Kahetsemine ja õppetunnid

Täna on siis jälle üks vahva tähtpäev - 11 kuud blogimise alustamisest. Täiesti uskumatu teekond. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. 

Tänane teema on seotud sellise inimliku emotsiooniga nagu kahetsemine. Seda konkreetset küsimust küsitakse mult ikka ja jälle. Mitte küll nüüd väga tihti, aga samas siiski üsna järjepidevalt. Kas ma kahetsen midagi?

Ning arvestades kogu seda mu lugu, on vastus ilmselt natuke ootamatu ja ehk ka veidi süüdimatu. Aga ma ei kahetse tegelikult mitte midagi. Seda lihtsalt selle tõttu, et kahetsemine ei anna siin elus enamasti mitte midagi. Me kõik oleme inimesed. Ja inimesed teevad vigu. Vigu või luhta lastud võimalusi ei ole tegelikult mõtet taga nutta. Loomulikult võiksin ma siin halada ja kurta, kuidas ma sisuliselt oma mingi 5-6 aasta palga olen üsna tuimalt maha mänginud või intressidesse-viivistesse matnud, aga mida see annab? See hävitaks vaid enesehinnangut ja eneseusku.

Kunagi 90-ndate keskel laulis Inglise kultusbänd Oasis vahvat ballaadikest nimega "Don't Look Back In Anger". Mulle väga meeldis see laul. Või noh, meeldib siiani. Kuigi see on oma olemuselt lihtsalt üks armastuslaul, siis selle laulu pealkiri on minu meelest hästi sügav ja suur. Isegi, kui mõtled oma minevikule, tehtud vigadele, siis püüa seda kõike näha õppetundidena, mis lihtsalt pidid su teekonda täitma. Selleks, et sa oleksid täna see, kes sa oled. Ära jää minevikku kinni, sa ei saa tehtud tegusid enam muuta. Aga sa saad võtta need kogemused, teha neist õiged järeldused ning oma oleviku ja tuleviku selle kõige arvelt paremaks muuta.

Üks suurimaid õppetunde minu jaoks kogu mu loo juures on enesesse kapseldumine. Sisuliselt hakkas mu allakäik pihta sellest, et ma ei suhelnud inimestega. Ma ei julenud tunnistada seda jama, kuhu olin end vaikselt aga kindlalt vedama hakanud. Ma lootsin, et saan ise hakkama. Täitsa üksinda. Sest mul oli häbi. Mul oli piinlik, mis tekitas veelgi suuremat piinlikkust... Kuniks lõpuks olin ma totaalselt lõhkise küna ees. Ning alles siis hakkas mingi sireen tööle ja ma hakkasin appi karjuma.

Üks asi on muidugi lähedastega-sõpradega suhtlemine. Teine asi on aga laenuandjatega suhtlemine. Ka siin tegin ma selle sama vea. Selle asemel, et juba olemasolevatele lepingupartneritele tunnistada, et ma olen jamas, otsisin ma hoopis uusi laenufirmasid, et saad veel raha, et sellega klaarida juba tekkinud probleeme. Sest niimoodi oli lihtsalt oluliselt lihtsam - ma ei pidanud mitte kellegagi mingeid ebameeldivaid vestlusi maha pidama. Ei pidanud taluma laenufirmade vastikuid ja nõudlikke kõnesid. Samal ajal mõistmata, et tegelikkuses kustutan ma oma tulekahjusid korraliku tipptasemel bensiiniga. Aga taaskord - ma ei kahetse. Ma lihtsalt panen selle kõik endale kõrva taha, olen selle kõik nii sügavusteni läbi analüüsinud, enda jaoks lahti mõtestanud. 

Ma panin oma elu ja heaolu suurde ohtu, panustades tulemustele, mille üle mul puudus igasugunegi kontroll. Panna oma säästud ja palk mängu, lootes, et Cristiano Ronaldo lööb värava või LeBron James viskab otsustava kolmese sisse. Tegelikult on see kõik ikka parajalt absurdne. Lihtsalt loota, et see viimane kaart, mis lauda tuleb on ärtu, lihtsalt loota, et viimasesse slotiritta tuleb see kauaoodatud sidrun või Scatter. Selliseid asju lihtsalt ei tohi teha. Vähemalt mitte rahaga, mille kaotamist sa endale lubada ei saa.

Üks saadud õppetund on tegelikult seotud ka selle sama blogiga siin. Üldjuhul on kogu tagasiside olnud ääretult positiivne ning ma olen selle toetuse ja kaasaelamise eest teile kõigile väga tänulik. See kõik on mind aidanud päris palju oma mõtete korrastamisel ja enese analüüsimisel. See on mulle andnud jõudu järjest oma mõtteid peast ära saada, oma vaimu ja hinge puhastada. Tunda, et ma olen vajalik. Kuid loomulikult on kogu sellisel südamepuistamisel ja avameelsusel ka oma negatiivsem külg, millega ma ehk alguses arvestada ei osanudki. Üks suurimaid etteheiteid, mida mulle on tehtud, on see, et ma olen justkui mingi VIP-võlglane ja ega minust siin keskmisele võlglasele kasu ei olegi. Neid märkusi ei ole nende 11 kuu jooksul küll palju tehtud - võibolla 2-3 kirja ja paar kommentaari, aga eks hinge on need mulle ikkagi läinud. Sisuliselt on mulle mõista antud, et minu kõrge palga ja minu heade sõprade juures on minu teekond olnud niivõrd lihtne, et miks ma üldse sellest kõigest kirjutan. Osaliselt ma muidugi mõistan seda teatavat frustratsiooni, aga reaalsuses on see minu lugu koos minu tausta ja kogemustega. Jah, mu töötasu on keskmisest kõrgem. Jah, mul on olnud omajagu õnne, et mul on sellised sõbrad. Samas on mu võlakoorem ilmselt keskmise inimese jaoks täiesti hoomamatu suurusega. Nähes siit ja sealt, kuidas inimesed kurdavad oma 5000-eurose laenukoorma tõttu, siis võiksin ju samamoodi küsida, et mis võlg see ka on. Aga siin ongi hästi oluline näha tervikpilti. Need kulu ja tulunumbrid ei olegi suures plaanis eluliselt olulised, eriti mitte eraldi võttes. Tegelikkuses on ju kõikidel võlglastel samasugused mured - kuidas käituda ja kuidas mitte käituda. Kuskohast kokku hoida või kuidas sissetulekuid suurendada. Lõppeesmärk peaks olema meil kõigil sama - võlavabadus. Samuti usun, et enamus vaimseid probleeme, mida olen oma teekonnal siin läbi elanud ja kirjeldanud, on suures plaanis tuttavad peaaegu kõigile võlglastele. 

Hoidkem lihtsalt kokku, igas mõttes! Ning vähem kahetsemist ja rohkem kainet mõistust oma õppetundide lahkamisel!