neljapäev, 1. oktoober 2020

Oktoober

Alanud on uus kuu. Järjekordne kuu on üle elatud, ühtegi laenulepingut endiselt üles pole öeldud, maksehäireregistrisse pole pandud, inkassoga pole veel suhtlema pidanud ja kohtumenetlused on ka veel kaugel. Mida siis õigupoolest oktoobrilt oodata? Ärevus on hinges, sest just lähima 30 päeva jooksul peaks saabuma selgus pensionireformi asjus. Peaks selguma minu ja paljude teiste võlahädaliste päästerõnga saatus. Jah, öeldakse, et see oleks tuleviku arvelt. Et see oleks pensionipõlve arvelt. Ma nende väidetega väga nõus ei taha olla, sest igasugused kalkulaatorid näitavad, et praeguste skeemidega ja kavadega annab II sammas heal juhul 60-70 EUR pensionilisa igas kuus. Samal ajal kui see kogusumma aitaks mind tagasi õigele rajale. Kui oma võlaprobleemidest jagu olen saanud, siis muutuks ka mu kogu rahaline mõtlemine. Säästmine saaks igapäevaelu lahutamatuks osaks.
Hetkel ei ole ma veel kokku löönud numbreid, kui palju mul sel kuul raha puudu jääb. Kuid teen seda peagi. Õnneks on paistmas ka paar lisatööotsa taaskord ja tegelikult on susisemas ka üks suurem projekt, millest kindlasti kirjutan siis, kui õige aeg käes. Põhiline, mida endale igal hommikul ärgates ja igal õhtul voodisse minnes sisestan on see, et see võitlus ei ole veel kaotatud. Baby step by baby step nagu armastatakse öelda. Väikste sammude kaupa tuleb proovida leida rõõmu igas päevas, lootust igas hetkes. Jah, neil hetkedel kui mõtlen suurele pildile, tuleb ahastus peale ja uni ei taha kuidagi tulla ning töötahe tahab kaduda. Aga mõistus tuleb hoida selgena, pea külmana ja võtta vastu kõik võimalused mida pakutakse (krediidikontod võiks siiski puutumatuna jääda...). Kuna mu elus on siiski inimesi, kelle nimel elada, siis alla andmine ei ole variant.
Oktoober tõi tegelikult ühe muudatuse veel. Alates tänasest on võimalik peatada oma II samba sissemaksed. Eks siis tekitada laias laastus endale 2% suurune (miinus maksud) palgatõus. Olen hetkel seda sammu tõsiselt kaalumas, sest reaalselt on mul iga sent sisuliselt arvel ja need mõnikümmend lisaeurot kuluks kindlasti marjaks ära. Pikas plaanis oleks see muidugi majanduslikult halb otsus, aga ma pigem ei ole hetkel olukorras, kus üldse liiga pikki plaane teha...

3 kommentaari:

  1. Olen sinuga samas seisus, ka põhjused on veidi sarnased. Aga olen ajaliselt ees sinust. Jõudsin sinna punkti varem, seoses palga vähendamisega covidi ajal, kui ma sain aru, et nüüd on pekkis. Reaalselt liites kokku oma tulud ja kulud, sain tulemuseks, et 700 euri miinust hakkab iga kuu jooksma. Õnneks sain oluliselt vähendada paari kuumakset ja selle tulemusena langes kuskil 500 euroni kuus puudu olev summa. Augustiks jõudsin sinna, kus esimene leping üles öeldi ja ausalt öeldes esimene märge maksehäireregistris võttis hoopis palju ärevust maha. Sinnani mu mõte oli sama, et pensionifond lahendab mu mured. Kuid nüüd ma olen aru saanud, et mul pole vist vaja selle kallale minna. Nüüdseks on mul vist kolm asja maksehäireregistris, maksan neid allapoole vaikselt ja iseenesest ei oma see märge seal ka mingit tähtsust, sest laenu ma võtta ei soovi. Esialgu ei taha keegi ka arveid arestida ja inkassodega olen saanud teha päris normaalseid kokkuleppeid. Omamoodi hasart on ka, et kui palju õnnestub päästa ja kokku leppida ja kui palju läheb vältimatult halvasti.
    Soovin sulle edu ja jõudu. Küll kõik saab korda!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kas saan ma õigesti aru, et sinu soovitus ongi lasta asjadel minna omasoodu? Kui lepingud üles öeldakse ja inkassodesse jõuavad, siis justkui ei olegi veel midagi halvasti?

      Kustuta
    2. Tegelikult mitte. Tasub ikka pingutada kuni vähegi võimalik, sest inkassosse sattudes lisandus võlale kohe 400 euri. Aga kuna kuumakse sain esialgu kokku leppida palju väiksema kui enne oli, siis ma loodan, et elan üle selle graafiku. Samas kuna kriitilisi asju on veel, siis ei ole see sugugi kindel. Aga hetkel selles mõttes ikkagi kergendus, et kohe homme kogu summat siiski ei nõuta.

      Kustuta