Mänguri õnnehetked, mis on tegelikkuses vaid toiduks hävingurajal

Täna tahaksin ma natuke rääkida sellest mängurluse helgemast küljest, kui seda muidugi üldse niimoodi nimetada saab. Igaks juhuks mainin siiski ära, et järgnev postitus ei ole mõeldud sellena, et teid nüüd mängima meelitada vaid pigem püüan anda aimu sellest, miks mängurid ikka ja jälle uuesti proovima lähevad. Sealjuures ei ole mitte mingit vahet, kas tegemist on pokkeri, spordiennustuse või slotimasinatega. Loomulikult on olemas ka edukad ja distsiplineeritud mängijaid, kes vähemalt kahes esimeses mainitud mänguliigis suudavad stabiilselt edukad olla ning nende kohta ehk kõik see jutt ei kehti.

Inimene on kord juba selline loom, kes vajab vähemalt korrakski edusähvatusi, et mingit tegevust uuesti proovida. Kui slotimängija ikka aastaid muudkui mängiks ja ühtegi rõõmuhetke sealt masinast ei tuleks, siis loobuks lõpuks ka kõige visam hing. Ning eks need asjad ongi niimoodi üles ehitatud, et kui pidevalt mängida, siis juba ainuüksi tõenäosusteooria kohaselt vahest lihtsalt ikka joppab ka ju.

Samamoodi on ka minul aegajalt hästi läinud. Seejuures kõigis mängudes. Olen saanud märkimisväärseid võite nii pokkeris, slotimasinatega kui ka loomulikult spordiennustuses. Ilma nendeta poleks mu "karjäär" sisuliselt 15 aastat kestnud.

Aga nüüd siis järgemööda neist niiöelda suurvõitudest. Esimene sähvatus juhtus pokkeris. Ma arvan, et aastanumbriks võis siis olla 2008 või 2009. Tollal oli Eestis ja kogu maailmas tõeline pokkeribuum. Nii sattusin minagi sinna võrku. Ma küll ei mänginud tihti, aga samas olin pidev lugeja igasugustes pokkerifoorumites. See oli aeg, mil üsna populaarne tegevus oli ka "steikimine" (ehk siis inimesed andsid teistele inimestele raha, et need mängiksid kuskil turniiridel või ka cashi-laudades, tehti vastavad konkreetsed kokkulepped ja pärast jagati võidetud summad ära, kaotuse korral jäi küll kogu vastutus rahaandjale). Ka mind on siis elus vähemalt ühel korral edukalt steigitud. Sattusin lihtsalt õigel hetkel foorumit lugema ning märkasin postitust, kus üks tüüp tegi pakkumise, et keegi võiks tema 20 dollari eest ühel PokerStarsis toimuval turniiril osaleda. Kuna tol õhtul mul aega oli, siis saigi oma nimi üles antud. Ning pärast väikest arutelu ja taustauuringuid ma selle steigi siis endale saingi. Turniir ise oli päris suure osavõtuga, ikka tuhandeid inimesi ja esiotsa auhinnad üsna magusad. Ning lõpuks pärast 6-7 tundi kestnud mängimist lõpetasin ma selle turniiri 6. kohal ja sain 1340 dollarit! Pool sellest rahast sain endale jätta ja pool andsin steikijale. Kõik olime rõõmsad. Eks ma selles meeleolus proovisin hiljem ka seda mängu, aga sarnast edu ei tulnud enam kunagi. Ning mingil hetkel sain aru, et pokker pole ikka päris minu mäng.

Spordiennustuses on samuti suuremaid ja väiksemaid "jackpotte" kukkunud. Suurim võit saabus kunagi 10 aastat tagasi, kui Eesti oli just vahetult eurotsooniga liitunud. Tegemist oli tavapärase mitmikpanusega (no umbes samasugune nagu see mu elu viimane panus oli - ehk siis võitmiseks peab mitu erinevat sündmust täppi minema, kui aga peaks kasvõi üks neist kaotama, siis kaotab kogu panus). Kui õigesti mäletan oli tookord panusepiletil 4 mängu, kõik jalgpall. Panuseks 50 EUR. Kogukoefitsient oli massiline, midagi üle 40. Ja need mängud läksidki kõik nii nagu mina nad paika olin oma piletile pannud - ehk siis võidusumma oli üle 2000 EUR. Võidujoovastus oli kahtlemata vägev.

Slotimasinatega olen ma oma elu jooksul tegelikult üsna vähe kokku puutunud ja enamasti mänginud lihtsalt mõne kampaania raames. Aga vägevaid võite on ka siin siiski tulnud. Suurimaks neist eelmise aasta alguses, kui tegelikult juba omadega pankroti äärel olin. Enamasti tegin oma slotikeerutusi kuskil 30-40 sendiste panustega. Nii sai ka tookord tehtud - panuseks 40 senti ja 250 spinniga automaatrežiim käima. Mängu nime ega keskkonda ma siinkohal reklaamima ei hakka. Loomulikult on iga slotimängija unistuseks jõuda igasuguste tasuta keerutuste ja boonusmängudeni, sest alles seal tulevad suured rahasummad mängu. Nii juhtus ka minuga. Lootusrikas "10 free spins" viskas ette ja siis hakkas juhtuma. Kordujad muudkui kasvasid ja kasvasid. Ning lõpuks sai sellest 40 sendist 1300 EUR. Tükk aega vaatasin seda ekraani ja olin üsna jahmunud. See tollane värin on siiani üsna elavalt veel meeles.

Mõeldes mu praegusele olukorrale ja nendele suurvõitudele, siis võib tekkida küsimus, et miks ma siis pankrotiäärel omadega olen. Aga põhjus lihtne - need võidud on nii harvaesinevad, et igapäevane kaotustejada lihtsalt sööb need võidud üsna kiiresti ära. Sest inimene on ahne. Kui ta on kord juba võidutunnet tunda saanud, siis tahab ta seda veel ja veel tunda. Sest ta teab, et see ei ole võimatu. Ning see viibki lõpuks selleni, et kui oma rahad otsa saavad, siis võetakse appi juba laenuraha. Sest koguaeg on hinges teadmine, et need suured võidud ju peavad veelkord tulema. Ning nii see asi muudkui ketrama hakkabki. Seega, jah, kui aastaid hasartmängudega tegeleda, siis loomulikult viskab ka aegajalt edukaid päevi ja massilisi võidusummasid (keskmise eestlase kuupalk ühe 40-sendise slotikeerutusega näiteks), aga pikas plaanis on see kõik hävituslik ja lõppeb täpselt seal, kuhu minu elu mind tänaseks toonud on - võlaorjuses, millest väljarabelemine võtab aastaid ning tegelikkuses ei pruugigi üldse edukalt lõppeda. Selle kõigega on võimalik kaotada kõik - alates lähedastest, kodust kuni oma tervise või lausa oma eluni... Need üksikud eufooriahetked lihtsalt ei ole väärt seda, et sellele teele üldse astuda. Kokkuvõttes - ärge mängige.