimesega, kes samuti mängurluse küüsi on langenud. See kogemus polnud aga kahjuks lõpuni positiivne. Algus oli tore. Võtsin temaga sotsiaalmeedias ühendust ja rääkisin oma loo põgusalt ära. Läks vaid paar päeva ja ta vastaski! Mulle, täiesti võõrale inimesele. See oli minu esimene kokkupuude üldse mõne saatusekaaslasega. Ma tahtsin temaga lihtsalt mõtteid vahetada, kasvõi virtuaalselt ja kasvõi lihtsalt chattides. Tema aga astus sammu kaugemale ja pakkus, et me võiksime reaalselt kohtuda. See mõte tekitas veidi ärevust, aga samas tundsin, et sellest võimalusest ei saa ka loobuda. Olin nõus.
Kuid siis saabus mõneks ajaks vaikus. Kuniks paar nädalat hiljem ta teatas, et nüüd võiks siis konkreetsemalt kokku leppida kus ja millal kohtuda võiksime. Mõeldud-tehtud, aeg ja koht said paika pandud. Seejuures tuli initsiatiiv taaskord pigem tema poolt. 
Kuna töötan enamasti kodukontorist ja kodus minu olukorraga endiselt kursis ei olda, pidin midagi välja mõtlema. Eks siis saigi välja mõeldud, et sel päeval on oluline koosolek ja vaja siiski kontorisse minna. Nii ma siis sel päeval üle pika aja linna jõudsingi. Kohtumine pidi toimuma kell 14:00.
Olin aegsasti juba 13:45 kohal, võtsin ilusasti nurgalaua, et ümbrust jälgida ja et märkaksin, kui ta saabub. Tellisin pelmeenid ja kalja, et vähemalt midagigi süüa ka. Söögiisuga oli sel ajal pigem kehvasti ja ootusärevus ei teinud seda olukorda paremaks.
Söök-jook saabusid peagi. Nii aeglaselt pole ma vist iialgi söönud, samal ajal pidevalt enda ümbrust jälgides. Ainus mõte oligi peas see, et kas ma ikka ta ära tunnen ja kas tema saab aru, et just mina siin nurgalauas olen mina. Kell sai vaikselt juba 14:05, 14:10...söök-jook said tarbitud, aga teda ei olnud endiselt... Võtsin oma telefoni, lootuses, et ehk on seal mingitki märki. Aga ei olnud...
Kui kell juba 14:30 sai, siis sain aru, et teda ilmselt ei tule. Jätsin talle messengeri ka mõned teated ja lahkusin.
Paar päeva hiljem oli näha, et ta oli mu teated kätte saanud, kuid mingit reaktsiooni sealt enam ei tulnud. Saatsin siis lõpetuseks omalt poolt viimase mõttetera... "Püüan mõelda, et mis juhtus või kas tegin ise midagi valesti, aga päris täpselt aru ei saa. Aga ju siis pidi see niimoodi minema."
Ja nii see lugu lõppeski. Rohkem ei ole ta minuga enam ühendust võtnud. Pole võtnud vaevaks mitte midagi selgitada. Eks omamoodi kogemus seegi.
Olen mõelnud, et ma tahaksin kunagi saada mängusõltlaste kogemusnõustajaks. Sest see kõik läheb mulle väga hinge. Mõistan, kui raske see periood on, kui keeruline on üle olla häbist, valehäbist, hirmudest.
Eks omamoodi esimene samm on ka see blogi siin, mis aitab mul ennast analüüsida ja ehk on abiks ka neile kõigile, kes sarnases olukorras. Meid on tegelikult palju. Me ei tohiks jääda üksinda oma mõtete ja tunnetega. Me vajame nende abi, kes meid mõista suudavad. Nende abi, kes ei jaga katteta lubadusi. Nende abi, kes hoolivad. Me vajame inimesi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar