Reede, 13. mai 2022

Eksklusiivselt Võlglase Blogile: intervjuu Paul Neitsoviga

Eestis on päris palju hasartmängusõltlasi. Pean siis silmas ikka neid, kellele see kõik on ka mingeid probleeme tekitanud - kas siis majanduslikke, vaimseid või isegi kriminaalseid, sotsiaalsetest muredest rääkimata. Päris täpseid numbreid on loomulikult väga raske välja tuua, sest keegi neid(meid) üle lugeda kuidagi ei saa. Ehk siis kõik need numbrid on suures plaanis hinnangulised. Aga neid inimesi on kindlasti julgelt kümneid tuhandeid. Ning arvestades meie rahvaarvu ning eriti mõeldes kasiinoealiste inimeste peale, siis on see osakaal täiesti märkimisväärne. Loomulikult on nende tuhandete inimeste seas ka selliseid inimesi, keda meie avalikkus rohkemal või vähemal määral tunneb. Ning mingeid valdkonna piire selles osas ei ole - nende seas on nii poliitikuid, muusikuid, sportlasi kui ka kindlasti teiste alade esindajaid. Ning osad neist on julgenud ka niiöelda "kapist välja tulla". Tuntumad näited neist ilmselt kunagine keskkonnaminister Tõnis Mölder, meie senini ainus NBA-s platsil käinud korvpallur Martin Müürsepp või siis kõige avameelsemalt ja avatumalt end selles osas avanud kitarrivirtuoos Paul Neitsov.

Mina võtsin Pauliga ühendust ja palusin temalt väikese intervjuu. Ning ta oli hea meelega nõus endast taaskord ühe tükikese avama. Panen siia igaks juhuks juba ennetavalt kirja, et kuna tegemist on eksklusiivselt selle blogi jaoks antud usutlusega, siis järgnevaid ridu tohib tsiteerida ja jagada vaid otsese viitega käesolevale postitusele.

Aga mis seal ikka, läksime!
Tere, Paul! Alustuseks võiksidki kirjeldada oma mänguriaja algust. Sinu "karjäär" vist on piirdunud füüsiliste kasiinodega ja netiteemad (kaasa arvatud näiteks spordiennustus või pokker) ei ole sinu elust läbi käinud?
Jah, minu lugu hasartmängudega algas niipea kui see võimalik oli.. sain 21 ja läkski lahti kohe. Mina olin jah füüsiliste kasiinode kütkes. Olen ka kunagi proovinud netipokkerit, aga see ei köitnud õnneks niivõrd, et oleksin konkreetselt sellest sõltuvusse jäänud. Üheski netikasiinos (olen kuulnud, et on populaarsed) ma pole mänginud.

Kui kaua sul aega selleni, mil oma raha sai otsa ja tuli väljaspoolt lisa hankida? Ilmselt jõudsid ka igasuguste kiirlaenukontoriteni? 
Kuna olin tollal tudeng, siis ega seda raha polnudki ju tegelikult.. laenuküsimised tekkisid ikka väga ruttu. Kiirlaenukontoriteni jõudsin hoopis paar aastat peale aktiivset mängurluse perioodi. Võlgade keeris oli nii suur, et mässisin end järjest sügavamale ja lõpuks kasutasin pettuseid, mille eest kannan hetkel ka kriminaalkaristust.

Millal hakkasid esimest korda mõistma, et sa tegeled enesehävitusega?
Enesehävituseks on väga palju viise. Eks mul läks sellest kõigest päriselt aru saamiseks ikka hea mitu aastat. Ja kui saingi, siis polnud piisavalt tugev, et lõpetada.

Oled rääkinud, et käisid ka psühholoogi vastuvõtul, aga need kogemused on pigem vist negatiivsed ja mõttetud?
Psühholoogidega on kogemusi seinast seina. On ka väga-väga häid kogemusi, aga neid kahjuks tõesti hasartmängurluse teemadel on vähem.

Kust üldse peaks sinu arvates üks mängur abi otsima? Mis peaksid need esmased sammud olema? EMTA piirang?
EMTA piirang panna ja lähedastele teada anda, et sul selline mure on. Räägi alguses oma inimestega ja siis pöördu teraapiasse.

Miks sina üldse avalikkuse ette oma nimega selle teemaga läksid? See on ju tegelikult ühiskonnas veelgi suurem tabu ja patt kui alkoholism ja suitsetamine...
Ma läksin avalikkuse ette kahel põhjusel: esiteks aitas see mul paremini iseendale kõike tunnistada ja teiseks lootsin, et ma pole ainus ja keegi saab minu vigadest ja kogemustest õppida.

Kui sa mõtled oma praegusele elule ja sellele, millest oled välja tulnud, siis kas sa tänaseks usaldad end nii palju, et väita, et sa enam ei lange sellesse võrku? Minu enda arusaam siin on paraku see, et see on omamoodi nagu herpes - kui see kord juba külge on hakanud, siis viirusena jääb see su organismi igaveseks - piisab vaid mingist ebastabiilsemast eluperioodist ja see lööb taas välja ja tirib mängima. Jagad mu mõtet?
Ma usaldan end selles osas piisavalt, kui ma olen Eestis. Siin mind teatakse, mul on keeld jne. Välismaal viibides on kõhe tunne, aga siiani olen suuremalt jaolt ikka hakkama saanud. Eks see jääb kindlasti kogu eluks kummitama, aga olles jõudnud ikka väga kindla selguseni, et see on meile välistatud, siis tekib positiivsem tunne. Ebastabiilsel eluperioodil tuleb endale lihtsalt kinnitada, et sul see viga küljes on ja tugev olla. Mina Eestis viibides õnneks mingit mängutungi ei tunne.

Kuidas su sõbrad-tuttavad-lähedased sellesse kõigesse suhtusid? Kas oli ka neid, kes ütlesid, et oh, Paul, hea, et sellega välja tulid, tead, tegelikult mul sama mure? Või oli ka neid, kes sinuga selle peale igasugused suhtlused katkestasid?
Sõbrad-tuttavad on olnud toetavad alati. Eks ikka on neid, kes on minu nõrkustes pettunud, aga selle järgi ei maksa ennast defineerida.

Arvestades, et füüsilised kasiinod on siiski suhteliselt avalikud kohad, siis ilmselt oli see siiski mingil määral vast niigi selline avalik saladus, et sa mängimas käid? Kui pikaks üldse su mängusessioonid teinekord venida võisid? Kasiinodes ju teadupärast kellasid seintel pole ja ajataju ilmselt kaob suht ruttu?
Ma ei tunnetanud, et tegu oleks olnud avaliku saladusega. Kes teadis, see teadis. Ajataju paneb seal minekut jah.. rekord ilmselt kuskil 30h järjest. 

Kas kontserte andes oled ka tajunud seda temaatikat kuidagi, publiku poolt siis? Või ise sellel teemal ehk juttu teinud?
Kontsertidel pole otseselt sellest juttu teinud, aga inimesed ikka uurivad ja küsivad. Minu kuulajad on head inimesed. Neile olen tänulik alati. 

Aitäh, Paul, nende vastuste eest :)
Kõike kõige vahvamat sulle sinu muusikukarjääris ja muidu elus üldiselt!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar