Iga-aastane tulude deklareerimise loterii on peagi käes!

Umbes-täpselt nädala pärast on ilmselt esimestel eestimaalastel 2020. aasta tulud deklareeritud. Ametlikult on selleks kuupäevaks küll alati olnud 15. veebruar, aga eks see selline väga levinud avalik saladus on, et üldiselt saab need vajalikud klikid seal e-maksuametis ära teha juba viimase tööpäeva õhtul enne 15. veebruarit - seekord on selleks reede, 12. veebruar. Pead ei anna muidugi, et see ka seekord nii juhtub, aga usun, et hiljemalt pühapäeva õhtuks on see uks ikkagi kõigi jaoks lahti tehtud. Ajakirjandus muidugi kajastab ka seda üsna kiiresti. Teame ju küll neid pealkirju. "Maksuamet alustas ootamatult tuludeklaratsioonide vastuvõttu!" "Esimese tunniga juba 10000 inimest oma tulu ära deklareerinud!" "Ülekoormuse tõttu on e-maksuameti töö häiritud!" jne. Igal aastal algab see ootamatult, nagu saabuv esimene lumi.

Huvitav on muidugi ka see, et paljude inimeste jaoks on kogu see süsteem justkui riigipoolne loterii, kus peaaegu iga pilet võidab. Ja oi kui tihti tuleb ette seda pettumust, kui saadav summa ei vasta ootustele (sõbrannal oli ju palju suurem summa ja mul endal ka eelmine aasta palju suurem - miks ma nüüd sel aastal nii vähe saan!?). Oma olemuselt on kogu see arvutusskeem üldjuhul tegelikult üsna lihtne ja lakooniline. Aga paraku on see täis meeletult erisusi. Tehnilistesse detailidesse ei hakka ma siinkohal laskuma, sest ega ma neist isegi lõplikult aru ei saa. Minu enda olukord on igati erisuste vaba ja selle tõttu pole mul enda puhul olnud põhjust mitte ühtegi erandit selgeks tegema hakata. Maksuvabatulu on mul 0 EUR, mingeid lasteboonuseid ma ei saa ning samas on aastatulu siiski piisavalt suur, et midagi kuskilt maha ka ei arvestata. Ühe hästi hea ülevaate on andnud financer.com.

Seda ma siinkohal ümber jutustama ei hakka, eks igaüks leiab just temale vastava info ja erisused sealt üles. Nagu ka siin lehel öeldakse - "Tulumaksu arvutamine ei ole kahjuks sugugi niivõrd lihtne, et saad sisestada kalkulaatorisse sissetuleku numbri ning ongi kõik korras. Tulumaksutagastuse suurus sõltub väga paljudest erinevatest faktoritest, mistõttu ei pruugi ükski kalkulaator olla päris täpne."

Aga mis seis siis minuga ikkagi on? Nagu juba mainitud, siis kehtib minu kohta järgnev lause: "kui sissetulek on üle 25 200 euro aastas ehk alates 2100 eurot kuus, siis ei ole enam võimalik maksuvaba tulu saada". Seega, siit mingeid lisasente mulle ei tule. Minule tagastatav summa peaks tulema järgmise loogika järgi:

• ma ostsin 2020. aasta jooksul 3200 EUR eest III samba osakuid - 3200*20% = 640 EUR
  

• ma maksin kodulaenu intressi, kõvasti üle 300 EUR (see on viimastel aastal kodulaenu intresside tagastuspiiriks määratud) - 300*20% = 60 EUR
  

• ma tegin 2020. aasta alguses ühe annetuse Tartu Lastefondile - 25*20% = 5 EUR
  

Ja ongi kõik! Seda kõike arvestades peaksin ma 26. veebruaril tulumaksu tagastusena saama 705 EUR.

Kui palju teil on lootust tagasi saada? Või, kas kuulute nende hulka, kellel on alati selline ootusärevus sees, et mida see süsteem küll sel aastal näitab?

Kui võlgadega seis muutub lootusetuks, järelrepliik

Ma tahaksin selle eelmise postituse kommentaariks lisada veel seda, et eks iga kurva ja nukra loo taga peitub tihtipeale veelgi kurvem lugu, mis selle olukorrani on viinud. Seega, jah, väga lihtne on hukka mõista, aga oluliselt keerulisem on mõista, sest me ei tea iialgi, miks on nii läinud ja kuidas on praegusesse seisu jõutud. Elu on väga harva must-valge.

