Kes ma olen?

Augusti keskpaik. Selle aasta imeline suvi on ilmselt oma tipphetked ületanud ja õhus on hommikuti tunda juba mõnusat kargust, sügis läheneb. Ning järjest kiiremas tempos läheneb ka pensionirahade väljamaksete aeg. Peagi on see kaunis päev käes, mil rahad hakkavad liikuma. See, kui rahad on kinni, on ikka üsna ebameeldiv tunne - seda teadis juba Ott Sepa kehastatud tegelane Jan Uuspõllu Tartusse mineku filmis. Enamusel võlglastel on tegelikult koguaeg rahad kinni, sest enne, kui uus raha peale tuleb, on see juba ammu sisuliselt kõik ära broneeritud. Aga see selleks. Aeg ja rahad liiguvad omasoodu.

Kuna minu loo järjekordne suurem kulminatsioon on lähenemas, siis mõtlesin, et avan natuke iseennast. Iseasi, kas see teile huvitav lugeda on, aga usun, et vähemalt ma ise loen seda teksti aastate pärast suure huvi ja võimalik, et ka mingi muigega. Ahjaa, igaks juhuks mainin juba ette ära, et oma nime, vanust, elupaika ja muid selliseid asju ma siin endiselt avaldama ei hakka. Need lihtsalt pole selle loo kontekstis üldsegi olulised.

Üldlevinud arusaam on see, et inimene ei muutu. Minu viimased aastad on aga näidanud, et muutub ikka küll. Eks tihtipeale ongi muutjaks just mingid kannapöörded, kannatused, eluraskused, eufoorilised võidud jne. Minu muutjaks on olnud kahtlemata minu sõltuvus, mis on küll mulle palju muresid ja ilmselt ka juba esimesi halle juuksekarve mu üsna kiilakale pealaele tekitanud, aga samas on see mind meeletult palju ka õpetanud. Tegelikult usun ma, et ma olen tänaseks palju parem ja empaatilisem inimene kui kunagi varem.

Üldises mõttes olen ma üks hästi tavaline keskealine Eesti mees. Abielus, kärgpere liige, kõrgharitud ning pusin oma omandatud erialal töötades siis vaikselt ja kindlalt parema tuleviku poole. Need võlad, intressid, viivised, seadused ja muud värgid ei ole tegelikult üldsegi minulik teema. Kui välja jätta mu sõltuvus, siis tegelikult olen ma olemuselt pigem kooner. Ma ei ole mingi shoppaja, laristaja. Ma olen tegelikult terve oma elu sisuliselt elanud alla oma võimaluste. Samas, kes teab, võib olla ka see üks põhjus, mis mind lõpuks raha peale panustama ja mängima viis. Igavus, vaba raha olemasolu jne.

Ma olen üks paras introvert. Suured rahvahulgad mulle ei meeldi. Samas, vastukaaluks naudin ma oma inimeste seltskonda. Minu jaoks ideaalne seltskonna suurus on kuskil 6-7 inimest. Ma tunnen, et enamasti ma lihtsalt kaon ära nendesse suurtesse pidudesse, kus lihtsalt tullakse kokku, et juua-süüa ja juttu rääkida. Aga see on minu kiiks ja nii lihtsalt on.

Suhelda mulle tegelikult meeldib. Aga pigem siiski kirja teel. Ma olen pärit sellest ajastust, kus kirjasõprus oli veel täiega moes. Kunagi olid igasugused vahvad noorte ajalehed nagu "Meie Meel" ja muud taolised ning seal oli reeglina päris palju erinevaid kirjasõpru otsivaid kuulutusi. Tipphetkel oli mul neid aktiivseid kirjasõpru julgelt üle viie. Kõigiga oli midagi kirjutada, sisuliselt iga nädal potsatas postkasti kirjatuvi poolt teele saadetud päriskiri, päris pastakaga päris paberile kirjutatult. See oli vahva aeg ja ma nautisin seda meeletult. Kindlasti oli see kõik minu kujunemisloos väga tähtsal kohal. Usun, et see õpetas mind inimestesse ja asjadesse detailsemalt suhtuma, süvenema, sest see oli maailm, kus pealiskaudsusega kaugele ei jõudnud.

Ma olen kindlasti ka üks kohutav pabistaja ja ettemuretseja. Kõik, mis on teadmata, see hirmutab. Ma eelistaks, et kõik oleks pidevalt kontrolli all. Samas, selles valguses on kogu see hasartmängurlus üks korralik paradoks, kas pole? Sest selles maailmas pole mitte miski mitte kunagi garanteeritud. Aga juba üsna noorena ma mõtlesin koguaeg ette, mis võib mingis olukorras juhtuda. Ning enamasti lasin peast läbi kõikvõimalikud halvad stsenaariumid. Kui läksin trenniasjadega näiteks linna peale, siis muretsesin koguaeg, et ega ma oma asju kuhugi maha ei unusta. Ning sellise pideva pabistamise tulemus oli see, et loomulikult ikka ja jälle unustasingi. Kusjuures oma absurdsuses on see tegelikult päris meeldiv emotsioon. Sest lõpuks leidsin ma need asjad alati üles ja sain tagasi ning selle kõigega kaasnenud kergendustunne oli parajalt kaifi tekitav. Vot kui lihtne on end rõõmustada, eks ole. Kaota midagi olulist ära ning leides oledki vähemalt korraks palju õnnelikum kui enne kaotamist.

Teatud mõttes olen ma oma elus tihtipeale olnud ka üsna kärsitu. Kuid siin on mind elu päris kõvasti õpetanud. Soov kõik asjad hästi kiiresti lõpule viia tähendab tihti seda, et need ei ole korralikult tehtud. Kui soovid suurepäraseid tulemusi, ole kannatlik. Isegi kannatlikkuse õppimiseks on kannatust tarvis: sa ei saa seda protsessi kuidagi kiirendada ning kui seda siiski proovid, ei ole tulemus enam sama, see kaotab kvaliteedis. Enesearengu tagantkiirustamine on nagu munakoore lõhkumine enne kui tibu on valmis kooruma ja hiljem juurdlemine selle üle, miks tibu tulemata jäi.

Hetkel tiirleb mu elu suures osas raha ümber. Aga ma usun ja loodan, et peagi saab see asi läbi. Ning algab taaskord päriselu, kus ma saan oma võlaexcelid unarusse jätta ning ma õpin taaskord elu tõeliselt nautima. Vaatamata kõigele on mu ümber palju inimesi ja põhjusi, miks elu on lahe. Ma ronin sellest august välja, enam pole palju jäänud...