neljapäev, 30. mai 2024

Keni maksejõuetuse postituse järelkajad, 2. osa

Kui võlglane jõuab oma kohustustega sellisesse punkti, kus on üsna suure tõenäosusega ette näha, et arvatavasti jõuavad võlad varem või hiljem igasuguste kohtumenetluste ja täituriteni, siis on tegelikult edasised valikud üsna keeruliste otsuste kadalipp. Ja tegelikult siin justkui lõpuni õiget vastust ei olegi. Seejuures ongi hea siin näidetena ette võtta meie kaasteelised Maria ja Ken. Nagu eelmistes postitustes selgus, siis Ken oli just see, kes võttis ohjad enda kätte ja ei jäänud oma saatust ootama vaid üritas seda ise suunata. Tal ei olnud selleks hetkeks mitte ükski laen veel isegi maksehäireregistris (rääkimata inkassodest ja järgmistest etappidest), aga ometigi pöördus ta ise kohtu poole, et oma seis klaariks saada. Seejuures sai ta üsna kiiresti ka oma justkui korrektse käitumise eest karistada - talle määrati piirangud ja limiidid, mis saavad võlglasele tavaprotsessi puhul osaks alles täiesti viimases etapis, kui kohtutäitur on asjad üle võtnud ja maksegraafiku osas kokkuleppele pole jõutud. Eks see on üsna klassikaline "kas lõputu õudus või õudne lõpp?" dilemma. Üks valik annab rohkem ajalist võitu, teine aga ilmselt lõppude lõpuks närvirakkude säilimise rõõmu.

Tegin nendel teemadel enda mõtete ja ka mõnede blogilugejate kaasabil Keniga väikese usutluse.

Ken: Ärkasin täna taas üha sageneva kombe kohaselt kell 4 ja und ei tulnud, kuigi proovisin seaduste lugemisega vajalikku uinumisigavust saavutada. Läks vastupidi.

Mina: Eks selle kõige ühiseks nimetajaks on hirm ja teadmatus tuleviku ees. Sisuliselt andsid sa end juristide meelevalda. Tahtsid head ja proovisid tekkivaid probleeme õigesti lahendada.

Ken: Hirm ja teadmatus, millega ei oska toime tulla. Juristide ees on tekkinud veel suurem aukartus, sest nende teemade haldamine on paras õudus. Samas keegi ühiskonnas peab ka pahedega tegelema, aga müstika, et see on kellegi vabatahtlikult valitud eriala ja töö.

Mina: Mul tekkis siit aga küsimus - kas sa kahetsed ka, et selle teekonna ette võtsid? Ajaliselt oleksid ilmselt omajagu aega võitnud igasuguste viiviste, trahvide, lepingute ülesütlemiste, inkassode jne asjadega. 

Ken: Pole jõudnud kahetseda, aga sellest olukorrast sisulist pääsemist poleks niikuinii olnud. Kui see teekond poleks praegu maksejõuetusavalduseni jõudnud, siis ilmselt suve lõpuks oleks uued raskused olnud seoses tähtajalise käsunduslepingu lõppemisega lisatöö puhul. Ajavõit poleks ilmselt mind raskest veebruarist-märtsist-aprillist päästnud, aga korraks oleks mais pensionisamba väljamaksetega stabiilsus saabunud. Ma pole kindel, et asi lepingute ülesütlemiste, inkassode või täitemenetlusteni sügisel jõudnuks, aga peresuhted oleksid kindlasti sügavamas kriisis kui praegune vaikiv ajastu.

Mina: Samas jah, lõputu õudus või õudne lõpp, eks ole? Ühelt poolt filosoofilised küsimused, teisalt üks paras katse-eksitusmeetod, kus ilmselt ei selgugi lõplikult kumb valik parem oleks olnud... Iseasi, kas sa ise üldse sellised mõtteid oled mõelnud? Aga mulle kõrvaltvaatajana sellised dilemmad pähe tulid...

Ken: Kui palju ma olen mõelnud, et otsustamine on parem, kui otsustamata jätmine, et oma otsustest õppida, aga seda õppimismomenti enda vigadestki on liiga vähe olnud. Tasakaalukamad inimesed ilmselt oskavad teiste vigadest piisavalt õppida, et enda vigadest õppimise valu ei pea kannatama. Miskipärast on mul tunne, et lapsepõlvetraumade tõttu olen otsinud neid piiripealseid seisundeid, kus ennast “elusana” tunda ja ega see aastakümnetepikkune lõputu õudus enne põhjalikumat pereteraapiat läbi ei saa. Iseendaga katsetada pole kellelgi keelatud, aga mul on tõsiselt piinlik, et laps praegu koduseid pingeid taluma peab ja oma seletamatut ärevust väljakutsuva käitumisega maandada püüab. Küpsuskirjandi teema “Iga valik sulgeb mõne ukse” on minu elus epopöa mõõtmeid omandamas, kuid kardan, et isegi pankrot eraisikuna ja tõenäoliselt algav võlgadest vabastamise menetlus pole võlaloo lõppvaatus. Kõige suurem hirm on jääda oma murekoormaga üksi ja tüli oma päritoluperega, pinged kodus ning ebakindlus tööl pole lihtsalt endast välja kirjutatavad.

2 kommentaari:

  1. Nii kihvt blogi on sul ja suur aitäh, et endiselt seda pead! Ma polnud siia ammu sattunud ja nüüd jälle lugesin huviga tagantjärgi. Maria ja Keni külalispostitused olid ka niiii huvitavad!! Soovin siiralt sulle kõike kõige paremat!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh nende heade sõnade eest! Eks ma ikka üritan kajastada kõike, mida läbi elan ning mida minu kaasteelised minuga jagavad. Keni ja Maria lood on näited elust enesest. See ongi tihtipeale võlglase reaalsus, mis paraku reeglina kestab oluliselt kauem ja intensiivsemalt kui me eales kartagi oskame. Sellest rattast lõplikult välja tulla on üsnagi keeruline ja väga paljude tagasilöökidega. Kahjuks on see kõik aga meie ühiskonnas paraku pigem järjest süvenev probleem. Igal juhul soovin ka sulle kaunist suve ja kõike kõige paremat!

      Kustuta