Austades Eva-Liina privaatsust, siis loomulikult detaile ma avaldama ei hakka, kuid palun hoiduge süüdistustest ja hinnangutest. Kui teil on aga nõuandeid talle, kuidas olukorda paremaks saada või soovite teda aidata, siis võib minuga ühendust võtta. Kuigi kohati võib tunduda, et see kõik on justkui kellegi fantaasia ja sellised asjad ei saa olla päris, siis kahjuks pean nentima, et kõik need lood on reaalne elu. Elu, mida elatakse meie keskel, meie ümber, meie läheduses. Siinsamas, Eestis.

Kui võlgadega seis muutub lootusetuks

Eile pöördus minu poole järjekordne inimene, kellel mured erinevate võlgadega, mis juba mõnda aega inkassode hallata. Et oleks lihtsam seda lugu jutustada, siis kutsume teda Eva-Liinaks. Tema esimene kiri mulle oli järgmine: "Tere! Sattusin su blogi juba mõniaeg tagasi lugema. Hiljuti oli sul ka postitus Julianus Inkasso kohta ja kuidas sinu abiga teine võlglane sai allkirjastatud maksegraafikutes muudatusi. Sooviksin küsida kas oleksid nõus vaatama ka minu võlanõuded üle sest olgugi et ma pole tõesti siiani olnud agar tasuja, soovin siiski endast parima anda et võlgnevused likvideeritud saaksid. Aga ma ei ole selles juriidilises pooles väga tugev ning nemad haistavad hirmu ja teadmatust juba kaugelt. Päikest!"

Ma pole siiani mitte ühtegi abiküsijat vastuseta jätnud ja ei jätnud ma ka Eva-Liinat. Palusin tal saata kõikvõimalikud kokkulepped, ülevaate sellest, kuidas ja millal need võlad inkasso kätte on jõudnud, kui palju ta maksta on suutnud ja mis seisu need võlgnevused tänaseks päevaks on jõudnud.

Lahti rullus üsna õnnetu ja trööstitu lugu. Eva-Liina elab ja töötab ühes tavalises Eesti väikelinnas, kus saab miinimumpalka. Nagu ta ise sõnastas: "Üritan leida ka lisatöid, et enda sissetulekut suurendada, aga väikses linnas ja lasteaialapse emana pole väga palju võimalusi kui tugigruppi seljataga pole." Tundub üsna nukker lugu, aga ma kardan, et see on levinum, kui meie meedia ja üldsus uskuda tahab.

Kui olin vajalikud dokumendid ja ülevaate kätte saanud, oskasin vaid ohata. Jah, ühelt poolt olid sõlmitud kokkulepped, kus teatud määral isegi seaduslikud viivised ja muud tingimused. Lisaks puudus otseselt intress ja ka leppetrahvidest polnud juttu. Kuid see, mis meelevaldsusega põhivõlasumma oli läbi korrutatud, oli päris kole. Kokku oli neid lepinguid siis Julianuse juures kuus erinevat. Ma ei hakka neid üksipulgi lahti harutama, aga toon paar näidet. Üks ekstreemsemaid näiteid pärineb 2020. aasta augustist. Augusti keskel saatis inkasso Eva-Liinale kirja, kus andis teada, et nende lauale on jõudnud (otse öeldes - neile on müüdud) võlanõue. Võlasummaks (juba oli natuke ka erinevaid kohvipaksuparameetreid juurde lisatud) veidi üle 2500 euro. Sellele järgnes teatav läbirääkimiste periood, kuniks 3 nädalat hiljem saabus kompromissettepanek, millele Eva-Liina ka alla kirjutas. Aga võlasumma oli nüüdseks juba 800 eurot suuremaks saanud - 3319 EUR. Kahjuks aga ei vastanud see kokkulepe mitte kuidagi meie peategelase reaalsete võimalustega ja tegelikult ei ole ta siiani seda kokkulepet mitte ühegi sendiga täitnud. Summa on tänaseks tõusnud ligikaudu 3350 EUR peale. Samas kohtusse pole teda antud. Eks inkasso teab ise ka, et kohtus ei ole selle nõudega eriti midagi peale hakata. Sarnaseid näiteid tuli sellest loost veelgi välja.

Mida siis sellises olukorras üldse teha? Kokkulepped on sõlmitud ja allkirjastatud, räiged suvalised summad juurde arvestatud, viivised tiksuvad. Aga kohtusse ei anta. Samas rahaline seis on selline, et reaalselt see 50 eurot kõigile lepingutele kokku kanda ei anna mitte mingit tulemust. Minu soovitus oli siinkohal konkreetne.

"Arvestades sinu olukorda ja kõiki neid lepinguid ja asju, siis ma lõpetaksin sinu olukorras igasugused osamaksed ära, kus kohtulikku lepet taga ei ole.

Las need Julianus ja OK Incure annavad asjad kohtusse.

Nad esmalt kindlasti annavad sinu vastu üles kiirmaksekäsu (kontrolli, et sul on kõik andmed korras eesti.ee keskkonnas ja sulle saab infot saata). Seejärel lükka need kiirmaksekäsud tagasi (õigesse kohta linnuke, et sa pole nõus nende summadega). Ja las siis kohus menetleb neid asju - saad vähemalt õiglased summad teada, sest inkasso peab kõik nõuded ära tõestama. Ja seejärel (mis võib vabalt võtta päris mitu kuud aega, sest kohtud on ülekoormatud võlanõuetest) proovi kokkuleppeid saavutada juba kohtutäituriga, graafikud jne.

Mida sa siis sellega tegelikult saavutad?

• Esiteks parema vaimse seisundi
  
• Teiseks võidad päris palju lisaaega, et end koguda (nagu öeldud - julgen kindel olla, et kogu see menetlusprotsess võtab vähemalt 2-3 kuud aega).
  
• Kolmandaks saad õiglased ja seaduslikud nõuded.
  

Sa mainisid, et sa ei mõista inkassodemaailma. Aga siin polegi midagi mõista, sest nad tegutsevadki nii nagu ise tahavad, neil pole isegi ametlikku tegevusluba vaja.

Nad teavad, et nii kaua, kui asi kohtusse ei jõua, siis saavad nad mõnuga võlglast terroriseerida ja suvalisi summasid välja nõuda. Alles kohus on see, mis võlglast inkasso eest kaitseb. Aga reeglina võlglane kardab kohust veel rohkem kui inkassot. Kuigi täiesti alusetult. Kohus on õiglane, kohus ei terroriseeri. Su olukord on praeguses seisus juba selline, kus inkassodega jauramine või siit uute kokkulepete otsimine midagi paremaks ei tee. Su praegune sissetulek ei võimaldaks lihtsalt piisavalt suuri kokkuleppeid."

Mida aga oleks võinud või saanud teha, et asjade sellist eskaleerumist ennetada? Kindlasti oleks pidanud juba probleemide kuhjumisel (enne inkassomenetluste algust) pöörduma spetsialisti/võlanõustaja poole ning kaaluma isikliku pankroti või kohtuliku võlgade ümberkujundamise poole vaatamist. Pead ei tasu liiva alla peita, võlad kahjuks ei lähe ise ära...

Võlablogide vajalikkusest ja Perekooli foorumist

No tere jälle, Perekooli käod (ei, see ei olnud halvustavalt mõeldud - Perekooli foorumis on lihtsalt anonüümsena postitamise-kommenteerimise võimalus ja see peidetakse "Kägu" varjunime taha). Tundub, et võlablogid on hakanud vaikselt ka seal ilma tegema. Eile õhtul algatati lausa eraldi teema võlablogide vajalikkusest ja mõttekusest. Et kellele ja miks siis neid kirjutisi ikkagi vaja on. Eks arvamusi on muidugi erinevaid ja ega see Perekooli foorum ju oma olemuselt kuidagi Delfi kommentaariumist ei erine. Inimesed saavad mõnuga oma halba tuju ja muid emotsioone anonüümselt välja elada. Nähvata on ju alati mõnus, eks ole! Loomulikult on väga ohtlik tee siinkohal üldistusi tegema hakata - kahtlemata on nii Delfis kui ka Perekoolis siiski ka posiitivseid, toredaid ja empaatilisi inimesi.

Teema ise on siin - https://foorum.perekool.ee/teema/volablogid-kellele-ja-miks/

Sisuliselt tahan ma siit välja võtta vaid ühe vastuse kogu sellele teemale. Mulle väga meeldib see vastus ja see võtab ääretult kenasti kogu selle vajaduse ja põhjuse kokku. Aitäh sulle, kallis Kägu, kes sa võtsid vaevaks selle vastuse kirjutada! Siia ei olegi vaja rohkem mitte midagi lisada. Sisuliselt täiuslik.

"Teemaalgatus on täpselt see põhjus, miks selliseid blogisid peab pidama ja milleks nad kasulikud on. Kui inimene häbeneb oma probleemi, siis ta varjab seda, püüab teha nägu, et seda ei eksisteeri. Võlahäbi. Häbenedes tehtud valesid otsuseid, tehakse järjest uusi ja uusi, selleks, et neid esimesi varjata. Laenumaksetega hätta sattudes võetakse järgmine laen, selle asemel, et minna võlanõustamisele, rääkida lähedaste ja tuttavatega lahenduste leidmiseks. Häbi on ju.

Kõigist sellistest teemadest avalikult rääkimine, näitamine, et tegelikult saab sellest august välja, julgustab teisi võlglasi. Näed, ei olegi ainuke, kes nii lollisti on käitunud. Võibolla võlg ei olegi maailma lõpp ja olukorrast on väljapääs. Lisaks praktilised näpunäited.

Need võlglased, kes neid blogisid peavad, kasutavad neid kui alkohoolik oma AA tugigruppi. Lihtsam on pidada oma lubadusi, kui need on avalikult välja öeldud, kui teised elavad kaasa ja toetavad."

Juriidilised nüansid Kreditexi näitel

Järgnev lugu on olnud üks üsna pika vinnaga lugu. Selle laenufirma käitumine on olnud üsna veider, aga kokkuvõttes tundub, et enamasti siiski seaduseid järgiv. Kõik oma kahtlused olen ma tänaseks nii tarbijakaitse kui ka finantsinspektsiooniga läbi arutanud ja lõpuks olen saanud ammendavad vastused ka krediidiasutuselt endalt. Sellele loole olen paaril korral oma eelnevates postitustes ka vihjanud, kus olen maininud, et ühe firmaga on üsna segased lood.

Nagu ikka, igasuguste lugude puhul on hea alustada algusest või isegi natuke eestpoolt.

Kunagi paar aastat tagasi võtsin ma ühe kiirlaenu sellisest firmast nagu Express Credit, mis tegutses tollal ekspressraha.ee kaubamärgi all. Kõik oli korrektne, isikutuvastus sai nende kontoris ära tehtud, raha laekus kenasti kontole. Laenu maksin aja jooksul ilusti tagasi ja leping sai lõpetatud. Nüüd eelmise aasta jaanuaris oma uute laenude saamise tuhinas tuli taaskord mõte neilt laenu võtta (oli vaja ju paar panust ruttu teha) ja avasingi nende kodulehe. Kuid seal oli ootamatu tekst, et ekspressraha ja Kreditex on ühinenud ja nüüd tuleb Kreditexi poole pöörduda. Kreditex on tegelikult klassikaline ühisrahastusportaal, umbes samasugune nagu Bondora või omaraha ehk siis laenu annavad tegelikult teised inimesed ja Kreditex lihtsalt vahendab seda üsna räige intressi ja kõrge KKM-iga. Igal juhul - mõeldud, tehtud. Laenu ma neilt sain. Aga kogu see protsess ja hilisem asjaajamine on olnud tavapärasest erinev. Esiteks ei sõlmi Kreditex teiega ametlikult laenulepingut. Sisuliselt käis kõik e-maili teel. Nemad saatsid pakkumise, tutvustasid tingimusi, mina teatasin, et sobib. Aga reaalset allkirjastamist ei toimunudki. Ootamatult oligi see rahasumma mul järsku pangakontol. Ja tuleb välja, et nii ongi korrektne. Krediidilepingut ei pea ilmtingimata allkirjadega kinnitama. Isegi, kui kokkulepe oleks sõlmitud telefoni teel, ikka oleks kõik korrektne olnud. Sisuliselt kinnitab laenuvõtja lepingus sätestatud tingimusi sellega, et ta võtab selle raha vastu, mis talle kantakse. Kui ma seda 14 päeva jooksul tagasi ei kanna, siis ongi leping sõlmitud. Lisaks tekitas hiljem minus kahtlusi ka see, et ma ei teinud Kreditexi juures mitte mingit isikutuvastust. Aga taaskord kõik korrektne - kuna ekspressraha laenu võttes ma seda tegin ja Kreditex omandas kõik andmed, siis jällegi mingit rikkumist siinjuures ei olnud.

Aga selle kõigega ei olnud see lugu muidugi veel lõppenud. Huvitavamaks kiskus olukord nüüd novembris, mil sõbra käest pensionirahade tagatisel laenu sain. Ma otsustasin Kreditexi laenu ennetähtaegselt osaliselt ära maksta. Tegin vastava avalduse, et soovin oma laenu põhiosa jääki vähendada 2000 EUR peale. Natuke läks küll aega, nad tunnistasid, et see on üsna ebatavaline soov, aga lõpuks leiti lahendus. Mulle anti teada, et tehniliselt kustutavad nad siis selleks vana laenu ära ja avavad uue laenulepingu. Hästi, sobib. Saadeti reaalne pakkumine. Andsin teada, et sobib küll ja jäin ootama allkirjastamist. Vahepeal tuli ka ametlik kiri, et vana leping on kustutatud ja neil minu ees nõudmisi pole. Seejuures olin ma vahepeal ära unustanud, et esialgset lepingut ma ju ei allkirjastanud ametlikult. Nii see aeg siis tiksuma hakkaski. Käisin pea ülepäeva ka nende iseteeninduses piilumas - uuest lepingust ei olnud ei kippu ega kõppu. Kuna mul on aga neid lepinguid üsna palju, siis ühel hetkel praktiliselt unustasin (või tahtsin unustada) kogu selle Kreditexi saaga üldse ära. Kuniks saabus mu postkasti (õnneks e-mailile) ootamatu kiri - mul on Kreditexi laen 4 päeva võlgnevuses: millal ma ära maksan? Läksin siis selle peale taaskord iseteenindusse, lepingust polnud endiselt jälgegi - iseteeninduse kohaselt puudusid mul Kreditexi ees rahalised kohustused. Nii algaski siis taaskord kirjade vahetamine, mis päädis järgmise veidra asjaoluga, mis sedapuhku aga ka kontrollitult ja kinnitatult ebaseaduslik. Nimelt selgus, et nad olid nende nelja päeva eest mulle arvestanud 41 senti viivist, mis aga oli minu mõistuse järgi kordades rohkem, kui minu arvutuskäik näitab. Nii selguski tõsiasi, et Kreditex arvestas ja arvestab viivist ka intresside pealt. Nad ise muidugi rõõmsasti esimese hooga seda tõestasid ka oma kirjas, et see on neil täitsa teadlik tegevus. Tsiteerin: "Viivise arvestus toimub iga viivitatud päeva eest õigeaegselt tagastamata laenumaksest (ehk 86,53 eurot Teie laenulepingu puhul). Kui võtta arvesse, et laenumakse tasumisega Teil oli viivitatud 4 päeva, siis arvestuskäik on samuti lihtne: 86,53 eurot * 0,119% * 4 päeva ehk 0,41 eurot." Loomulikult ei läheks neil kohtus läbi ka see viivisemäär (0,119% päevas), aga see ei ole selle postituse teema. Selle kohta esitasin loomulikult koheselt kaebuse eelmainitud riigiametitele (FI ja TTJA) ning sain väga konkreetse vastuse. "Vastavalt võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 113 lõikele 6 ei ole viivist lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine." Andsin sellest ka Kreditexile teada. Nende reaktsioon oli nende meelest üsna õilis. Vabandati, et tegemist oli inimliku eksitusega ja nad kustutasid vastutasuks mu viivise. 41 senti! Sellega siis antud juhul see lugu ka lõppes. Sain veel noomituse ka Kreditexilt, et edaspidi võiksin ma ikkagi hoolikam olla ja oma makseid õigeaegselt tasuda. Et siis ei tule viivistega üldse tegemist teha. Ilmselgelt ei usu ma seda" kogemata ja inimliku eksituse tõttu" juhtunud arvestust. See on kindlasti nende teadlik praktika. Kui ma nüüd meenutan üht oma eelmist postitust - siis juba siin olen ma Kreditexi kohta kirjutanud järgmist: "Kreditex, võlas alates 13.11.2020. Ühtegi meeldetuletuskirja või muud moodi kontakti pole olnud, kuid 5-eurone leppetrahv on ometigi arvestatud. Lisaks ka 1,41 EUR eest viiviseid, mis on arvestades mu kuumakset (150 EUR) ja selle sees olevat põhiosa 58 EUR, kindlasti seadusevastaselt liiga suur." Seega, juba siis toimus see viivise arvestamine kindlasti ka intresside pealt, aga kuna tollal oli mul oluliselt suuremaid probleeme, siis jätsin sellega jauramata. Ja nii see jäigi.

Mida siis kokkuvõttes öelda? Lihtsalt seda, et jälgige, kuidas teiega suheldakse ja kuidas reaalselt viiviseid arvestatakse. Lisaks teadke, et laenulepinguid ei pea ilmtingimata korrektselt allkirjastama, selleks et need kehtivad ja jõustunud oleksid. Lisaks tuleb välja ka asjaolu, et iseteeninduses olevad andmed ei pruugi kõigi firmade puhul olla reaalsusega kooskõlas (ma isegi ei tea, kas peaks ehk selle kohta ka täpsemalt uurima; kui poes on väljas üks hind ja kassas selgub teine hind, siis minu teada peab pood müüma mulle kauba saalis olnud hinnasildi järgi - ei tea, kas laenulepingutega peaks ka samamoodi olema).