Törts poliitikajuttu

Käes on märtsikuu esimene reede. Kevad hakkab ka loodetavasti peagi siin uksele koputama (kuigi hetkel pigem lubab talve taastulekut) ja päike piilub ka järjest rohkem ja rohkem. Pärast tööpäeva lõppu on isegi valget aega veel mõned tunnid - mõnus värk. Aga tegelikult on veidi ärevad lähipäevad meid ees ootamas. Riigikogu valimised ju.

Üks räuskav seltskond valmistab siin vist oma toetajaid juba ette ja muudkui kuulutab, kuidas niikuinii on valimised võltsitud. Mõistmata, et just selle oma pideva vastandumisega nad ju enda tõsiseltvõetavust vähendavadki. Õnneks on ka ülejäänud poliitikud ja erakonnad mõistma hakanud, et nendega koostööd teha ei maksa, võib ennastki ära selle jamaga määrida. Ühesõnaga, üldiselt on märgid pigem positiivsed, et see neljatäheline ususekt jääb siiski koalitsioonist välja. Aga noh, samas iialgi ei tea, milliseks see kõik päriselt kujuneb. Aga ootame ja loodame parimat. Kellel veel hääletamata, minge aga tehke seda esimesel võimalusel.

Minu üks olemusi või siis juba lapsena kaasa saadud õpetusi on see, et ennekõike peab inimene siiski ise oma asjadega hakkama saama. Selle tõttu olen tegelikult terve oma elu püüdnud elada selliselt, et ma ei sõltuks sellest, mis ilm on väljas või kes parasjagu meie riiki juhib. Peaasi, et igasugused seadused ja reeglid oleksid stabiilsed ja ühiskonna ootustele vastavad. Inimene on oma olemuselt tegelikult päris hea kohaneja. Ning olgem ausad - kokkuvõttes ongi just hea kohanemisvõime ju inimese edupant. Selle juures tuleb muidugi mõista seda maailma ja reaalsust, kuhu me sattunud oleme. Minu jaoks on tegelikult täiesti arusaamatu, kui palju energiat igasugused uhhuud viimastel aastatel on viitsinud kulutada igasuguste vandenõuteooriate otsimisele, nende levitamisele ja siis kogu sellele tigedusele, mis neid tabab, kui selgub, et enamus maailmast ei taha neist asjadest midagi teada. Olgem ausad - ka EKRE on suures osas üles ehitatud just sellisele mõttetu jama sees urgitsemisele, pidevalt kuri olemisele jne. Ma ei tea, mulle tundub, et inimloomus ei pea sellisele pidevale negatiivsele olekule vastu lihtsalt. Et kui jätkusuutlik see kõik saab olla, kui selle pundi jaoks maailmas midagi toredat enam ei toimugi. Selle asemel, et elu nautida ja rõõmustada või siis lihtsalt teha midagigi oma elu parandamiseks (õpiks mingi uue ameti selgeks, kohaneks tänase turusituatsiooniga vms) käib pidevalt üks jauramine ja sõna otseses mõttes rõvetsemine.

Üks asi, millest ma veel aru ei saa, on see pidev edukate inimeste tagakirumine. Et justkui oleks see mingi tabu, kui keegi rikkaks saab. Et kindlasti on see kuidagi pettusega saadud. Mis siis, et ise on vaevu põhikooli suutnud ära lõpetada, aga ikkagi on ebaõiglane, et Harvardi või Oxfordi kraadiga inimene on sinust jõukam ja õnnelikum. Järeldus - Kaja Kallas on süüdi! Sest Martin Helme ju ütles niimoodi.

Samas ei hakka mina loomulikult kellelegi ütlema, keda peaks valima. Kui ikka süda tuksub EKRE-rütmis, siis jumal temaga. Ju siis on teised erakonnad midagi valesti teinud, et selline jama üldse levida saab. Kusjuures, kui enda lähiminevikku vaadata, siis no ma võiks ju ka mingi protestimeelne olla. Kindlasti saaks ma ka kedagi oma jamades ja sõltuvuses süüdistada. Mõni erakond võiks ju välja tulla plaaniga, kuidas võlgades olevaid hasartmängureid aidata. Isamaa siin muidugi oma pensionireformiga midagi üritas ja eks leidus ju ka neid, kes sellest abi said (mina nende hulgas), aga teades, et meie riigis on sisuliselt 10% inimestest kohtutäiturite küüsis, siis potentsiaalseid valijaid selles kontingendis ju jagub.

Aga jah, nii palju siis poliitikast. Vahepeal on igasuguseid muid asju ka juhtunud. Ma sain oma kodulaenu uue intressi teada, lisaks sain täna hommikul juba kätte ka oma tulumaksu tagastuse, aga nendest asjadest räägin peagi juba eraldi postituses. Seniks aga nautigem elu, tigetsegem võimalikult vähe ja üleüldse loodkem parimat. Lõppkokkuvõttes on kindlates kätes Eestis ju kõik võimalik!

Võlglaste õudusunenägu - kohtutäiturid

Üks teema, millest ma siin blogis üsna vähe rääkinud olen, on kohtutäituritega seonduv. Seda kõike siis ennekõike selle tõttu, et mul endal puudub nendega igasugunegi kogemus. Eks neist räägitakse muidugi igasuguseid lugusid, üsna tihti teevad nad võlglastele liiga, hoiavad raha liiga kaua kinni või arestivad liiga suuri summasid. Aegajalt saab lugeda ka lugusid, kuidas nii mõnigi neist on võimu kuritarvituse tõttu kriminaaluurimise alla sattunud ja oma ametist priiks saanud.

Kuidagi on need teemad samas viimasel ajal veidi aktiivsemalt mu silme ette ilmunud. Olen saanud mitmeid kirju, kus uuritakse asjaolusid ja detaile protsessi kohta. Samuti tean ma inimesi, kelle silmis näiteks võlglane tähendabki ainult sellist inimest, kelle võlad on juba täituri käes. Et enne justkui polegi võlglase nimetust "väärt". Aga see selleks.

Igaks juhuks mainin kohe ära, et mina siin mingeid susserdamisjuhiseid andma ei hakka. Võlad tuleb ära maksta, selles pole küsimustki. Teemaks on pigem õiglus. Et kas need summad, mida igakuiselt kinni peetakse, on ikka õiged ja seaduspärased. Peaasi, et endale liiga ei lase teha ning lisaks tasuks rahulikult need võimalused ja sammud läbi mõelda, mida üldse teha annab, kui juba nõuded täituri lauale on jõudnud. Samuti lisan siia, et kogu see postitus on minu jaoks puhtalt teoreetiline, baseerudes teadmistele, mida ma siit ja sealt olen kokku kogunud. Mitte kuidagi ei kandideeri ma absoluutsele tõele ja kui keegi peab vajalikuks mind parandada, siis kommentaarium ja mu e-mail ootavad teie märkusi. Rõhutan siinkohal üle, et mina räägin ainult krediidivõlgadest. Kui veel detailsemalt määratleda, siis antud postitus käsitleb tegelikult ainult tagatiseta krediidilepinguid. Tagatisega laenude puhul on praktika niikuinii teistsugune. Aga igasugused trahvid ja elatisvõlad, mis samuti kohtutäituriteni jõuda võivad, jätan heaga mängust välja, sest see ei kuulu kohe kuidagi minu kompetentsi.

Tõenäoliselt on iga võlglase suurim hirm just seotud täituritega ja eriti olukorraga, mis saab siis, kui varad, sissetulekud ja pangakontod aresti alla lähevad. See on justkui võlgnevuse teekonna lõpp-punkt, kust enam sisuliselt hullemaks minna ei saa. Kas see aga tegelikult ka on nii dramaatiline?

Muidugi peab ära mainima selle, et arvestades seda, kui pikk teekond on ühest võlast täiturini jõudmine, siis tuleb nentida, et tõenäoliselt on sellel rajal ikka väga palju asju ka inimene ise valesti teinud. Aga kedagi süüdistama ma siin ei hakka ja ammugi kellegi peale näpuga näitama, see ei ole oluline. Iga võlalugu on omaette nüansidega ja kindlasti ka teatava traagikaga, vaevalt keegi vabatahtlikult end võlglaseks on kujundanud. Samuti ei saa ka kõiki võlglasi ühe mütsiga lüüa - kahtlemata on selles seltskonnas nii neid, kes tegelikult väga kohusetundlikud, aga muidugi on siin ka igasuguseid nihverdajaid ja teadlikke pettureid.

Ühe veidra valeinfo tahaks ka ära klaarida. See levib siis ennekõike igasugustes Facebooki laenugruppides, kus laenuandjad tihtipeale ähvardavad võlglasi sellega, et annavad neid kohtutäituri kätte. Nii lihtsalt see ka ei käi, ükski võlausaldaja ei saa võlglast otse täituri kätte anda, see käib siiski ainult läbi kohtu(kiir)menetluse ning see on juba kohtu hinnata, kas on nõudel alust või mitte. Omaette teema on siin muidugi kiirmaksekäsk, aga sellest ma hetkel liiga pikalt rääkima ei hakka. Kunagi ammu kirjutasin sel teemal, kellel huvi saab lugeda. 

Niisiis. Lähme siis aga olukorra juurde, kus täitur on sulle saatnud teate, et nüüd tuleb X EUR ära maksta. Mulle teadaolevalt on seal 30-päevane tähtaeg. Esimese asjana tuleks siis üritada maksegraafikuni jõuda ja proovida siiski vältida sissetulekute arestini jõudmist. Siin on hästi oluline oma võimalusi adekvaatselt hinnata - ei maksa üle oma varju hüpata ja mingeid ulmesummasid igakuisteks makseteks välja pakkuda.  Kui läheb hästi ja sissenõudja nõustub, siis vormistatakse graafik ja edasi jätkub kõik suhteliselt normaalselt.

Kui aga peaks juhtuma olukord, kus ajatamises kokkuleppele ei jõuta (või siis lihtsalt ignoreerid võlgnikuna kogu seda protsessi), siis lõpuks juhtubki see niiöelda "worst-case-csenario" - kontode ja varade arest. Tundub nagu maailmalõpp, eks ole? Aga tegelikult ei ole ka see lootusetu seis.

Oluline on siin mõista, et ega siin midagi nihverdada pole vaja - pikaajalist tulemust ei anna see, kui oma sissetulekud kellegi teise kontole lased kanda või siis üritad süsteemi kavaldada sellega, et kasutad mingeid välismaiseid pangakontosid (Revolut, N26 jne - on teada juhtumeid, kus ka need kontod võivad lõpuks aresti alla minna). Täiturid panevad käpa peale juba su sissetulekule, nad saadavad koheselt su tööandjale kirja, et vot X eurot iga kuu on vaja talle kanda. Täpse summa teadasaamiseks võid kasutada täitsa vabalt leitavat kalkulaatorit. Sisesta aga oma ülalpeetavate arv ja netopalk sisse ja vaata, kui palju sult kinni peetakse. Näiteks 1000 eurose palga ja 0 lapse puhul on selleks summaks 267.66 EUR. Ehk siis oma pangakontole saad 732.34 EUR. Kui sul on aga veel näiteks 2 last ka selle palga juures, siis ära võetakse ainult 42.66 EUR. Tundub ju täitsa õiglane? Lisaks on oluline märkida ka seda, et korraga saab "sul kallal" olla ainult üks kohtutäitur. Kui on erinevad nõuded, siis teised lihtsalt ootavad oma järjekorda kuniks esimesega asjad klaarid. Ning lõpetuseks veel üks tähtis asjaolu - sinu jamad on ikkagi ainult sinu personaalsed jamad. Kui sinu kontod lähevad aresti alla, siis sellega ei kaasne su lähedastele eraldi sanktsioone - su laste, abikaasa või kelle iganes kontod ja sissetulekud jäävad kenasti puutumata.

Ehk siis selle pika jutu kokkuvõte - isegi, kui sa oled omadega lõpuks jõudnud olukorda, kus su varad ja sissetulekud on kohtulikult aresti alla pandud, siis see ei ole veel maailmalõpp. 

Jõudu ja jaksu kõigile, kes nende teemadega igapäevaselt maadlema peavad. Ilmselt mõistavad vaid võlglased seda stressi ja depressiooni, mida nende muredega võitlemine igapäevaselt endaga kaasa toob. See on karm, kahtlemata. Ning tegelikult soovitan siiski teha endast kõik sõltuva, et su rahaseisud ei jõuaks kohtutäituri lauale, sest mõnes mõttes on see nagu loterii, kus iial ei tea, kelle otsa satud ja mis lisajamasid see kõik kaasa võib tuua.

Aga äkki hakkaks professionaalseks spordiennustajaks?

Täna räägiksin ma üle pika aja taas ühe loo oma minevikust. See on lugu sellest, kuidas teatud vaimses olekus võivad pähe tulla mõtted, mis on reaalsusest ikka väga kaugel.

Nagu ma siin varemgi olen maininud, siis mulle on alati meeldinud erinevaid Exceli tabeleid koostada, igasuguseid numbreid sinna sisse kanda ja siis neid vähemal või rohkemal määral ka kuidagi analüüsida ning neist järeldusi teha. Seejuures ei saa pattu salata, et pahatihti ma tegelikult eitasin enda jaoks neid graafikuid ja suundumusi. Või siis lihtsalt ülehindasin ilusaid numbreid ja alahindasin koledaid arve. Ehk siis lõppude lõpuks kehtis ilmselt minu puhul see kurikuulus elutarkus, et statistika on maailma suurim vale. Oma ajuga manipuleerimiseks saab sealt välja lugeda täpselt selliseid asju nagu sihtgrupile (antud hetkel siis mulle endale) vaja oleks. Et toita mingit vajadust või sõltuvust.

Kunagi 6-7 aastat tagasi pidasin ma oma spordiennustuste tulemuste ja igasuguste sissemaksete ning väljamaksete kohta üsna detailset statistikat. Kõik panin kirja, mis vähegi võimalik. Ning siit hakkas mul ühel veidral perioodil hargnema veelgi veidram idee. Ilmselt iga hasartmängur teab, et kogu see maailm on mängija seisukohalt ääretult volatiivne (ehk siis erinevad kõikumised suurtest plussidest megamiinusteni juhtuvad ikka väga väikese aja jooksul). Nii oli ka minul loomulikult ka edukaid perioode.

Ühel kaunil suvisel päeval vaatasin ma taas oma tabelitele otsa. Ning pidin tõdema, et viimased 2 kuud olid mul korralikult plussis. No ikka seal 2000 EUR ühe kuuga ja rohkemgi. Ehk siis see oli oluliselt suurem summa kui mu tollane palk. Ning mu mõtted hakkasid vaikselt veerema selles suunas, et äkki mul polegi üldse tööl vaja käia. Ma ju suudan spordiennustusega teenida rohkem kui millegi muuga. Milleks üldse siis vaeva näha kellegi teise jaoks rügamisega. Loogiline, onju? See tundus minu jaoks meeletult ahvatlev ja omamoodi isegi glamuurne - lihtsalt vaadata päev otsa sporti, visata siia-sinna mõni paarisajane panus, lugeda muudkui uudiseid, hoides end selle maailmaga igapäevaselt kursis. Ja kui keegi küsib, et noh, mis tööd sa ka teed, siis vastata, et ma olen professionaalne spordiennustaja. Sissetuleku osas poleks ju piire olnudki.

See mõte täitsa süvenes minu sees. Seda enam, et mu sõprade seas oli inimesi, kes näiteks pokkerist olid endale täitsa asjaliku elukutse kujundanud. Ning nende sissetulekud olid ikka päris korralikud (summad jätan mainimata). Nii ma siis paningi enda jaoks vaikselt niiöelda masterplani paika. Et kui saan igasugused laenukohustused võimalikult väikseks ja kui suudan veel paar kuud head kasumit näidata, siis tulengi palgatöölt ära.

Paraku aga lendas see maailm ja liivaloss üsna kiiresti mul kohe täiega õhku. Sest plussides olevale perioodile järgnes ränk miinuste aeg. Ennustused lendasid järjest metsa ja see kasvatas loomulikult frustratsiooni ja muidugi tulid järjekordselt kasutusele ka erinevad kiirlaenud ja krediidikontod. Sest mul oli ju veel nii värskelt meeles, kuidas kõik sujus ning kuidas ma ju plaanisin sellest kõigest oma elatusallika teha. Unistused purunesid, must masendus võttis maad. Ja see kõik toitis seda tekkinud paanikat veelgi.

Kokkuvõttes võib ilmselt üsna julgelt öelda, et teinekord on just ebarealistlik hinnang oma olukorrale see, mis viib sind hukatusse. Või siis vähemalt hukatuse äärele. Minuga nii juhtus. Muidugi ei olnud see ainus põhjus, miks ma omadega nii põhja jõudsin, aga paratamatult andis see olulise tõuke kogu selle jama kuhjumisele.

Ehk siis korralik õppetund, mis näitab, et ei piisa lihtsalt oma olukorra kaardistamisest. Hädavajalik on selle juures ka nendest numbritest siiski adekvaatseid järeldusi teha. Ehk siis mis kasu on sellest, kui sa pokkerilauas oskad oma vastast lugeda ja aimad, mis seisus ta omadega on, kui sa tegelikult teed ikkagi käigud, mis seda teadmist ignoreerivad.

