Miks siis ikkagi on nii raske oma karmi olukorda lähedastele ette kanda? Miks on nii keeruline võtta see hetk ja lausuda need sõnad: "Ma olen hädas ja vajan abi." Miks ma seda kõike kohe kuidagi teha ei suuda, miks ma otsin koguaeg justkui takistusi ja põhjendusi, miks nüüd ja praegu ei ole hea hetk? Eks see kokkuvõttes ilmselt sõltubki inimtüübist ja konkreetselt ka suhetest lähedastega. Aga püüan natukenegi siia kirja panna oma kõhklusi ja murekohti kõige selle juures. Kindlasti on see kõik meeletult individuaalne ja ei pretendeeri ma mitte kuidagi siinkohal absoluutsele tõele. Järgnev selgitus on lihtsalt see, kuidas mina seda näen ja tunnetan.
Esiteks on takistuseks mu enda olemus. Ma ei taha ega suuda olla tähelepanu keskpunktiks. Kõlab vist isekalt ja võibolla ongi see kõik väga isekas. Aga ma ei taha, et mu lähedased muretseksid minu pärast. Meil kõigil on oma elurütm ja omad mured. Kõik, kes mu ümber, on mulle nii kallid ja nii olulised. Ma tahan, et neil läheks hästi. Et nad saaksid keskenduda sellele, mis neile tähtis. Kui ma nüüd aga ühel hetkel oma šokk-uudisega lagedale tulen, löön ma paljude inimeste igapäevaelu sassi. Isegi, kui nad suudavad mulle andestada, siis hakkavad nad otsima lahendusi. Lahendusi, mis võivad tähendada ka seda, et nad võivad ohverdada (vähemalt ajutiselt) iseenda soovid ja unistused. Lihtsalt selleks, et mind taas jalule aidata. See süükoorem, mis sellega kaasneks, oleks meeletult raske mulle. Lõpuks ongi küsimus selles, kas praegune olukord, kus samuti kannan väga rasket koormat, on raskem või kergem sellest, kui "kapist välja" tulles teiste inimeste võimalikku reaktsiooni näen. Seda, kuidas nad on minu pärast mures.
Valida on mul kahe väga raske valiku vahel. Kas võidelda edasi üksinda, seejuures teiste elu mitte segades või see kõik endast välja käies ja tekitades olukorra, kus kannatajaid on rohkemgi. Ma olen alati olnud natuke naiivne igasuguste lootuste suhtes. Isegi, kui mu lemmikmeeskond on taga 0:1 ja mängida veel vaid 4 minutit, siis ma ikkagi usun, et sellest seisust tullakse välja. Eks seda on ju aegajalt juhtunud ka! Samamoodi usun ma kuskil sügaval sisimas siiamaani, et ma suudan oma olukorra niimoodi ära klaarida, et mu lähedased ei pea sellest teada saama. Mis siis, et mitte ükski märk seda hetkel veel ei näita. See kõik oleks paras ime ja sporditermineid kasutades tulemus vastu mängu käiku. Aga ma ikkagi loodan.
Ma isegi ei oska nimetust anda sellele kõigele. Kas ma olen siis isekas, kangekaelne, rumal...või inimene, kes lihtsalt iga hinna eest üritab säästa neid, kes on olulised ja kallid.
Juhul, kui olukorraga üksinda hakkama saad, ma mõistan sinu otsust lähedasi mitte asjasse pühendada. Kui aga üksi toime ei tule, siis mida varem neile räägid, seda parem. Kui nad saavad sind aidata, siis saaksite koos ühise eesmärgi poole liikudes halvast olukorrast kiiremini välja. Kui venitad ja venitad, aga lõpuks ikkagi pead kõigest rääkima, siis on nad sinu peale ilmselt palju pahasemad, kui oleksid nüüd, mil alles alustasid oma võlgade klaarimist. Lase lähedastel ennast armastada. Lase neil ennast aidata. See pole koht, kus nende ees asju varjata ja loota, et äkki nad ei saagi teada.
VastaKustutaJuhtusin hiljuti ühes foorumis lugema teemat, kus üks naine kurtis, et ta ei suuda mõista, miks mees enam mitte midagi osta ei luba ja miks kodus kõik seisab, kuigi olid igasugu plaanid. Olukord, mida ta kirjeldas, oli selline, et ma mõtlesin, et ma ei imestaks, kui selle kirjutas sinu naine. Naine, kes ei mõista muutusi koduses elus, aga ei suuda neile muutustele mitte kuidagi vastuseid leida. Näiteks, et mees maksab arveid viivitusega, kuigi ta kunagi varem pole nii käitunud. Isegi kui see pole sinu naine, kes teistele oma muret kurdab, siis on raske uskuda, et ta ei märka muutusi sinu käitumises. Sa ju ei saa lubada niisama ostmisi, sul on kogu raha täpselt ära planeeritud ja ma usun, et su naine näeb seda juba ammu. Nii et minu soovitus on küll, et räägi juba ära see asi. See on ka su enda vaimse tervise seisukohast oluline. Kui naine vihastab ja ei mõista ja sinu juurest jalga laseb, siis oled nagunii vale naise võtnud.
aga kes vaid oskaks ette ennustada, kas ma saan üksinda selle olukorraga hakkama või mitte...
KustutaMingil määral tegeled Sa mängurlusega - kas tuled ise välja või mitte. Mina ei tulnud, asjad läksid hapuks. Hakkas tasapisi kärisema. TUli ilmsiks üks hpu laen ja siis veel üks ja siis veel üks. Peale esimesi intsidente hakkas abikaasa teadlikult otsima ja leidis ka.. Sinu olukorda jälgides ja selle tõsidust mõistes - pigem see siiski tuleb välja. Sa ei räägi siin ühekordsest tulekahju kustutamisest vaid pigem aastaid kestva rabapõlengust. Varem või hiljem tekivad küsimused - miks isa enam seda või teist lubada ei saa.. Enamus Sinu sissetulekust kulub võlgade lahendamisele, aga Sinu lähedased võivad seda olukorrast teadmata hoopis teisiti võtta.. Mul vedas. Pere jäi püsima. Võlad said lahendatud. Aga oleks võinud kardinaalselt teistpidi minna. Olukord on individuaalne, ma ei tunne Sinu naist, äkki sellest kuuldes pakib asjad ja kolib minema. Siin ei ole ühest vastust..
VastaKustutaJah, olen nõus kõigi nende sõnade ja lausetega. Nagu ma aru saan, siis sinagi ei rääkinud alustuseks ise, vaid see niiöelda tuli sunniviisiliselt välja?
KustutaMinulgi läks seis väga hapuks ja mu võlakoorem tuli abikaasa ees välja. Vaikselt ma lootsin, et nii läheks. Niikaua kui suutsin võlgasi klaarida vangerdades igasuguseid eri skeeme aga lõpuks sai ikkagi raha otsa/üks laen teenindas teist ja antud krediit hakkas lõppema. Minu võlausaldajaid oli 17 ja mingil hetkel oli postkast nende 5 euroseid nõudeid täis. Võtsin küll neid vaikselt välja aga ükskord oli postiljon kirja valesse postkasti pannud ja hea naaber andis selle mu naisele üle ja nii see pall veerema hakkas. Andsin kohtule ise teada enda pankrotist ja nüüd olen eraisiku pankrotis. Kuna mul on kaks last jääb mul iga kuu seaduse alusel kätte 960 eurot + 0,25% palgana ületatud 960 eurost. 4 aasta pärast on lootus, et protsess saab minu jaoks läbi. Arvatavasti suudan võlgnevust selleks ajaks klaarida 30-40% ulatudes. Kogu võlgnevus oli protsessi alguses ilma intressideta 80 tuhat.
VastaKustutaSee lugu on minu loole ja olukorrale kuidagi hirmuäratavalt sarnane. Aga nagu ma aru saan, siis sul puudus siis järelikult kinnisvara? Sest muidu oleks ilmselt see enne pankrotti sundmüüki pandud...
KustutaKinnisvara mul ei olnud, aga naisel oli pärandina saadud vara ja selle kallale ei mindud.
VastaKustutaLaenud mis oled võtnud ilma naise teadmata on sinu laenud ja need on sinu laenud mis sest, et oled abielus! Koduga seoses oli meil kahasse võetud hüpoteeklaen suurpangast. Pankroti protsessis läks antud laen naise teeninda kuna oli kaastaotleja. Seda laenu võlgnevusse ei lasknud.
Minul on pankroti algatamisest möödas kaks aastat ja oleme naisega nüüdseks väga heades suhetes. Aasta oli väga raske. Naise kõige suurem etteheide oligi see, et miks varem ei rääkinud või miks ta ei märganud.
Kas ma tohin küsida, kui suur su palk oli? Ja kas peale pankroti oli veel valikuid? Kas kaalusid ka seda kohtulikku võlgade ümberkujundamist?
KustutaMinu igakuine palk oli sellel ajal ümmarguselt 2000 eurot. Laenude kogumakse 2700 eurot. Lõpuks teenindas üks laen teist! Eraisiku pankrott oli ainuõige tulem! Arvan, et sinu kinnisvara laen on naisega kahasse ja pankroti puhul jääb varast 50% ikkagi naisele! Sundmüük sellel lahendusel ei ole nii lihtne
VastaKustutaKui ise enda pankroti välja kuulutad õigeaegselt siis see on kohtu poolt kergendav asjaolu.
VastaKustutaNeli küsimust:
Kustuta1) kui kaua sul läks esimeste võlgnevuste tekkimisest naisele "vahele jäämiseni"?
2) kui kaua läks sellest hetkest veel kohtule avalduse tegemiseni ja edasi lõpliku otsuseni?
3) kas menetluse ajal pidid ka veel laenumakseid tasuma?
4) kas inkassod ja laenuandjad üritasid ka menetluse ajal sinuga ühendust võtta ja mingeid muid lahendusi välja pakkuda? Hea meelega loeksin seda lugu muidugi ka pikemalt. Kirjuta mulle e-mailile näiteks?
1.5 aastat
VastaKustuta2.peale vahele jäämist, esitasin 2 nädala pärast avalduse kohtule. Esmalt käisime võlanõustaja juures.
3. Menetluse ajal toimusid tagasimaksed vastavalt seadusele. 960 eurot jäi kätte+0,25% ületatud osa eest
4. Kompromisse enam ei tehtud. Teavad, et õigusi neil enam ei ole.
Kirjutan homme e-kirja ja saame kokku!
Sa elasid 5 aastat seda kaksikelu siis, teeseldes, et kõik on korras? Vau! Ja kui palju sa selle aja jooksul laenujääki vähendada suutsid?
KustutaKuna olin hasartmängur siis minu summa ei vähenenud vaid kasvas. Ikka lootsin, et nüüd leidsin mingi süsteemi ja nüüd hakkan võitma ehk kaotatud tagasi teenima. Aga nii ei juhtunu. Võtsin laenu, et mängida ja hiljem laenudega tasusin võlgasid..Viimane aasta läksid panused väga suureks ja oli paar juhust kui sain 3000 eurot laenu ja mängisin samal päeval maha. Peale seda oli mängimis pohmakas...see oli hull. Närvid hakkasid tõmblema ja süüa ega elada ei tahtnud
VastaKustutaKahjuks tean seda emotsiooni liigagi hästi. Siiamaani pole suutnud neid väga detailselt postituseks vormida, sest need tunded olid rõvedad.
KustutaKahjuks teiste inimeste pidev muretsemine, tänitamine ja lahenduste nõudmine võib olla kõige suuremaks koormaks.
VastaKustutaKindlasti võib olla raske toime tulla teiste muretsemise ja lahenduste nõudmisega, kuid kahjuks sellises olukorras (kus on mõjutatud ka teised pereliikmed) ei tohiks pead liiva alla peita. Mina andsin endast kõik oleneva, et ma ei tänitaks ja ei õiendaks oma kaasa kallal ja ma siiralt loodan, et ta tundis pigem tuge. Istusime koos maha, tegime tabelid, panime kõik kirja ja hakkasime mõtlema mis edasi, mis on realistlik, mida esimese sammuna proovida, kus kohast uurida, mis jätta varuvariandiks jne. Vahel on ka vaja tuge ja tõuget, et pöörduda kohtadesse kuhu võib-olla ei tahaks jne.. Muidugi laustänitamine, süüdistamine ja ajudele käimine ei aita kedagi.
Kustuta