Masterplan ja distsipliin

Enne, kui tänase teema juurde liigun, siis paneksin "puust ja punaselt" siia kirja informatsiooni selle kohta, mis puudutab pensionirahade ülekandeid Revoluti kontole. Seda lihtsalt selle tõttu, et sain eelmisel nädalal pärast oma postitusi kokku vist mingi 4-5 kirja, kus küsiti, et kas siis ikka saab kuidagi sinna kanda või mitte. Küllap ma lihtsalt ei väljendanud end piisavalt selgelt. Igal juhul - üle kontrollitud ja järele proovitud fakt on see, et kahjuks ei ole võimalik Revoluti arvelduskontot pensionirahade väljamakse puhul kasutada. Revolut Paymentsi konto puhul on tehtud lihtsalt vastav poliitiline otsus ja sinna Pensionikeskus AS ülekandeid ei teosta (kuigi tehniliselt ja füüsiliselt oleks see võimalik) ning Revolut Bank arveldusarve (IBAN) puhul see ülekanne lihtsalt ei toimi - Revolut ei võta neid ülekandeid vastu. Seega, paraku on tõsi see, et kohtutäiturid on siinkohal piisavalt lobitööd teinud ja viimaste kuude jooksul on siis vastavad reeglid kehtestatud ning ega neid niisama lihtsalt üle kavaldada ei olegi võimalik. Panen siia ühe lingi ka lugemiseks - https://levila.ee/tekstid/taiturid-jahivad-vabanevat-pensioniraha

Täna tahaksin aga tegelikult rääkida hoopis sellest, kuidas oma murekoorma all hakkama saada. Julgelt võib öelda, et esimene suur ülesanne on endale suur pilt selgeks teha ja selle alusel enda jaoks masterplan koostada. See peaks siis tähendama alustuseks seda, et sa kaardistad oma hetkeseisu ära, ülimalt detailselt. Ennast pole mõtet petta ega probleemi ilusamaks joonistada. Kõik võlad, kõik kohustused, kõik sissetulekud Excelisse kirja. Alles siis saad hakata mõtlema, kuidas edasi. Niisama lahmida ja tuulelipuna lehvida pole mõtet. Pikas plaanis lõpeb see igal juhul kaosega ja lõpuks on needsamusedki kohtutäiturid sul kallal.

Üks suurimaid vigu, mida võlglane tegelikult oma plaani paika pannes teeb, on see, et ta alahindab oma igapäevakulutuste (toit, kommunaalarved, kütus jne) suurust. Ning lõpuks on tulemuseks see, et enamus arveid ja laenukohustusi on küll tasutud, aga kaks nädalat enne uut palgapäeva pole enam toidurahagi alles. Ja see tekitab olukorra, kus on vaja jälle kuskilt uusi laenusummasid leida. Ehk siis järjekordne paanika, mis lõpeb krediidikontode ja - kaartide kallale minemisega.

Minu kogemus näitab, et üldjuhul on odavam jääda võlgu, lasta viivistel natuke tiksuda (aga seda muidugi kontrollitult, et asjad lepingute üleütlemiseni ei jõuaks) kui võtta uusi laene, et end iga hinna eest "vee peal" hoida. Mina ise muidugi seda teha ei suutnud, mina võtsin ikkagi muudkui uusi lepinguid juurde, kuniks kõik laenuandjad ühel hetkel otsa said. Seda tuleb siiski siinkohal tunnistada, et kohe alguses olin ma enda jaoks paika pannud, et Facebooki laenugruppidesse ma ei liigu, sest sealsed laenud on juba korralikud liigkasulepingud ja enamasti liiga lühiajalised, et neist mingitki tolku oleks.

Masterplani oluline osa on see, et kas sa näed pikas plaanis mingeid lahendusi, mis võiks su praeguse olukorra paremaks muuta. Üks asi on jah see tuim ja rutiinne igakuine pingutus, mis tõenäoliselt kestab aastaid ja aastaid. Aga teine asi on ka siiski erilahenduste otsimine. Ükskõik, kas selleks on siis pensionirahade väljavõtmine, ajutine välismaale tööle minek või kasvõi eriti ekstreemse variandina ikkagi eraisiku pankroti taotlemine. Kui ikka on näha, et üldse lahendusi mitte kuskilt ei paista, siis tuleb otsida sobilik võlanõustaja, mure ära kurta ja vaadata, mis saab. Kui pankrot tundub liiga hull, siis tasub kaaluda kindlasti ka viimasel ajal järjest popimaks muutuvat lahendust - kohtulikku võlgade ümberkujundamist. Loomulikult ei ole see mingi võluvits, aga nii palju kui ma sellest olen kuulnud erinevate inimeste käest, siis kokkuvõttes on see ikka üks päris asjalik õlekõrs. Nõuab küll korralikult bürokraatiat ja oma elu lahtiriietamist võõraste inimeste ees, aga lõpuks on tulemus seda väärt. Asjad saavad kontrolli alla ja sa saad endale sellise graafiku, mis on su sissetulekutega kooskõlas.

Võlgades siplev inimene peab mõistma, et kiireid lahendusi üldjuhul ei ole. See on ränkraske töö iseendaga. Loomulikult on võimalik ka kõik pikalt saata, kümneks aasta pakku pugeda ja loota võlgade aegumisele, aga mina seda siiski pigem ei soovitaks. Aga eks need valikud sõltuvad kõik lõpuks ikkagi inimtüübist, vastutustundest, konkreetsest olukorrast ja sajast muust faktorist. Nii nagu on iga inimene oma olemuselt unikaalne, on seda ka kahtlemata iga võlaolukord. Aga kahtlemata saab seal täheldada sarnaseid mustreid ja lahendusi. Otsige neid. Pange oma plaan paika, hoidke distsipliini ja küllap kunagi saab see jama ükskord otsa ka.