Sõltuvuste avalikustamise buum

"Vahest keset ööd ma mõtlen..." laulis Alen Veziko juba üle 10 aastat tagasi. Teate, mul on ka mingi seisund või periood peale tulnud, kus ma muudkui mõtlen ja mõtlen. Ka öösiti, ka enne uinumist. Muudkui käib üks lõputu analüüs selle üle, mis mu ümber ja minu endaga igapäevaselt toimub või mida tulevik tuua võiks. Kusjuures kõige nõmedam on selle juures see, et ega ma hommikuks väga enam ei mäleta, mida sai õhtupimeduses siis ikkagi mõeldud. Kui ma suudaks pooltki sellest sisust meeles hoida, siis oleks mul siin päris palju mõnusaid ja ilmselt ka huvitavaid blogipostitusi veel lisaks praegustele. Vähemalt selline tunne mul pahatihti hommikuti on, et krt, õhtul olid jälle mingid ägedad mõttekäigud ja kaunid laused mu peas, aga näedsa, enam ei mäleta mitte midagi. Samas oleks ilmselt veider õhtul end voodist üles ajada ja neid kuidagi talletama hakata. Ilmselt kaoks see mõttelõng selle käigus kuidagi ära ka.

Aga üks teema, millest ma viimasel ajal olen päris pingsalt mõelnud ja õnneks on need mõtted ka mulle meelde jäänud, on kogu see sõltuvuste virrvarr, mis meie ühiskonnas kuidagi hästi teravalt on üles kerkinud. Põhjuseks siis muidugi see, et paljud tuntud inimesed on järjest oma pahesid, nõrkusi ja muid vaimse tervise probleeme siin üles tunnistama hakanud. Tõelise pommi lõhkas selles osas eelmisel nädalal Märt Avandi. Ma olen tänaseks seda Pealtnägija intervjuud kuulanud-vaadanud vist oma 2-3 korda, täiesti algusest lõpuni ja ise niiöelda täielikult kohal olles, püüdes haaarata sealt iga mõtet, iga lauset. Ja teate, järjest enam on mul tekkinud arvamus, et sisuliselt kõik sõltuvused on oma olemuselt ühesugused. Pole seal mingit vahet, kas tegu on alkoholiga, narkootikumidega, hasartmängudega või kasvõi suhkrusõltuvusega. Need omadused, staadiumid, tekkivad vajadused ja kõik need hetked, mil aju lihtsalt lakkab kaasa mängimast, need on kõik nii sarnased. Märt rääkis küll kokaiinist, aga kogu see lugu alates erinevatest "sööstudest", võimalikust häbist, rahalistest kaotustest jne - millest kõigest veel - kõik need laused kehtivad sama hästi ka mängurluse kohta. Ainus vahe ongi ilmselt kõrvalmõjudes.

Tegelikult on see omamoodi positiivne areng, et sellistest asjadest nii avalikult räägitakse. Sest see annab ka minusugustele kapisõltlastele rohkem julgust varem või hiljem end avada ja ka abi otsida. Mida rohkem sellest räägitakse, seda vastuvõtlikumaks ja tolerantsemaks muutub ka ühiskond. Sest no olgem ausad, võib täiesti julgelt väita, et iseendaga väga suures jamas olevaid sõltlasi on meie ümber tuhandeid ning tegelikult vajavad nad kõik abi. Aga nad ei julge seda küsida, nad ei julge seda otsida. Nad häbenevad ja kardavad. Sest avalikustamine tundub olevat veelgi hullem kui üksinda selles jamas hulpida.

Muidugi on ka teine külg, mis nii positiivne ehk ei ole. Mingid noored võivad sellest hoopis valesid signaale välja lugema hakata. Et näe, edukas ja armastatud näitleja, paneb juba 10 aastat triipu, aga ikka meeldib kõigile ja ühiskond aktsepteerib ka veel. Et noh, järelikult võin ju mina ka seda teha samamoodi ja see ei keera ju mu tulevikku tuksi ometigi. Või siis erinevad poliitikud või muusikud, kes siin oma pahesid on välja toonud. Mängin kasiinodes kõvasti raha maha, petan isegi tuttavatelt raha välja, aga ikkagi olen respekteeritud. Üks poliitik tuli ju samuti oma sõltuvusega välja, anti andeks, töötab kenasti Riigikogus edasi ja kandideerib ka uude. Elu läheb edasi. Sõltuvusprobleemidega väljatulek ei peagi elu hävitama. Aga...

Olgem ausad, plekid siiski jäävad. Andeks antakse tõesti, aga vaevalt, et unustatakse. Juba ongi siin käibele läinud fraas "Märt Avandit tegema" ehk siis kokaiini tarvitama. Varasemast ajast ju mäletame ka viioldamist ja muidki rahva sekka juurdunud termineid. Ühesõnaga, need on tegelikult teemad, kus õige aeg appi karjumiseks on alati eile. Et saaks kuidagigi need asjad päriselt ka kontrolli alla, kus saaks abi ikkagi siis, kui on veel tõesti võimalik ka kiiresti asjad korda saada. Võtame kasvõi minu enda tagasihoidliku isiku, mitte nii tagasihoidliku probleemiga. Ma lasin selle jama ikka väga-väga-väga suureks kasvada. Poleks tohtinud.

Kokkuvõttes on muidugi lihtne öelda, et igast jamaga ei maksa siin elus üldse tegeledagi. Pole mõtet alustadagi. Ei ole vaja neid triipe, ei ole vaja neid slotimasinaid, ei ole vaja neid spordiennustusi. Elus on teisigi põnevusi, mis sind sel moel vaimselt ei tapa. Selles mõttes võiks need sõltuvuslood (kasvõi käesolev blogi) olla ikkagi hoiatusmaterjal, et inimesed suudaksid sellest kõigest eemale hoida. Olgem hoitud, täna on ju ikkagi sõbrapäev!

Ooteseisund - varsti hakkab juhtuma...

Ma olen viimasel ajal langenud nagu mingisesse standby olekusse. Elu justkui veereb omasoodu, asjad vaikselt kulgevad, aga samas on mul lähikuudel ees ootamas mitmeid päris palju olulisi sündmusi ning see kõik on mind teatud määral nagu tarduma pannud.

Peagi peaksin ma teada saama oma järgmise poole aasta kodulaenumakse suuruse (siin võib karta päris suurt hüpet, sest hetkel kehtib mulle 0,7% Euribor, aga tänane seis on juba praegu üle 3,0%), lisaks on varsti võimalik jälle oma eelmise aasta tulud ära deklareerida ning rääkimata siis eriti olulistest ja pikaajalistest võimalikest muutustest - märtsis peaks mind ees ootama arenguvestlus koos palgajuttudega ning ka aastaboonuse suurus peaks siin hiljemalt märtsi lõpuks selguma. Seega, on mida oodata.

Ning kui sellised rahalised ootused korraks kõrvale jätta, siis ootan ma väga suure elevusega ka siin hiljuti mainitud Levila artiklitesarja spordiennustusmaailma varju- ja rõõmukülgedest. Kusjuures siin ei oska ma isegi ette kujutada, kas sellest saab ka üldsuse jaoks midagi olulist või mitte. Vaadates, et Levilal on näiteks Facebookis siiski üle 8600 jälgija, siis võib eeldada, et mingit tähelepanu see siiski võiks ikka pälvida. Teatud ärevusega muidugi ootan või isegi natuke kardan neid võimalikke vastukajasid ka, mida see kõik kaasa tuua võib - anonüümsed kommentaatorid on reeglina üsnagi halastamatud.

Ja no eks siis ootan muidugi igasuguseid lokaalsemaid ja globaalsemaid suure maailma asju ka - Riigikogu valimisi, Ukraina sõja edasist kulgu, suvesoojust ja kõike muud sellist. Aga noh, need on juba sellised üleüldised teemad, mis meid kõiki suuremal või vähemal määral mõjutavad.

Muidugi ei peaks ma üldse mingi ootamisega üldse tegelema, niimoodi võib elu elamata jääda. Aga no mis sa teed - hetkel need asjad mul kuidagi väga tugevalt hinge peal on. Pealegi tuleb ju ilmselt suures plaanis rahul olla, et on vähemalt, mida oodata. Kui niimoodi analüüsima hakata, siis on mu elu ju viimastel aastatel siin liigagi huvitav ja kõrgete pööretega olnud. Vahepeal võibolla kulubki ära lihtsalt ootamine ja niisama tiksumine.

Lõpetuseks üks muusikaline etteaste logelemisest ja mitteviitsimisest, minu tuju teeb see lauluke igal juhul alati lausa imeväel palju paremaks, soovitan! 

https://www.youtube.com/watch?v=B2EI65ZEqYQ