Vaimne kokkuvõte - saatan peitub detailides

Kuna see blogi hakkab vaikselt aga kindlalt ikkagi lõpu poole liikuma, siis mõtlesin, et panen siia kirja ka vaimse ja mõistuse poole pealt, mida see periood minuga teinud on. Siin pole küsimustki, ma olen ikka hoopis teine inimene, kui siis, mil selle kõigega alustasin.

Mu mõtted on korrastunud - tuulelipuna ringi lehvivast inimvarest on saanud korraliku distsipliiniga elu nautiv inimene. Nagu armastatakse öelda: "Saatan peitub detailides" ja pean nentima, et just detailid on need, mida ma olen hakanud märkama ning hindama, seejuures suurt pilti unustamata. Mu maailm on liikunud sinna, kus ma naudin küll protsessi, aga seda ennekõike selle tõttu, et mul on selged sihid ees. Lisaks arengule on oluline ka jõuda tulemusteni. Kõik algab küll plaanist, aga lõpuks on tegelikult nii, et mitte ükski plaan ei saa teoks, kui sa selle nimel vaeva ei näe. Ning parim aeg alustamiseks on just nüüd ja praegu. Mõtle, analüüsi, otsi infot, õpi, tee endale asjad selgeks kuni pisiasjadeni välja, seejuures olles kriitiline ka allikate suhtes, mida tarbid... Ning siis hakka tegutsema! See kehtib minu meelest igal pool. Hea mõte pole mitte midagi väärt, kui teostus on puudulik või kehv. Inimene peaks olema lahendustele orienteeritud, ilma selleta on raske edu saavutada, ükskõik milles.

Alati on lihtne kedagi või midagi süüdistada, selle asemel, et analüüsida, mida ise võinuks paremini teha või kuskil ehk isegi midagi tegemata jätta. Ka siin on mu mõtted selginenud ja olen aru saanud, et minu asjad lähevad kõige rohkem korda minule endale. Mitte keegi teine ei vastuta minu heaolu eest, minu edukuse eest. Või siis veelgi rohkem süvitsi ja detailidesse minnes - mitte kedagi teist ei huvita minu rahaline seis nii palju kui mind ennast. Vähemalt nii peaks see ideaalis olema. Minu võlad on ennekõike minu võlad.

Ma ei ole raamatupidaja, kõik mu võlgade tabelid, arvestused on kahtlemata sellised kodukootud ja minu enda arusaamiste-teadmiste järgi nullist loodud. Kindlasti oleks saanud ka mingeid professionaalsemaid vahendeid selles osas kasutada, aga mulle selline rohujuuretasand meeldib ja sel moel saan ma igast numbrist aru, mille olen kirja pannud. Tean, kustkohast need tulevad või mida need mulle näitavad. Mu mõtteviis rahade, kohustuste suhtes on muutunud struktureeritumaks ja järjepidevamaks. Ja mulle meeldib see, kuhu ma olen selle kõigega jõudnud.

Ma olen hakanud mõistma ka oma rahavoogude mustreid. Kogu see periood on pannud mind analüüsima, sisuliselt iga sendi üle arvet pidama. Ning kuigi mul ei ole enam üle jõu käivat taaka seljas, siis see mõtteviis meeldib mulle. Ilmselt on see kõik teatud määral isegi juurdunud. Võiks ju tuua võrdluse mingi range dieediga, kus iga kalor on arvel ja kus normi ületada ei tohi. Ning dieedi lõppedes normaalellu naastes avastad, et toidu kaalumine ja selle kõige üle arve pidamine on täitsa vahva tegevus. Seda enam, et see hoiab selle kõik kontrolli all. Ning lubab pikemas plaanis isegi tulevikku investeerida parema tervise või finantsvabaduse nimel.

Hästi palju olen ma kogu selle protsessi käigus õppinud tundma ka erinevaid inimloomuseid. Ma olen siin päris palju ka vigu teinud. Meeleheites olen südant puistanud inimestele, kellele poleks pidanud. Uskusin, et saan tuge (ennekõike siis vaimset) ja mõistmist inimestelt, keda pidasin enda jaoks olulisteks. Kuid mitte alati ei pidanud see paika. Samas olen ma sellel teekonnal leidnud väga palju toetavaid inimesi nende seast, kellelt poleks seda võibolla osanud arvatagi. Teatavaid mustreid ja loogikaid olen selles kõiges tegelikult kuhjaga leidnud. Kogemusena kahtlemata hindamatu.

Loomulikult üks põletavamaid teemasid on ka lähedastele inimestele oma loo ära rääkimine. Mina otsustasin seda mitte teha. Või vähemalt otsustasin otsida muid lahendusi enne, kui seda teen. Ning tõele au andes, ma ei jõudnudki selleni. Teatud määral see kripeldab muidugi mu sees, aga samas tunnen, et see ei ole enam tähtis, see rääkimine ei teeks enam mitte midagi kuidagi paremaks. Ning nii olengi otsustanud, et see jääbki rääkimata. Need sisemised võitlused olid tegelikult päris massiivsed. Neid hetki, mil olin rääkimisele väga lähedal, oli ikka päris mitmeid. Aga nii see läks. Ma lihtsalt uskusin, et nii kaua, kui mul on veel mõtteid ja ideid, kuidas sellest välja tulla, siis saan seda kõike edasi lükata. Ma lootsin, et kõik saab ka ilma selleta korda. Ning saigi. Asjad lihtsalt jooksid õigesti paika. Võibolla olen selle kõige tõttu teatud mõttes argpüks ja võibolla tõesti ei mõistnud ma neil hetkedel reaalsust ning võibolla on mu lugejate seas ka neid, kes seda siiani ei mõista... Aga vabandama ma selles mõttes kellegi ees ei hakka, minu elu ikkagi. Koos minu enda otsuste ja valikutega.

Üks põhilisi asju, mida ma endast olen nüüdseks avastanud, on järjepidevus ja pühendumus, mille osas oli mul viimastel aastatel suuri raskusi. Pea uitas oma mõtteid, mitte miski enam eriti rõõmu ei pakkunud. Ma olin enda jaoks kadunud, ilmselt ka teiste jaoks, lähedaste jaoks. Aga nüüd olen ma tagasi. Juba täitsa mitu kuud olen tagasi. Ja enam ma kuhugi ära minna ei kavatse.