Inimesed on nii ilusad ja head, vähemalt sügaval sisimas

Inimesed tahavad enamasti rääkida iseendast. Häid kuulajaid on tänapäeval üsna vähe. Eks selle tõttu ongi psühholoogiamet ilmselt järjest kõrgemas hinnas. Neile makstakse selle eest, et nad teiste muresid kuulaksid. Psühholoogid ei räägi iseendast, see seanss on alati kliendipõhine. Inimene saab seal olla peaosas, mida ta tihtipeale kodus või lähedaste keskel olla ei saa (või ei taha).

Pahatihti juhtub isegi sõprade puhul seda, et kui minna kellegi jutule oma muret kurtma, siis kuulaja reaktsioon algab sõnadega: "Jajaa, mul on ka seda juhtunud. Mul juhtus veel see ja see asi ka..." Ning siis kurtja lihtsalt kuulab, kuidas sõber oma lugu räägib. Kurtjast saab hoopis kuulaja.

Samamoodi on tihtipeale lugu ka blogidega. Ma võin siin ju teile oma lugu rääkida, aga kas see tegelikult ka teile üldse midagigi pakub või annab? Kui mu eesmärk on teid hoida ja et te ikka ja jälle siia lehekülgedele naaseksite, siis peab see ju tegelikult teie jaoks huvitav ka olema. Peab tekitama mingeid emotsioone või andma mingit uut kasulikku, vajalikku informatsiooni. Näpunäiteid, kuidas võibolla hakkama saada, kui elus on raske. Või kuidas mingeid karisid vältida.

Sarnane teema on tegelikult ka nõuannete ja abistamisega. Mis eesmärgil sa kedagi aidata soovid? Kas selleks, et ennast kehtestada ning näidata, kui äge ja tark sa oled või siis tõesti selleks, et see inimene saaks abi ja tunneks end toetatuna. Kui sa näed, et keegi teeb midagi valesti või teab mingeid asjaolusid ebakorrektselt ja sa lendad talle peale lausetega: "Sa oled ikka nii loll ja seda ei tehta üldsegi nii, sul on igal pool faktivead sees!", siis see inimene ei taha sinuga pikemalt suhelda, ta ei suuda süveneda su sisulisse abisse, isegi kui see võib olla on õige. Sellel hetkel ilmselt peaksid sa ise ka enda käest küsima, kas sa tahtsid ikka seda inimest aidata või oli su eesmärk lihtsalt iseenda ego nõrgema osapoole arvel upitada?

Kui sa küsid teise inimese käest, kuidas tal läheb, kas siis sind tegelikult ka see huvitab? Või on see lihtsalt see klassikaline inglisekeelses maailmas tavapärane tervitusviis. Mäletan, kui esimesi kordi Inglismaal töölähetustel käisin, siis tundus see nende "How are you?" või "How do you do?" nii kummastav. Eestlane hakkaks sellel hetkel harjumuspäraselt siis rääkima, kuidas tal läheb. Aga tegelikkuses on see sisuliselt lihtsalt "Tere!" Nende küsimuste taga ei ole sügavamat soovi kuulda su hingemurede kohta. Aga meie ei ole inglased ega ameeriklased, meie oleme eestlased. Meie võiks oma kultuuriruumis seda küsimust natuke tõsisemalt võtta ja küsida seda tõesti vaid siis, kui ongi tõeline soov teada saada, kuidas vestluspartneril läheb.

Kokkuvõttes unistan lihtsalt sellest, millest Sõpruse Puiestee kunagi laulis ja ilmselt laulab siianigi - ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. Tegelikult ma näen oma blogilugejate seas seda ilu ja headust väga palju ja selle kõige tõttu olen ma juba praegu õnnelik. Aga kui ümberringi vaadata ja uudiseid lugeda, siis sooviks veelgi rohkem näha empaatilisust, hoolivust, armastust, teineteise mõistmist. Seda kõike on vaja praegusel keerulisel pandeemiaajastul. Aga küllap see kõik lähebki ükskord paremaks. Kogu maailmas ja mul ka ikka :)

Ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas.

Kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab.

Ma nutan ainult siis kui miskit on mul silmas.

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.