Mul on jälle vist mingi kevadväsimus peale tulnud. Või õigemini väsimus talvest. Vahepeal korraks juba oli nagu seda kevadehõngu, linnud laulsid, päike paistis ja sooja oli lausa 7-8 kraadi juba. Lumi sulas silmnähtavalt. Mõnus. Aga nüüd jälle lumesadu, sombune ilm ja miinuskraadid tagasi. Aga noh, mis seal ikka, virisemine paraku ei aita. Tuleb lihtsalt minna taaskord õue ja veidi seda lund siis rookida. Saab ehk tuju ka paremaks ja teeraja puhtaks. Silmaga nähtav töötulemus, alati tore ju.
Aga tegelikult on sellise järjekordse madalseisu põhjuseks ilmselt ka tekkinud rutiin. Ma tajun iga keharakuga seda oma teekonna raskust ja selle pikkust. Igasugused vahefinišid, mis ma enda jaoks siin vahepeal olin välja mõelnud (preemiad, palgatõusud, tuludeklaratsioonirahad jne) on läbitud ja silmapiiril midagi uut justkui ootamas ei olegi. Millalgi täpselt 6 kuu pärast tekib korraks väike elevus pensionifondi rahadega, aga kuna see raha on juba ette ära kulutatud ja läheb sõbrale, siis see ei ole ka selline otseselt rõõmuallikas enam. Ees ootabki lihtsalt ränkraske töö ja distsipliin igas mõttes.
Märtsikuu arved ja kohustused on mul praktiliselt kõik juba makstud, paar ülekannet ongi veel vaja teha. Natuke jääb isegi elamiseks ka raha ja 10 eurot suutsin oma eelarves eraldada ka naistepäeva tähistamiseks. Loomulikult on siinkohal paslik ka kõigile naislugejatele kaunist naistepäeva soovida! Nagu mu kunagine küsitlus näitas, siis julgelt üle poole mu blogi lugejatest on naised. Kui veel soolistest eripäradest rääkida, siis pean nentima sedagi, et ka kõik võlanõustajad (neid on kokku kolm), kellega ma olen kokku puutunud, on naised. Samuti on kõik meeldetuletuskõned (kui ma novembris makseraskustes olin) tulnud just naisterahvaste poolt. Ja ka inkassode klienditeenindajad/haldurid on vist enamasti naised (minu teada on Joel-Gustavi ja Eva-Liina puhul kõik kirjad ja kõned naisterahvaste poolt tehtud). Seega, tundub, et laenumaailma esindajateks on igal tasemel justkui ainult õrnema soo esindajad. Huvitav, miks?
Mis siis nüüd aga edasi saama hakkab üldse? Pean siinkohal mainima, et ühe eduka läbirääkimise ühe suurpangaga olen ma õnnelikult juba maha pidanud ja tulemus oli üsna hea. Sellest ma igaks juhuks detailsemalt siinkohal veel rääkima ei hakka. Lihtsalt jälgede segamiseks, et poleks liiga selge, kes ma olen.
Aga aprillist alates hakkab mu eelarve olema igal juhul miinustes. Raha lihtsalt jääb puudu. Ning siis hakkavad tulema ilmselt taas ka igasugused telefonikõned, trahvikirjad ja muud "toredad" asjad. Ehk siis teatud mõttes läheb lugejate jaoks võibolla olukord isegi taas põnevamaks. Ning tekib juurde ka seda draamaelementi. Ei saa muidugi salata - eks läheb ju minugi jaoks siis see asi selliseks äkilisemaks. Aga tõele au andes - ma tahaksin igavleda, vaimu puhata, mitte siin laenufirmadega kakelda päevast päeva.
"Kah Võlgu" blogija tõi oma kahes järjestikuses postituses välja päris mõtlemapanevaid asjaolusid nii laenuorjusesse sattumisest kui ka sellest, kuidas tegelik elu töötades või oma sõltuvusi rahuldades mööda vuhiseb. Soovitan lugeda, väärt kraam. Tsiteerima ei hakka. Aga jätkaksin neid mõttekäike omapoolse täiendusega võlaorjuses elamise kohta. See on nagu autoga sõit, millel on käsipidur lootusetult kinni kiilunud.
Minna on veel terve tee Tallinnast Tartusse (pole veel Harjumaaltki välja jõudnud), ühtegi remonditöökoda ees ei ole ja kuidagi on vaja kohale jõuda. Energiat kulub meeletult, auto saab kõvasti räsida. Ning tegelikult on teadmata, kui kaugel see Tartu siis lõpuks ikkagi on. Ega mind mõni politsei vahepeal maha ei võta? Ega ma sellise aeglase sõiduga mõnd avariid ei tekita? Ega mul kütus otsa saa? Kas auto peab vastu? Kas mina pean vastu?
Joel-Gustav saatis mulle siin hiljuti ühe tabava luuletuse võlglaste olukorra kohta.
Ka trellideta istuda saab vangis,teadmata kui pikk on karistus,vaikselt hääbume me selles veidras ängis,ka julgelt põgenedes ootab varitsus
Aga mis seal ikka - alla andmine ei ole tegelikult endiselt variant. Võitleme ikkagi edasi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar