Paljud, kes on sattunud minuga sarnasesse olukorda ja on mattunud ülepeakaela võlgade alla, mõtlevad ka enesetapust, surmast... Mõeldes, et see on justkui mingi pääsetee. Et siis ju saab sellest kõigest vabaks. Kirjutasin sellest põgusalt minagi...
Tegelikkuses ei ole see aga muidugi mitte mingi lahendus ja lõpuks võib selle otsuse ja valikuga oma lähedased veelgi raskemasse seisu langetada, sest võlad päranduvad edasi. Rääkisin siin möödunud nädalavahetusel just ühe tuttavaga pikemalt igasugustel võlgadega seonduvatel teemadel. Tema teadiski rääkida ühe loo oma sõbrast, kes järsku sai päranduseks oma isa poolt tekitatud kiirlaenuvõlad. Tema isa ei teinud küll enesetappu, aga suures plaanis ei ole see hetkel oluline. Selles loos siis selgus, et ta 2014. aastal surnud isal olid mingid kiirlaenuvõlad kaelas, millest tollal keegi ei teadnud mitte midagi. Mingit vara ka isal sisuliselt ei olnud, mida pärida ning pärandist loobumise avaldust poeg ka ei osanud kirjutada, pangakontolt 70 eurot vist isegi päris. Nüüd, 6 aastat hiljem saabus aga üle 17 000 EUR suurune nõue, koos intresside ja viivistega. Googeldades jõudsin järgneva mõttekäiguni. Kes maksab surnu võlad? Võlgade tasumine on vägagi eluline küsimus ka siis, kui võlgnik ise on siitilmast lahkunud. Internet on täis küsimusi pärimise kohta, eriti kui asi puudutab surnu võlgu ja varasid ning pole teada, kumba on rohkem. Pärimisse tuleb igal juhul suhtuda väga tõsiselt, seetõttu ei tohi pärimise teadet lihtsalt prügikasti visata – isegi kui huvi päranduse vastu puudub. Kui asja sinnapaika jätate, võib see tähendada, et saate päranduseks surnu võlad. Pärandist loobumiseks on aega ainult kolm kuud. Pärija saab pärandi vastu võtta ainult tervikuna, st tal ei ole võimalik kohustusi maha jätta ja võtta vastu ainult see osa varast, mis talle meeldib. Seega ei päästa surm (eriti siis vabatahtlik) mitte kuidagi mitte midagi. See ei saa olla lahendus. Eks nagu ikka aegajalt armastatakse öelda, kokkuvõttes on see ju vaid raha. Üks pseudoasi, mille inimesed on välja mõelnud. Jah, selle nimel on tapetud ja sõdasidki peetud. Kuid kas see ikka on seda kõike väärt, et enneaegselt surra?
Vahel mõtlen, kui palju siin elus ikka sõltub sellest, kuhu sa parasjagu sünnid. Kindlasti on maailmas palju kehvemaid kohti, kuhu sündida kui Eesti Vabariik, aga teinekord tunnen, et keset Lõuna-Ameerika vihmametsasid, mõnusas kliimas ja keskkonnas, kus raha tähtsus on oluliselt väiksem kui tsiviliseeritud Euroopas, elamine võiks isegi palju õnnelikuma elu pakkuda. Aga mis teha, on nagu on. Olen sündinud just siia, sellesse perekonda. Teinud omad valikud, omad suured vead. Nüüd tuleb selle kõigega kuidagi hakkama saada, et oma lähedastele siin mingit jama ei hakkaks pärandama. Tähtis ongi ju lõpuks see, kuidas oma tehtud otsuste ja keskkonna kiuste ellu jääda, kohaneda ja õnnelik olla. Ja kuidas kõige selle käigus teha õnnelikuks ka need, kes sulle olulised.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar