Nagu ma varem juba rääkinud olen, pühendan ma meeletult palju aega ja energiat igasugustele lisatöödele ja no üldse selliste võimaluste otsimisele, mis natukenegi lisakopikaid pangakontole tooks. Aga viimasel ajal olen ehmatusega hakanud tajuma, et tegelikult on vaikselt selle kõige tõttu kannatamas mu põhitöö. Ma ei naudi seda enam sellisel määral nagu varem. Ma ei anna seda tehes endast enam 100 protsenti. Vähenenud on loomulikult ka keskendumisvõime. Ja tööülesanded on vaikselt kuhjuma hakanud.
Ma olen viimasel ajal hakanud ärevusega jälgima MS Teamsis meie projektiga seotud chatigrupi vestlusi, kartes koguaeg, et äkki keegi pöördub minu poole ja küsib, millal see või teine ülesanne valmis saab? Üldiselt nad lõpuks siiski saavad valmis ja ma pingutan nii nagu jaksan. Aga tegelikult saab jaks väga tihti väga kiiresti otsa ning siis tahaks lihtsalt pikali visata ja olla sisuliselt teadvuseta. Et kõik see ümbritsev ära kaoks. Tsiteeriksin siinkohal üht ajakirja TervisPluss artiklit (seda artiklit näiteks saab mu Facebooki mängu võitja nüüd täies mahus lugeda): "Läbipõlemine on kroonilise stressi tagajärg, mis viitab sellele, et sinu koormus pole mitte suur, vaid üüratu. Stress on üle läinud järgmisse staadiumi, millest annab märku üldine kurnatus. Sa ei viitsi ega taha midagi teha, pisiasjad ajavad närvi ja puhked kergesti nutma. Lisanduda võivad ka tervisehädad: pea- ja kõhuvalud, ka haigused hakkavad külge nagu takjad." Tõele au andes - nutma ma siiski hakanud ei ole.
Veelkord eelmainitud artiklit tsiteerides: "Kui läbipõlemine on jõudnud ohtlikku staadiumi, mil sul pole enam mingit motivatsiooni tegutsemiseks, tuleb seada sammud arsti juurde ja aeg maha võtta. Organism peab koguma jõudu, et teisele režiimile minna ja analüüsida, mis valesti läks. Kui oled kurnatud, siis pole sul selleks jaksu. See on sama, mis depressiivsele inimesele öelda, et mine jooksma. Ta poleks depressioonis, kui ta jõuaks jooksma minna. Enne on vaja taastuda."
Ma peaksin tegelikult puhkama ja aja maha võtma. Täitsa kohe mitmeks kuuks ilmselt. Aga ma ei saa... Sest see tähendaks sisuliselt hetkega pankrotti. Kuna mu töö ja eriala on keskmisest kõrgemalt tasustatud, siis ei aita siinkohal eriti ka töökoha vahetus. Ma lihtsalt pean vastu pidama ja edasi võitlema. Mul ei ole muud võimalust. Lihtsalt ei ole.
Ja ma tegelikult olengi nüüd tänu oma tööandja vastutulelikkusele ja ka mu praeguse projekti vajadustest tulenevalt tegemas üht väikest ajutist muutust. Ma jätan praegu mõneks ajaks igasugused lisaampsud ampsamata ja hakkan hoopis oma tavatööd tegema ka laupäeviti. Sest lihtsalt projekti tähtajad on hirmsa kiirusega lähenemas. Ning ma saan selle kõige eest 1,5-kordset lisatasu. Ehk siis iga tund, mida suudan nüüd lisaks teha (ka õhtuti on lubatud lisatunde teha), toob mulle lisaraha. Ning ma ei pea end pooleks tirima nelja erineva valdkonna kaheksa erineva ülesandega. Kõlab kahtlemata meeleheitlikult, kas pole - selle asemel, et puhata ja taastuda, tõmban ma sae veelgi kiiremini käima. Aga samas annab selline tekkinud võimalus oma motivatsioonipuhangu. Loodetavasti annab peagi saabuv kevad veel oma lisatõukegi sellele kõigele. Ning palgalipikut nähes on ilmselt meel veelgi rõõmsam. Ma ei tea, kui jätkusuutlik see lähenemine pikas plaanis olema saab, aga vähemalt ajutiselt tunnen, et selline muutus on pigem positiivne. Kokkuvõttes käitun ma sisuliselt põhimõtte järgi, et kui oled rampväsinud, siis vähenda ülesandeid, jäta alles vaid olulised ning neid tee rohkem ja tee neid hästi. Vähem tõmblemist ja rohkem sihipärast, fokusseeritud tegevust.
Ahjaa, täna on tegelikult üks tähtpäeva moodi pidupäev ka. Mu blogil täitub täna pool aastat. Selle ajaga olen ma kirjutanud 182 postitust (koos käesolevaga), mulle on jäetud 473 kommentaari ning blogi on külastanud üle 23000 unikaalse külastaja, kes on kokku külastusi teinud ligikaudu 200000 (jah, KAKSSADA TUHAT!).
Ma ise olen selle kõige üle kuidagi eriliselt rõõmus, et see temaatika endiselt inimesi huvitab ja kõnetab. Jätkame samas vaimus. Võitlus jätkub!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar