Kui võlgadega seis muutub lootusetuks

Eile pöördus minu poole järjekordne inimene, kellel mured erinevate võlgadega, mis juba mõnda aega inkassode hallata. Et oleks lihtsam seda lugu jutustada, siis kutsume teda Eva-Liinaks. Tema esimene kiri mulle oli järgmine: "Tere! Sattusin su blogi juba mõniaeg tagasi lugema. Hiljuti oli sul ka postitus Julianus Inkasso kohta ja kuidas sinu abiga teine võlglane sai allkirjastatud maksegraafikutes muudatusi. Sooviksin küsida kas oleksid nõus vaatama ka minu võlanõuded üle sest olgugi et ma pole tõesti siiani olnud agar tasuja, soovin siiski endast parima anda et võlgnevused likvideeritud saaksid. Aga ma ei ole selles juriidilises pooles väga tugev ning nemad haistavad hirmu ja teadmatust juba kaugelt. Päikest!"

Ma pole siiani mitte ühtegi abiküsijat vastuseta jätnud ja ei jätnud ma ka Eva-Liinat. Palusin tal saata kõikvõimalikud kokkulepped, ülevaate sellest, kuidas ja millal need võlad inkasso kätte on jõudnud, kui palju ta maksta on suutnud ja mis seisu need võlgnevused tänaseks päevaks on jõudnud.

Lahti rullus üsna õnnetu ja trööstitu lugu. Eva-Liina elab ja töötab ühes tavalises Eesti väikelinnas, kus saab miinimumpalka. Nagu ta ise sõnastas: "Üritan leida ka lisatöid, et enda sissetulekut suurendada, aga väikses linnas ja lasteaialapse emana pole väga palju võimalusi kui tugigruppi seljataga pole." Tundub üsna nukker lugu, aga ma kardan, et see on levinum, kui meie meedia ja üldsus uskuda tahab.

Kui olin vajalikud dokumendid ja ülevaate kätte saanud, oskasin vaid ohata. Jah, ühelt poolt olid sõlmitud kokkulepped, kus teatud määral isegi seaduslikud viivised ja muud tingimused. Lisaks puudus otseselt intress ja ka leppetrahvidest polnud juttu. Kuid see, mis meelevaldsusega põhivõlasumma oli läbi korrutatud, oli päris kole. Kokku oli neid lepinguid siis Julianuse juures kuus erinevat. Ma ei hakka neid üksipulgi lahti harutama, aga toon paar näidet. Üks ekstreemsemaid näiteid pärineb 2020. aasta augustist. Augusti keskel saatis inkasso Eva-Liinale kirja, kus andis teada, et nende lauale on jõudnud (otse öeldes - neile on müüdud) võlanõue. Võlasummaks (juba oli natuke ka erinevaid kohvipaksuparameetreid juurde lisatud) veidi üle 2500 euro. Sellele järgnes teatav läbirääkimiste periood, kuniks 3 nädalat hiljem saabus kompromissettepanek, millele Eva-Liina ka alla kirjutas. Aga võlasumma oli nüüdseks juba 800 eurot suuremaks saanud - 3319 EUR. Kahjuks aga ei vastanud see kokkulepe mitte kuidagi meie peategelase reaalsete võimalustega ja tegelikult ei ole ta siiani seda kokkulepet mitte ühegi sendiga täitnud. Summa on tänaseks tõusnud ligikaudu 3350 EUR peale. Samas kohtusse pole teda antud. Eks inkasso teab ise ka, et kohtus ei ole selle nõudega eriti midagi peale hakata. Sarnaseid näiteid tuli sellest loost veelgi välja.

Mida siis sellises olukorras üldse teha? Kokkulepped on sõlmitud ja allkirjastatud, räiged suvalised summad juurde arvestatud, viivised tiksuvad. Aga kohtusse ei anta. Samas rahaline seis on selline, et reaalselt see 50 eurot kõigile lepingutele kokku kanda ei anna mitte mingit tulemust. Minu soovitus oli siinkohal konkreetne.

"Arvestades sinu olukorda ja kõiki neid lepinguid ja asju, siis ma lõpetaksin sinu olukorras igasugused osamaksed ära, kus kohtulikku lepet taga ei ole.

Las need Julianus ja OK Incure annavad asjad kohtusse.

Nad esmalt kindlasti annavad sinu vastu üles kiirmaksekäsu (kontrolli, et sul on kõik andmed korras eesti.ee keskkonnas ja sulle saab infot saata). Seejärel lükka need kiirmaksekäsud tagasi (õigesse kohta linnuke, et sa pole nõus nende summadega). Ja las siis kohus menetleb neid asju - saad vähemalt õiglased summad teada, sest inkasso peab kõik nõuded ära tõestama. Ja seejärel (mis võib vabalt võtta päris mitu kuud aega, sest kohtud on ülekoormatud võlanõuetest) proovi kokkuleppeid saavutada juba kohtutäituriga, graafikud jne.

Mida sa siis sellega tegelikult saavutad?

• Esiteks parema vaimse seisundi
  
• Teiseks võidad päris palju lisaaega, et end koguda (nagu öeldud - julgen kindel olla, et kogu see menetlusprotsess võtab vähemalt 2-3 kuud aega).
  
• Kolmandaks saad õiglased ja seaduslikud nõuded.
  

Sa mainisid, et sa ei mõista inkassodemaailma. Aga siin polegi midagi mõista, sest nad tegutsevadki nii nagu ise tahavad, neil pole isegi ametlikku tegevusluba vaja.

Nad teavad, et nii kaua, kui asi kohtusse ei jõua, siis saavad nad mõnuga võlglast terroriseerida ja suvalisi summasid välja nõuda. Alles kohus on see, mis võlglast inkasso eest kaitseb. Aga reeglina võlglane kardab kohust veel rohkem kui inkassot. Kuigi täiesti alusetult. Kohus on õiglane, kohus ei terroriseeri. Su olukord on praeguses seisus juba selline, kus inkassodega jauramine või siit uute kokkulepete otsimine midagi paremaks ei tee. Su praegune sissetulek ei võimaldaks lihtsalt piisavalt suuri kokkuleppeid."

Mida aga oleks võinud või saanud teha, et asjade sellist eskaleerumist ennetada? Kindlasti oleks pidanud juba probleemide kuhjumisel (enne inkassomenetluste algust) pöörduma spetsialisti/võlanõustaja poole ning kaaluma isikliku pankroti või kohtuliku võlgade ümberkujundamise poole vaatamist. Pead ei tasu liiva alla peita, võlad kahjuks ei lähe ise ära...