Võlglase elu koroonapandeemias

Homme, 11. märtsil läheb meie riik siis taaskord lukku. Ehk siis sisuliselt kordub kõik see, mis täpselt aasta tagasi juhtus. Tookord lihtsalt pandi sellele kõigele veel sildike ka külge - "eriolukord". Tunnistan ausalt - minu jaoks isiklikult ei muutu tegelikult mitte midagi. Meie pere ongi sisuliselt juba aasta otsa eriolukorras olnud - kodukontorid, toidukaup ja söök kullerite abiga, niisama väljas kuskil istumas või chillimas me niikuinii ei käi. Ja õnneks õues jalutamist ei ole ära keelatud ja seda saab ikka ja jälle tehtud. Tõsi ta on, et siin eelmisel suvel, kui asi mõneks kuuks leebus, siis saime ka meie ringi sõita ja Eestimaad avastada. Aga üldiselt on meie argipäev juba alates 12.03.2020 (just siis algas Jüri Ratase valitsuse eriolukord) olnud sisuliselt muutumatu - päeva pealt lõpetati kontoris käimine ära ja nii see nüüd jäänud ongi. Lasteaia ja koolilapsed on siis nüüdsest veelgi rohkem kodus.

Kuidas aga kogu see värk mind kui mängurit ja mind kui võlglast mõjutanud on? Eks üsna mitmeti. Mulle kui spordiennustajale oli see pandeemia tegelikult hea. Võimalik, et ka just selle tõttu läks mul sellest kõigest üle saamine oluliselt valutumalt - ühel hetkel lihtsalt ei olnud enam spordivõistlusi! Kõik pandi kinni. Ainult vist Valgevene jalgpallurid veel jätkasid suure diktaatori nõudmisel. Ehk siis, kui ma 16.02.2020 oma viimase panuse tegin, siis ega uuesti naasesid tipptasemel spordivõistlused alles kunagi juulis vist. Ja selleks ajaks olin ma juba neist esimestest võõrutusnähtudest üle saanud ja igasugunegi tung kuhugi panustada, oli kadunud. See sõltuvus lihtsalt läks ära, sest ta ei saanud enam toitu. Ja selleks ajaks, kui söök naases, polnud enam isu. Nii lihtne see oligi. Aga samas annan ma endale aru, et kui ma peaks kasvõi ühe ampsu seda kõike uuesti maitsta saama, siis võib kõik uuesti korduda. Aga hetkel ma küll ei tea, miks ma seda kõike üldse uuesti proovima peaksin.

Võlglasena selles pandeemias elamine on samas nii ja naa. Nii kaua kui töökoht on alles ja palgatase ka vähemalt endisel tasemel, siis tegelikult pole väga vigagi. Seda lihtsalt sellel põhjusel, et võlglasi on ja tekib sellises kriisis rohkem ja oluliselt kergemini. Ehk siis kui tuua võrdlus näiteks tõrvatilga ja meepoti jutuga, siis niiöelda kriisivälisel perioodil on iga võlglane pigem just see tõrvatilk, aga praegusel ajal on neid igasuguseid musti lambaid ühiskonnas oluliselt rohkem. Ning meiesuguste hulk muudkui kasvab. Ehk siis kokkuvõttes ei ole võlglaseks olemine tänases seisus enam nii häbiväärne kui enne seda kurikuulsat viirust.

Samamoodi on selle meeletu võlglaste hulga tõttu igasugune võlgade menetlemine oluliselt aeglasem ja vaevalisem protsess ilmselt kõigi osapoolte jaoks. Ning lisaks on 5. aprillist siis kohtud niiehknaa megagiga-ülekoormatud selle kurikuulsa võlgade aegumise seaduse jõustumise tõttu.

Nüüd natuke ka laenuandjate suhtumisest. Loomulikult on krediidifirmad selles mäsus pigem ettevaatlikud, seega ega uusi diile (refinantseerimisi näiteks) väga lihtne saada polegi. Aga kui oma olukord ära rääkida, siis ühtteist ikka annab kokku leppida. Samas on kõik need firmad lihtsustanud maksepuhkuste saamise võimalusi. Et isegi suurpankadest on neid asju võimalik üsnagi kergesti saada, ilma lisatasusid maksmata ja lisaks on pankadelt ka lubadus, et selle raames ei muudeta laenutingimusi (intresse ja muid värke). Ehk siis päris lootusetu see seis kokkuvõttes pole. Ning nagu ikka teadatuntud tõde - kui ikka jamaks kisub või saate aru, et hakkab kiskuma, siis võtke ise laenuandjaga ühendust. See loob lihtsalt parema fooni ja suuremad eeldused, et asi lõpeb pigem positiivselt. Ja kui töökoht on ohus, siis tuleks niikuinii nendega ühendust võtta. Pea liiva alla peitmine ei aita mitte kedagi, püüdke seda siis ikka vältida.

Mida ma aga ise tegelikult kogu sellest niiöelda uuest normaalsusest arvan? Maskivastane ma pole, vaktsiini suhtes olen ka pigem positiivselt meelestatud. 5G ja kiibistamislugusid ei usu. Ning Maa on ka endiselt kerakujuline. Aga... Kohekindlasti arvan ma, et kogu selle piirangute tralliga on meeletult üle pingutatud ja asjad tasakaalust väljas. Kästakse muudkui kodus passida ja kontakte piirata, aga paraku ei mõtle justkui keegi sellele, mida see pikas plaanis inimeste vaimse tervisega teeb. USA ja isegi Läti vähemalt maksavad aegajalt natukenegi raha oma kodanikele (lihtsalt niisama väike koroonatoetus), aga enamus riike ei tee mitte midagi. Käib küll mingi meeletu rahatrükk, aga loomulikult jõuab see raha heal juhul kuskile aktsiaturule ja krüptoturule - ehk siis rikkad saavad veel rikkamaks, aga tavainimeseni need summad ei jõua. Usun, et kui keegi kuskil võtaks vastu otsuse, et kogu maailmas kõik saavad igakuiselt mingeid rahasummasid, siis oldaks ka oluliselt parema meelega niisama kodus ja välditaksegi hea tujuga igasuguseid kontakte. Praeguses seisus on aga ilmselge, et kui see jama kord läbi saab, siis on kogu maailm täis väga katkiseid inimesi. Rääkimata enesetappudest...

Lõpetuseks read internetiavarustest: "Koroonakriisist on saanud nuppude keeramise olukord - kui arvud tõusevad, lisame aga nuppudest piiranguid juurde. Tagajärgedega tegelegu aga igaüks ise, olgu need siis vaimsed või finantsilised. Kus on sisuline tegevus aitamaks inimestel finantsiliselt ja vaimselt toime tulla?"