kolmapäev, 30. september 2020

Usaldus

Kui kurikuulus Avo Viiol tuleks teilt laenu küsima, kas annaksite? Tõenäoliselt mitte. Hasartmängurlus ja sellega seonduvad võlad on midagi sellist, mis jäävad inimesi saatma ilmselt elu lõpuni. Kui padujoodik küsib raha, siis on samuti ju teie esimene mõte, et kindlasti läheb selle eest viina ostma. Kuigi ühiskond justkui suures pildis üritab olla eelarvamustevaba ja räägitakse pidevalt, et inimestele tuleb uusi võimalusi anda, siis reaalses maailmas see nii lihtsalt ei käi. Need on templid, mis jäävad otsa ette igaveseks. Tõenäoliselt räägivad ka lapselapsed hiljem lugusid sellest, kuidas vanaisa oli joodik või mängis perekonna vara maha. Juba ainuüksi see teadmine hoiab inimesi tagasi sellest kõigest rääkimisel. Palju lihtsam on ju vastata, et kõik on hästi, elu kui lill... 
Ilmselt ei suudaks sõltlane (ükskõik, kas ta on siis narko, alko, kasiino või mis iganes sõltlane) ka iseennast lõpuni usaldada. Eriti juhul, kui ta end ja oma käitumismustreid analüüsida suudab. Ta teab, et nii kaua kui püsib kaine või panustest eemal, on ta täitsa tiptop kodanik, kuniks...
Inimesed võivad andestada ja enamasti andestavadki. Aga unustamisega on keerulisemad lood. Ma võin saada andeks oma patud, aga reaalselt ei usaldata mind rahaasjade osas ilmselt enam mitte kunagi. Kui jään pikemalt oma telefoni näppima, siis ilmselt tuldaks üsna ruttu vaatama, et mis ma seal teen. Ega ma ometigi kuidagi panuseid ei pane... See kahtlus jääb alatiseks. Usaldus on rikutud ja seda enam maha ei pese. Avo Viiol näiteks pani oma patud toime juba 20 aastat tagasi (1999-2002), kuid Eesti rahvas ei ole siiani teda unustanud. Ta jääb alatiseks kasiino-avoks ja sellist tegu jäädakse pikalt nimetama viioldamiseks... Usaldusest ei ole siin enam juttugi. Mitte kunagi.
Õnneks panganduses usalduskriis siiski aegajalt aegub. Sisuliselt jääb märge külge 5 aastaks pärast probleemide lahendamist. Kui juba maksehäireregister tühjaks saab, siis saab uue võimaluse.  Vähemalt mina pole kursis, et pangad või laenuandjad endal ise eraldi hasartmänguga seonduvat registrit peaks. Aga enese puhtaks pesemine on nii pikk protsess, et küllap ongi loogiline, et mingil hetkel siiski uus võimalus antakse. Omaette küsimus muidugi, kas inimene tegelikult ka seda usaldust väärt on. Kas ta on teinud omad järeldused ja õppetunnid kätte saanud?

2 kommentaari:

  1. Just nimelt. Sõltuvus, olenemata selle liigist on tempel, mis ei kustu. Andestatakse - jah, kui on midagi andestada. Unustatakse - ei. Usaldatakse - ei.Ja paraku - õigusega.

    VastaKustuta
  2. Jah, olen nõus. Täpselt niimoodi see kõik ongi. Inimene ise võib oma vigadest õppida, aga ainus võimalus enda uuesti usaldamiseks on täielik nulltolerants oma sõltuvuse, oma nõrkuse osas. See on tee, mida ei tohiks enam isegi ühe sammuga uuesti ette võtta... Ei tohi enam isegi mõelda proovimisele.

    VastaKustuta